Lendameeeee

Hommikul esimene asi, mis meele niimitterõõmsaks tegi, oli see, et auto ei läinud jälle käima :D Aku tühi. Traditsiooniliselt ühendasin kaks paari käivituskaableid ja lohistasin teise otsa auto kõrvale ja 5 minutiga saime auto käima... Küsisin kolme juhi käest, kellest ühel oli marukiire, teisel nii vinge auto, et ei saa kaablitega käima panna ning kolmas oli kohe nõus, eriti kui saime talle enda parkimiskoha anda. Nimelt parkisime öösel parklas, kus päeval on tasuline parkimine, aga öösel mitte. Kuidas me leiame neid kohti alati? Selleks on dollar või kaks maksev telefoniapp nimega WikiCamps, soovitan kõigile backeritele. Mootorile õli juurde valades avastasin, et generaatori rihmal on väike täkes sees, sealt võib tulla ka viga, miks generaator pole korralikult akusid laadinud... Aga sellega tegeleme juba tagasi tulles. Üritasime eilset Fitbit Charge HRi müüjat kätte saada, aga ei vastanud too mitte millelegi. Võtsime järgmise inimese, leppisime kokku ja diil tehtud. Helina nüüdsest siis ka Fitbit perekonnas ning saame koos enda aktiivsust jälgida ;) Järgmine suund oli Frankstoni linnaosa, kuhu Monika abiga leidsime autole turvalise parkimiskoha ühe perekonna hoovis. Pakkisime enda asjad veel kord üle, kaalusime, et meie käsipagasid üle 7kg pole (sest muud me kaasa ei võta läände) ning asusime jalgsimatkale 2 km kaugusel olevasse rongijaama. Seal pakuti kaks varianti lennujaama saamiseks. Maksame paar dollarit ning sõidame linnaliinibussiga 4 h ümber Melbourne ja olemegi kohal... jei, see meid väga ei erutanud. Teine variant oli sõita kesklinna rongiga ning sealt edasti vaadata. Ostsime endale Myki kaardid (kohalik ühistranspordi kaart), mis maksis 6 doltsi tükk ja laadisime sinna 4 doltsi peale. Kesklinnas istusime ümber teise rongi peale ja siis veel lõpuks linnaliinibussile, mis oh imet, viis otse lennujaama. 2,5h ja olimegi kohal põhimõtteliselt 4 doltsi eest. Nüüd oleme Tigerairi terminalis number 4, mis on 4 korda väiksem kui Tallinna lennujaam... sest see on hetkel ümberehitamisel, aga õnneks on siin tasuta wifi ja pistik seinas, seega saame kõik tehnika täis laadida ning Helina enda Fitbiti ära seadistada. Lennuni veel paar tundi jäänud, täpsemalt oli 6 h lennuni jäänud, kui siia jõudsime. Parem varem kui hilja, või kuidas see ütelus käiski.

Mariliis, suured kallistused meie poolt! Palju, palju õnne, jaksu, tervist ja muidugi regenereeruvaid ajurakke (või noh, oled vähemalt meie tulevikulootus sellel alal)!

Head lendu

Raiki

 Viimane habemeajamine Scoobys, kes teab, millal jälle saab.

Uhked Fitbiti omanikud