Läheb sõjaks

Hommikul üles, bussi peale ja tööle. Täna olin jälle õues tööl. Aga mitte lihtsalt oma tavapärast tööd tegemas, vaid minu ülemus ütles mulle, et ma peaks sellega vist sõitma oskama. Näitas ühe RTV peale. Saate aru, kui vinge. See oli vasakpoolse rooliga ATV-taoline masin, millel on suur kast taga. Sellel oli neli käiku: H-high, L-low, M-medium- R-reverse ja muidugi siis neutral. Ulmeliselt lahe. Mina pidin täna terve päeva veetorusid uuele põllule paigaldama, seega sõitsin sellega ligikaudu 8 h. Eino selle eest võib palka küll saada :D Muidugi minu sõidutempo oli umbes 5 km/h, aga kui toru sai veetud ja ühest põlluotsast teise pidi sõitma, siis ma lasin ikka täisvungil :D Teised pidid samal ajal torudesse auke tegema ja vihmuteid lisama, kui mina ringi tuuritasin. Uuuuups...... Mis teha, minu töö :D Igatahes kõige lahedam tööpäev, mis mul kunagi olnud on. Raiki oli enda deleafingu peal. Tal oli ka normaalne, kael ainult natuke valus. Kui me koju jõudsime, teadsime, et esimese asjana lähme Paula (backeri juhataja) juurde, kellele ütleme, et tahaks siit ära minna + enda raha tagasi saada. Kohe, kui me uksest sisse läksime, oli tal tuju ära. Ta on alati väga lõbus, teeb nalja jne. Igatahes ütles, et me vahetaksime enda kapid ära. Olgu, tulime tagasi ja ütlesime, et tahaks välja kolida jne. No rääkisime kogu enda loo ära. Ta ütles, et ok, aga te kaotate enda ettemakse 2 x300, mis on tegelikult ikkagi palju. Ta läks nii närvi: ütles, et raske on tööd leida jne. Me ütlesime, et nad on väga head tööd teinud, aga me lihtsalt ei saa siin magada + meid häirivad narkootikumid, mis siin ringlevad (just rõhusime sellele, sest siin on kõik kohad silte täis, et siin on narkootikumid ja alkohol keelatud). Ta ütles, et no, me ei saa midagi teha. Igatahes meil nüüd paar võimalust: kas asi nugadele või kohe väga karmiks. Meil on päris palju materjali, et kogu see backer vahele võtta (meie eelmises toas elas selle paiga kõige suurem narkodiiler). Eino muidugi, hoidke meid siin sealaudas kinni, aga ise elamisväärset pinda ei paku. No, igatahes meil siin aju juba vaikselt kärssab. Jõudsime enda Scooby juurde, kui mingid tüübid mängisid palli ja lendavat taldrikut. Scooby sai juba mõned matsud ja Raiki läks välja: „et no, jätke ometi järele-minge kuskile mujale mängima“. Käisime duši all ära ja tegime söögi homseks ka valmis ja nüüd tuttu. Eks näeb, mis saab, aga sõjaks läheb. Asi pole rahas, vaid põhimõttes.

Olge tublid!

H. 

Töö juures safe

Esimest korda hommikul oli tunne, et tahaks pikemalt magada, kuigi voodi on tegelikult väga mugav. Lihtsalt saime natuke hiljem magama, kuna vaatasime filmi Warm Bodies lõpuni. Hommikul küsisime töö juures kohe ära, et kui me Banana Barracksist lahkume, kas siis nende poolest oleks see ok ja me tööst ilma ei jää. Mõlemad saime positiivse vastuse. Hea tunne oli tööpäeva alustada J Mina tegin päev otsa deleafingut, ehk siis lehtede lõikamist ning Helina samal ajal lappis niisutusüsteemi... mis teeb minu töö selle võrra raskemaks, et niisutussüsteem peab sellel ajal töötama, kui seda parandatakse, sest muidu ju ei tea, milline sprinkler ei tööta või kus leke on. Ja kui süsteem töötab ja mina pean puude all lehti lõikama, siis loomulikult saan ma ju läbimärjaks... :D Täna lõikasime hästi kõrgeid puid ja kael nüüd suti kange. Aga muidu läks tööpäev kiirelt, kõrvaklapid kõrvas kogu aeg ja muusika käib. Pauside ajal vahetan märjad sokid kuivade vastu välja ja jälle hea tunne olla. Eile tegime tibuga suure koguse kanakarrit. Oi kus see sai hea. Pärast tööd kokkasime jälle homseks söögi valmis, ehk siis riisi ainult tegime juurde, kuna karrit oli veel küll. Väike poetiir ja jalutuskäik ja nüüd tuttu ära. Homme pärast tööd räägime siis hosteli juhatajaga, hoidke meile pöialt siis ;)

Deleafingu Raiki.

1. See siis üks minu kolmest tööst, süstin pmst diiselkütust lõigatud taimedesse, et nad sureks. 2. Sama. 3. Minu tiim. 4. Supervisori koer. 

Järjekordne magamata öö

Eile õhtul, kui me minu perega skypesime, oli muusika meie kõrval olevas baaris nii kõva, et isegi juttu ei olnud kuulda. Aga ei, see läks hullemaks. Meil oli karaookeõhtu, kuhu kõikvõimalikud lauluoskamatud ronisid. See kestis 1.50ni, kuni minul viskas kopa ette, sest see oli väljakannatamatu. Ma ütlesin Raikile, et lähen Scoobysse, Raiki oli ka kohe nõus. Nii me siis veetsime järjekordse öö Scoobys. Eile tekkis juba soov siit ära kolida. Te ei kujuta ette, mis siin loomaderiigis toimub. Näitena võime tuua tänased „Jamie Oliveri kokakooli kuldmedalistid“, kes toppisid terve ahju kana täis ilma igasuguse aluseta. Mingi aja peale oli ahju alla tilkunud hunnik rasva. Ja tilkus, siis juba jooksis joana....aga ei, see poiss käis kogu aeg enda kana kontrollimas, kas see on juba valmis saanud, aga kes siis siin koristab.....Õhtul, kui tibu enda õhtusööki sõi, siis oli üks poiss nii täis kui ka pilves, et ta kukkus lihtsalt toolilt kuklaga vastu maad ja jäi sinna mõneks ajaks lebama. Need on hullemad kui aborigeenid. Nad on loomad. Igatahes jõuame tagasi enda hommikusse. Eile hakkasime vaatama variante, kus ööbida. Mõtlesime, et kui saaksime siit välja kolida ja mingi korteri leida, n-ö siis share hous’ i. Leidsime neli head varianti, kellega ajad kokku leppisime. Esimene oli koheselt meie lemmik- kõik, mida ühest imelisest kodust oodata. Kõige kallim üür, aga sama palju, kui meie siin enda uberiku eest maksaksime. Maja oli seest puhas, korras, vääääääga ilus. Hinna sees oleks viiel päeval õhtusöök, wifi, pesupesemine ja muidugi, mis kõige tähtsam enda privaatne tuba suurte kappide ja muu varustusega. Tõsine luksus. Omanik oli umbes 40-aastane naine Sarah. Teised kolm olid nojah, sellised, et meil on üks voodi ja muud ei midagi. Vaikne on küll, aga no....ei. Jõudsime koju, siis käisime Alligaatori Pesas, mis on ühe hästi ilusa loodusliku allika nimi. Seal küll alligaatoreid ei ole- see nimi on mingi skaudigrupi vms järgi nimetatud. Vesi oli seal umbes 17 kraadi. Oi, kui mõnus. Õhtuks ikka korralik päevitus peal. Tulime tagasi ja läksime otsemaid meie backeri retseptsiooni, et rääkida enda plaanist. Me teadsime, et tekib probleeme välja kolimisega, sest tegelikult on see tööhostel, mis tagab meile töö ja meie peame siin elama. Seega, kui me tahame tööle jääda, aga siit välja kolida, siis jääme enda tagatisrahast 2x300$ ilma, mis on ikkagi suur summa. Lisaks peame ka nädala ette teatama. Retseptsiooninaine on alati väga tore ja ta sai meie murest aru, aga ta ütles, et me peaksime ikkagi juhatajaga teisipäeval rääkima. Kirjutasime ka meie lemmik koha omanikule Sarahile enda olukorrast, et me oleme väga huvitatud, aga olukord on natuke nigel. Ta ütles, et me peaksime minema tööle ja küsima, kas meie töökohad on kindlad, kui jah, siis hostel ei saa meid siin kinni hoida, see on illegaalne. Kui meile tagatakse töökohad ka ilma hostelita, siis ta ütles, et me ei räägiks juhatajaga, vaid ütleks, et me kolime Tullyst välja, nädalase teavitusega, sest see oleks ainuke viis tagatisraha tagasi saada. Õhtul tuli administraator meie toast läbi ja ütles, et soovitab meil teisipäeval juhatajaga rääkida, aga me peame kindlad olema, et ühtegi teist inimest seal ruumis ei oleks, eriti selle koha omanikku. Ta ütles, et Paula loodetavasti lubab meil minna ja annab ka raha tagasi, sest nad saavad ju inimlikult aru, et ainult peoloomadel on siin lõbus. Ootame teisipäeva ära ja vaatab, mis saab.

Seniks, olge ikka mõnusad J

Helina

1. Austraalia jalgpallur. 2. Tibu ujumas :). 3. Jamie Oliveri kokakool - pissiv praeahi. 4. Igaks juhuks jäätakse igast toidust teistele ka midagi maitsta.

Suhkruroovabrik.

Rääkisime eile pikalt toakaaslastega, enamuse ajast muidugi meie rääkisime ja nemad noogutasid ja ütlesid oooo enamuse asjade peale. Võtsin ise ka mõned õlled ja läksin baari üle vaatama. Igal reedel saame retseptsioonist tasuta joogi talongid, kuid rent ilusti makstud on. Ja see ei ole lihtsalt klaasikene jooki vaid 1,2 liitrit kas õlut, siidrit või nende kahe ja siirupi segu, mille nimi on Snake Bite ehk siis mao hammustus. Kuna Helina enda osa ei soovinud, siis tegelesin ise mõlema kannuga. Tibu läks peagi tuttu ära, rääkisime natuke Eesti tüdrukuga juttu ja minagi ei jäänud pikalt. Eesti tüdruku käest saime hea idee, et kui meil juba töö olemas on, siis me ei pea ju siin hostelis ööbima, vaid poole odavamalt on võimalik endale tuba kuskil majas saada... Hakkame seda asja uurima. Hommikul saime retseptsioonist teada, et lõpuks saame kolida paaride tuppa, ehk siis suur voodi on toas ja kõik :D vähemalt oleme natuke omaette, mitte enam naride otsas. Pärast hommikusööki läksime kella 11ks suhkruroo tehase ekskursioonile. Meie päev oli juba esimese 5 minutiga korda läinud, sest saime sealt paar pakki väga häid kõrvatroppe :D ja 2 kotikest Tully tehase pruuni suhkrut ka. Seda ei müüda mitte kuskil Austraalias, vaid kõik läheb ekspordiks. Tuur oli päris huvitav. Nii ulme on mõelda, et mingist rohelisest orasheina taolisest, kuid suuremast taimest saab lõpuks tehasest välja suhkru... Nad toodavad ise elektrit ka, millest jätkub neile endale ning ülejäänud läheb võrku tagasi müügiks. Hooaeg kestab juunist novembrini, ehk siis sellel ajal kui suhkruroog kasvab, ülejäänud ajast tehakse tehasele hooldust ning nendele 280 km raudteeliinidele, mis siin farmide vahel on. Siin on parim kliima suhkruroo kasvatamiseks, sest saak saadakse juba 12 kuu pärast külvamist, muudes kliimades läheb selleks kohati isegi 24 kuud. Kella 15ks oli meil bookitud ka puuviljatuur, kuid kell 12 saime kõne, et see jääb kahjuks ära... sest minimaalselt 4le inimesele oleks see toimunud, kuid teised 2 inimest ütlesid ikkagi ära... Meil oli telefoni teel krediitkaardiga ära makstud, kuid et nüüd raha tagasi saada tuli sõita Mission Beachile informatsioonipunkti, et nad saaksid raha tagasi maksta... on süsteem... Pärast suhkruroo tuuri panime pesu pessu ja läksime banaane ostma :D ühes teeäärses farmis on self serve putka, kus võid võtta 5 banaani ja paned sinna 1 dollari... meie viiekordistasime selle ja võtsie 25 banaani 5 doltsi eest J Nüüd oleme hostelis tagasi, ümberringi toimub loomade elu... need inimesed siin ei ole päris normaalsed :D kui me täna öösel isegi kõrvatroppidega magada ei saa... siis anname homme retseptsioonis teada, et nädala pärast kolime välja... nädala peab ette teatama, sest muidu ei saa 300 dollarit makstud bondi tagasi... Retseptsioonitädi ise on väga tore ja ta sai meist täiesti aru, kui rääkisime enda minkrolaineahju koristamisest ning teiste elanike „söögitegemisoskustest“. Ta tuli siia 7 aastat tagasi ja siis oli see asi väga palju hullem olnud. Njam, eks näis. Vähemalt üle pika aja saan tibu kaissu võtta J

Suhkruvabriku Raiki.

1. Tuuriks valmis. 2. Käruümberkeeraja. 3. Ja siit tuleb meie suhkur :D (see on suhkur segatud kaltsiumoksiidiga). 4. Siin näeb juba parem välja, edasi läheb siit kuivatisse ja ongi valmis :)

Nädalavahetus koidab.....

Raiki läks hommikul 5.30-ks, mina 6.30-ks tööle. Tal hakkab töö üks tund varem ja lõpeb kell 12.30, minul kestab reedeti 15.15-ni. Mina sain õue, mis mulle meeldib, või noh, on täitsa tore töö. Minu tööks on kogu veesüsteemi parandamine, parendamine ja uuendamine. Mina olen Eesti mõistes torunaine :D. Igatahes parandan katkiseid vihmuteid, lekkeid, nt, kui banaanipuu on toru peale kukkunud, tõstan selle ära, siis lõikan toru läbi, panen ühendusjublakad vahele, kruvin kinni jne. Muidugi saan ma selle tööga läbimärjaks. Eile kallasin kummikust korraliku hunniku vett välja. Aga....kuna Austraalias on kuum ilm, siis haigeks ei jää. Enamasti on torud katki Raiki töökaaslaste tõttu. Nende tööks on labidaga juurikate läbilõikamine, mis kiiruga võib kaasa tuua ka katkise toru. Raiki tegi ikka enda tavapärast tööd. Lõpus sai neil päev läbi varem, sest põld sai otsa ja siis nad hakkasid käisid krokodille otsima jms.

Ahjaa, täna tegin tutvust elusloodusega. Ühe toru sees oli madu, kelle soolikad tulid ühest august välja. Haises küll hullusti. Pärast nägime paari meetri kaugusel suurt 2-meetrist känguru, siis teisel pool teed oli 1,5meetrine Goanna. No, mida veel.......

Nüüd teeme tutvust enda jaapanlastest toakaaslastega.

Mõnusat algavat nädalavahetust

H.

Deleafing

Heipa. Ja nagu ikka, äratus kell 5:30, mannapuder sisse ja minek. Täna tegin päev otsa deleafingut ehk siis lõikasin vikatiga banaanipuu lehti. Mulle täitsa meeldib. Meil lubati muusika ka kaasa võtta, siis lippas aeg eriti kiirelt. Oi kus ma nautisin, et vihma ei sadanud. Nägime kahte poolemeetrist sisalikku ja tajooba ämblikke. Jalad küll kihelevad, aga loodan, et pole mingid halva ämbliku hammustused :D Helina nägi unes, et tema ülemus ütles, et ta peab täna väljas tööd tegema ja kui hommikul kohale läksime, siis nii oligi :D Helinale meeldib väljas rohkem kui sees. Seal läheb aeg kiiremini. Ta kontrollib, kas kõik sprinklerid on korras ja vajadusel vahetab välja või parandab neid. Täna kui lehti lõikasin, siis käisid need sprinklerid nii pinda, kogu aeg koperdan nende otsa ja kui ühel hetkel tundsin, et püksisäärest soristab keegi sisse, siis mõtlesin, et lõikaks juba need ka maha siis :D Aga siis oleks Helinal marupalju tööd jälle :D Täna vormistati ka paberimajandus ära, et homme palka saaksime J mis tähendab, et niiöelda proovinädal on läbi ja sain tööle ;) Homne tööpäev on natuke lühem, aga algab varem ka... Ärkama pean kell 4:30 ja 5:30 nopitakse meid peale ja kell 6:00 algab tööpäev. Pausiaegasid ma täpselt ei tea, aga tööpäev saab läbi kell 12:30 juba J Helinal läheb kauem, kella 15:15ni, aga siiski on temal ka lühem päev. Käed on natuke villis mõne koha pealt, aga keha hakkab juba harjuma tööga ja kuumusega. Parem kuum, kui paduvihm :D

Päikeseratas

R.

Oleme väsinud.

Hommikul tavapäraselt 5.30 üles, pessu, sööma ja bussi peale. Hommikul juba sadas vihma, aga lootsime ikka, et päeva peale lõpetab sadamise ära. Raiki läks õue ja mina Shedi e. Varjualusesse tööle. Minu ülesandeks oli veeliinil banaane sorteerida ja kobaratesse lõikuda. Raiki pidi enda tavapäraseid töid tegema ainult, et vihma käes. Vahepeal läks vihm nii hulluks, et meil varjualuses ei olnud muusikat enam kuuldagi. Kujutasin ette, kuidas Raiki enda läbimärgade riiete ja jalanõudega õues ringi kõmpab. Lõpuks jäi ka vihm järele. Istusime bussi ja olime väsinud. Minul liinitöö, mis väsitab, vahepeal lööb üks kehapool krampi, siis sirutan jne, Raikil ka üheülbaline töö, mis hakkab ainult teatud lihaste peale. Jõudsime koju, sööma, Raiki käis ajalehte otsimas, et enda jalanõusid kuivatada ja siis tegime ühe väikese jooksu, milleks meil küll motivatsiooni ei olnud. Nüüd tuttu ära!

Homme jälle!

H.        

Ja me saime mõlemad tööle :)

Heipa. Kes eile ridade vahelt luges, siis tegin loomulikult yellow cardi selle pärast ära, et kell kell 20:00 õhtul sai üks meie hostelikaaslane ülemuselt kõne, et homsest on vaja 2 poissi juurde tööle. Nii me siis kokkasime kiirelt lõunasöögi mulle valmis ja tegime igaks juhuks yellow cardi ära. Ja ma sain veel samasse farmi ka, kus Helinagi töötab J Kell 6:30 noppis meid siis buss peale, nagu ikka. Helina läks shedi enda tööpostile (nende ametid roteeruvad päeva jooksul 4 korda) ning mulle tutvustati shedi elu natuke ja öeldi, et sina oled meie alltöövõtja all tööl üldse, ehk siis kõik palgasüsteem ja pausid ja muu käib nende süsteemi järgi. Nimelt on meil päeva jooksul kaks 30 minutilist pausi, kell 9:30 ja kell 12:30, kuid Helinal kolm 20 minutilist. Esimene töö, mille sain, oli spading, ehk siis mingi onkel on enne meid ära märgistanud vanaemapuu, emapuu ja tütarpuu sinise spreivärviga, olgu see viimane siis kasvõi 10 cm pikkune. Ning meie ülesanne on kõik ülejäänud kasvanud varred labidaga ära tappa :D ehk siis juurest saati maha lüüa. Pmst labidaga kühveldamine, ülakeha saab vatti. Seda tööd tegime lõunani, siis sain mina ühe tüübiga, kes ka ainult 4 päeva tööl olnud, uue ülesande. Nimelt CARASEADING, ehk siis kui enne oli tegemist tugevate ja vanemate puudega, siis nüüd on meie supervisor uuel põllul, kus värskemad ja nõrgemad puud, ära lõiganud samad rootsud, aga nüüd on jäetud u 30cm maast välja ots kasvama. Meil on seljakotis konteiner pmst diiselkütuse vms kemikaaliga ning sealt tuleb toru välja ning käes on meil terava metallnõelaga 80cm pikkune asjapulk. Millega me torkame täpselt selle allesjäänud varre keskele südamesse ja siis pritsime sinna sisse diislit, et see roots ära sureks, aga juure alles jätaks, et see toetaks põhitüve. Ja nii me jätkasime siis päeva lõpuni J Neil on kombeks võtta inimesed nädalaks ajaks katseajale, usun, et sain ilusti hakkama ;) Õnneks täna vihma ei tulnud ja mul olid jalas ainult ketsid, sest ma polnud endale veel tööjalatseid ostnud. Pärast tööd aga käisime kalastustarvete poest läbi ning ostsin endale 40 doltsi eest sukeldumissaapad. Need pmst veekindlad ja hästi mugavalt ümber jala. Proovisin poes ka kummikuid jalga, kuid tean, et banaanipuude all ringi kõmpida pole nendega mugav, sest kummikud on ikkagi natuke lohvkad jalatsid. Meie neljasest tööpundist olen mina kõige vanem, järgnevad 25 aastane Sepp, 23 aastane karvase rinnaga tüüp Rob ja 20 aastane Paul Pungi meenutav tüüp. Mina olin Pauli meenutava tüübiga enamjaolt paaris. Temast niipalju, et ta tuli Austraaliasse eelmise aasta septembris, oli 4 kuud Melbournis, siis 2 nädalat indoneesias ja siis tuli maikuus Tullysse, töötas 3 kuud ühes farmis, millega ta üldse rahul polnud. Ta oli seal kinni seetõttu, et ta tahtis 88 farmipäeva asemel 66 farmipäeva teha. See on võimalik, kui sa töötad jutti ühe farmeri juures. Siis ta sai enda teise aasta viisa ära pikendada ning nüüd sai siis ka samasse farmi tööle kus minagi. Plaanib siin olla paar kuud... Ma ei saa vahepeal inimestest aru... nad tulevad kaugele maale, et olla kahe aasta jooksul 2-3 linnas? Mainisin talle ka, et me oleme kahe ja poole kuuga sõitnud peaaegu 10 000 km maha... Aga las ta siis jääda, erinevad prioriteedid siis. Meie toas pidi elama ka kohalik kanepidiiler. 3 grammi pidi 50 doltsiga saama :D Pärast tööd olime tibuga suht vässud, tegime söögi, käisime poes ja nüüd lebotame Scoobys. Nii hea enda privaatne puhkepaik. Väljas sajab nüüd paduvihma.

Nii et ju siis kõik läheb nii nagu minema peab J ja lõppkokkuvõttes ei pidanudki me nii kaua tööd ootama, kui alguses arvasime... Teistele ei julgegi enam rääkida, et me alles eelmine neljapäev tulime Tullysse ja juba mõlemad tööl...

Head und.

R.

Farmer leidis Tibu :)

No kuidas nad ei oska mikrolaineahju kasutada???

Hommikul ärkasin ikka koos Helinaga, et minna retseptsiooninaisterahva soovitusel Jumpingut tegema. Mis tähendab siis hommikul kell 5.30 farmerite käest küsida, et äkki neil töötajat vaja. Hommikul sellel kella ajal on tänavatel ligi 100 backpackerit ja mitte pidutsemas vaid ootamas, kunas neid peale nopitakse. Nii ma siis jõudsin paari farmeri käest küsida, kui märkasin u 5 inimest, kes iga peatuva bussi ja auto juurde sõna otseses mõttes jooksid. Nad ulatasid autojuhile mingi paberilipaka, kus oli tõenäoliselt peal nimi ja number... Hästi, päris nii ma ka ei hakka ringi jooksma... Saatsin Helina 6:30 bussi peale ja läksin tagasi hostelisse tuttu. 9ni põõnasin, siis ajasin kargu alla ning kohe retseptsiooni, et äkki mingeid uudiseid, kuid ei miskit. Siis hakkasin ajama meie Scooby vormistamise asju. Nimelt oli siis see immobilaiseri paber jõudnud lõpuks idarannikult Perthi kohale. Ja pidin veel telefoni teel ligi 58 dollarist loobuma miski riigilõivu jaoks ja oligi korras. Raamatukogus on tasuta internet, läksin sinna aega parajaks tegema, kuid see internett on väääääga halb... kiirus on küll ok kaheks minutiks, kuid siis katkeb ühendus ja tuleb uuesti paroolid sisestada... jama... Olin tunnikese seal ja tulin tagasi ning vaatasin Scoobys ühe filmi ära. Lugesin veel ajakirja Jooksja ning oligi aeg kui tibu töölt tuleb. Läksin talle vastu. Ta oli täna pool päeva põllul ja teine pool shedi all, sorteeris kilekotte, mis banaanidel ümber olid. Tegime koos õhtusöögi, mina kulutasin head 7 minutit jälle mikrolaineahju puhastamisele, sest juba oli seemneks mustale kõrbepinnale pandud riisiterakesed ja mingi vedelik. Kas on siis raske enda sööki soojendada anumas, mis üle ja laiali ei pritsi?? Oeh. Pärast õhtusööki võtsime rahulikult ning hämaruse saabudes käisime veel jooksmas ka J Tegin igaks juhuks ära endale ka Yellow Cardi, mis on siis ohutuskoolitus banaanifarmis töötamiseks. Maksab 49 doltsi. Kui Helinaga koos tegime temale esimest korda, siis läks u 30 min, sest lugesime kõik küsimused läbi, nüüd läks aga u 10 min :D sest vastuseid juba teadsime. Nüüd lääme tuttu ja ootame homsest paremaid uudiseid J

Head und.

R.

Mägironimine ja muu.

Hommikul 7 üles, siis jooksma, dušš, hommikusöök ja mäkke. Silt näitas, et mäkke ja tagasi võtab umbes 3 h aega. Mägi ise oli 600 m kõrge ja tee oli täiesti otse üles. Meid hirmutati madudega, kes puu otsas on, aga õnneks ei näinud ühtegi. Meil läks 1,5 h, et üles minna. Istusime seal oma 15 minutit ja järgmisele jalamile ja siis tagasi. Kokku kõik 3 h. Vahepeal oli ikka otse mööda kaljusid ronimist, seega allatulek oli veel hullem. Kui jõudsime tagasi koju, siis hakkasime lõunasööki tegema. Sellel korral traditsiooniline kodumaasöök- kartulipuder. Sellel ajal, kui mina süüa tegin, puhastas Raiki meie backeri mikrolaineahju, mis oli süsimust. Jube, kuidas inimesed siin kokkavad. Kui Jackaroos oli kõik nii puhas, et isegi ei ole midagi koristada, siis siin kõik pingid, lauad, põrandad kleepuvad. Muidugi, kui inimesed näevad, et kõik oli enne neid puhas ja korras, siis nad nii ka selle hoiavad, kui aga on rokane ja kleepuv juba enne, siis keda ikka huvitab. Pärast lõunasööki läksime toidupoodi varusid täiendama ja siis käisime retseptsioonist läbi, et küsida Raiki töö kohta. Hetkel ei ole midagi, aga järgmisel nädalal võib tulla. Nüüd vaatasime filmi ja puhkasime jalgu. Hommikul ärkame 4.45, et tööle minna.

Nautige veel nädalavahetust, kuni te saate, me lähme magama!

Helina

1. Mäkke minekut tutvustav plakat. 2. Mägiselfi. 3. Backeri mikrolaineahi seest. 5. Backeri mikrolaineahju "läbipaistev klaasist" ringlev alus.

Kõrvatroppidega magamine.

Heihopsti. Eile läks hostelis ikka korralikuks läbuks, käisime ka korra baarist läbi ja võtsime ühe tasuta kannu jooki – snake venom vms oli. Seal oli pool liitrit õlut ja pool liitrit siidrit ja veits siirupit. Päris ok oli. Me ei viitsinud aga väga pikalt üleval olla ja lootsime 23 ajal magama saada. Aga ooooo ei. Õnneks enam meie toas istumist polnud, kuid klubi/pubi, mis on meie hosteliga samas majas, lasi muusikat täie tüminaga. See kestis mingi 3ni ja rahvas lällas veel mingi neljani üleval... Samal ajal meil mõlemal kõrvatropid kõrvad ja üritasime magada. Mina küll väga ei saanud, sest kaotasin ühe kõrvatropi ära. Surusin siis selle kõrva vastu patja, kui peagi tuli wc häda. Jätsin siis teise kõrvatropi padja kõrvale. Kui tagasi tulin, oli see ka läinud juheii. Ürita siis magama jääda. Nu elasime öö üle. Hommikul meil mõlemal kell 7 uni läinud. Tegime korraliku omleti hommikusöögiks ja läksime linna uudistama. Ostime Helinale kummikud töö jaoks ära ning pika säärega sokid. Ei olnudki väga kallis, kummarid 19.90 doltsi ja sokid miski 7 doltsi. Ostsime veel paar pudinpadin asja, järgmise aasta kalendri Scoobysse, Helinale võtmete jaoks kaelapaela ja maasikad jälle :D Lõunaks sõitsime 25km kaugusel Missioni Beachi randa. Kaks tundi nautisime suht tühja pikka randa. Vesi oli vääääääääääga soe. Tulime tagasi ja alles siis hakkas kella 15 ajal vaikselt hosteli rahvas ärkama. Kuid rõhk on sõnal vaikselt, sest meie toa pilukad magasid veel kell 18 ajal ka. Ehk siis puhkavad uueks peoõhtuks välja... Enne pimedaks minekut piidlesime Helinaga seda suurt mäge, mis Tully taustal paistab ja mõtlesime, et huvitav, kas sinna otsa saab ka ronida... Tundub nagu ei saaks, sest mets seal nii tihe. Jalutasime mäejalami poole ja nägime ühte kohalikku onu kala kastist välja tõstmas. Tegime juttu ja selgus, et saabki mäkke minna, aga esimese asjana ütles, et ärge täna küll minge :D Tegime talle siis selgeks, et plaanime homme minna, sest üles saamine võtab umbes 1,5h. Ja tuleb ettevaatlik olla, mäejalamil pidi madusid olema. Veel kuulsime, et orkaanid ründavad seda linna ikka päris tihti... ligikaudu 5 tsüklonit ehk siis tornaadot käib siin aasta jooksul läbi. Eelmine suurem oligi mäejalami puhtaks nühkinud puudest ja alles hakkab taastuma. Orkaanid on tavaliselt jaanuarist kuni maikuuni, kui märg hooaeg on. Mõtleme, et kas läheme nüüd tuppa üritama magama minna või jääme Scoobysse, sest täna läheb vist pidu veel pikemalt :D Eks näis. Homme hommikul üles ja võtame suuna mäkke.

Banaaniseid unenägusid

R.

 Ja meie lugejamängu võitjat pole me ka ära unustanud. Nimelt on Sinu auhind nüüd olemas. Sinu nimi on jäädvustatud Mission Beachi randa :) Palju õnne!

 1. Hommikusöök. 2. Selfi koos võitja auhinnaga. 3. Musid. 4. Liivaussikaka

1. Suhkruroo vabrik. 2. Mägi, mida homme vallutama hakkame. 3. Kohalik tore onu Michael ja tema kalad. 4. Sama :D

Kükita, kükita, mis siis muud, kui kükita.....

Hommik algas kell 5.10, kui äratuskell ilusat laulu meile mängis. Ei olnud hommik raske midagi, püsti, smuuti, lõunasöök kaasa ja teele. Raamatukogu juures olime kell 6 kohal, sest kirjas oli, et 6.10 tuleb buss mind peale võtma. Busse sõitis ette mitmeid, inimesed ronisid sisse ja minek. Kell 6.15 hakkasin juba närviliseks minema. Küsisin kõigi käest, kas keegi neist läheb samasse farmi, kuhu mina. EI ükski. Hakkasime juba mõtlema, et oleme äkki vales kohas. Siis hakkasid minu farmi omad ka kohale tulema ja ütlesid, et buss tuleb kell 6.30. Nojah.....aitäh valeinfo eest, backpacker...... Aga sain bussi peale ja tööle minek. 20 minutit sõitu ja olime kohal. Esimene asi kohe logisin sõrmejäljega andmebaasi sisse, et tööpäeva alustada. Üks naine tuli mind juhendama, mis võimalused siin on jne. Külmik, kuhu enda lõunasöök panna, soojenduskapp, mis hoiab sinu söögi soojana, jäämasinad, päikesekreemid, joogivesi, keev vesi, mikrolaineahjud jne. Ütles, et reede on veits lühem päev. Saab läbi siis 15.15 ja lõunasööki ei ole vaja kaasa võtta, kuna reedeti on siin grillipäev. Eile öeldi, et ma olen varjualuse all, kus on banaanide lõikamine ja sorteerimine. Protseduur toimub vesilindil. Noad on hästi teravad ja selleks on teises käes lisapehmendiga kinnas. Mulle öeldi, et mina olen ju väljas. Kas mul ikka müts on? EI....Ta andis mulle ühe suure kauboimütsi ja ütles, et üks Billy juhendab mind väljas. Istusin autosse ja läksin kahe hästi toreda mehega sõitma. Nad tegid mulle safarit. Sõitsime seal baananivagude vahel, nii et vahepeal oli tunne, kuidas auto lendab kohe pikali. Marukihvt. Kontrollisime veepumpasid, kuna üks pidi vist katki olema. Jõudsime tööle 30 minutit hiljem. Minu tööks oli keset vagusid olevatele kahele plastikust voolikule iga 2-3 meetri tagant naasklitaolise asjaga augud teha. 5 sammu ja kükitan, 5 sammu ja kükitan. Lasin nii 2,5 h. Hea trenn :D Lõpuks jäi käsi valusaks, sest see naasklitaoline asi oli ikkagi kogu aeg paremas käes ja jõudu pidi ka sellele rakendama. Pärast 2,5 h oli paus. Autoga tagasi varjualuse alla, kus meil oli 20 min. Paus. Kõik sõid, aga mul ei olnud veel kõht tühi. Järjest käis inimesi küsimas, kuidas ikka õues on, kas ma olen väga põlenud, kas mul ikka süüa on jne. Hästi armsad inimesed. Ülemus ka. Tööl oli nüüd vaja väiksed vihmutid sinna aukudesse kinnitada. Kükita ja 2 m ja siis kükitan jälle. Mulle meeldis. Keegi ei karjunud „Kiiremini, kiiremini“. Keegi ei käinud taga näpuga järge ajamas jne. Olen üksi keset põldu, mille lõppu ei näe. Aeg läks imekiiresti ja juba oli lõunapaus. Muideks ülemus tegi sama tööd, mis minagi. Pärast jälle tööle ja sel korral pidin need samad vihmutiga voolikud keset vagu tõmbama ning siis vihmutid maasse lükkama. Maa oli ebakorrapärane, mistõttu oli vahepeal hästi raske neid maasse lükata, vahepeal jällegi käkitegu. Aeg lihtsalt lendas. Minu töö on siis uutele banaani-seemnetele veevaru pakkuda. Need vaod tehti nädal tagasi, kui banaaniseemned külvati maha. Banaanid peaksid valmis olema järgmise aasta juulis. Lõpetasime 15 minutit varem ning hakkasime nende džiipi korrastama, kuna terve kast oli igasuguseid asju täis. Lõpuks bussi tagasi ja koju. Tegime õhtusöögi ja nüüd käsime poes. Raiki koristas samal ajal Scooby ära, kui ma ära olin. Ostis mulle kõnekaardi, et meil ikka nüüd 2 telef.nr oleks. Majandas backeris nii, et me saaksime ühte tuppa-täitsa uus. Meie toas on lisaks meile 6 hiina/korea meest. Lisaks tegi meie köögikapid süsteemselt korda ja organiseeris madalamad kapid, et ka mina nendeni ulatuksin :D. See backer on niii must, et ta pidi neid kappe enne korralikult puhastama. Mina tulin ka korraliku tolmukihi all tagasi.

Mõnusat nädalavahetust kõigile!

Helina

Meie lahkumine paradiisist

Hommikul käisin jooksmas, kui Raiki veel põõnutas. Ma ei oska seletada seda imelist tunnet, mis valdab hommikul kell 7.30, kui rannas on vaid üks inimene koos minuga. Mõnus hommikujooga ja kõndisin tagasi. Hommikusöök ja alustasime koristamistööd tund aega varem. Koristasime 2,75 h ja siis tuli meil üks telefonikõne. Just rääkisime, et nagunii kutsutakse kalabaari tööle. Aga ei....kõne tuli Bananabarrackist (backpacker Tullys, mis otsib tööd banaanifarmides). Öeldi, et mulle oleks töö banaanifarmis. Aga.......ma peaksin kell 13 olema Tullys tutvustustunnil, kus tehakse teste jne. Kuna sinna oli alla tunni ja Tullysse 30 km, sealhulgas umbes 10 km käänulist mägiteed, siis otsustasime enda vahetuse 15 minutit varem lõpetada. Rääkisime ülemusele, et peame kähku minema, ta oli kohe nõus. Jõudsime Tullysse, ajasime paberimajandust ja siis läksin mina infotundi. Kõigi eelduste kohaselt tuleb buss mulle kell 6.10 hommikul järele ja tööle ma lähengi. Olen ainuke tüdruk meie backerist, kes sinna sai. :D Pärast pidime tagasi Jackaroosse minema, et peremehele öelda, et lähme ära. Ootasime hetke ja läksime üles, kus oli peremees kogu meeskonnaga. Ma jõudsin öelda: „Jade, we have sth to tell you.....“ ja peremees ütles, et me lähme ära, eks......Nad olid meie peale kihla vedanud, et tuleme 5 minuti jooksul üles ja ütleme, et saime töö vms. Pakkisime asjad ja tulime ära. Peremees oli hästi muhe, tänas, et koristasime ja soovis edu. Nüüd jõudsime Bananasse tagasi, kus me peame olema, sest muidu ma ei saaks tööd. Raiki on hetkel ootenimekirjas. Loodetavasti saab järgmisel nädalal midagi. Saime hetkel ainukesed vabad kohad 10stesse tubadesse. Oleme erinevates tubades. Mina astusin enda omasse sisse, kus ei olnud vaba põrandapindagi. Muidugi rääkimata voodist, mis pidi minu oma olema. See oli teiste riideid jms pungini täis. 5 h jooksul ei ole keegi seda sealt ära koristanud. Meil tuli vässu peale ja nüüd ööbime Scoobys, sest üheksa inimesega arvestada on ikka suht ulmel, eriti kui nad joovad öösel kella 3ni, sest meil hakkab öörahu kell 3.30 :D Edu.......See backer on ikka jubemust ka. Kui Jackaroo oli nii puhas, et kuskilt ei olnud lihtsalt enam midagi puhastada, siis siin elavad meil kohalikud linnud siinses kraanikausis.

Nüüd siis tuttu ära J

Pidage vastu, varsti on nädalavahetus!

Helina

Koristustiim....Kalda-Muld

Kõrgharidusega koristaja ja nõudepesija :D

Öeldakse, et elus tuleb kõik ära kogeda... Nimelt eile kui magama jäime, tormas meie toakaaslane tuppa sisse ja vabandas, et meid üles ajas, aga tal tähtis jutt. Nimelt olime meie eile viinud oma CVd kohalikku kalarestorani (kus muidugi öeldi, et neil päevas tuleb 120 CVd ja eks näis), kus see toakaaslane töötab, sest ta teadis öelda, et seal vabanevad peagi kohad. Ning ta tuligi meile teatama, et ta olevad ülemusele meie eest kostnud ja meid kutsutakse proovipäevale. Hea uudis teada ja üritasime uuesti magama jääda, ei olnud nii kerge enam. Aga hommikul alustasime siis koristamisega varem, et Helina jõuaks 12ks proovipäevale. Mina pidin minema alles 18ks. Moppisime kõik WCd ja muud ruumid puhtaks ning viisin Helina Scoobyga kohale ära. Ise tulin tagasi ja võtsin 2 h päikest. Helina pidi helistama kui ta lõpetab ning pidin talle järele minema. Aga kus sa sellega, 3 h hiljem jõuab Helina hostelisse tagasi. Ta olevad jalutanud/jooksnud 7 km ise tagasi siia. Nu ei saa ju gpsi ka külge panna päris. Mina läksin siis 18ks tööle. Esimese tunni eest meile kummalegi ei makstud, sest see justkui väljaõpe. Minu väljaõpe seisnes küll selles, et pmst öeldi, et need nõud, mis siia tuuakse, libistad kraanikausist läbi ja paned nõudepesumasinasse ja kui see on oma 2 minutilise tsükkli lõpetanud, siis panen nõud õigele kohale tagasi. Alguses kohe palju tööd polnud, aga niisama ei lubatud seista, sest ülemus istus lähedal laua taga, jõi õlut. Ehk siis tema nähes pead busy olema. Ehk siis isegi kui midagi teha pole, siis liigu lihtsalt ringi ja liiguta lappi vms. Njam, nagu neil ikka kombeks. Ülemus on vanamehenässakas, kes käib ja joob igal õhtul ennast enda restoranis purju, sööb kõhu täis ja läheb magama. Suht ülbe kuju oli, mulle ei vaadanud otsagi, nagu tühi koht oleksin, tere ka ei öelnud. Ega vist teisedki teda väga salli. Köögis õpetas mind välja Kini, üks india poiss, kes neil kokaks on. Ega seal küll palju õpetada polnud, nõudepesu, salati taldrikule panek ja köökide taldrikule panek. Minu tööpäev kestis 22ni. Maksti ilusti 3 h palk peopeale ja tsau. Öeldi, et homme helistavad. Selle töö juures ongi halb see, et nad helistavad, siis kui neil sind vaja on, mingit stabiilsust pole. Helinale tema töö ei meeldinud. Sest oleme endale sihiks võtnud teha siis neid töid, mida Eestis muidu ei teeks. Aga Helinale meenutas tänane tööpäev täpselt Panges töötamist, kus alguses on kõik toidud uued, kliendid küsivad igasugu asju erinevalt ning aksent on ka nagu jopenpuhh. Näiteks küsitakse, et kuidas see toit tehtud on, mis seal juures on. Ja kas saaks mingit eri asja veel kõrvale sellele asjale. Ning igal korral pidi Helina lippama kööki või naisülemuse juurde, et küsida. Justnimelt naisülemuse, sest tema on olemuselt ok, mitte nagu see alkohoolikust omanik. Eks näis kaua viitsime seda teha. Palk on hea, aga õhtune töö enamasti.

Peske siis nõusid hoolega.

R.

Ja oli kord päev, kui Helina ei viitsinud blogi kirjutada.

Ma olen üksi nelja poisiga ühes toas. WIn-win.... Meil on kuue inimese tuba e. Kolm nari toas. Hommikul üles, hommikusöök, mis on siin tasuta, söödud ja siis 10-st 13-ni n-ö koristustalgudel. Jagasime Raikiga enda töökohustusi, nii et koristasime WCsid ja dušše koos, kui üks pühkis põrandaid, siis teine moppis jne. Tegelikult on siin kõik meeletult korras, nii et palju tööd me ära ei pea tegema. Paar päeva tagasi avastasime ka Scoobys lekke. Meie põrand oli läbimärg, sest kraanikausi torustikust tilkus vett. Selle likvideerimiseks kulus terve suur rull teipi. Loodame, et peab. Pärast tegime lõunasöögi ja Raiki helistas autoregistrisse, kuna meile ei ole siiani paberit tulnud, kinnitamaks, et Scooby on meie. Panime küll aadressiks Lääne-Austraalia, kus Raiki sõbrad elavad, aga tuli välja, et kõik need kirjad saadeti hoopis Lõuna- Austraaliasse, kus Raiki neli aastat tagasi elas. Seega siiani oli see aadress registris sees ja meie rego, mis me alles tegime (pooleks aastaks) võib nüüd paari päevaga kehtivuse lõpetada. Seega sõitsime kiiresti linna, et üks kinnituskiri teele saata, mis oleks pidanud kuid tagasi saadetud olema. Sõitsime tagasi, kui nägime banaanifarmi. Nii me siis kõplasime kõik siinsed banaanifarmid läbi, et äkki ikka tööd leida. Ei midagi. Neil on praegu banaanidega kehvasti, mistõttu võib minna 2-4 nädalat enne, kui me üldse siinmail tööd leiaks. Jõudsime tagasi ja kohe basseini. Ja ega midagi muud teinud ei olegi. Õhtu käes ja tuttu ära. Oleme ilmselgelt vanaks jäänud. Suudame vaevu kella 21-ni üleval püsida, enne kui voodisse kukume.

Nüüd on kell juba 10 minutit läbi, nii et uneaeg.......

Helina

Puhkus :)

The Jackaroo Hostel.

Hommik algas suures säras, et nüüd hakkame tööd otsima banaanifarmis :D Sama kiiresti see ka vaibus, kui kuulsime Banana Barracksist (see üks tööhostel), et naistele neil pole üldse tubasid ja isegi ootejärjekord on. Banaanitöö pidi rohkem liikuma hakkama alles 2-3 nädala pärast. Helistasime 6- 7 hostelit ja farmi läbi ja kõigil sama jutt nagu lindi pealt. Sõitsime natuke põhja poole, et seal õnne katsuda, kuid ei midagist. Siis leidsime ühe kuulutuse, kus paari tunni töö eest saab tasuta majutuse The Jackaroo Hostelis. Kaalutlesime ja mõtlesime, et kas on kuskil karavanpargis või backeris maksta 200 doltsi nädala eest renti, et siis saada mingi 15ndaks järjekorras ja ootama jääda, et äkki saan järgmise 4-6 nädala jooksul tööle. Seega kaalusime selle variandi kasuks, et minimeerime kulud ja töötame 3 tundi päevas, et saada tasuta majutus imeilusas kohas. Homme teeme pilte ka. Sest täna jõudsime siia 18:00 paiku ning meile pandi ülesandeks juba täna natuke koristada. Nii siis mopimegi siis praegu kööke ja muid ruume. Peremees on ise suht pedant ja ütles, et kui kõik on ilusti korras, siis on hästi J Õnneks õppisime koristamist Wendy’s päris hästi ja nüüd siis katsetame seda siin. Muidu on meie töövahetuseks 10:00-13:00 ja ülejäänud päev vaba. Asukohaks on Mission Beachi lähedal asuv hostel. Oleme sõnaotseses mõttes vihmametsa sees. Hästi mõnus hubane ja vaikne on. Vässu peal, head und ;)

R.

Ostsime maasikaid ja juhuslikult oli karbis üks väga suur maasikas :)

Paradiisilinn....

Hommikul üles, smuuti ja randa jalutama. Kõndisime mööda promenaadi. Hommikul kell 8 oli tunne, et pool linna on jooksma pandud. Nii vanad kui noored jooksid reipalt mööda promenaadi. Mõtlesime, et teeme linnale väikse tiiru peale. Leidsime kaardilt, et lähedal asub ka linna vaateplatvorm. Üle pika aja mõtlesime, et oleme normaalsed ja paneme ennast korralikult riidesse. Mina panin lühikese kleidi selga ja plätad jalga. Raiki oli veits kodusemates riietes. Läksime mööda promenaadi minema, igal pool rikaste jahid, majad, uhked autod. Keset linna kosk....no, mida veel. Jõudsime akvaariumi juurde, mis tundus eriti atraktiivne, kuna aga olime liiga varajasel hommikutunnil kohal, mõtlesime, et tuleme hiljem tagasi. Läksime linna vaateplatvormi avastama. Mingil hetkel hakkasime taipama, et see on vist selle linna kõige kõrgema mäe otsas, kuhu on 2 km 40 kraadise nurga alla mööda kivisid, treppe jalutamist. Kõik, kes vastu või mööda läksid, olid varustatud eriliste jooksujalatiste ja trenniriietega. Ahahahh...siis, hea valik. Aga, kui me tippu jõudsime.....oh seda vaadet.....IMELINE.  Tõeline paradiis..... Kõmpasime alla tagasi ja läksime linna avastama. Pühapäeval on neil kõik kinni, aga juhtusime õigel ajal linnas olema, sest käimas oli suuur turupäev. Peatänav oli täis müügikohti, kust saime kõige värskemaid puu-ja juurvilju. Lõpuks me akvaariumisse ei jõudnudki, aga see-eest läksime ookeanisse ujuma. Küsisime järele, kas ikka võib. Park oli ka selleks ajaks lastest täis. Keset linna asus pmts tasuta veepark, kus kõik linna lapsed hullasid. Hendrikul ja Karolal oleks seal terveks päevaks tegemist olnud. Park oli täis peresid, kes pidasid pikniku, sünnipäevasid.....Tõeline maapealne paradiis. Pärast ujumist hakkasime Tully poole sõitma ja nüüd me siin olemegi. Retseptsioon on mõlemas backeris küll kinni, aga homme loodame toa saada. Kohtusime ka Eloisega, kes näitas meile enda backerit. Nüüd oleme Scoobys ja lähme tuttu......

Mõnusat pühapäeva lõppu....

Helina

1. Helina sobivat jahti välja valimas. 2. Tibu all paremas nurgas. 3. Vaade linnale ja mingi suvakas ka pildil, kes neljast pildist 3 tegi. 4. Turul.

Lugejad, mis tegite Teie täna 00:00-12.00?

Äratus kell 6:00. Ei viitsinud raha asjade jagelemisega suhteid ära rikkuda ning ütlesime ukse vahelt neile pererahvale tsau ja panime ajama. Nimelt sõitsime täna maha 790 km. Õnneks mitte ühtejutti. Sellesmõttes, et pakkusin välja, et sõidame vaheldumisi 100 km kaupa. Nii läks teekond päris libedalt. Esimesed 600 km oli täiesti lage maa või siis kari lehmasid. Siis aga hakkas maastik muutuma. Aina ilusamaks läks. Tulid mäed, sellised rohelise kattega, nagu oleksid pehmed ja orud ja puud. Järsku nägime vasakut kätt tee ääres silti „Estland“, see vist mingi farmi nimi siin J Nagu aru saite, hakkasime lähenema idakaldale, nimelt linnale Townsville. Me polnud selle linna kohta enne palju uurinud ja kujutasime ette, et see suht pisike linnake. Kui aga sisse jõudsime, või õigemini eeslinna, siis saime aru, et tegemist ikkagi päris suure linnaga. Nimelt elab siin 172 000 elanikku. Kuna aga jõudsime siia koos päikeseloojanguga, siis täpselt oskame linna välimust homses blogis kirjutada. Täna peatume The Strand tänaval, mis on pikk esplanaad purskkaevudega ja muude atraktsioonidega. Imeilus paistab. Homme hommikul saame ujuma minna ka, üle pika aja looduslikku veekogusse Korallimerre ujuma minna :D Kell meil küll alles 20:00 õhtul aga läheme tuttu ära, sest pikast sõidust (12h, koos väikeste pausidega) on vässu peal.

Üks asi, mis Doomadgee kohta rääkimata jäi... Nimelt enne meid ju pikalt hoiatati, et seal on vägivaldsed abod ja mis kõik, aga me seal oleku aja jooksul ei näinud midagi hullu. Küll aga kuulsime tagant järgi, et kui kõik müügiputkad olid linnast lahkunud, siis hakati märatsema ja pandi 3 maja põlema, keerati paar politseiautot kummuli ja tehti muud vandaalitsemist. Vot siis abolinna.

Head und!

R.

1. Tee peale jäi suur eelajalooline koll. 2. Charters Towers, imeilus pisike linnake. 3. Selfi. 4. Ja maastik muutus

Viimane tööpäev

Hommikul alustasime tööpäeva väikse jooksu, smuuti ja siis produktiivse tooniga. Eloise lahkus hommikul kell 8. Ta läks enda bussi peale, et minna Tullysse.  Perenaine oli algusest peale meiega. Hommikul tuli perenaine kohe meie juurde ja ütles, et Johno helistas ja palus meilt küsida, kas me äkki tahame talle appi jääda ja veel esmaspäevast neljapäevani tema juures pitsakohvikus töötada. Mõtlesime päris hea mitu tundi, kirjutasime isegi kõik jäämise eelised ja miinused välja. Lõppkokkuvõttes otsustasime, et me peame ikkagi ära minema. Mitu korda me oleme öelnud, et see on meie viimane nädal???? Kui me jääme siia, siis me valime n-ö turvalise tee. Kindel palk, armas inimene, aga pikad....väga pikad tööpäevad ja suures osas passimine. Tegime kohvikus suurpuhastuse. Raiki pesi kõikide kappide all olevad põrandad käsitsi üle, mina lõikusin šokolaadi, küpsiseid ja muud jama, et kõik väljas olevad kastid saaks kohviku kappidesse mahutada. Aeg läks imekiiresti ja me ei olnud minutitki tööta. Olime igatahes enda üle küll väga uhked. Kõik oli väga kena.....kuni.....hakkasime asju kokku pakkima. Perenaine hakkas kõigile ainult nähvama ja meie kolmekesi jooksime. Vahepeal viskas lauseid, nagu....“kaua Sa meie juures töötanud oledki???? Ikka veel ei tea, kuhu see käib?“ Meie siis vaatasime kohkunult teineteisele otsa ja ütlesime, et iga kord paneme selle ju teise kohta. Nojah, lõppes päev sellega, et meie kohvik oli pandud suure kallaku peale, mistõttu osa väljakäivast kohviku osast oli kinni jäänud. Vintsi kinnitused purunesid, paindusid.....Pidime ise neljakesi lükkama. Meie Raikiga ei öelnud ka ühtegi sõna, sest sellist pinget ei ole veel nähtud ega tuntud. Saime lõpuks jalad alla ja kohviku maast üles tõstetud. Õhtul küsis peremees, et äkki tahame karavani nende juurde istuma minna. Läksime sisse, kus olid peremees ja- naine, kes mõlemad istusid telefonides. Kuidagi imelik oli. Ma siis proovisin juttu teha, aga nagu väga ei võetud vedu. Andsid ka palgatšekid ära. Olgem ausad, meile lubati boonust Birdsville eest, kuna see oli tavalisest pikem töönädal. Seda me ei ole siiani saanud ja ei saagi. Siis....hommikul küsisin Eloise käest, palju ta palka sai ja tuli välja, et 400$ + pool bussipiletist e. 100$. Meie saime oma tavalise tariifi 450$ e. Meil tekkis küsimus, kas meie viimane päev oli ainult 50 $ väärt???????.....tema sai 2 päeva eest 400.....Hommikul vist uurime natuke asja...

Seniks.....head und ja olge mõnusad!

Uute seiklusteni!

Helina

Eelviimane tööpäev.

Heihopsti.

Hommik. Smuuti. Tööle. Rahvast megavähe, passisime tühja ja sellistel hetkedel näeme, kuidas raiskame elu ja tahaksime midagi muud teha. Perenaine ei tõstnud ka päeva jooksul jalga karavanist välja.. Õhtu poole siis tuli ja nägime tema ka ära. Eloisel oli täna viimane tööpäev. Meil homme viimane :D Õhtul kell 20:15 ajasime peremehe ja perenaise ka tööpostile, sest tahtsime kohalikus tanklas ikka dušši all ka ära käia J

Und.

R.

Jälle tööl....ja Raikil on kopp ees

Hommik algas ikka, nagu alati. Alustasime tööpäeva 9-st. Raikil oli hommikust kohe töpöst kopp ees. Olime tööl kella 13-ni, kui tuli Les (peremehe sõber, kelle juures ka koerad nädala olid, kui meie Birdsvilles olime). Ta ütles, et soovib massaaži. Tal on laud ja massaažiõli ja kõik vajalik mant juba enda sõbra juurde viidud. Ütles, et peremehega kõik räägitud ka. Küsis, palju ma raha selle eest soovin. Kuna ta ise on massöör, siis küsisin vastu, et palju ta pakuks. Ta küsis, kas 80$ pooleteise tunni eest oleks normaalne. Einojah :D 55€-st just ära ei ütle. Olin nõus ja ta sõidutas mind enda sõbra juurde. Tegin massaaži ära ja siis tuli sõber ka kohale, kes ütles, et nende kolleegil on väga hullud valud- võtab 12 tabletti valuvaigisteid päevas. Helistas kohe talle ja andis toru mulle. Ma ei osanud nagu midagi rääkida. Kas tahad massaaži??????........ No, jutt jäi nii, et ma pidin talle siis helistama. Eks vaatab, hetkel tundub hästi imelik, et ma teen peremehe sõbra Lesi sõbrale kolmanda sõbra majas massaaži. Nojah, homme on uus päev, eks vaatab..... Samal ajal olid Raiki ja Eloise niisama passinud, sest ühtegi inimest ei olnud. Mingil hetkel  läks kiireks ja siis tulin juba mina. Lasime õhtuni välja. Me saime varem töölt ära, sest bensiinijaam pandi kinni ja me tahtsime veel enne duši alla minna. Perenaine jõudis ka koju, aga ta pole meile siiani „tere“ tulnud ütlema. Imelik......

Olge tublid, nagu ikka.....Meil on siin nüüd kevad...... J Jubepalav......37 kraadi ja sees kohvikus on 44,2.

Saadame teile päikest!

Helina

Loodame, et õnn on meie poole pöördumas.

Heipa. Hommikul pikutasime täitsa 9ni välja, kuum hakkas. Vaikselt ärkasime ja peremees teatas ka peagi, et läheb asju ajama linna ja et enne 14:00 tõenäoliselt ei stardi, kuna siis peaks nende Isuzu kätte saama. Võtsime rahulikult, majandasime netis ja tegime Scoobile klaasipesu ja pai, et ta korras on nüüd J. Kell 11 aga oli juba peremees tagasi ja teatas õhinal, et Isuzu on korras (aga maksma läks 8000 dollarit...) ja kohevarsti hakkame liikuma. Käisime Helinaga veel pangas ära, et Helina saaks enda pensionifondi ühte panka ära teha. Paar asjatoimetust veel ja vudisime tagasi ning alustasime sõitu. Kuna aga poodi minek toimus kiiruga, siis ilmselgelt unustasime pesunööri lahti siduda, mille üks ots oli Scooby küljes ja teine aia küljes. Loomulikult andis järele nöör. Peremees oli ise ka linnas shoppingut teinud ja teatas, et kui tahame, võime tema vanad kämpatoolid endale võtta, sest ta ostis uued. Vanad maksid paar aastat tagasi 50 doltsi tükk, seega olime nendega väga rahul, sest välimuse poolest poleks meie neid küll veel välja vahetanud. Kuna aga meie enda omadest üks andis Burketownis otsad, siis oligi meil just uusi vaja. Panime siis Mount Isast minema ja olime peagi Cloncurrys. Ma ei mäleta, kas juba mainisime, et tegelikult pidi eelmine töökoht viimane olema, aga kuna see jääd meile järgmise sihtkoha tee peale, siis on nüüd seekord Cloncurrys viimane kord. Irooniline on see, et siin me ka alustasime. Jõudsime siia ja päike lõõskas, lausa ulmeliselt, selgus et on 35 kraadi sooja. Puhkasime paar tundi ja alustasime lahti pakkimist. Moppisime Wendyse kohviku ka väljastpoolt üle ja tüdrukud samal ajal seest. Nüüd on kõik homseks valmis. Avame 9:00 ja põrutame 20:00ni välja. Vahepeal läheb peremees ja koristab nende karavani seest ära, sest naist pole seal pikka aega olnud ja kui ta näeb, mis olukorras see on, siis pidavat shoki saama.   Homme õhtul jõuab perenaine tagasi meie juurde. Tänasest pikast palavast päevast väss peal, istusime veits peremehe kämpas, kus 16 kraadine konditsioneer uhas minna ja nüüd läheme tuttu ära.

Ilusaid ja värvilisi karvaseid unenägusid (enam ei olegi nii karvased, sest pärast pikka Birdsville nädalat, sain lõpuks habeme eile ära aetud).

R.

Järgnevast nädalast tuleb homme kõige soojem päev, järelikult peaks jäätisemüük hästi minema :)

Oleme turvaliselt Scoobys

Hommikul üles ja 7.10 olime juba sõitmas. 9-ks jõudsime enda mehaaniku juurde, kes teatas meile, et Scooby on terve ja maksma läks see 730 $ ehk 503 €. Mis siis ikka. Mõlema palk läks, aga pole hullu, vast siis on aastaks rahu majas. Oleme nüüd siis turvaliselt Scoobys, nagu Kadi unes nägi. Sõitsime Mt Isa poole. Raiki emalt olen õppinud, et enda õiguste eest tuleb seista....ehk siis tuli mõte, et küsiks sellest eelmiselt mehaanikult enda raha tagasi, sest ta ei teinud ju meie jaoks midagi, pigem halba. Raiki ütles küll, et las ta jääda....aga oli ikkagi nõus proovima. Nüüd pidime veel transpordikulud maksma-lennukiga saadeti ju kohale. No, igatahes saatsime sõnumi ja õhtul helistas üks mees meile tagasi ja ütles, et kui meil on n-ö tšekk olemas, saaks vaadata, mis teha annab. Kuna me olime Mt Isas, leppisime aja kokku. Kohtusime mehaaniku juures, kes vabandas ette ja taha ning maksis kohe raha tagasi. See oli küll meie mehaaniku äripartner, aga ta lubas 100 %-list garantiid. Leidsime Mt Isast ka hea hinnaga inverteri, seega meil on tunne, et kõik läheb paremuse poole. Jõudsime kohta, kuhu peremees oli parkinud ja meile juustulaua serveerinud. Istusime natuke aega nendega ja inimestega, kes Jimmy ja Coco eest nädal aega hoolitsesid. Mees tahtis hommikul kella 7-ks või 8-ks minu juurde massaažiaega panna, aga õhtul selgus, et peab juba 6-ks tööle minema. (ahjaa Birdsvilles tegin 3 massaažisessiooni ka- raha muidugi ei saanud, aga korvasin meie elamiskohakulud). Õhtul läksime kohalikku pubisse, kus istusime ja nüüd tagasi. Saime pesus käia....täitsa inimese tunne jälle. Nüüd saab oma väikses hubases kodus tududa.

Head ööd teile!

Kõik läheb paremaks......

Helina

1. ja 2. Birdsville races. 3. Meeskond. 4. Meie kallis katkine veepump.

Birdsville race is over.

Noheipadii. Hommik täna eriti vara. Kell 7 kark alla ja 8st müüma. Sest kõik ülejäänud pakkisid ja meie müüsime. Läks päris hästi. Kella 13ni panime müüki ja vaikselt pakkisime ja moppisime. Inimesed ei lasknud meil pakkida, vaid aina tulid ja tulid. Lõpuks kella 15ks saime pakitud ja käisime pesus. 16st pubisse. Ostsime ise ka ühe ringi jooke... 7 doltsi õlu ja 11 doltsi rummkoola. See jäi ka õhtuseks kogukuluks. Sest ülejäänud tulid peremehe arvelt. Jei. Jaurasime siiamaani väljas. Vahepeal kuulsime, et üks perenaise poja (Matti) töötajatest on haigeks jäänud ja tal on palavik ja oksendab ja paarist kohast paistes üle keha, et tal on veremürgitus vms. Mõeldi isegi helikopteri peale, et ta siit arsti juurde saada, aga õnneks siin ka kohalik kliinik, kus üks arst kohal ja see vaatas üle ja selgus, et mingi neelupõletik. Paar rohtu sisse ja saadeti telki tagasi. Täna lääme magama ära, sest homme kell 6:40 äratus, et kell 7 startida Mount Isa poole ja 200 km pärast enda Scooby kätte saada J

Head und.

R.

Pole midagi uut siin Päikese all

Mina käsin hommikul kohalikus rekas duši all. Raiki andis alla, kui meeste järjekorda nägi (umbes 30 inimest). Hommik oli tööl vaikne, nagu ikka. Tegelikult oli terve päev selline. Lõunal saime 2 h pausi. Otsustasime „laguuni“ otsima minna. Meie arusaam laguunist on helesinine vesi, aga kui me selle koha üles leidsime, vaatas meile vastu tavaline eesti tiik, milles sogane-ligane vesi. Pöörasime ümber ja läksime hoopis suvalisse karavanparki duši alla. Pärast üks lõunauinak ja õhtuni tööl.

Midagi uut-huvitavat ei ole.

Vässud ja magama

Helina

Perepoja prohmakas.

Hommik oli sama nagu eile. Aga tervise poolest palju parem. Kell 12 saime teada, et meie kütusepump on kohale jõudnud ja seda hakatakse alla panema. Kõik oli rahulik kuni kella 19ni. Aeg ajalt oli busy ja siis rahulik paar tundi. Aga täna viskas ikka üks asi väga üle. Kui meil polnud mitu tundi kliente olnud ja kõik oli rahulik, siis perepoeg tuli meie juurde ja  rääkis meiega juttu. Endal prillid peas ja suht pilves. 15 minutit hiljem oli aga perepoeg läinud peremehele kitule, et meie olevad kliendid ära hirmutanud.  Tükk aega kirusime teda taga. Pärast tööd käisime ka pubist korra läbi. Pikalt ei jäänud.

Head und.

R.

Läks lappama.

Eilne blogi jõudis selle pärast hiljem üles, et pärast tööd läksime kohalikku pubisse ja läks vähe lappama. Jookide hinnad on siin ulmed. Purk õlut, mis on 0,33 liitrit, maksab 7 dollarit ja rumm-koola sama suur purk maksab 11 dollarit. Õnneks oli palju inimesi, kaasa arvatud ülemus, kes pidevalt välja tegid :D seega ise väga palju ei pidanud kulutama. Jaurasime u 2:30ni ja siis panin netiga hotspoti püsti ja lükkasin blogi üles. Hommikul 9:30ks tööle. Enne käisin dušši alt ka läbi, kuigi tunne oli nii hõre. Duššide jaoks on siia kohale tulnud spetsiaalne reka, kus on soojad duššid sees. Üks pesu maksab 5 dollarit. Tööl oli täna hommikul kõigil veel värin sees ja veinionu tuli seda leevendama, pakkudes kõigile pitsiga veini. Ühesõnaga sai siis pead parandatud. Lõuna paiku läks asi hullemaks, aga kes siis käskis eile juua :D Kliente oli täna võrdlemisi vähe, pärastlõunal läks korra kiireks ja oligi kõik. Täna tulid kaks tüdrukut, keda natuke välja õpetasime, et nad homme-ülehomme meid abistada saaks, kui kiireks läheb. Nägin, kuidas neil käed värisevad, kui jäätist võtavad või milkshaket teevad. Mul tuli meelde meie algustööpäevad. Seega aitasime kõrvalt nii kus saime, et nad ennast väga pinges ei tunneks. Veel paar tööpäeva jäänud. Homme saame infot ka Scooby tervise kohta.

Nüüd aga magama ära, sest päev oli väga väsitav J

R.

Kodutud

Ööbisime peremehe sõbra karavanis. Selles on narid ja uks on poolenisti võrguga, seega välisõhu temperatuur on sama, mis sees, sest siin ei ole soojendust ka. Kuna öösel oli 7 kraadi sooja, siis me olime kõik täiesti jäätunud. Hommikuks ei tundud enda varbaid üldse ja kurk oli vääääääggggaaaa valus- hääl täiesti ära. No, mis seal ikka, ainult 5 ööd veel ja siis loodetavasti Scoobysse tagasi. Hommikul hakkasime kohvikut puhastama ja kraamima. Avasime 12 ajal. Peremees tuli sisse ja ütles, et tal on meile häid uudiseid. Lynne olevat oma sõbrannalt, kes on haiglas administraator, teada saanud, et tal on kasvaja vaid jalas, mis tähendab, et see on parim võimalikest variantidest. J Meie päev oli rahulik ja mõnus. Õhtu kiskus jälle väga külmaks.

Head ööd!

Helina

Ja aina hullemaks läheb.

Esiteks valgustan lugejaid üleeilse päeva tegelikust toimumisest... Hakkasime kell 7:15 sõitma. Saime paar tundi sõita, kui hakkasime blenderiga jääkohvi tegema ja inverter viskas pistiku sisse pistmisel sädemeid, pidasin kinni ja uurisime kuid inverter enam tööle ei hakanud. Sõitsime 300 km, kui radikas peaaegu keema läks. Pidasime kinni ja ootasime, et jahtuks, proovisime edasi sõita ja ikka sama. Teadsime et peremees hakkas 15-30 min hiljem sõitma ja jäime ootama tee äärde. Võõrad pidasid kinni ja tahtsid aidata, vaatasid korra üle ja kui kuulsid, et meil tuttavad tulemas, siis läksid ära, kuna neil tööriistu niikuinii polnud. Ootasime tund aega, kuid neid ei tulnud. Telefoni levi pole, proovisin isegi enda telstra telefoni ja ikka pole. Siis hakkasime gpsi pealt vaatama, et oleksime 150km tagasi pidanud hoopis paremale hoidma ja nemad läksid seda teed pidi ja nad ej tulegi meile tagant järele... Mistõttu saime teada, et 470 km asemel peame sõitma 620... Tuli musta masenduse tunne. Kuna meil mootor asub salongis, siis tõstsin kõrvalistuja istme üles ja panin puhuri maksimumi peale kuuma puhuma, aknad pärani ja nii kui kohalt sai minema, uhasin 100km/h sisse, et tuul maksimaalselt mootorit jahutaks. Vist aitas, saime edasi sõidetud u 160 km ja jõudsime Cloncurrysse ja seal jääb veel 120 km Mount Isasse. Linna vahel hakkas temp jälle tõusma, läksime tanklasse, et kütust juurde võtta ja siis avastas Helina, et kõrvalistuja rehv on pooltühi... Aina paremaks läheb... Pumpasin täis ja läksime toidupoodi, kuid kuulsime kohe sisinat, selge, rehv on ikka katki... Vahetasin varurehvi vastu ja hakkasime sõitma viimast 120 km, et jõuda õhtuks Mount Isasse. Mootor hakkas kohe jälle kuumenema... Tegime peatuse ja siis kaks ja siis kolm. Lõpuks saime sõita 5 km kaupa ja siis 500 meetri kaupa. Vahepeal muidugi kontrollisin, kas jahutusvedelikku oli. Paisupaak oli kogu aeg täis. Lasin jahtuda ning keerasin aeglaselt radika korgi maha ning valasin 3 liitrit jahutusvedelikku sisse. Saime lõpuks 10 km kaugusele linnast ning otsustasin, et edasi sõita ei saa, sest mootor jookseks kohe kokku. Proovisime saada peremeest kätte... SIis saime teada, et ega neilgi parem päev polnud. Nad hakkasid kell 8 sõitma ja pärast 30 km andis üks nende autodest otsad... see mis karavani vedas. Auto sõitis max 30km/h, peremees hakkas siis seda pukseerima selle Wendyse putkat vedama autoga, kuid peagi köis puru. Peremees sõitis ise 150 km edasi, et uus köis tuua ja tagasi pukseerima minna. Hiljem saime teada, et nad tulid ikkagi sama teed pidi nagu meiegi, ehk tegelikult me ei teinud valet pööret, kuna teist teed pidi minnes oleks kruusatee olnud. Nad puksiirisid 80km/h, perenaine nuttis, et ta ei jõua enda arstile ja lennuki peale. Nad pidid kindlasti jõudma õhtul Mount Isasse ja jõudsidki kell 21:30, nad sõitsid meist lõpuks siis mööda 10 km enne linna, sest me peatusime seal. Kujutad ette, et ees on suur auto mis veab Wendy putkat, siis selle taga on teine auto ja siis karavan ja siis paat... Ühesõnaga suht halb päev. Hommikul avastasin, et lõpuks on paisupaak tühi. Sõitsime linna ära ja hakkasime mehaanikut otsima. Kahes kohas öeldi, et tänaseks aega pole. Lõpuks saime ühe väiksema tegija juurde, kes meie auto vahele võttsis. Jätsime vani sinna ja käisime 5 h linnas. Kui tagasi läksime, saime teada, et asi polegi nii hull. Tema arvates oli süsteemis ikkagi õhk, mis keema ajas ja siis kuskilt pisikesest pilust jahutusvedelikku pidi välja ajama, sest tema ühtegi leket ei avastanud. Selgus ka see, et eelmine kord ei pannud ma jahutusvedeliku segu sisse, vaid kontsentraati. Kust ma pidin teama... Nüüd ta pani sinna vett juurde ja soovitas igal hommikul kontrollida ikka radika kordi alt, kas ikka on vedelikku. Siiamaani ma tegin seda ainult paisupaaki vaadates. Sain jälle targemaks. Soovitas veel uue radika korgi osta, et äkki see ei lasknud paisupaagist juurde tõmmata. Ühesõnaga uus radika kork 12 dollarit, uus rehv 75 dollarit, mehaaniku juures 81dollarit . Ja otsisime linnast ka sama jahutusvedelikku, mis meil sees, aga seda ei leidnudki, ehk siis kui hommikuti avastame, et peaks juurde panema, siis panen vett. Ja kui ikka tihti peab panema, siis uuesti mehaaniku juurde. 

Kokkuvõttes kartsime palju hullemat ja õnneks ei ole hullu midagi. Oleme avastanud, et ma sõnun palju asju ette ära, ehk siis ei taha/julge kõigest kohe rääkida :D sest kes teab, mis saada võib. Eile ei tahtnud midagi kirjutada, kuna ei teadnud, mis autol viga on. Ja veel avastasin, et eelmine korralik kontroll autole tehti küll juunikuus, kuid kuna enne oli sellega juba parajalt sõidetud ja meie oleme ka kõvasti tuld andnud, siis on 10 000 km märkamatult täis saanud ja kui idarannikule jõuame pärast järgmist töönädalat, siis peaks laskma uue service ka ära tegema igaks juhuks :) 

Täna aga tuttu ära kohe, sest homme 6 äratus ja Birdsville minek. Aa ja seda ka, et Helina blogis ka kirjutas, aga see nende üks auto pole siiamaani terveks saanud ja ei tea kas saabki. 

Perenaisel on siis vähk, mida kiiritusraviga ravida ei saa. 7 aastat tagasi oli tal neljanda astme melanoom vms, aga tuli sellest välja, kuigi teades, et see tuleb kunagi tagasi. Ja nüüd tagasi ta ongi. Reedel selgub, kas üldse on mingi ravi võimalik või kui ei ole siis kui palju üldse veel lubatakse... 

Ühesõnaga olukord on pingeline ja eile oli kõigil väga halb päev. Loodame, et aasta aja halb kogunes ühte päeva ja rohkem nii ei lähe :)

Täna hommikul panime linnast kell 7 minema. Sõitsime 500 km ja hakkas jälle üle kuumenema. Johhaidii... Jõudsime täpselt Bedourie’sse, kui viskas anduri jälle punasesse, viisime auto mehaaniku juurde ja ise ujuma basseini tunniks ajaks. Tagasi jõudes selgus, et asi perses. Veepump on kutu. Uue tellivad Mount Isast aga kuna seal hetkel pole, siis sealt omakorda tellitakse Brisbanest. Loodame, et reedeks tuleb lennukiga kohale ja esmaspäevaks valmis. Pump ise paarsada dollarit, plus transpost, plus tööraha 90 dollarit tunnis. Neli tundi pidi vähemalt minema. Oootasime peremehe järele, kell 19:00 jõudsid ja istusime tema trucki kahekohalise istme peal neljakesi ja sõitsime Birdsville välja 180 km. Nii et me oleme kodutud... pakkisime nädalaks paar riideeset kaasa ja toitu ja ja kõik ülejäänud jäi Scoobysse. Keegi vist ihub meie peale hammast, et meile niimoodi keerata vaja on...

Head und.

R.

Kiire päev

Hommik algas jälle kella 6 ajal. Hakkasime kohe asju ajama- meil oli vaja rahad panka viia jne. Jõudsime kell 19 tagasi. Eile oli muidugi halb päev. Ikka väga halb. Alustades sellest, et meie inverter andis otsad, lisaks avastasime, et oleme vale tee peale pööranud (mida olime juba 150 km sõitnud, kuid nüüd ütles pererahvas, et see oli ainuke tee, mis oli ka sõidetav) kuni meie tühja rehvi ja pererahva katkise autoni. Igatahes me eile kogu juttu ei hakanud ära rääkima, sest meil endalgi ei olnud aimu, mis toimub. Tuli välja, et meie perenaise autol juhtus midagi juba esimese 30 km peal. Edasi ei saanud nad sõita rohkem kui 30 km/h. Steve sõitis järgmisse linna, kust tõi pukseerimiseks vajaliku köie. Naine juba nuttis, et ei jõua Mt Isasse arstile ja siis lennuki peale. Mees rahustas, et jõuab. Nii nad siis pukseerisid oma autot, karavani ja paati. Ulme lihtsalt. Mis veel meisse puutub, siis meie jõudsime Cloncurrysse ja avastasime enda tühja rehvi. Vahetasime ära varurehvi vastu, aga täna ostsime uue. Selle saamisega olid ka enda lood. Jõudsime siia karavani juurde, kus nemad ööbivad- Lynne me enam ei näinudki, sest ta lendas hommikul lennukiga Sydneysse (ehk siis jõudis õnnelikult kohale). Nii palju kuulsime Lynnest, et lõplikud tulemused selguvad reedel, aga seda kasvajat keemiaraviga ravida ei saa. Ta olevat enne mehele ja tüdrukule öelnud ka, et ta teab, et asi on hull. Mees ütles, et kui arstid annavad 3 kuud elamiseks, siis ta müüb enda majad maha, reisib Saksamaale, USA-sse ja pakub naisele parimat ravi, mis võimalik. Hästi kurb.....

Aga nende auto on ikka paranduses- keegi ei tea, mis temaga lahti on. See on auto, mis veab nende karavani ja millel on generaator elektri tegemiseks. Kui seda ei ole, siis on asi veits halb.....

Homme täpsem info.

PS! Birdsville lähme ikkagi. See on 100% kindel.

Ahjaa, täna tuli üks Steve sõber siia, kes, tuli välja, et on ka ise massöör, ja küsis, kas ma saaksin talle massaaži teha. Tundub, et kõik juba teavad, et ma õpin füsiot ja teen spordimassaaži, no.....kuulsust olen siin kogunud küll :D.

Olge mõnusad, meie oleme vässud ja lähme tuttu.

Helina