Lennu-ja sõidupäev

Õhtul matkasime rahulikult lennujaama, kus tuli välja, et veebipõhise check in’iga ei saa pardakaarti, mis tähendas meile kolme tundi ootamist, et check in ära teha. Juhtub ikka odavlennufirmadega. Saime 00.15 lennukisse, kus tuli magus uni. Tegelikult lend kestis 3.5 tundi, aga ajavahe tõttu maandusime Melbourne hommikul kell 6. Matkasime ühest terminalist teise, et sealt buss võtta, mis viis kolmandasse terminali, kust omakorda viivad bussid kesklinna trammipeatusesse. Sõidsime bussiga kesklinna, sealt võtsime trammi täitsa südalinna, kust võtsime uue trammi Frankstonisse, kus Scooby meid ootas. Jalutasime 3 km ja Scooby juures olimegi. Õnneks läks Scooby meil ilusasti käima. Jätsime majarahvale kommikarbi lahke loa eest nende territooriumil parkida ning suundusime mehaanikuid läbi jooksma. Põhiliselt saime vastuse, et ei juhtu midagi, kui selle mootoririhmaga edasi sõidame ning see roolivõimurihm on täitsa normaalses olukorras. Sealt edasi läksime kaubanduskeskusesse, kus istusime internetis ning hakkasimegi Canberra poole sõitma. Muidugi see nii libedalt ei lähe. Melbourne linna (ennekõike kesklinnas olevate ummikute tõttu) sõitsime 2 h. Kilometraažiks 52 km :D Naljanumber, eks.

Nüüd lähme magama ära.

Helina

Sõidupäev.

Hommikul ajasin 6 ajal luugi lahti selle peale, kui Frank alt hõikas, et kas tuled kalale. Lippasin alla ning kõndisime tänavat mööda paadi suunas. Seal aga selgus, et paadimehel tuleb täna lapselaps kaasa ning ma ei mahugi. Rõõmuga läksin tagasi, et natuke veel magada, kuid ega siis enam und tulnud. Sõime hommikust, printisime Sue töö juures lennupaberid välja, saime Frankiga ning tema Porchega linnale paar kiiremat tiiru peale tehtud ning kella 10:00 ajal saime liikuma. Ligi 5h sõit läks päris kiirelt. Perthis parkisime auto Hyde pargi juurde, kus tasuta parkimine ning sõime kesklinnas lõunasöögi ära. Kell hakkas 18 saama, ning tõime auto kesklinnale lähemale, täpsemalt Bambu hosteli ette. Andresel pidi veel aega minema linna saamisega, seega jätsime võtmed hostelisse ja võtsime ise bussi lennujaama. Nüüd ootame oma lendu, maru väsimus peal, loodetavasti saame lennukis sügavalt magada siis oma kõva 3,5 h :D ja siis seame sammud Scooooooby suunas.

Porche Raiki.

 Kunstinäituse kõige imelisem pilt.

Hugo on Vegemite purki pugenud?

 Punt jälle koos :D

 Frank ja Porche.

 Leidsime laheda poe, kus oli absoluutselt kõiki maitseaineid ja kõik lahtiselt 10 kg kottides.

Kahe terminali vahelist bussi oodates :)

It’s raining cats and dogs

Hommik algas kuue ajal, kui kuulsime tugevat tuult enda akna taga ulgumas. Ilmselgelt jäi kalastamisring jällegi ära. Nojah, pole hullu. Saime vara püsti ning käisime kohe lähedal asuva katedraali juures jalutamas. Kuna seda renoveeritakse, ei saanud kahjuks sisse minna. Järgmisena käisime kunstigaleriis, mille omanik on eilne külaline James. Jõudsime veel lõunasöögitiiru Woolis ära teha ning siis hakkas vihma kallama. Siiani kallab, nii et ei saanud majast enam väljagi. Õnneks on kõik n-ö „kohustuslikud“ vaatamisväärsused tehtud ning saime eelnevatel päevadel sooja päikest nautida ka J

Täna on meil Anthony ja paar sõpra koos tütrega külas.

Homme kella seitsme/kaheksa paiku hakkame Geraldtonist Perthi suunas liikuma, et õhtuks lennujaama saada ning sealt Melbourne lennata.

Helina

Täielik puhkepäev.

Täna oli suur plaan nii kaua magada, kui võimalik on, kuid uni oli kell 6:00 hommikul läinud... ju siis oleme ikkagi Victoria ajatsoonis, kus kell selle aja peale juba 8 hommikul. Küpsetasime ise hommikusööki ning pärast seda läksime linna jalutama. Kõik oli nii vaikne, sest riigipüha sattus laupäeva peale ning seetõttu tehti esmaspäev ka vabaks. Üksikud kohvikud olid lahti. Tagasiteel kohtasime poe juures Franki ning ta tegi meile mersuga linnatiiru ka. Et me niisama külalislahkust ära ei kasutaks, siis tegime ka ettepaneku ta mersu ära pesta, ta oli sellega igati päri. Väljas läks järjest kuumemaks, nii mõnus. Pärast pooletunnist vahu ja svammidega möllamist, mille käigus tõmmasime ka meie auto puhtaks, sõime lõunasööki. Tunnike hiljem mõtlesime Anthony’le külla minna. Kuid me polnud teda eile õhtust saati telefonitsi kätte saanud. Seega sõitsime täna ukse taha, kuid kedagi polnud kodus. Järgmisena lippasime linna äärde liivadüünidesse jooksma, sadade meetrite kaupa lihtsalt valge liiv, ja mitte lihtsalt sirgelt, vaid hunnikud ja vaalud. Täitsa higistama ajas, sest temperetuur ligines 30nele. Sõitsime tagasi linna ning kohe randa ujuma. See oli täitunud perekondadega. Pärast viite minutit vees nägime juba kuidas Frank mööda jalutas. Ta oli rattaga randa vuranud, et ka sulpsu teha. Ühines meiega. Vesi oli mõnusalt jahutav ja päike kõrvetavalt tuline. Aeg liikus tasa ja targu, käisime pesus ning tagasi koju. Nüüd viisime kutsud jalutama ning ootame õhtusööki. Tänasele õhtusöögile ühineb James, kes 4 aastat tagasi meenutas väga Jürgenit. Eks näis, kas nüüd ka. Homsele õhtusöögile on oodata Anthonyt. Saime ka lennupiletid ära ostetud. 165$ nägu. Lendame neljapäeva varahommikul kell 00:40 ning jõuame Melbourni 6:10 hommikul, et jälle suund Scooby poole teele võtta.

Geraldtoni Raiki

 Musi merikarbirannas.

 Shellfeet.

 Delfiinid toitumas.

 Ilma kärbsevõrguta on suht võimatu olla :)

 Kalbarri.

 Kalbarri.

 Geraldtoni liivadüünid.

 Tibu pilve peal.

 Istun pilvel.

 Frank ja mina rannas.

 Tibu, Mindy ja Rex.

 Köök.

 Päikeseloojang.

Õhtusöök.

Kaks päeva sõidus.

Hallo-hallo! Nüüd tuleb minu kauaoodatud blogi, mis võtab kokku viimase kahe päeva sündmused. Ühel hetkel tekkis mul mõte kirjutada intelligentsusest. Mis sellest, eks? Ma usun, et kõik oleme kohanud inimesi, kes suudavad meie enesehinnangut kõvasti laastada ning neid, kes meid hoopis paremini tundma panevad. Viimastel päevadel on meil Raikiga olnud imeline võimalus rääkida kõrgelt haritud geoloogide ning ühe imearmsa vanapaariga. Nimelt valmistab Frank igal hommikul kõigile hommikusöögi (munad, peekon, vorstikesed, seened ning tomati). Tavaliselt on kogu protsess väga pikk ning hommikusöök kujuneb pigem seltskondlikuks koosviibimiseks. Nii juhtusimegi esimesel siinviibitud hommikul suhtlema geoloogidest perekonnaga (40. aastates vanemad ning umbes 10-aastane tütar). Jutustasime neli tundi, mille peale hakkasime naerma, et noh...nüüd on ju täitsa lõunasöögi aeg käes. Mis need inimesed mulle isiklikult kultuuriliselt ning ennekõike vaimselt juurde andsid, on meeletu. Esiteks, nendega oli väga põnev geoloogiast ning nende rännakutest rääkida. Sellele eelnes muidugi meie pikk jutustlus seiklusterohkest reisist ning töökogemustest. Rääkisime pikalt-laialt aborigeenidest, nende kultuurist ning üldse sõdadest, ajaloost. Igavesti põnev hommikusöök oli. Teisel hommikul oli üks vanapaar juurde tulnud, kes küsis samuti meie reiside kohta. Täpselt sama. Nad tänasid meid nende silmaringi avardamise eest (eelkõige banaani-ja salatimaastikul :D) ning jutu lõpuks pistis mees meile paberi pihku ja ütles, et kui me satume Mackay poole (idakaldal asuv linnake, millest ükskord juba läbi sõitsime), siis nad oleksid meeleldi nõus nende suures imelises majas meile öömaja pakkuma. Lisas juurde, et neile väga meeldib intelligentsete inimestega kohtuda ning maast ja ilmast vestelda. Andsid telefoninumbrid, meiliaadressid ning palusid kindlasti helistada. Uskumatu. Mina hindaks neid 60 + vanusegruppi, mis on minu jaoks täielik hämming, et nii inteligentsed ja oi, milliste lauakommetega inimesed, leidsid meid, 20 + seljakotirändureid, kes kannavad plätusid ja fliisi :D, inteligentseteks. Kuna oli 25. aprill, ehk Anzac Day, rääkisime ka palju esimeset maailmasõjast ning muidu ajaloolistest sündmustest. Arutasime, kuidas maailm siis oli ning, kui väikseks maailm on muutunud- võid ju vaid paarikümne tunniga teise maailma otsa lennata. Miks ma sellest räägin? Kui aus olla, siis kõik need jutud ja negatiivsed vahejuhtumid salatifarmis jättis mulle ikkagi negatiivse sisetunde. Mingi osa alateadvusest kummitas ikka, et äkki oleme ise liiga auahned ning ajame iga hinnaga enda õigusi taga. Äkki oleme hoopis meie need, kes on n-ö „lapsik pool“ selles vaidluses. Kuid...siis...juhtusid need kaks hommikusööki ning ma sain aru, et ei....me olime liiga vaimurikkad ning haritud selle salatifarmi kontingendi jaoks. HHahahaha.. ja just sellel hetkel, kui olime enda imelist hommikusööki nautimas, saatis üks endine töökaaslane kirja, et ülevaataja levitab kuulujutte, et meie Raikiga kirjutasime selles kirjas, mis viimasel päeval ülemusele ja ülevaatajale jätsime, vaid teisi taga. Tegelikult ei olnud ühtegi sõna teiste töötajate kohta. Nii et ässitab kõiki veel nädalaid hiljem meie vastu, mis on ausalt öeldes lapsik, aga noh, mis sa teed.

Kui aga edasi liikuda, siis 25. aprillil lahkusime Geraldtonist ning sõidsime 440 km põhjapoole. Kõigepealt tegime rannapeatuse Shell Beachil, mis on rand, aga liiva asemel on kõik väikeseid merekarpe täis. Imeline vaade ning rand ise on lumivalge. Kui hakkame pilte üles panema, näete, et näeme välja nagu moslemid :D Vastus on kärbestes. Kuna paar kuud tagasi oli selles regioonis orkaan, siis on kõik linnad ja kõik-kõik kohad kärbseid mustalt täis. Kõige hullem, kuna õues on 30 + kraadi, on neil veepuudus, mistõttu proovivad nad igast võimalikust august sisse ronida- nina, suu, silmad. Nii ongi kevadmoeks must võrk silmade, nina, suu ees.  

Õhtul jõudsime veel haitoitmisele, mis kestis 1.5 tundi ning oli väga informatiivne. Kindlasti ei ole kõik kalaliigid enam meeles, kuid see, kuidas sümbioos erinevate liikude vahel toimib, on imeline.

Eilse õhtu viimane tükike, mis paneb meid veel siiani muigama, on meie tanklaskäigu tagajärjel saadud tööpakkumine. Nimelt käisime tanklas kütust juurde võtmas ning müüja küsis nii naljaga, et kust te siis pärit olete. Meie ikka vatu, et Eestist. Ta hakkas rääkima Perthis olevast sõbrast, kes palkab vaid eestlasi. Nimelt on tegemist jäätisemüügiautoga, mille peale hakkasime naerma ning rääkisime enda kogemuse Wendy’ga. Selle peale soovis meile ilusat reisi ning seadsime sammud auto poole, kui ta tuli meie juurde ning andis paberi, kus oli mehe nimi ning telefonumber. Ta ütles, et kui me tahame, siis Perthis ootab meid töö. Naljakas. Lihtsalt naljakas, kuidas vahepeal võib lihtsalt hea jutu ja täiesti suvalise koha pealt tulla tööpakkumine, teisel ajal aga otsi seda ühte töökest nagu tikuga taga.

Nüüd jõuame tänasesse päeva. Eile öösel magasime autos. Meil oli kaks magamiskotti kaasa võetud, kuid ausalt öeldes oli väga ebamugav. Esiteks oli jubepalav, samas olid kõik kohad kärbseid ja sääski täis, mistõttu ei saanud uksi-aknaid ka lahti teha. Nii see öö veeres hommikusse ning avasime enda silmad 6.30, et 7-ks delfiine toitma minna. Jõudsime kohale perfektse ajastusega ning nägime laua kaks korda, kuidas neid toideti. Kuigi....Raiki ütles, et oli täitsa pettunud. Neli aastat tagasi tundus see palju huvitavam ning sai ikka ise ka toita. Nägime pelikane, kes noolisid delfiinide sööki ning hiljem saime näha ka emut, kes rahulikult keset autoparkalt ringi kõndis. Monkey Miast, kus oli delfiinide toitmine, hakkas meie teekond aina allapoole viima. Käisime läbi Kalbarri rahvuspargid ning vaatamiskohad. Kõik oli ilus, kuid ausalt öeldes, ei midagi nii silmapaistvat enam. Raiki nentsi, et ju siis oleme liiga palju reisinud. Kui aus olla, siis on sõitmisest ning rändamisest täitsa väsimus. Kahe päevaga sõitsime ligi 1000 km, mis tegi päris mitu head sõidutundi.  Just enne päikseloojangut jõudsime ära vaadata ka roosa järve, mis on seda värvi oma mineraalide tõttu. Samal ajal lendas taevas komeet, mis oli täiesti põlevas seisus. MIda veel paarilt päevalt tahta, eks J

Geraldtoni jõudsime seitsme ajal õhtul. Üllatasime F ja S enda varajase saabumisega, sest plaanipäraselt pidime homme saabuma. F oli jällegi „natuke“ veinine, mille peale hüppas püsti ning rõõmustas, et tal on meiele kingid. S hakkas kõrvalt, et ei, meil ei ole ju need veel pakitudki. Nali naljaks, aga saime imeilusad portselanist taldrikud, mis on käsitsi maalitud- minu omal on krokod ja Raiki omal emud J imelised kingid.

Oeh, sai natuke pikk sellel korral, aga vast saate hakkama :D

Helina

Homme tuleb pikem blogi

Hetkel istume täiesti pimedas autos, kus ma ei näe, mida kirjutan, nii et homme räägin meie huvitavast päevast pikemalt. Nimelt sõitsime pärast hommikusööki Geraldtonist põhjapoole. Suuresti oli see sõidupäev, kuid käisime ka haitoitmise tuuril, kus nägime ka erinevaid kilpkonnasid, meremadusid, kivikalu ning palju-palju muud. Võib öelda, et väga hariv tunnike. Täna on Austaalias üks väga suur püha Anzac Day (Austaalia ja Uus-Meremaa ühine püha esimeses maailmasõjas langenute auks). Täna on neil 100. aastapäev, mis algas juba hommikul kell 5 paraadide ning marssidega. Homme sellest ka pikemalt. Igatahes on nüüd huvitav elu käimas, millest homme loodetavasti on parem võimalus pikemalt pajatada.

Ilusat laupäeva

Helina

Frank on ikka Frank.

Hommikul panin kell 6:00 Fitbiti käe peal tirisema ning sain ennast ilusti korda juba kella 6:15ks, kuid siis läksin F otsima, ning üleval korrusel oli kõik pime. Läksin tagasi magama ning hiljem kuulsin, et me ei saanud kalale minna, sest liiga suur tuul oli. Voodist saime lahti kell 8, kui F parasjagu hommikusööki küpsetas. Olime meie ning üks perekond, ema, isa ning tütar. Pärast hommikusööki rääkisime selle perekonnaga juttu kella 12:00ni... Aeg lendas ja lendas, rääkisime meist, neist, ajaloost, reisimisest jne. Hiljem viisime Mindy ja Rexi jalutama. Ja pärast lõunasööki käisime ikka ujumas ka ära, ei olnudki üldse nii külm kui arvasime. Laine paistis rahulik, kuid kui selle alla jäid, siis tahtis kannad kuklasse visata küll. Õhtusöögiks oli sealiha köögiviljadega, nämm. Nüüdseks on kell 22:03 saanud ja läheme tuttu, et homme Kalbarri rahvusparki sõita ning võibolla sealt edasi ka.

Geraldtoni Raiki.

Reis Geraldtoni

Hommikul ärkasime 7.00, et check out teha ning auto enne kella 8t tänavalt ära saada, sest siis hakkab tasuline parkimine. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit linnast välja, et Alariga kokku saada. Nimelt tuli ta enda autot müüma ning uut ostma. Nii me vestlesime paar tundi hommikusöögilauas. Edasi läksime üheskoos Alari auto ostja maja juurde, et ta saaks seal enda asjaajamised tehtud ning siis viisime ta potentsiaalse uue auto müüja maja juurde. Pärast hüvastijättu seadsime enda tee Geraldtoni poole, kuhu oli ligi 440 km. Läks aega, mis läks ning kohale jõudsime õhtul 18ks. Istusime õhtul Frankiga ning mingi külalisega teraassil, kus no, üks mees jäi niiiiiiiiii purju (Frank) ning olgem ausad, tal olid suured raskused pokaaliklaasi käeshoidmisega. Hiljem viisime nende kaks koera jalutuskäigule, et meile India toitu tuua. Väga hea oli. Homme tuleb majaperenaine Sue ka koju ning homseks plaaniks veel nii palju, et hommikul 6.30, kui ikka kõik pildid ette saavad, läheb Raiki meestega kalale.

Nüüd tuttu ja head ööd!

Helina

Kõndimispäev.

Eilsest lennust niipalju, et lennuk saabus õigeaegselt ja kõik sujus ilusti, isegi see, et meie kolmeses pingireas oli üks koht tühi, ehk jagasime tibuga 3 tooli, kuid ebaõnn oli see, et meie taga istus perekond... Meesterahvas ligi 90 kg, naisterahvas 120kg ning üks imik ja üks aastane laps... Selle kannatasime ära, et lapsed nutsid, mis sa ikka väga teha saad. Aga kui ma sain aru, et loomulikult ei mahu ma enda toole alla laskma, sest nende enda toolid olid juba alla lastud ning nad vaevalt mahtusid sinna vahele isegi. Ning lõpuks kui tahtsin tibu sülle pikali visata ning käsitoedki üles asendisse lükata, siis ei mahtunud isegi need üles, sest naise jalad olid ees... Johhaidii, sel hetkel mõtlesin küll, et minuga pahandatakse, kui minu käsipagas on 7 kg asemel 8 kg või 9 kg, kuid ise ma ju kaalun 73kg. Kui võrrelda seda kõrvaliste isikutega, siis peaksin ju mina võima kaasa võtta 50kg käsipagasist... Ma ei ole tegelikult nii kuri, aga sel hetkel lihtsalt viskas natuke üle. Lend ise oli peaeagu neli tundi, üritasime magada, ei saanud. Maandusime Perthi ja seal leidsime mugavad diivanid, kus saime 30 min pikutada, kui ära aeti, sest see osakond pandi kinni. Järgmises ruumis olid aga ainult pingid, kus on käsitoed ees, üritasime nende vahel natukenegi und saada, ei õnnestunud. Lõpuks oli kell 4 hommikul ning olime kõigest tunnikese maganud. Vaatasime filmi ja ootasime hommikut. Kohvi sisse ja uni läinud. Reisisime linnaliiniga 4,4doltsi eest nägu kesklinna ning sõime hommikust. Järgmisena valisime välja backbackeri, kus ööbimise eest pidime välja käima 68 doltsi double roomi eest, ei ole hullu. Ülejäänud päeva jalutasime Perthis ringi, vaatasime kohalikke vaatamisväärsusi ning käisime ka loomulikult Kings Parkis. Huvitav kokkusattumus oli, kui helistasin ühte hostelisse ning jutu lõpuks küsisin teenindajalt, et ega ta äkki Eestist pärit pole, sest aksent tundus kuidagi nii tuttav. Selle peale tuli kohe vastuseks: „Oi, tere!“ ja jutt jätkus eesti keeles :D. Õhtul kella 19ks oli kokku lepitud auto saamine. Sellega aga oli selline lugu, et kõndisime ilusti 7,4km kokkulepitud kohta, kuid siis selgus, et meile oli vale aadress kogemata öeldud :D Õige oli 20 km eemal :D Ei olnud hullu, ootasime oma 45min ja asi oligi aetud. Nüüdsest oleme nädalaks-kaheks valge Hyundai Sonata omanikud J Meil selline vässu peal, sest täna kõndisime meie seadmete järgi, ei vähem ega rohkem kui 30,01 kilomeetrit ning tegime üle 37 360 sammu... :D Homme varakult kell 7 üles, sest kesklinnas ei tohi enam pärast kella 8t tasuta parkida ning Altsik peaks ka hommikul millalgi saabuma. Perth meile iseenesest täitsa meeldis, rohkem kui Melbourne. Kuidagi väiksem ja hubasem, ilm oli ka väääääääääga ilus täna.

Sammuja Raiki.

Lendameeeee

Hommikul esimene asi, mis meele niimitterõõmsaks tegi, oli see, et auto ei läinud jälle käima :D Aku tühi. Traditsiooniliselt ühendasin kaks paari käivituskaableid ja lohistasin teise otsa auto kõrvale ja 5 minutiga saime auto käima... Küsisin kolme juhi käest, kellest ühel oli marukiire, teisel nii vinge auto, et ei saa kaablitega käima panna ning kolmas oli kohe nõus, eriti kui saime talle enda parkimiskoha anda. Nimelt parkisime öösel parklas, kus päeval on tasuline parkimine, aga öösel mitte. Kuidas me leiame neid kohti alati? Selleks on dollar või kaks maksev telefoniapp nimega WikiCamps, soovitan kõigile backeritele. Mootorile õli juurde valades avastasin, et generaatori rihmal on väike täkes sees, sealt võib tulla ka viga, miks generaator pole korralikult akusid laadinud... Aga sellega tegeleme juba tagasi tulles. Üritasime eilset Fitbit Charge HRi müüjat kätte saada, aga ei vastanud too mitte millelegi. Võtsime järgmise inimese, leppisime kokku ja diil tehtud. Helina nüüdsest siis ka Fitbit perekonnas ning saame koos enda aktiivsust jälgida ;) Järgmine suund oli Frankstoni linnaosa, kuhu Monika abiga leidsime autole turvalise parkimiskoha ühe perekonna hoovis. Pakkisime enda asjad veel kord üle, kaalusime, et meie käsipagasid üle 7kg pole (sest muud me kaasa ei võta läände) ning asusime jalgsimatkale 2 km kaugusel olevasse rongijaama. Seal pakuti kaks varianti lennujaama saamiseks. Maksame paar dollarit ning sõidame linnaliinibussiga 4 h ümber Melbourne ja olemegi kohal... jei, see meid väga ei erutanud. Teine variant oli sõita kesklinna rongiga ning sealt edasti vaadata. Ostsime endale Myki kaardid (kohalik ühistranspordi kaart), mis maksis 6 doltsi tükk ja laadisime sinna 4 doltsi peale. Kesklinnas istusime ümber teise rongi peale ja siis veel lõpuks linnaliinibussile, mis oh imet, viis otse lennujaama. 2,5h ja olimegi kohal põhimõtteliselt 4 doltsi eest. Nüüd oleme Tigerairi terminalis number 4, mis on 4 korda väiksem kui Tallinna lennujaam... sest see on hetkel ümberehitamisel, aga õnneks on siin tasuta wifi ja pistik seinas, seega saame kõik tehnika täis laadida ning Helina enda Fitbiti ära seadistada. Lennuni veel paar tundi jäänud, täpsemalt oli 6 h lennuni jäänud, kui siia jõudsime. Parem varem kui hilja, või kuidas see ütelus käiski.

Mariliis, suured kallistused meie poolt! Palju, palju õnne, jaksu, tervist ja muidugi regenereeruvaid ajurakke (või noh, oled vähemalt meie tulevikulootus sellel alal)!

Head lendu

Raiki

 Viimane habemeajamine Scoobys, kes teab, millal jälle saab.

Uhked Fitbiti omanikud

Mis me nüüd teeme?

Hommikul pilt ette ning marssisime kohe raamatukogusse, aga oh imet, olime poolteist tundi varem kohal. Tegime väikse kvartalitiiru ja rannajalutuskäigu ning saimegi paar tundi enda elust edasi veeretatud. Kasutasime internetiavarust ning leidsime, et homme, kui peame ühest linna otsast teise saama (kuna jätame auto enda tuttavate maja juurde ning lennujaam on teises otsas), ootab meid pikkkkkkkkk tee. Igatahes on see vahemaa vaid 50 km, aga ikkagi läheb bussiga selle tee läbimine 4 h. Ulme. See buss, mis läheb otse lennujaama, teeb linnale peaaegu ringi peale, et ummikuid vältida. Otsustasime ise matkata, mis teeb ajaliselt hoopis 2 h ja 50 minutit. See hõlmab 3 bussireisi ning 2 trammimatka + meie kondimootorit. Selle pärast võime õnnelikud olla, et Eesti on piisavalt väike, samas meie jaoks ikkagi suur ning põnev. Pärast raamatukogu oli tunne, et noh, mis me nüüd teeme. Ideid enam pole, kuidas n-ö seda lennu „ootamise aega“ sisustada. Otsustasime minna linna poole teele, kus loodetavasti saan homme, kuigi pidin juba täna, enda Fitbit Charge HRi saama. Homme sellest pikemalt. Jõudsime parklasse, mis oli ehtne näide filmist „Hunger Games“. Võitlus parkimiskohtade eest oli juba naeruväärne. Pärast viit ringi ümber parkla ning juba nördimustunne südames, jälitasime ühte naisterahvast, kes väljus kaubanduskeskusest ning marssis õndsalt enda auto suunas. Sõitsime Scoobyga teo sammul ta kannul ning saime koha. Success... Kõmpasime seal kaubanduskeskuses ringi, sain endale ilusa paari jalatseid ning nägime kuidas pulgakomme tehti. Pärast seda, kui nägime, kuidas see karamell kees ningm, kui PALJU suhkrut sinna lisati...ooooo ei. Paha-paha. Nimelt valmistati seal pulmakomme, kuhu kirjutati pruutpaari nimed sisse. Täitsa huvitav oli, aga see ettevõtmine kestis tunde. Nüüd leidsime jällegi ühe suvalise autoparkla, kus öö veeta ning hommikul alustame uue hooga viimast päeva saagast „Veeretame paar päeva enda elust, et oodata lendu“.

Helina

Kõle ilm ja rääkivad WCd.

Öösel sadas nagu oavarrest ja Scoobys kiskus nii jahedaks, et kookisime teise teki ka panipaigast välja. Teada on, et Helina kehatemperatuur tõuseb öösel vähe kõrgamale, justkui oleks palavik, aga tegelikult see normaalne, ning oi kus ma surusin ennast täna öösel vastu teda, et sooja saada :D Hommikul sõitsime Geelongi oma traditsioonilisse ilusa vaatega kohta, kus pesime eski ära ning käisime ka ise pesus. Sealt sõitsime edasi Williamstowni linnaossa, kus pidavat raamatukogu olema. Lootsime neti leida. Jei, pidin ainult näitama, et ma Austraalias elan. Huvitaval kombel Darwini ehk põhjaterritooriumi juhilubade põhjal nad väga ei uskunud, et ma siin kohalik olen. Aga kui näitasin pangaväljavõtet, kus peal Maffra aadress, siis regati mind rõõmuga kasutajaks ning saime nautida kiiret ja piiramatut netti. Seda aga ainult 1,5h, sest see pandi juba kell 17 kinni. Saime vajalikud asjad ära tehtud, nagu check in lennule, bussimarsruut auto parkimiskohast lennujaama jm. Õhtuks sõitsime Altona linnaossa, kus kunagi juba ööbisime siin rääkivate WC juures. Õhtusöögiks nuudlisupp kanafilee ja kikerhernestega ning magustoiduks 4 pisikest kaneelisõõrikut chaiga. Tuul nii suur, et vast ei puhu Scoobyt ümber. Lühikeste riiete arv käsipagasis vähenes ühe paarini ning plätad ja jooksutossud jäävad ka maha :D

SõõrikuRaiki.

Great Ocean Road

Hommikul ärkasime teadmisega, et tuleb auto leida, kes meid akujamaga välja aitaks. Õnneks see lahenes kergesti ning leidsime vanaproua, kes alguses oli kohmetu, kui abi palusime, aga oli väga abivalmis. Kella 9 ajal seadsime Scooby juba rännakuvalmis. Nägime imelisi kohti, kuid ausalt öeldes, jällegi, midagi nii silmipimestavat ei olnud. Raiki nentis ka, et eelmisel korral, kui ta seda tegi, tundus see retk võimsam. Ma arvan, et see on juba suhteliselt suure reisipagasi omamise tagajärg. Ikka mõtled, et ooo, Maltal oli ju see ja see võimsam, Tenerifel oli see kalju suurem jne. Osalt mõtleme küll, et tahaks reisida ja avastada, aga lõpuks jõuame metsa ja see on täpselt samasugune nagu need eelnevad 20.  :D Meile väga meeldis ning õnneks oli ilm väga soosiv. Kui keegi lugejatest läheb sinna, siis 12 Apostlit peab ikka vaatama minema. Sealt leiab vaate, mis on üks imelisemaid sellel teel. Kuigi, netis googeldades leiate vist ilusamad pildid, kui tegelikusses välja paistab. Tänaseks õhtuks oleme juba otsaga tagasi Melbourne lähistel ehk nüüd 2 päeva aega Melbsis olla ning siis lennukile.

Olge tublid!

Helina

Kaks korda samasse ärmbrisse ikka ei astu? Või kolmandat?

Mäletate, kui meil aku tühjaks sai tookord ja meil käivituskaableid polnud? Õnneks nüüd on meil kaablid olemas ja lausa kaks paari neid. Sest hommikul, kui olime duššid ja hommikusöögid rahulikult ära teinud, otsustas Scooby mitte käima minna... aku tühi... Ainuke jama selles, et meie taga ja eest olev auto olid juba pikemat aega seisnud ja ka pärast poolt tundi ootamist ei olnud omanikud sinna tulnud. Tatsasin ringi ja mõtlesin selle peale, et saaksin ju kaablid omavahel ühendada ja nii ka suvalise auto enda kõrval peatada ja teiselt poolt autot käima lasta panna. Mõeldud, tehtud, leidsin ühe abivalmi vanemat sorti härrasmehe, kes oli nõus aitama, 3 minutit ja Scooby käis. Jei. Enne seda suutsin veel muidugi hommikusöögil jogurtit pükstele ajada ning vetsus käies teksastel nööbi eest tõmmata. Äparduste päev... Seadsime Scooby Great Ocean Roadi poole teele, või õigemini kõigepealt infopunkti, et uurida, kas on suurt vahet ka, kumba pidi oleks seda mõistlik sõita, sest ühe otsa plaanisime teha sisemaalt. Selgus, et kindlasti peaksime esimese otsa sõitma ookeani ääres, sest siis on kõik peatuspunktid pärivööndis. Mõistlik iseenesest. Vaated ja lained on tõesti maalilised ja lummavad. Jõudsime poolele teele Apollo Bay’sse ja leidsime hubase kõrvaltänava, kuhu parkida. Olin seekord targem ja blenderit ja läpakat korraga inverteri taha ei toppinud. Aga pärast 30 min läpaka laadimist tegi inverter piiiiiiiks, lülitasin ta kiirelt välja ning lippasin süüteluku juurde... aga hilja.... kolmandat korda Austraalia jooksul sai meil aku tühjaks... jei... Kui ikka päev tahab peesse minna, siis läheb kõik. Õnneks oleme suht sõidetava kõrvaltänava peal, politseimaja 30 meetri kaugusel, küll hommikul kellegagi käima ikka saab. Aga tänasest laeme seadmeid ainult sõidu ajal, sest paistab, et üks varuakudest ei ole enam sellise pidamisega, nagu vanasti. Kui neid äpardusi nii palju juhtub vahepeal, siis läheb tuju täitsa ära ning tekib mõte, et muudaks üldse plaane ja sõidaks Eesti ära? Tahaks ju veel ringi vaadata.... aga... njam. Seiklused jätkuvad.

Juhtmetega käivitaja Raiki.

Melbourne

Hommikul ärkasime enda vanas tuttavas Ivanhoe parklas. Tegime mõnusa hommikusöögi ja ajasime Scoobyle hääled sisse. No, see Melbourne jõudmine võttis suurema osa energiast. Kuna seal elab 4 miljonit inimest, on ka liikulus ja ulmelised ummikud vastavad. Saime ühe parkla, kuhu Scooby 11$ eest päevaks jätta ning ise liikusime enda kondimasina peal edasil. Kõigepealt kirjutasime Barbarale, kes oli parasjagu tööl ning seda hilisõhtuni välja, äkki saaks täna kokku. Kahjuks sellel korral ei vedanud välja. Uurisime linna enda gps-i järgi ning võtsime ühe karastava hommikukohvi, sest ilm oli jube kõle. Tuul oli meeletu, nii et minu talvemüts läks käiku + mõlema fliisid ja joped, mida saime esimest korda selle 9 kuu jooksul selga panna. Käisime infopunktis, et kõik must-see vaatamisväärsused ikka ära näha. Saime teada, et linnas sõidab tasuta tramm, mis teeb suure ringi linnale peale ning ise saab alati maha ja peale hüpata, kui tahtmist on. Otsustasime Queen Victoria Marketil ehk siis turul käia ning üle vaadata, mida head-paremat pakutakse. Oh seda kirbuturgu. Esiteks, see oli täpselt nagu Egiptuses. „See hind on vaid Sulle, parim pakkumine jne...“ Muidugi olid kõik müüjad hindud, aasialased ning pakkusid sõna otseses mõttes puhast jama. Tahtsin endale vabaaja jalatseid osta, kuid esimest hinda nähes, ütlesin, et see on ju kallis. Mees võttis 50 % kohe maha. No, eii....ikka on kallis, ja läksime minema. Käisime Hiina linnas, kus Raiki lootis leida toiduketti, kus saad pmts ise valida, mida taldrikule paned. Mina leidsin endale falafeli-wrapi (mis oli teisest ketist) ning Raiki sai enda Nasi Lemaki. Kõhud täis, hüppasime tasuta trammi peale. Sõitsime linna läbi, kuid meie mõlema arvamus on siiski vankumatult sama. Oleme uhked ja õnnelikud, et oleme pärit Eestist ning elame Tartus, kus on kõik lähedal, samas on parajalt suur ning tegevust jätkub. Siin linnas oli nii kaootiline tunne. Kõik koperdasid üksteisele otsa, sest lihtsalt ruumi ei olnud liiklemiseks. Ummikud on ulmelised, tipptunnil liigub autoga vast 5-7 km/h. Üks endine töökaaslane rääkis, kuidas ta igal hommikul 15 kilomeetrit sõitis kaks tundi. Ulme, aga tõsi. Üks uuring avaldas, et keskmine austraallane kulutab aastas üle 90 tunni puhtalt liikulusummikutes istudes ning tööle-koju sõites. Pole ime, et nad nii stressis kogu aeg on.

Kui aus olla, siis oleme õnnelikud, et see linnaelu meid ei paelu. Kõik on väga-väga kallis. Näiteks tahtsime muusikali, teatrit või muud etendust vaatama minna, kuid piletid on 70-150 $ ehk 50 -109€. Meie arvates on see üle mõistuse, kui Eestis on vahepeal kahju, et teatripilet maksab 15 €, siis no, 100 €? Teiseks mõtlesime minna ühte baari, kus kõik, isegi klaasid on valmistatud jääst. Agaa.....sissepääs on 30 $ ehk 21€, mis on meile, kes ei hooli eriti alkoholist, raiskamine. Nii me täna jalutasime üle 15 km seal linnas ning nägime suuri hooneid, kuid mitte midagi wow-efekti tekitavat. Meie jaoks on see suurlinn, kus inimesed tormavad mööda ning kellelgi ei ole aega.

Õhtul sõitsime Geelongi, kust homme hommikul alustame enda Great Ocean Roadi seiklust. Muideks, me ööbime parklas, kus on miljonivaade ookeanile, mille tagaplaanil paistavad linnatuled ning ees on park purskkaevu ning basseiniga. Leidsime selle koha, sest siin on tasuta kuumad dušid ning see on ranniku lähedal J

Helina

Meie taga on tegelikult üüratult suur ja tihe trammi/rongiteedevõrgustik

Maod, lehmad ja muud loomad.

Ööbimiseks leidsime ühe puhkeala, kus ametlikult telkida ei tohtinud, aga seda me ju ka ei teinud, vaid ööbisime Scoobys J Hommikul avastasime, et see oli paarkümmend meetrit ookeanist ja hästi ilus paigake. Ärkasime linnulaulu saatel kella 8 ajal, tegime hommikusöögi ning liikusime paar km eemale ühe lookout’i juurde, kus puht juhuslikult nägime pikka madu mätta peal peesitamas... Liikumatult ja täielikus rahus. Lootsime näha ka hülgeid, kuid kahjuks see meil ei õnnestunud... Neid lihtsalt polnud sellel ajal seal. Jätkasime oma trippi ja jõudsime Koaalaparki. Nägime paari koaalat puu otsas, kes väga aktiivset liikumist ei näidanud, aga seda loomulikult sellepärast, et nad magavad 20h päevas ju... Järgmine punkt meie graafikus oli Churchilli saar. Kohe Philipp Islandi kõrval, pidime sõitma üle üherealise silla. Hiljem saime teada, et üks onu ostis selle saare valitsusest ära ja hakkas seal piimakarja kasvatama. Nüüdseks on seal suur talukompleks, mis meenutab väga meie vanu rehielamuid ning taluhooneid, koos lautade, metallitöökodade, lammaste ja kõige muuga. Helina sai lehma ka lüpsta korra :D Udarast tuleb otse 12% piim, päris kange või mis? Kõige põnevam oli lamba pügamine. Onu näitas meile ette ning tegi seda u 4 minutiga... jap terve lammas pügatud ja kogu vill ilusti ühes tükis. Vanasti tehti seda kääridega, kuid nüüd elektrimootori abil töötava masinaga. Meenutab meie juukselõikamismasinat, aga robustsem. Kui minna lambapügamisse tööle, siis makstakse 3 $ lamba pealt... jap... tükipalk. Tüüp rääkis, et kui ta kiirelt teeks, siis suudaks teha 25 lammast tunnis ja nii jätkata 2 tundi katkematult ja siis peab puhkama, sest see võtab selja, randmed ja põlved päris läbi. Maailmarekord oli miski 350 lammast 8 tunniga... ulme, see teeb miski 50 lammast tunnis... Kui lammas pügatud, siis kasvab talle vill tagasi alles aastaga. Huvitav oli veel ka borderkollit näha, kes oli loomulikult lambaid karjatama pandud. Ulme, kuidas koer ikka peremeest mõistab ja lambad enda taktikepi järgi tantsima paneb. Mõnus maalähedame päev oli. Pärast saarepuhkust seadsime gpsi Melbourne peale ja tuttava linnaosa suunas nimega Ivanhoe. Läbi liiklusummikute jõudsime pimedaks kohale ja nüüd oleme Ivanhoe Hotelli lobis netis J Homme tuleb linnapäev, saame Barbaraga kokku ja vaatame kesklinna uuesti üle.

Puhkuse Raiki

 Pingviinid. Kahjuks küll topised, sest väljas neid pildistada ei tohtinud. Paremal on see vanaisa Pingviinipoeg Lolost.

 Kaksikud.

 Pinguparaad.

 Scooby ja idüll.

 Madu võtab päikest.

 Selfiiiii.

 Pingviin.

 Mängin koaalaga.

Tibu esimene kokkupuude lehmalüpsmisega, sai ilusti piima kätte küll.

Pingviinid

Hommikul jällegi, 6.30 üles, ju siis meie unerežiim nõuab seda :D Ning hakkasime asjalikeks. Kolisime kogu kupatuse Scoobysse, koristasime köögi ära ning käisime jõusaalis hüvasti jätmas. Jõusaali omanikud tänasid, et tõime nii palju positiivsust nende eludesse J Hommikul andsime enda toa majaomanikule üle, kes lubas meile mingi üllatuse Brisbane saata kõige selle hea eest, mis olime talle teinud J Armas. Tuleb välja, et me ei olegi nii jubedad inimesed :D. Enne Maffrast lahkumist otsustasime enda lemmikkohvikut külastada. Võtsime sealt Chai Latted ning porgandimufinid Kreeka pähklitega. Imehea. See porgandimuffin maitses täpselt nagu Eesti piparkook, ainult, et pehmem. Lõpuks saime Scoobyle hääled sisse. Nimelt sõitsime Phillip Islandi poole, kus on koaalad, pingviinid ning hülged. See asub Melbournest natuke allpool. 200 km Maffrast. Poole tee peal pidi Raiki ühe peatuse teha, et KFC-st kanaburger karastusjoogi ja friikatega võtta. Väike pohmakapäev tal :D Tibu nentis, et joomine ei tee ikka head :D Jõudsime 17.30-ks saarele. Päikseloojang on 17.45 ning oli teada, et pingviinid tulevad välja päikseloojangul. Õnneks saime piletipunktist teada, et pingviinid vajavad täielikku pimedust ning paraad algab 18.30. Ostsime kolme pargi pileti (kahele inimesele 83$). Paraad näeb välja suuremas osas ookeani poole jõllitamisena. Ootad, millal need väikse ukerdised sealt välja vupsavad ja hakkavad ranniku poole siblima. Kaameraid ei tohtinud üldse välja võttagi ning katsuda ei tohtinud neid ammugi. Põnevaks muutus vaatamisväärsus umbes tunnike pärast ookeanist väljumist, kui nad hakkasid enda pesadesse minema. Enamasti olid nad paarides, mis tähendab pidevat „jutustamist“ ning kaklemist, enamasti jõudis üks paariline enne kui teine, mistõttu üks kutsus teist ning seisis vankumatult ühe koha peal kuni paariline temani jõudis. Homme lähme teistesse parkidesse, kus saab näha ja vist proovida ka lehma lüpsta ja muid talutöid. Igatahes oli väga armas ning elamusterohke päev.

Pingviinipreili

Helina

Sõbrad on sõbrad.

Täna hommikul oli ka jälle 6:30 uni läinud ning sättisime ennast jooksma. Hiljem viisime jõusaali enda salatiportsjonid ära ning käisime ka poes. Küpsetasime lõunat ning teadsime, et ette kiiret pesemist jõuavad ka teised kohale, aga kahtlustasime, et kohale tulevad vaid üksikud... Ja nii läkski. Tuli Sylvia kell 15:00 ja Ben kell 17:00 ja Edvin 17:30.

Raiki

See kirjatükk oli armsa-kalli Raiki poolt valmis meisterdatud täpselt 25 minutiga. Ma loodan, et te saite sama palju naerda kui mina. Igatahes tuli see neljarealine sügavamõtteline jutt mehe suust, kes jõi Jäägermeistrit kahe erineva veiniga segamini. Ma arvaks, et selle peale võib täitsa medali anda J

Hahahah... Raiki küsis just minu käest: „Oota, kas Sa kirjutasid blogi ära? Oh tänks, Sulle....oota, see ongi kogu blogi? Siin ei ole ju mingit sisu...pane sisu ka juurde....“

Olge kallid!

Homme on tähtis päev, kui me lähme enda rännakutele!

Helina

Meie edasised plaanid ja lennupiletid läände

Heipa! On möödunud esimene vaba pühapäev pärast 5 kuud selles farmis. Kuigi oli vaba hommik ning oleks saanud magada nii kaua, kui tahtsime, olid silmad plõks kell 7 lahti. No, mis seal ikka. Hommikujooks ning söök. Hakkasime asjalikeks ning pakkisime ja pesime suuuure hunniku pesu. Kõik voodipesud, mis meil Scoobys on jne. Raiki ostsis meile ka lennupiletid 21. aprilliks ära. Nimelt lendame Melbournest Perthi ehk siis läänerannikule. Scooby jätame nädalaks-kaheks nukralt Melbourne. Perthis loodame auto rentida ning jõuda Geraldtoni, kus Raiki sõbrad (austraallased) elavad ning enda majutusasutust peavad.

Tänasest veel nii palju, et kutsusime töökaaslased homseks õhtuks enda juurde istumisele. Siis on meie viimane õhtu siin Maffra Lodges L. Täna nautisime veel ahjuvõimalusi, kuna teisipäevast oleme jällegi autoelanikud, kellel piiratud võimalused. Koristasime kööki ning andsime kõik tööriided ja karbimajanduse majakaaslastele, et nad ikka meie minekust kasu saaksid :D

Täna pidin rääkima eilsetest ülevaataja pangedest. No, esiteks, ta luges tellimusi valesti, mille peale tegime vale koguse kaste ja keset toodangut said kastid otsa. Ta käsutas siis kõik kähku-kähku kaste tegema. Vahepeal lasi ühel poisil täiesti valesid asju teha, nii et lõpuks küsis ta käest, miks see nii tehtud on? Alati peab ju teistpidi tegema jne. No, igatahes näete, et ta on üks bipolaarne tädi.

Ahjaa, ülevaataja ja ülemus võtsid mu facebooki sõbralistist maha :D ju siis ei meeldinud need kirjad, mis kirjutasime. Raiki kommenteeris, et on ikka 15-aastased küll :D

Helina

Me oleme vabaaaad...(ja meie müstilised kirjad...)

Sellel korral on meil häid uudiseid. Loodetavasti läheb nüüd blogi huvitavamaks, sest otsustasime natuke plaane ümber korraldada. Pärast kolmapäeva oli tunne, et karikas, mis oli niigi täis, ajas lõpuks üle. Pärast 4,5 kuud ehk 18 nädalat sai Helinal ja Raikil kõrini ning nad otsustasid, et aitab... Ideaalis pidime lahkuma 25.aprillil, kui meie seinale ilmub number 20 ehk 5 kuud, aga ei. Nii me kirjutasime kaks kirja- ühe ülemusele ja teise ülevaatajale- kõigest, mis meie arvates valesti on. Enamasti siis ülevaatajast.

Kuna eile oli vaba päev ning laupäev teatavasti palganädala viimane päev, siis oli vaja enda käik täna ette võtta. Tänane päev oli normaalne, kuigi imelikul kombel kõik küsisid, mis kuupäeval me lahkume jne. Kuigi, see oli puhas kokkusattumus (pilk maha, ning suust kostis: „Kaks nädalat veel!“). Halb oli valetada, aga mitte keegi ei tohtinud hetkel teada saada.  Pärast tööpäeva, kui kõik olid lahkunud, jätsime ühe kirja ülevaataja ja teise ülemuse lauale. Jätsime parimate töökaaslastega hüvasti, öeldes, et täna oli meie viimane tööpäev. Kurb...Üks tüdruk nentis veel, et tema arvates ei oleks see pesuruum ilma meieta üldse töötanud. Ta on itaallane, kes elab suure ülemuse ehk firma omaniku suvemajakeses (ning lubas, et kui tema paari kuu pärast lahkub, räägib firma omanikul kõik ära, mis siin toimus, nagu meie enda kirjades). Endal kurb ei ole, pigem kergendus. Õhtul kell 6 saatsime ülemusele sõnumi, et meil on väga kahju, kuid me ei saa enam selles firmas edasi töötada. Põhjused/seletuse leiab tema laua peal olevast kirjast. Ta vastas šokeeritult vastu, et kas juhtus midagi. Me vastasime neutraalselt, et küll ta mõistab, kui loeb, ning tänasime selle kogemuse eest.

Homme kirjutame tänastest ülevaataja pangedest. Ma ei suutnud enda naeru tagasi hoida, kui loetakse ette umbes 10 punkti, mille pärast võib inimesi töölt lahti lasta. No, koomiline juba. Eilne reegel: kui keegi puhastab enda kummikuid ilma prille kandmata, laseme teid kohe lahti. Nagu mida???? Nalja teete.

No, selline nali meil käib ja õhtul valdas meeletu väsimus, mistõttu tahtsime juba kell 7 magama minna.

Nüüd saame esimese pühapäeva vabaks pärast 5 kuud Australian Fresh Salad firmas töötamist. Juheiii..

Töötu Helina

Saalijalka.

Hommikul oli uni kell 6:30 läinud, ajasime üles ja kokkasime hommikusöögi. Järgnevad 1,5 h kribasime kirjasid ning oligi aeg käes jalkat minna mängima. Nimelt broneeris üks töökaaslane Sales jalkasaali ning kella 12ks läksime sinna. Mul aga polnud jalka jaoks vastavaid jalanõusid ning igaks juhuks käisin kohalikust Thrifters Sopist läbi, mis on midagi meie mõistes kasutatud riiete poe moodi, aga seal müüakse ka kööginõusid ja muud kraami. Leidsin 2$ eest Asicsi tossud ja täpselt minu suurus. Mängisime 2h neli nelja vastu. Kus võttis ikka kopsu nii kokku lõpuks. Tibu jäi koju ja küpsetas ja koristas. Ülejäänud päev möödus vaikselt mööda maja liikudes, sest jalad veits kanged. Majaperemees oli kahe lahkuva prantsuse tüdruku peale nii vihane, sest nad jäid alati üüri maksmisega hiljaks ja tagatipuks avastas ta eile hommikul ühe tüdrukutest teise hosteli poisiga voodist, kus keegi ei oleks pidanud olema, ehk siis terve see tuba oli tegelikult tühi ja majaperemees saatis oma poja sinna, et mutrivõti tuua, aga vaene poisike tuli tagasi ja ütles et seal on ju inimesed sees... Peremees ei saanud aru, sest keegi ei tohiks seal olla... aga näed, sattus hoopis aktsioonile peale :D Homme 5ks tööle, nii et peagi tuttu.

Jalka Raiki.

Pingelangus

Hommikul ei olnud üldse tunnet tööle minna, aga kuna pidi lühike päev tulema, ei ole ju hullu. Teadsime ette, et meil on teha vaid 6 euroalust. Natuke matemaatikat teile. Tavaliselt, normaalse tempoga päevadel teeme 4 euroalust tunnis, mis tähenab, et meie oleksime pidanud töötama vaid 1,5 tundi. Aga.....ei, meil läks hoopis 6 tundi, mis tähendab, nagu juba arugi saate, et päev oli üliiiiiiiiiiiigav ja veniv. Miks nii kaua? Pool sellest ajast ootasime salatit või ülevaatajat. Ilmselgelt oleme ajudeta idioodid, kes ei tohi lillegi liigutada ilma, et ülevaataja annaks meile juhiseid, nii et me peame teda lihtsalt ootama. Igatahes on meil kõigil töö juures nii kopp ees, et ulme lihtsalt. Täna tulid inimesed meie juurde küsima, kuidas oleme siin 4,5 kuud suutnud vastu pidada. Neil läheb alles esimene/teine nädal ning kõigest sellest süsteemist ja kamandamisest on kõrini. Nojah...ise ka ei tea, mis siin teeme, aga palju pole enam jäänud.

Pärast tööpäeva tuli mingi kahtlane pingelangus ehk sain enda kurikuulsa pingepeavalu, mis ei allunud ühelegi ravimile ega lõunauinakule. Tibu oli nii väsinud, et viskus voodisse ja sinna ta umbes kaheks tunniks ka jäi. Mina murdusin ka ning pärast lõunauinakut käisime lemmikkohvikus kohvi ja muffineid ostmas.

Kuna homme on vaba päev, mängib Raiki majakaaslastega pinksi ning naudib õhtut. Mina kasutan meie kiiret netiavarust ja surfan osalt juba puhkusmeeleolus, mis paari nädala pärast võiks meieni jõuda. J

Olge tublid ning pidage kevadväsimusele vastu, pole enam kaua, kui ilmad lähevad ilusaks ning loodus tärkab taas õitsele. 

Helina

Karikas saab kohekohe täis.

Hommikul oli hea tuju ja siis kukkus bipolaarne tädi perutama ning enne lõunat leidsime ennast situatsioonist, kus istusime Scoobys ning olime peaaegu minema sõitmas. Pikemalt sellel teemal ei peatu, sest antud probleemi kirjeldamine ei tundu olevat piisav põhjus lahkumiseks, küll on seda 4 kuud kestnud psühholoogiline terror, mida ei saa sõnadesse panna. Mõni päev mõtlen, kuidas raha tuleb kergelt ning teine päev jälle, miks me peame seda kannatama? Töö lõpp on lähedal, kuid see võib tulla oluliselt lähemale. Eks näis. Elame päevast päeva. Täna 10,5h. Homme ainult 6 euroalust teha, kuid läheme kella 6ks tööle, et ennast lolliks koristada, sest esmaspäeval tuleb mingi kontoll jälle peale... Täna käis hostelis ka mingi kontroll, peremees oli kõik läikima löönud ning köögist võileivagrilli ära viinud... ju siis see liiga ohtlik. Ning meil nüüd majas lauatennis J

Euroaluse-metallsanga-jõuga-mahaviskaja Raiki

Vihma sadas nagu oavarrest.

Heihei. Hommikul ärgates kell 3:30 ladistas väljas vihma nagu oavarrest. Teadsime juba, et meie tööd see oluliselt ei mõjuta, küll aga väljas töötavate inimeste oma... Kahju oli kohe vaadata neid seal vihma käes ligunemas ja salatit lõikamas... mida meie pool tundi hiljem siseruumides pesime...:D Igatahes täna ülevaatajat polnud ning minu ning Helina juhendamisel sujus kõik väga ladusalt. Ainult üks mõru pähkel pidi ikka juhtuma päeva sisse. Nimelt see sama ülbe tüdruk, kes ülemusega koos elab, uuris täna, et kas meil on raske inglise keelt rääkida ja miks me omavahel ka ainult inglise keeles ei räägi, kuigi meil see väga heal tasemel on. Et see pidavat ebaviisakas olema, kui me teiste kuuldes oma emakeeles räägime... Saatsime ta viisakalt öeldes kukele ning jätkasime veel hoogsamalt emakeele rääkimist ning veel naeratusega, et ta arvaks, et teda taga räägime. Grr, miks on vaja sellist juba päeva algusesse?? Kui see intsident välja arvata, siis läks päev ilusti, saime 10h kirja ja koju ära.

Oavarre Raiki.

 Fashionistad (kaks hipsterit sattusid hoogu päikeseprillimaailmas)

Vaba päev

Eile oli Raikiga kokkulepe, et magame kella seitsmeni hommikul..oki, oki, nali. Tegelikult oli Raiki masterplan ikka nii kaua magada, kui saab. Minul olid silmad 6.59 lahti, mille peale oli ka Raiki poolenisti üleval, sest tal oli väga lünklik uni. Mina käisin väiksel jooksul-kõnnil ning tegin „sooduka ralli“ Woolworthis ära. Sain banaane, suvikõrvitsat, tomateid, kurke, pirne, õunu- kõik 1 dollar suur kotitäis. Raikil käisid ka jänesed ning tõid kaks šokolaadi voodisse. Üks oli karamelli-browni ja teine maasika-juustukoogi šokolaad. Tegime hommikusöögi ning saime juba majaomanikult pudeli valget veini. Päev korda läinud :D Miks??? Eile kirjutas majaomanik, et meile tuleb uus mees siia elama, kas äkki saaksime ülemuselt küsida, kas talle oleks mingit tööd pakkuda. Meie uurisime ülemuse käest ja tuli välja, et on küll...täitsa meie juurde pesuruumi, sest üks poiss läheb meil varsti ära. Pidime natuke taustauuringut tegema ning saimegi teada, et tundib arukas mees, kes on vaid kolm päeva Austraalias olnud. Vedamine, eks, pole veel kohalegi jõudnud, kui juba töö olemas. Homme tuleb meiega koos 4.45 tööle. Majaomanik saab selle pealt kasumit, sest kui inimestel on töö, siis jäävad ju kõik siia elama. Pärast mõnusat hommikusööki ja väikest koristust käisime üheksakilomeetrisel jooksutiirul. Tegime väikse netituuri, et edasisi plaane teha- kunagi peab ju meie töösaaga lõppema ning algama huvitav pool-reisimine. Tibu tegi meile imehea lõunasöögi- nuudliroa Korea sõjaväe maitseainetega, mille Jin meile jättis. Käisime väiksel poetiirul ning nüüd olemegi jõudnud ajaga siia. Ma teen tibule massaaži, tal on käed kastisulgemisest kanged. Ja...lähmegi tuttu, et 3.30 üles ärgata.

Juheii...

Olge tublid ning Happy Easter!

Helina

Kellakeeramine.

Teil keerati kella eelmine nädal ja meil nüüd täna öösel, ehk ajavahe on meil nüüd 7 tundi ainult J Minu kell aga ei keeranud ennast automaatselt tagasi ning ärkasime tund aega varem, kui pidime ning seega saime tunnikese pikemalt magada. Alustasime tööd 4:45. Poole päeva pealt saime teada, et eilse ning tänase eest makstakse meile ikkagi topeltpalka... Eelmisel aastal see nii polnud, aga sellel aastal seadusi muudeti ning saame topelt. Kui eelmisel nädalal saime töötunde 5 päeva peale 35, siis nüüd saime kahe päevaga kokku 20h, ehk kahekordse palgaga teeb see 40h kahe päeva eest :D Jei. Homme vaba päev, kuna nad ei raatsi meile enam topelt maksta. Uuesti tööle teisipäeval, kus peame jälle tibuga ülevaatajad olema, kuna too läheb last lennuki peale viima.

Ajanihutaja Raiki.

Meil oli üks väsitav päev

Täna oli 12-tunnine tööpäev, mis loodatevasti on kahekordse tunnitasuga, kuna käimas on siiski pühad. Selle info saame teada teisipäeval enda palgatšekilt. Nüüd on jubeväss peal, sest homme......peab alustama 4.45 enda tavapärasel tööpostil. Tõotab tulla pikk päev. Meil ei olnud just kõige roosilisem laupäev. No, ülevaataja on, nagu ikka, rahmib siia, rapsib sinna ja nii need vead tulevad ja siis saavad kõik vastu kukalt, kuigi ainuke, kes tegelikult vastutama peaks, on ju S ise. Hommikul sai Raiki kohe teada, et see Belgia poiss võtab tänasest Raiki tööposti üle (sest me ju lahkume varsti-varsti, kuigi see on veel nädalate kaugusel). Raiki oli ikka pettunud, et kas nüüd kohe kantakse maha....aga see selleks. Meil on ametlik „suva“ kõigest, mis tööl toimub. Ei ütle enam kellelegi, kui midagi on valesti, ei õpeta, paranda ega mõtle enda ajudega. Hoopis kergem tunne on. Rahulikult hakkame pikemaid pause võtma jne.

Nüüd tuttu, meil on võimalik veel 6,5 unetundi kirja saada.

Mõnusaid lihavõtteid!

Helina

Pahane majaperemees ning katkine ninaluu.

Heihei. Uni läks juba kell 8 ajal ära, ajasime ennast vaikselt ärkama ning selgus, et eilne läbu oli köögis enamvähem kokku lükatud, kuid suht räpane oli kõik ikkagi veel. Eilsetest pidulistest polnud aga keegi veel karku alla saanud. Peagi saabus aga majaperemees... kes ei olnud üldse õnnelik, kui juba maja ümber nägi legendaarseid punaseid platiktopse... Ta oli päris pahane selle peale, et pidu oli korraldatud ja tahtis teada saada, kes seda tegi. Helina läks kohvi tegema ning sai kohe küsimusterahe, et kes korraldas, palju inimesi oli jne. Helina ütles, et ta läks varakult magama ära ning ta ei tea midagi. Peremees aga ühendas läpaga kaameratega ning hakkas läbi vaatama eileõhtust materjali. Nägi, kuidas köögis oli ~30 inimest... kellest osa tantsis laual ning läbustasid muidu ringi. Selle peale kirjutas peremees suure sildi, et kella 16ks olgu maja koristatud. Ja mainis veel meile, et ta viskab kellegi majast välja ka... Meie aga ei hakanud midagi koristama, sest meie ei kutsunud ühtegi inimest ning minu osalus piirdus sellega, et jõin köögis kogu seda läbu vaadates mõne õlle. Teised ärkasid kella 14 ajal ärasoditud nägudega ning üks tudruk tuli maru mureliku näoga ning teatas, et käisid öösel Sales kiirabis, sest tal ninaluu katki vist... ühesõnaga nina oli paistes ja minuarust natuke kõver ka... Eile olid kaks poissi kaklema läinud ning ta oli lahutama läinud ning kogemata ühe poisi peaga näkku saanud... Paari tunni jooksul sai köök ära koristatud muidugi irooniliste pilgete saatel, et oi nüüd peab peremees meie järelt koristama hakkama... Nujah, ma arvan, et kui peremehele oleks mainitud, et midagi toimub ning kõik ilusti ära koristatud, siis ei oleks suurt probleemi olnud. Selline pidu siis... Meie päev on aga täna olnud suht rahulik ja igav, tegime süüa: pasta, maguskartuli-lasanje ning banaanileib. Homme pidime kell 6:45 alustama, aga saime smsi, et alustame 5:15... ju siis tuleb pikk päev.

Head meestepäeva (munadepüha)

R.

Lihavõtted

Meie jaoks ei ole lihavõtetel ega jõuluajal ega ükskõik, mis muul tähtpäeval nii suurt olulisust, kui me ei saa seda veeta oma lähedaste seltsis. Tänasel õhtul (hetkel) toimub meie majas mingi hull läbu, mistõttu kõrvaltoast kostavad vaid huilged ja möirged. Keegi organiseerib joomismänge ja kõik joovad ennast kapsaks....“nii vinge.....jeiii“. Mina lähen magama, noh, kui ikka saan.... aga selle eest on hommikul alati eelis esimesena vaikses köögis askeldada J. Tänane päev tõi meile šoppamistuuri nii kõrvallinnas Sales kui meie linnakeses, sest homme on kõik poed ja asutused suletud. Salest sai Raiki endale jalanõud, mille üle ta on maruõnnelik. Raiki tegi ka pooleteisetunnise lõunauinaku ning siis käisime kaheksakilomeetrisel päikeloojangu jooksutiirul, mis oli super mõnus. Tegime tutvust lehmadega, kes meie: „Ammmmmuuuuuuust“ aru ei saanud. Austraalia lehmad teevad teisi hääli, mida me ei mõista. Igatahes....kõrvaklapid kõrva ja magama, kui ma saan....hahaha...

Olge mõnusad!

Helina

Snitsel.

Kella 7ks kohale, täiendasime kastiruumi varusid, Helina tegi kastiruumi korda ning jätkas paar tundi kastide tegemist ning mina aitasin kaste kärude pealt maga tõsta. Saimegi 3h kirja nagu niuhti. Pärast seda käisime jõusaalis ning üritasime enda membershipi korda saada või õigemini ära lõpetada, sest jaanuaris alustatud 3 kuu kaart sai läbi, aga kuna juhatajat polnud, siis ei saanud korda aetud, eks näis mis saab. Pesime pesu, ennast ja ootasime õhtust väljaminekut. Nimelt on paaril inimesel viimased päevad tööl jäänud ning tuli väike istumine kohalikud baaris. 18:30ks läksime kohale, nagu palutud, kuid kedagi polnud :D Õnneks 10-15 minuti jooksul ikka tulkusid paljud kohale, üle 20 inimese. Sõime snitslit, jõime õlut ja ajasime juttu. Pikalt ei jäänud, kell 21:00 juba kodus. Tuttu ära.

Kaks vaba päeva veel jäänud

R.