Esimene tööpäev (by Eike)

07.40 tirises kell.. Suutsin siis u 7.50 ennast püsti ajada ja läksin Ellut äratama. ’Elluu!

Ärka üles!’ Ellu: ’Oota! Mul ei ole äratuskell veel tirisenudki! See tiriseb kuue.. ok 2 minuti pärast..’’ Ja sinna ta minust jäi:) Kui dushi alt tulin, jõudis Ellu ka lõpuks sinna.

Kerge hommikusöök (2 röstsaia, sest piim oli Juba otsas(!!) ja seega ei saanud helbeid süüa) ja tööle. Poisid tegid muna ka, aga see pann on vist üle-eelmisest sajandist ja muna praadimiseks kulus neil u pool tundi. Eelmisel õhtul olime tulevase töö asukoha üles otsinud, nii et hommikune jalutuskäik ei kestnud rohkem kui veerand tundi.

Sinna jõudes pidime mingi ankeedi täitma – seal küsiti vaid paari asja, nii et sellega läks kähku. Siis seletas tööandja meile kiiresti, mida tegema peame. ’Seisate poe ees ja ütlete: ’’Help the Enviroment, Mam/Sir!’’ jaa.. Kõik. Ei mingit kõnet ega pealesurumist. Ja kui nad midagi rohkemat teada soovivad, siis pidime ütlema, et te oleme esimest päeva tööl ja ei oska seetõttu vastata ning paluma neil kogumiskarbil olevale numbrile helistada. Ta ise on juba 8 aastat seda tööd teinud ja kui inimesed palju pärima hakkavad, ütleb ta ikka, et on esimest päeva töölJ.

Meid viidi autoga kuskile päris kaugele ja Elluga olime loomulikult erinevates kohtades. Aa, pass võeti ka äraJ, et tagada, et me rahaga plehku ei paneks. Aga nad olid väga usaldusväärsed. AusaltJ

Täna kogusime siis raha for the black cokotaoos e siis mingite mustate papagoide jaoks. Kuigi tundus, et inimesed andsid raha rohkem selle pärast, et neil oli minust kahju, kui papagoide pärast. Nojah..tuleb tunnistada, et poole kümnest hommikul kella kuueni õhtul ei olnud just kõige kergem ühe koha peal seista( ja meile tõesti öeldi, et me Peame ühe koha peal seisma!) ja lõpuks muutus mündianum ka suhteliselt raskeks. Külm hakkas ka lõpuks.. (Muide, päris paljud kohalikud käivad siin lühikestes pükstes ja paljajalu. Mul oli seljas kampsun, nahktagi ja teksad. Me vist juba harjusime selle Malaisia kliimaga ära).

Inimesed on Aussis ikka tõesti Väga sõbralikud. Raha tuli ikka päris hästi. Kõik naeratavad ja on väga lahked. Üks naine tahtis mulle isegi tooli tuua. Oleks vaid veidi rohkem inimesi olnud! Aga meile oli juba eelnevalt öeldud, et kolmapäev ongi kõige halvem päev, pühapäev pidi parim päev olema - siis on kõigil palk käes ja inimesed annavad veeeel kergekäelisemalt raha. Kogusime Elluga mõlemad midagi 300 dollari kanti ja 35% saime endale. Nii et jäime rahule. Ja see oli veel ’’kõige halvem päev’’.

Muidugi juhtus ka veits äpardusi. Mina näiteks sain ühe lipsuga härrasmehe (tundus ikka selline juhtival kohal olev mees) käest nahutada. Ehmusin ikka päris ära. Enda arvates tegin korralikult tööd, aga mees pahandas minuga nagu oleksin millegi väga halvaga hakkama saanud. Ütles, et mul on vaja mingit luba, et siin raha koguda ja inimesed kaebavad, et me siin iga päev kerjamas käime ning et kui ma siit ära ei lähe, siis kutsub politsei jne.. Näitasin talle siis oma rinnasilti (kus oli minu nimi, allkiri ja firma nimi), aga sellest talle ei piisanud. Vabandasin ennast sellega, et see on minu esimene päev ja ma Tõesti ei teadnud, et mingit luba vaja on. Siis ta võttis küll paari tooni võrra häält vähemaks, aga kuri oli ikka.

Kõndisin siis natuke eemale ja helistasin oma tööandjale (kes on eestlane muide). Ta rahustas mind maha, ütles, et me ei tee midagi illegaalset, et see on täiesti lubatud ja isegi kui mees politsei kutsub, siis politsei ei saa mulle muud teha, kui mind minema saata ja siis tuleb ta mulle järele. Ütles, et seda tuleb päris tihti ette, et ntks poeomanikud ajavad rahakogujad poe ukse juurest ära. Tegelikult sain inimeste reaktsioonist aru, et firma, mille heaks me töötasime, on siin ikka päris tuntud ja inimesed usaldavad seda firmat. Ja inimestel polnud küll midagi selle vastu, kui me neilt papagoide päästmiseks raha küsisimeJ

Oma esimest aborigeeni nägin ka. Väga tore ja sõbralik oli! Andis raha isegi, kuigi välimuse järgi tema käest ma seda küsida küll ei julgenud – ei tundunud just kõige jõukam. Õhtu poole liitus minuga üks saksa mees, kes mängis kitarri ja laulis. Temaga rääkisin ka juttu, ta soovitas mulle farme, kuhu minna võiks, aga ütles, et hooaeg algab lõuna pool alles novembris/detsembris. Seega mõtlesime poistega, et järgmisest nädalast läheme vb hoopis põhja poole.

Umbes kuue ajal tuldi mulle järele, Ellu oli juba autos ja algas sõit kontori poole. Palga saime kohe kätte.. enamus oli kahestes müntides ja natuke paberrahas ( nii paju kui inimesed viitsisid sinna sendikarpi pabrerraha toppida. Mul oli mingi 35 doltsi ntks).

Hetkel oleme hostelis. Saime uue toa. Väääga hea toa. Oleme toas ainult neljakesi, meil on suuuuuuur telekas ja külmkapp. Hostelikaaslased vaatavad ikka suht kadedate pilkudega.. Aga mis teha, meil joppab ikkaJ

Homme siis jälle tööle. Homne tööpäev algab juba 8.20, nii et u 7 äratus. Poistel hetkel veel tööd ei ole, aga nad tegutsevad selle nimel.

Ja meile öeldi, et praegu on paar viimast jahedat päeva, siis läheb kuumaks ära. Aga suht hull on ikka siin. Kõik on teistmoodi – puu otsas on mitte varesed vaid papagoid, kuu on ka imelik – nagu naerunägu ja isegi piljardikuulid on väiksemadJ.

Tsauks, EikeJ