Melbourne

Hommikul ärkasime enda vanas tuttavas Ivanhoe parklas. Tegime mõnusa hommikusöögi ja ajasime Scoobyle hääled sisse. No, see Melbourne jõudmine võttis suurema osa energiast. Kuna seal elab 4 miljonit inimest, on ka liikulus ja ulmelised ummikud vastavad. Saime ühe parkla, kuhu Scooby 11$ eest päevaks jätta ning ise liikusime enda kondimasina peal edasil. Kõigepealt kirjutasime Barbarale, kes oli parasjagu tööl ning seda hilisõhtuni välja, äkki saaks täna kokku. Kahjuks sellel korral ei vedanud välja. Uurisime linna enda gps-i järgi ning võtsime ühe karastava hommikukohvi, sest ilm oli jube kõle. Tuul oli meeletu, nii et minu talvemüts läks käiku + mõlema fliisid ja joped, mida saime esimest korda selle 9 kuu jooksul selga panna. Käisime infopunktis, et kõik must-see vaatamisväärsused ikka ära näha. Saime teada, et linnas sõidab tasuta tramm, mis teeb suure ringi linnale peale ning ise saab alati maha ja peale hüpata, kui tahtmist on. Otsustasime Queen Victoria Marketil ehk siis turul käia ning üle vaadata, mida head-paremat pakutakse. Oh seda kirbuturgu. Esiteks, see oli täpselt nagu Egiptuses. „See hind on vaid Sulle, parim pakkumine jne...“ Muidugi olid kõik müüjad hindud, aasialased ning pakkusid sõna otseses mõttes puhast jama. Tahtsin endale vabaaja jalatseid osta, kuid esimest hinda nähes, ütlesin, et see on ju kallis. Mees võttis 50 % kohe maha. No, eii....ikka on kallis, ja läksime minema. Käisime Hiina linnas, kus Raiki lootis leida toiduketti, kus saad pmts ise valida, mida taldrikule paned. Mina leidsin endale falafeli-wrapi (mis oli teisest ketist) ning Raiki sai enda Nasi Lemaki. Kõhud täis, hüppasime tasuta trammi peale. Sõitsime linna läbi, kuid meie mõlema arvamus on siiski vankumatult sama. Oleme uhked ja õnnelikud, et oleme pärit Eestist ning elame Tartus, kus on kõik lähedal, samas on parajalt suur ning tegevust jätkub. Siin linnas oli nii kaootiline tunne. Kõik koperdasid üksteisele otsa, sest lihtsalt ruumi ei olnud liiklemiseks. Ummikud on ulmelised, tipptunnil liigub autoga vast 5-7 km/h. Üks endine töökaaslane rääkis, kuidas ta igal hommikul 15 kilomeetrit sõitis kaks tundi. Ulme, aga tõsi. Üks uuring avaldas, et keskmine austraallane kulutab aastas üle 90 tunni puhtalt liikulusummikutes istudes ning tööle-koju sõites. Pole ime, et nad nii stressis kogu aeg on.

Kui aus olla, siis oleme õnnelikud, et see linnaelu meid ei paelu. Kõik on väga-väga kallis. Näiteks tahtsime muusikali, teatrit või muud etendust vaatama minna, kuid piletid on 70-150 $ ehk 50 -109€. Meie arvates on see üle mõistuse, kui Eestis on vahepeal kahju, et teatripilet maksab 15 €, siis no, 100 €? Teiseks mõtlesime minna ühte baari, kus kõik, isegi klaasid on valmistatud jääst. Agaa.....sissepääs on 30 $ ehk 21€, mis on meile, kes ei hooli eriti alkoholist, raiskamine. Nii me täna jalutasime üle 15 km seal linnas ning nägime suuri hooneid, kuid mitte midagi wow-efekti tekitavat. Meie jaoks on see suurlinn, kus inimesed tormavad mööda ning kellelgi ei ole aega.

Õhtul sõitsime Geelongi, kust homme hommikul alustame enda Great Ocean Roadi seiklust. Muideks, me ööbime parklas, kus on miljonivaade ookeanile, mille tagaplaanil paistavad linnatuled ning ees on park purskkaevu ning basseiniga. Leidsime selle koha, sest siin on tasuta kuumad dušid ning see on ranniku lähedal J

Helina

Meie taga on tegelikult üüratult suur ja tihe trammi/rongiteedevõrgustik