Meie Austraalia-aja kokkuvõtteks (tüdrukutelt)

(See blogi on tegelikult juba Austraalia pinnal kirjutatud, nüüd lõpuks siis panen selle üles ka)

Ja ongi meie Austraalia-aeg labi..vahemalt selleks korraks, sest kes veel ei tea, siis teise aasta viisa on meil tagataskus olemas. Nii et kui kunagi parast ylikooli peaks tahtmine veel Aussi avastamata kohti naha, on meil selleks voimalus olemas. Tuleb ainult avaldus Kaangurumaa poole meilitsi teele saata ja jargmised 12 kuud saab jalle lobusalt maakera kuklapoolel veeta.

Aga kirjutan siis siia natuke midagi Meie Austraalia-aja kokkuvotteks.

Kui Aussi tulime, ytlesid koik sobrad-tuttavad, kes siin WH viisa raames juba olnud on, et aeg Austraalias laheb vaga kiiresti - et ei pane tahelegi, kui aasta juba mooda saab. Mina seda ei ytleks. Arvan, et koik oleneb sellest, kuidas oma aega siin kasutada ja leian, et meie Elluga oleme oma aega siin teisel pool maakera vaga hasti kasutanud. Nagu me oma nahal kogesime, kulges aeg kiiresti siis, kui tekkis rutiin.. Niisiis pyydsime sellest voimalikult palju eemale hoida. Iga kuu oli meie jaoks taiesti erinev - uhel kuul avastasime farmi-elu lehmade keskel keset Laane-Austraalia paikesepolenud maad, teisel kuul k6psutasime kontsakingadega pilvelohkujaid tais suurlinnas. Uhel kuul kyhveldasime labidaga haisvat vilja, teisel kuul nautisime vaaritud puhkust suurlinnades Melbourne'is, Sydeny's ja elasime taielikku rikka turisti elu.

Austraalia on kontrastide maa nii looduse, inimeste kui elustiilide poolest

ja meie oleme seda oma nahal vaga hasti tunda saanud. Kui kysida, milline on toeline Austraallane, ei oskakski ma ilmselt vastata. Kas pakkuda selleks Outbacki krokodillinahast kybara ja ruudulise sargiga farmerit, iphonega mooda Sydney tanavaid kiirustavat kallisse ylikonda riietatud arimeest voi hoopis tumepruuniks paevitunud eluaegset surfarit Gold Coastilt? Ja ka aborigeene ei saa unustada. Austraallased erinevad nagu oo ja paev. Nii nagu Austraalia isegi.. Meie oleme nainud nii Austraalia paikesepolenud maad kui lopsakaid vihmametsi, nii suurlinnu kui taielikke maa-kolkaid. Ja selleparast olengi ma onnelik - selleparast arvangi, et kasutasime oma aega siin hasti ja selleparast ei tundunud see aeg meie jaoks liiga lyhike.

Kui nyyd meie too-otsadest raakida, siis arvan, et koige rohkem meeldis mulle siiski meie too GoGo Stationis. See oli midagi hoopis teistsugust. Seal nagime ja kogesime seda Austrlaaiat, mida Eestis olles AUSTRAALIAKS pidasime. Nyyd on meie arusaamad sellest mandrist kyll veidi muutunud, aga siiski.. usun, et ei saa oleda, et oled AUSTRAALIAT nainud, kui Laane-Austraalias kaimata on.. Suurlinnu voib ju igal pool maailmas naha, aga seda, mida meie Laane-Austraalias nagime ja kogesime, ei ole maailmas ilmselt enam palju alles. Need kylmavarinaid tekitavad vaated rahvusparkides, sadu kilomeetreid sirgelt kulgevad maanteed, kus ainukesteks seltsilisteks paar lehma tee aares ja toelised aborigeeni-kommuuunid jaavad meelde igaveseks. Ehk siis.. minu ja Ellu lemmikosaks Austraalias on Laane-Austraalia ja oleme kurvad, et nii paljud backpackerid sinna kunagi ei lahe. Nii et kui sina oled yks neist, kellel on plaan Kangurumaad avastama minna, siis Laane-Austraalia on kohustuslik!:) Usu meid - sa ei kahetse.

Edasi kulges meie tee Ida-kaldale, mis on suurlinnu ja vahe vaiksemaid linnakesi taistipitud. Muidugi oli ka seal palju vaatamist vaart. Minu lemmikuteks ida-kaldal oli kindalasti hipilinn Byron Bay, kultuuripealinn Melbourne ja imeilus Sydney. Pohja-poole liikudes tasuks kindlasti kylastada troopikapealinna Cairnsi, kus me just yhe ilmselt isegi meie huvitavama Aussi-kuu veetsime. See linn naitas meile Austraalia teist palet - enam ei lainud asjad nii libedalt nagu me harjunud olime ja juhtus nii mondagi, millest raagime ilmseltt vaid oma lahedastele. Aga isegi see veidi raske aeg, mis meil Cairnsis oli, opetas meile nii palju ja olen nende kogemuste eest tanulik.

Kui Austraaliasse tulin, ei olnud ma just sada protsenti kindel, et see reis mind kuidagi muudab. Nuud voin oelda, et olen ikka muutunud kyll. Ma ei usu, et ma kunagi vaga lapsik oleks olnud, aga nyyd tunnen, et olen taiskasvanumaks saanud. See ise hakkama saamnine, tootamine selle jaoks, et syya saada, et kuskil elada, Eestist ja perest/sopradest eemal olek. See paneb lihtsalt teistmoodi motlema ja tundma. Naiteks vaartustan ma nyyd Eestit ja peret rohkem, aga sellest saab toesti alles siis aru, kui pikemat aega eemal olla. Minu meelest voiks iga noor inimene enne ylikooli aastaks valismaale minna, sest mina tunnen nyyd kyll, et ma olen ylikooliks valmis ja reaalselt Tahan sinna minna..mitte ei lahe sinna selleparast, et koik teised lahevad. Kui sinna selle mottega minna, siis ei viitsigi seal midagi teha ja elad ikka oma elu samamoodi edasi nagu gymnaasimi ajal. See aasta on minu jaoks kindlasti mingid vaartushinnangud paremini paika pannud ja olen enda jaoks natuke rohkem valja molenud, mida ma elult tahan.

Lisaks Austraalia avastamisele oleme siin loomulikult ka ennast vaga palju avastanud. Meil on siin Elluga ikka vahel nii filosoofilised vestlused olnud, et kahju, et me neid salvestanud ei ole:D Oleme kohanud nii palju huvitvaid inimesi, kellega raakida ja kuulnud vaga palju erinevaid arvamusi ja arusaamu. Oleme Eestisse tulles vaga paljude kogemuste vorra rikkamad ja selleparast soovitangi noortel, kel vahegi voimalus on, aastaks lihtsalt minna ja avastada. Ja Austraalia on selleks suureparane koht - Oz on toesti nii suur, et sellest ara tydineda ei ole voimalik.

Ma ei ytleks, et Austraaliast lahkuda vaga kurb oleks olnud.. .. Ilmselt selleparast, et teadsime, et meid ootavad ees juba uued seiklused Balil ja Tais, mida me nii kaua juba oodanud olime. Ja vaga hea on ka teada, et kui tahtmine tekib, on alati voimalus Aussi tagasi minna, sest tegelikult on isegi 9 kuud liiga lyhike aeg, et seda suureparast maad naha.

Meie seiklustest Balil ja Tais saame teile aga juba juba ise raakida, sest praeguseks olemegi juba kodusJ

I would like to spend the whole of my life traveling if I could anywhere borrow another life to spend at home. (William Hazlitt)

Veedaksin terve oma elu reisides, kui saaksin kusagilt laenata teise elu kodus olemiseks. (William Hazlitt)

Maailmarändur Eike

BACK IN ESTONIA!!!

Tere kallid kaasmaalased. Asjalood on nüüd siis sedapsi, et selle blogi kirjutamise hetkel istume easyjeti lennul EZY3445, mis jõuab Eesti 11:40. Me ei soovinud enda saabumisaega teile mainida, kuna teame, et nii mõnedki oleks tahtnud lennujaama tulla, kuid kahjuks liigume sealt kohe peredega koju edasi. Tulge aga kõik 19dal ehk pühapäeval HTG-sse saalihokiturniirile, sest sinna me ka tõenäoliselt jõuame.

Meie reis algas täpselt 9,5 kuud tagasi, ehk 3ndal sept lahkusime kalli kodumaa pinnalt, minnes otsima seiklusi, elutarkusi ning pikendamaks oma suve 15 kuu peale :D Malaisias olime kõigest nädala ning sealt edasi austraaliasse. Seiklused, mis seal toimusid, jäävad meie mällu eluks ajaks. Õppisime kuidas ise oma elu täielikult majandada, rahaasjad, töötamine jne. Kõik oli meil lahtine, kuhu minna, kui kauaks jääda, kus tööd teha, kui palju siin kulutada, milline auto osta. Palju meie seiklustest oleme ka siia blogisse kirja pannud, nagu te enamuses teate. Kuid siiski jätsime mõned seigad ka enda teada J

Kui tänapäeval arutletakse, kas sõjavägi teeb mehest mehe? Aga mina julgen väita, et Austraalia teeb noorest inimesest täiskasvanuma. Õppisime väärtustama kodumaad, toitusid, kliimat. Kui sul on külm, saad riided selga panna, kui aga sul on tapvalt kuum, siis ple midagi teha. Tuletades meelde pikki öid telgis, kus kuumus oli öösel ka üle 30 kraadi ja öö otsa higistad ja ajad sääski minema ning olles ise pmst teadmata kohas keset pärapõrgut.

Kui vahepeal tundus, et kõik võib ikka sõna otses mõttes per**e minna, siis leidus alati kuskil pisike päikesekiir, mis meid edukalt probleemidest välja tõi. Tagant järele vaadates ja pilte ning videosid üle vaadates võime mõlemad käed südamel väita, et oleme oma reisiga väga rahul. Kõik, mis tollel hetkel tundus raske ja keeruline, oli tegelikult elukooli testiks meile ette heidetud. Oma seikluste radadel kohtasime palju huvitavaid inimesi, kellele soovin ka edastada tänusõnad:

We would like to thank you all from the bottom of our heart:

Ray Bacon

Eike Vatsar

Elis Nikolai

Sue Hancock

Frank Kruta

Anthony Cross

Tanya Cross

Paul Stoner

James

Kathrin We

Nick

Diana

Tiina Tänav

Kati Kadakas

Tanyia Walker

Nippise mutt

James Tydd

Natalie Tydd

Rhonda

Maria

Sakorn

Bevon

Marty

I hope i didn’t forget someone. Thank you all who have maid our Australia trip so wonderfully exciting and pleasurable. Hope to meet you all again …. in some day…. ;)

Ja kõik eesti sõbrad!!!! Oleme tagasi kodumaal ja loodame jätkata elu samal rajal, loodame, et olete endiselt meie jaoks olemas, kui teid vajame!!!

Raiki ja Alari

Tulid kord kaks meest ...shoppamast :D

Venitasime mis me venitasime seda und hommikul .Aga pärast 12 h magamist lihtsalt ei tule enam. Panime tulekese oma akendetta toas põlema ja sättisime linna poodi. Ei mingit turgu. Seatsime sammud suurde kaubanduskeskusesse. Ikka sinna, millest varem juttu oli, aga see lihtsalt nii suur, et kõike ei jõua läbi vaadata. Täna sai peaaegu kõik. 7-9 korrus veel tegemata. Ja loomulikult 10 kuni ma ei tea... 100, on veel byroopind. Sõime vahepeal ja siis jätkasime... Kõndisime, kahes käes läikivad neljakandilised kotikesed ja kilekotid. Lõpuks sai juba päris rahule jäädud oma valikuga. Lõpetasime siis kergelt ära ka, sest ega palju raha ka enam jätkunud.

Kinos käisime ka. Vaatasime "Green Lantern" filmi. Päris naljakas superkangelase film oli.

Kämpasime hotelli tagasi ja minu arust oli siin täna rekordkuumus. Ilmajaam näitas 35 aga väljas oli koos õhuniiskusega kõvasti rohkem. Hingata ei ole midagi. See vähenegi on vingugaasi ja prygi haisu täis. Homme võtame sammud ette tagasi samma kaupsi, sest meile hakkas seal yks restoran väga meeldima. Nasi Lemak on lemmiktoit. :D Hea ja vyrtsikas. Aga nett meil jamab. Põhimõtteliselt peab imevigureid tegema, et blogi yles saada.

Alari

Kolmas kord juba siin...Malaisias

Jees, tulime tagasi jälle. Sest meie väike kerge põige Taimaale oli läbi saanud ja öösel kell 4 oli äratus. Saime hotelli poolt hommikusöögikarbikese ja takso viis meid lennujaama. Ka seal läks kiirelt . Täna nagu sujus kõik tollidest läbi minekud ja lendamised ning uuesti tollid. Ei mingeid järjekordi või olime lihtsalt esimesed igal pool. Buss tuli täpselt ja kõik sujus. Ka lend oli nii, et peale ja tuttu. Ärkasin siis kui piloot ytles kohalikku temperatuuri ja palus olla valmis maandumiseks. Hea ja kiire. See lend KL'ist Londonisse võiks sama kiire olla . Aga ilmselt ei .Kõba 11 h on ikka. Aga praegu oleme uuesti KL sydalinnas kus nyyd kobisime kyll natuke paremasse rajooni. kus nii palju ei haise aga vähe ka mitte :D Tuba on räga. Kyll aga sama raha eest mis Tais villa koos kummardava teenriga. Täna käisime siis igasugu asju ostmas. Nii raske on otsustada mida kaasa osta. Kõige lihtsam plaan on see, et ei ostagi midagi . :D Käisime ka jälle vyrtsiseid toite mugimas. Sellest hakkab kyll puudust tundma. Kinno saime ka jälle. Tänane film oli Super 8. Ylepingutatult laheda lõpuga :D

Homme jätkame shopinguid või vähemalt proovimist suures kaubanduskeskuses. Turg oli mõtetu ja rämpsu täis. Kaubanduskeskus siis jälle see, kus on täissuuruses lõbustuspark sees koos ameerika raudtee ja muu värgiga. Kokku sama suur kui Tasku, Lõunakas ja Kaubamaja kokku. Pluss tivoli :D Ja kinosaal oli ka meeletu. Nagu oleks >Vanemuise suures majas etendusel. Muidu vinks vonks. Nahk ikka õhetab veel tai päiksest ...

Alari

Tsunaami?

Nonii, tagasi klikiajas, ehk siis kirjutame blogi. Aga pikka pidu polegi. Hommik oli enamvähem, sõime hommiku ära ja keerasime magama tagasi ning siis läksime peagi linna shoppama jälle. Turu peal on iga teine tyyp meie "vend", nagu : Hey brother! hey friend! cheap cheap! come have a look! special price for you! Jätsime ka meie sõbra Sakorniga hyvasti, aga selgus, et ta oli meie seiklustest ka juba kuulnud. Hotelliretseptsiooni tydruk oli talle maininud, et yleeile jõudsime kell 6 hommiku koju ja ainult 1 meist jõudis hommikusöögile :D kll 9 :D see olin sis mina. Hommikul kella 5ks takso tellitud, et 6ks lennujaama saada. Elu Phuketil on ulmeline, kusjuures hetkel on nii offseason kui veel olla saab, aga ikkagi oli meil siin väga tore :D

A ja kui õhtusöögile välja läksime, siis hakkas tuul keerutama ja minutitega oli liivatorm väljas nii et rollerid peatusid kuna ei näinud sõita ja liiv pritsis igast august sisse. Tänaval tuli mingi turist vastu kiirel sammul ja küsis, et ega see jummala eest tsunaami pole, mis siin hetkel toimub :D Me vastasime, et ei tia, ei usu :D Natuke sadas padukat ka ja oligi jälle ok. Homme siis Kuala Lumpurisse tagasi ;)

Olge tulbid ja peagi kohtumeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee..

Raiki.

Phuket V

Nii. Meie phuketi õhtu nr viis vist juba. Aga kahjuks me ei saa teile täna videot pakkuda. Tegime kyll kuldaväärt videoklippe linnas, tänaval ja rannas aga kahjuks pandi meie kaamera turkki. Me olime valmis selle eest võitlema , aga roller oli kiirem ja mis läinud see läinud. Homme hommikul vara läheme samasse kohta kus jama hakkas ja vaatame vb saab kellegile tuutusse anda ja vb asi laheneb :D Kes siis ikka seiklusi teeb kui mitte ise :D

Alari

Oijummeljeerumjessas.

Nonii. Ise ka imestame :D Ausus ennekõike, eile käisime kruiisil ja õhtul oli suuremat sorti pidu. Video on kyll pikaldane, kuid kui lõpuni ära näete, saate kõvasti narda :)

Raiki.

Video vaatamiseks klikka SIIA

Bungee jump

Heipa.

Järjekordne video, täna siis bungee jump ja rolleriralli.

Raiki

Video vaadamiseks lajata oma hiire noolega SIIA

Londiste

Nagu eilegi, pakume teile lugemise asemel ainult video:)

Videosid pole meil ainult raftingust, sest me ei saanud sinna kaamerat kaasa võtta. Aga väga äge oli ja tagasi jõudes läbimärg. Sadas paduvihma ja me olime kuskil kärestiku peal...

Video vaatamiseks vajuta SIIA

Alari

Segased ööloomad

Hei rahvas. Blogi tuleb yles nyyd videodeda, aga väikese hilinemisega. Sest nett paneb siin mägramaal näkku ja kirjutada ka ei viitsi. Ja Jaanika!!!! Ei vaata ainult video algusest ja siis arvad, et jama nagu sa alati teed: D Iga sekund on väärt kraam :D

Et videot näha, vajuta SIIA

Alari

Thailand – Phuket

Ma ei teagi, kus alustada. Öelda esmapilgul nii head kui halba. Aga eks ma alusta seiklustest siis. Lennuki peale saamine oli selline ooper. See malaisia tollimajandus on nagu ta on. Ja kahjuks me peame seda veel kord läbima. 2x. Aga lõpuks saime minema. Tegime lennukis kerge piprase hommikusöögi. Lend ei kestnud kaua ja olimegi tai kohal. Aknast välja vaadetes oli tavaliste malaisiale omaste liivaste äärtega saarte asemel hoopsi suured kaljurahnud veest väljas. Hea, et seda kõike ka ylevalt nägime, mida peatselt alla avastama läksime. Me olime viimased inimesed , kes tollist läbi said. Vb oli see selle pärast, et me itsitasime kogu aeg ja pruukisime suud. :D Ma ei teagi, mis saama hakkab eestis, kui ei saa rahva keskel oma arvamust avaldada, sest kõik saavad aru. :D Aga pärast pikka rivis seismist saadeti meid tagasi viisapukki ja lasti viisa osta. 1000 bahti. Ei ole palju. Mingi 20 eurot. Pärast seda saime tollist hetkega läbi. Viimastena, aga ikkagi. Nagu järgmisesse ruumi saime, siis oli mitu pisikest mogulit ymber ja yrtitasid taksot maha myya. Me ei saanud sõnagi suust. Ma ainult naersin. Määriti pähe siis 650 Bahti maksev taksopilet, aga me saime 150 ikkagi aga pidime ootama tunnikese. Vahet pole. Nägimegi seda tsirkust seal. Lollakad:D

Takso tegi mingi kohustusliku peatuse, kus yritati meile hotelli pähe määrida. Seda me ka ei võtnud ... Jumala närvi ajas juba see parseldamine. See on hullem kui malaisias. Läksime maha kuskil linna keskel ja esimese asjana nägime seda silti, kus pidi Bevoni vend olema. Aga see polnud veel see koht. Jalutasime siis läbi peatänava, mis oli paras....eee...bordell :D Kõik pakkusid massaži :D Ma kõndisim, samas kõik pakkusid taksot, me kõndisime... Kuni leidsime ise endale hotelli, mille netist välja vaatasime. Päris ilus ja meil oli karp lahti, kui sisse astusime. Aga kuna siin saab olla ainult yhe päeva, sest rohkem pole neil vabu broneeringuid, siis pidime minema linna uut otsima homseks. Nälg näpistas ja peatusime esimeses kohas , mida nägime. Tellisime jõhkra chilliroa. Raikil vist ei olnud nii hull. Seal kõrval istus yks mees. Ei tulnud midagi pakkuma ja ei olnud nii pealetykkiv. Me seal vaatasime igasugu tuuride hinda, seni kuni sööki kypsetati. Ja siis ta mainis, et ta on tglikult tuuride mingi agent. Rääkisime natuke ja poole tunniga lahendas ta meie hotelliprobleemi. Sebis meile uue. Aga see oli meile kallis. Mees tegi veel paar kõnet ja sama hotell oli meile taskukohase hinnaga. :D Eks homme näeb, mis see on, aga minu arust on see päris ilus. Siis andsime talle natuke aega, et meie nädal ära planeerida. Ise samal ajal käisime linnas veel ja leidsime hea turu. Aga tänavad on puhtamad kui malaisias, elektriliine on siin miljon korda rohkem. Nagu oleks mustamäel trollipeatuses. Tee ääres on sitaks putkasid ja kõik myyvad jällegi midagi . Seksiturismi neiud on eriti agarad. Mehed ka.. ! Siin ausalt ka ei saa aru, kas on mees või naine, sest paljud vaesed pered põhjapool on saatnud oma tytred elatise teenimiseks lõunasse turismipiirkondadesse. Siis tuli uus idee see, et saadaks pojad ka juba 16 aastaselt sama äri peale. Rinnad poogiti ette ja kui paar aastat harjutad, siis nooooo... ei saa eriti aru. Natuke jässakamad jalad on ikka mehel :D Aga mitu korda haarati käest ja sikutati kõrvale, aga no krt. Pole siin selle peal väljas.

Peagi kohtusime uuesti oma uue semuga ja maksime talle piraka summa, et ta meie eest pooled asjad ära sebiks. Aga tuvus on hea... ilma temata me jääks poolest asjast ilma. Planeerisime siis, et homme kolime ja randa. Ylehomme juba siis seiklus dzunglis. Sellest juba ylehomme.

Pärast meie koosviibimist seal mereäärses kohvikus läksin mina koju ja raiki sõitis onu rolleri peal poodi rummi järele. Onu narab sama palju kui meie ja on yldse muhe :D Praegu hotellis ja sätime linna minema.

Ja ....heee... ylikonda käisin ka ostmas...Kuna neid rätseppasid on siin dajoba, siis valisin yhe ära ja oi pljää, kus onud tingisid ja kruvisid hinda... Aga tellisin ära... Custom made suit. Minu mõõtude järgi ja vaatame mis välja tuleb. Saan lipsu pealekauba... Sest nad ei tahtnud alla anda eriti...

Ja eks homme näeb... kuuleb..

Päris pöörane nädal tuleb. Irwwwwww :D

Alari

Homme läheme Taisse, homme läheme Taisse... lalalalaaa

Sama värk. Pime tuba, varbad kliimast kylmad jne. Tegime kaks moosivõikut ja läksime linna. Tegime pisikese peenikese india prouaga diili, et ta hoiab meie kotte veel natuke aega. Mitte sõna otseses mõttes, vaid meie pagasit. :D Läksime bussijaama otsime, et odavalt lennujaama saada. Plaanisime igasugu varaianti ja pärast pikka kõndi tuli kokku : Jala monorail'i peale, kaks peatust sõita ja siis jala KL Sentral jaama, kus saime rongi , mis sõitis 50 km ning pärast seda veel natuke bussi. Ja kõik see kokku tuli 12,50 + 1,60 MYR plus jalavaev. Jalavaev oli ränk, sest palav oli ja ma vendasin käsipagasit ka veel. Higi lahmas ning särk haises. :D Plaan oli lennujaama kõrval olevasse hotelli võtta tuba, et siis hommiku kell 4 ennast yles ajada ja hakata lennuki peale sättima. Uurisime välja, et tuba peaks siin olema 26 taala nägu. Siia jõudses saime teada, et see on hoopis 40 taala, mis on ikka juba pisut palju. Siis on parem juba lennujaamas magada. Aga vahetult enne seda, kui me hotelli astusime, rääkis yks kanada naine meile oma loo, et ta bookis toa pool aastat ette aga ta pani ajavahega pange. Isegi terve päevaga ja tal on tuba broneeritud ja vb me tahaksime seda endale. Pärast seda, kui me kuulsime hotelli hinna ära, siis see pakkumine oli päris hea. Võtsime tädi pakkumise vastu ja saime toa 150 MYR eest ehk siis mingi 24 taala nägu vms. Ta on tegelikult Indias õpetaja ja nyyd läheb Austraaliasse sõbrale 2 kuuks kylla. Hoiatasime teda, et seal on kylm. Ta oli harjunud india 50 kraadiga. Tuba ise on kõva. Ainuke asi on see, et siin on yks suur voodi. Et siis tuleb jagada. ':D Vaatasime homseks hotelle taisse valmis ja kohe magama. Vara äratus ja 2 h lendu on ees. Kui ma nyyd ei eksi siis lendame ajaga täpselt kaasa. Maandume kohaliku aja järgi samal ajal, kui siit ära lendasime.

Edu siis Tai Kuningriigile... Raiki ja Altšik tulevad :D:D

Alari

Malaysia

Nojah... Me oleme korra juba olnud siin Kuala Lumpuris aga ma ei mäletanud, et see nii räpane koht on.

Meie toas siin hiinalinna taga ei ole aknaid, mis on hea asi, sest siis saab kaua magada ja lõõskav kuumus ei pääse sisse, kui konditsioneer oma tööd teeb. Ärkasin selle peale, et isegi natuke jahe oli. Võib-olla selle pärast, et tekijupp, mis anti on ka 1x1 meeter. Ei kata nagu kõiki elutähtsaid piirkondi. Vaatasin kella ja see näitas juba imelisi ennelõuna numbreid. Viimane aeg maast lahti saada ja seda haisvat linnakest vaatama minna. Kõndisime mõttega otsida yles hiina turg, aga see oli lähemal kui arvata oskasime... Siis mõtlesime , et läheme Petronase tornide juurde või siis kuskile sinna puhtasse rajooni. Kuid meie tee viis kuidagi kaarega ja yle teede ja läbi sita ja läbi riisi. Kuni selle hetkeni kõndisime, särgid märjad, kui raiki ytles järsku: " Altšik me elame siin!" Ma, et mis mõttes elame. ! Ja sõna otseses mõttes... olime oma hotelli ukse ees tagasi. Minu arust me kõndisime tallinnast tartu ja tuleb välja, et ikk veel tallinnas. :D Peagi... peagi saime õige raja kätte ja meenutasime eike ja elisega koos käidud radasid, mis me ka ära tundsime. Läksime yhte elekroonikapoodi, kus tahtsime hinda võrrelda austraaliaga võrreldes. Palju ekraane paistis vastu ja paras kino iso tuli. Sealt majast me seda kino ei leidnud. Kyll aga kämpasime oma uue plaaniga mööda tänavaäärseid söögikohta, et teeks yhe jäise õlle selles lõõskavas kuumuses. Õlut me algul ei leidnud. Kõik muidugi agaralt pakuvad menyysid tee ääres ja promovad kas sööki, jooki, kiirtoitu või kupeldavad lihtsalt tydrukui ja nokuga tydrukuid. Väga vilgas äritegevus käib. Me maandusime esimeses kohas, kuhu oli kirjutatud Heineken. Tegime kannu õlut ja teenindus oli hea. Pakuti ka syya, aga meil ei mahtunud enam midagi. Otsisime oma kino ikka edasi. Ise samal ajal pyydsime aru saada, kuidas see liiklus siin käib ja kellel on eesõigus. Minu arust foorituled on lihtsalt linna kaunistamiseks neil. Leidsime siis yhe suure piraka kaubanduskeskuse, kus oli ka kino. Seal oli muudki. Kui kuulsime kuskilt sarnast kolinat ja laste kilkamist , nagu lõbustuspargis. Jah, kaubanduskeskuse viimastele korrustele oli ehitatud teemapark ja läbi maja jooksis ameerika raudtee, mida mööda lapsed suurel kiirusel kärutasid. Mul jäi suu lahti, kui seda nägin. Aga meie filmini oliveel aega. Tagasi sinna kus õlut tegime, aga seekord juba sööma. Banaanileht oli laual taldrikuks ja onuke vorpis suure kuhja igasugst asja sinna peale. Ma mõtlesin, et ta ei lõpetagi. Väga palju ja väga vyrtsikas. Pärast ei saanud ei rääkida, ei liikuda. Aga kõht oli täis. Ja kinno. X-mehed, first class. Hea film. Pärast filmi oli kuidagi nagu selline tavaline kinost välja kõndimise tunne, nagu oleks tartus, aga siis vaatasin enda ymber ja ma olin raudselt kõige pikem seal aasia mogulite seas. Ja kui sellest võrdlusest jääb väheks, siis ma arvan, et raiki oli pikkuselt teine :D Ja neid on nii palju. Nagu kool, kus oled juba gymnaasiumis ja siis tulevad need algklassi õpilased, ning jooksevad su pikali :D Pärast seda pikka linnatiiru tulime hotelli tagasi. Tuba jahedaks ja netti. Õhrusöögil häisime ka väljas. Otsisime midagi kohalikku, aga see mõte läheb kohe ära, kui näed seda roppu läga mis igal pool on... Raudselt on head kokad... raudselt on hea toit. Aga meie, kui euronõuete põlvkonna lapsed, ei suuda lihtsalt . Vb ei kujuta ette ka milline see on.... Kujutan pilti , kui peaks kunagi peaks kellegi tydruku malaisiasse siia tooma ja siis õhtul välja minema... eee, kallis, me praegu ei saa minna, las prygiauto viib sealt prygi ära, mis tänavat ummistab ja võta lõhnakuusk kaasa....

Jah. Karm elu siin. Kõik tundub nii vaene ja siis yhtäkki on nii rikas. Kes on rikkasse perre syndinud, sellel on siin vedanud... Kes ei ole, see... istub purgiga tänava ääres.

Homme on siit hotellist ära ja vist teise, mis lennujaama kõrval, et saaks öösel lennuku peale startida.

Ciao

Alari

42st ärkveloldud tunnist 4 magatud.

Seikleme. Järg jäi siis sinnamaale, et ükspäev algas laupäev ja ärkasime kell 8, pakkisime asjad, koristasime maja ning sõitsime jälle lõbustusparki. Seal läks aeg maru kiirelt, kuna rahvast oli laupäeva tõttu päris palju ja pidime ka järjekorras ootama. Kella 17 ajal jõudsime lennujaama lähedale backpackeri juurde, kus tydrukud endale toa võtsid, meie ei hakanud võtma, sest check in algab juba kell 5 hommikul ja plaanisime lennujaamas olla see aeg. Päikseloojanguks läksime rannale õlut nautlema :) Nii kui pimedaks läks, hakkas jahe. Otsustasime minna lennujaama passima ära. Kui olime seal 2 h ära olnud, siis hakkas igav :D võtsime auto ja sõitsime lähimasse linnakesse. See selline pilvelõhkujatega ookeaniäärne linnake Coolangatta. Mcdonaldsis kohv ja aeg lendas jälle. Kell 23.30 ajal suundusime tagasi lennujaama, et tydodele sau ytelda ja et nad magama saaks minna. Kui aga lennujaama jõudsime, selgus et see on suletud.... enamus tuledest kustus ja uksed kinni... nagu wtf? selgus et lennujaam polegi 24/7 lahti vaid avatakse kell 4.30. Persse, ei hakka me enam majutuse eest maksma. Tüdod läksid backerisse ja meie jäime maja ees autosse filmi vaatama ja saime isegi 2 h magada, kui läksimegi lennule. Tintsu ja Kati viskasid meid lennujaama ära. Aitän blogi eest ;) Esimene lend oli Bribane-Melbourne. Aga Melbournes läks meil kiireks, sest pagasi väljavõtmiseks ja uuesti check in tegemiseks oli aega 40 min pärast maandumist. Jõudsime, 2 min jäi ülegi. Mul lõi aga lennuki maandumisel vasaku kulmu taha selline tapva valu, et surusin jõuga käega vastu kulmu, et valus poleks... Selgus, et see vist hiljutise nohu tõttu... Esimene lend kestis miski 2 h millegagi. Teine lend oli aga 8 h... seda me ei pannud algul tähelegi ja lennujaamas pugisime kiirelt mingi võiku sisse. Poole lennu peal aga kõht nii tyhi ja nad krdid ei müünud sooja toitu ka enne 6 h lendamist... Maandumisel aga mul jälle tahtis aju välja hypata... nii valus oli... Teine lend oli siis Melbourne- Singapur. Ning kolmas Singapur-Kuala Lumpur. Kokku seega lendasime täna 7700 km. :D Lennujaamast takso kesklinna ja kuskil kõrvaltänaval mingi backer. Hinnad siin aga juba poole odavamad kui austraalias :P Kuala LUmpuri kõrvaltänavad on ikka täisrõvedad... hiired... hais...prügi... jne. Kaks ööd oleme siin. EHk homme magame pool päeva maha, et und järele pyyda.

Lendur Raiki.

Pühendusega Raikile ja Altsikule!

Juba meie reisi alguses käisid poisid peale, et me vahel ka nende blogisse kirjutaksime. Lükkasime seda muudkui edasi, aga lõpuks andsime lubaduse, et kirjutame siia alles siis, kui meie teed lahku on läinud. Nii et see sissekanne tuleb pühendusega teile, Raiki ja Altsik! Sel ajal, kui te seda loete, olete juba lennujaamas ootamas oma esimest lendu kodu poole. Meil on vabadus siia kirjutada mida iganes – kõigest, mida tahame! Ise te andsite meile oma blogi paroolid, ise te lubasite nii lahkelt siia kirjutada, ise te olete alati väitnud, et teile meeldib ausus ja otsekohesus…ilmselt te hakkate vaikselt juba mõtlema, et mis siit küll tulla võib ja kas oli ikka hea mõte meiega neid paroole jagada! Kõik, mida te edaspidi loete, tuleb ausalt ja südamest. Nii, et istuge maha, võtke endale mugav asend ja varuge lugemiseks piisavalt aega! Ja lugege seda kindlasti koos! Vabandan kohe teiste lugejate ees, kes ei pruugi kõigest aru saada, kuid kindlasti on poisid lahkelt nõus asju selgitama ja kommentaare jagama.

Hakkasite juba kartma!? Aga teate, selle peale on meil teile hoopis üks lugu rääkida: „Mustlasel on kuldne kirves voodi all…“ Me ei hakka seda kirvelugu hetkel siia pikemalt kirja panema, aga kui Altsikul on meelest läinud, siis, Raiki, palun räägi talle seda ühe korra veel, nii nagu sa meiega tegid vahel kümneid kordi päevas!

Võtke vabalt! Järgnev blogi on täis vaid toredaid ja lõbusaid mälestusi meie neljakuisest seiklusest. Ilmselt kõlbaks siia jutu juurde võtta üks 4 liitrine Fruity Lexia, aga seda võimalust teil kahjuks enam ei ole!

Hakkame siis meenutustega pihta! Lugesime läbi meie blogi ning leidsime sealt mõned vahvad seigad! Kas mäletate seda lusikalugu kartulifarmis?

…Uni tuli peaaegu kohe, kuid katkes sama kiiresti, kui kuulsin akna taga mingit imelikku häält. Esimese hooga arvasin, et see oli Tiina, kuid nüüd juba täiesti ärkvel olles kuulsin uuesti seda häält. Hüüdsin üle toa Tiinat, kes kõrvaklappidega muusikat kuulas ja samuti juba poolunes oli. Tiina ei saanud aru, millest ma räägin. Üritasin talle selgeks teha, et keegi on akna taga. Olime ju akna ööseks lahti jätnud. Kuna ma olin täiesti kindel, et keegi oli akna taga ja kraapis vastu seina, siis mina seda akent enam kinni panna ei julenud. Karjusin teisest toast poisse appi. Poisid arvasid, et ma ajan jama. Mul oli aga täiesti hirmus juba, kuid ega ega siis midagi, üritasime uuesti magama jääda. Tiinal keelasin kõrvaklappidega magada, et ta samuti neid hääli kuuleks.

Ei läinudki palju mööda, kui akna taga jälle seesama imelik hääl oli. Nüüd kuulis seda ka Tiina. Suure hirmuga jooksin jälle poiste toa ukse peale ja üritasin neile selgeks teha, et mul on tõsi taga ja keegi läheks ja vaataks, mis me akna taga toimub. „Võib-olla on meil lambad akna taga!“ ütlesin ma suurest ärevusest, kuna paar tundi varem jooksmas käies jäid nad mulle maja juures tee peale ette. „Keegi nagu kraabib millegagi vastu akent või seina!“ üritan neile paanikas küüntega vastu ust kraapides selgitada, missugune see hääl oli. Poisid ei saa naeru pidama ja arvavad, et ma mängin lolli ja tahan lihtsalt nende tuppa magama saada. Aga kumbki neist välja vaatama minna ka ei taha. Tundus nagu oleks ka neil natuke hirmus. Suure nõudmise peale piiluvad korra uksest välja ja vaatavad läbi meie toa akna aga ei midagi. Lohutasid mind sellega, et ju mingi putukas lendas kindlasti vastu akent. Aga ma teadsin kindlasti, et see hääl, mis sealt tuli, ei olnud mingi putukas. Läksin siis uuesti voodisse tagasi, tuled kustu, aga magama jääda ei julenud. Ja jälle see sama hääl! Nüüd tundus, nagu keegi kraabiks mingi traadijupiga vastu klaasi. Olin juba täiesti endast väljas ja ei teadnud, kas nutta või naerda. Olin hopsti jälle voodist püsti ja jälle poiste toas. Ka Tiina tegi seekord kõvemat häält. Üritasime mõlemad neile seletada, et KEEGI ON MEIL AKNA TAGA. Peas oli sada mõtet ja silme eest jooksid läbi kõik hiljuti vaadatud õudusfilmid. Poisid aga raiusid vastu, et me kindlasti tahame neid haneks tõmmata ja mingu me juba magama tagasi. Keeldusin magama minemast, sest igakord, kui me tuled kustu panime ja voodisse tagasi läksime, kuulsime jälle seda sama häält. Siis aga äkki käis kolks ja miskit kukkus aknalaua pealt maha. Mina jälle koridoris ja poistele selgitamas:“See pole enam naljakas. Te peate mind uskuma!“ Tiina üritas mind toetada ja veenis neid, et ma räägin tõtt. Raiki võttis julguse kokku ja otsustas ise välja vaatama minna, mis seal toimub. Tahtis, et me talle midagi julgustuseks ja virutamiseks kaasa annaksime. Võttis mu tennise. Mina, Tiina ja Altsik jäime meie tuppa ootele.

Natukese aja pärast tuleb Raiki tagasi, käes lusikas, mille otsa oli pikk niit seotud, ning ütleb siiralt: „Keegi oli teie akna taha lusika pannud!“ Sel hetkel ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Tahtsin neile mõlemale vastu pead anda...

…

Või siis hoopis teie hiirtepüüdmist?

...Olime just lõpetanud oma filmiõhtu ning läksime Tiinaga kööki järgmiseks päevaks söögikarpe valmis panema. Olime parasjagu ametis salati hakkimisega, kui äkki jookseb kööki ähmi täis ja elevil Raiki: "Tüdrukud, tüdrukud, seda hiirelõksu, mis me üles panime, ei ole enam!" Läksime ka siis vaatame, kuhu see lõks küll kaduda võis. Altsik võttis taskulambi välja ning samal hetkel, kui ta selle voodi taha suunas, jooksis sealt välja hiir, lõks saba küljes kinni. Mina olin hetkega köögis tagasi, teisest toast oli kuulda vaid sädistamist ja kilkamist. Kui olin natuke julgust kogunud, läksin vaatama, mis hiirest sai. Tiina oli ühe voodi peal püsti ning Altsik teise voodi peal ja hiir pääses põgenema...

Kusjuures endalgi on hetkel tore ja lõbus neid asju meenutada. Naer kisub vägisi peale. Aga ega need polnud ju ainukesed lõbusad seigad, nalja ja naeru jagus peaaegu igasse päeva. Kui hästi meelde tuletada, võiks lausa A4-de kaupa välja kirjutada igasuguseid tsitaate ja ütlemisi.

„Mis pauk see oli!?“ küsib veel unine ja tõsine Kati õunaaeda tööle minnes, mis sest et need samad paugud olid meid seal saatnud juba mitmeid päevi.

…

„Sul on vist jälle sakrad paigast ära!“

…

„EGOOOOON!“ (Mäletate seda silti, mis me teile kartulifarmis külmkappi jätsime, pärast seda, kui pool päeva lindil silme eest läbi jooksvaid ja pöörlevaid kartuleid jälginud olime, samal ajal, kui teie põllul lihtsat tööd tegite. Või siis, kui me labürindis lootusetult ära eksisime. Egon aitab alati!)

…

„Ma kaotasin … ära!“ „Ma tegin … katki!“ „Ma lõhkusin … ära!“ „Kuulge poisid, millegipärast … ei lähe tööle!“

…

„Kuulge, kus … on?“ Standardvastus: „Vaata, äkki on Joico kotis!“

…

„Poisid, teeme nii, et autos ei peereta!“ See oli ainus reegel, mis meil reisi lõpuni töötas, sest päris tihti oli kuulda Kati vinguval häälel küsimust: „Poisid, kes see jälle peeretas!“ Ja Raiki, kas sa mäletad neid hommikusi äratusi Katile cottoni farmis. Äratuskella polnud vajagi!

…

„Ma ei saanud ju koju tulla, lambad olid tee peal ees!“ „No ja mis sa tegid siis!“ „Viskasin kividega!“

…

„Ma arvan, et sa ajad sitta!“

…

„Raiki, kas sa pead koguaeg niimoodi alasti mööda maja ringi käima!?“

…

„Ma arvan, et sa räägid endale vastu!“

…

„Cathy! Nippys!“ „Mina korjan selle bini 45 minutiga täis!“ „Kui puu otsast muudmoodi kätte ei saa, siis teed monkey-monkey!“

…

„Aga küpsis!?“

…

„Raiki, kui sa niimoodi aevastad, ehmatad ju teised ka ära!“

…

„Kati, kus su paber on!“ „Mis paber?“ „Raiki käes!“

…

24 h CASH ≠ 24 h CARWASH

…

Me paneks küll selle traktori käima, me oskame küll seda kardaani tööle panna, isegi pöörded võime 1300 peale panna! Aga me ei saa ju seda traktoriust lahti!!!

…

„Need rohelised tomatiotsad on kantserogeensed!“

…

„Ma tegin ju 8 nööri!“ Ei saanud Kati aru, kui nad Raikiga puuvillapallidele nööre panid ja kaks puudu jäi. Mis sest, et juba algusest peale käis sinna 10 nööri.

…

„Raiki/Altsik, mul tuli kardaan ära!“

…

"Musipõrsas, Sina või?"

…

„Raiki, palun tule võta see konn vestupotist ära, ma ei saa pissile minna!“

…

"Tooge siis joksi ja rohelist õuna ka!"

…

Raiki, kuidas sa seda tegid?

…

Tuviiiiii! Iiiiiibisss!

Ja neid meenutusi on veel ja veel! Kõik ei tulegi kohe meelde ja kõik ei kannata trükimusta! Eks see vanus annab ka juba tunda. Veerandsajandit ikkagist ju! Pealegi on teil ilmselt seal lennujaamas hirmus igav ja võite nüüd hoopis ise kommentaarides seda rida jätkata! ;)

Igatahes, AITÄH MEILE, et me teid need 4 kuud välja kannatada viitsisime ja teie ebanormaalsust taluma pidime!.....Olge nüüd rahulikult! Me ajame ju sitttttaaaa (5 t-ga)! (Vabandame täiskasvanud lugejate ees!) Tegelikult, aitäh toreda reisi eest! Eestisse jõudes lugege ikka „Kodu ja Aeda“, sööge hommikuti mannaputru, tehke tutti ja notti, kinkige naistele ätseid, helistage vahel Nippysele ja ärge unustage, et makaronid peavad olema al dente! Teiega oli tore! Ka siis, kui te Kati vabal päeval kell seitse hommikul ta voodi ees kõvasti ja valesti Põdral Maja laulsite!

Võttis ju naeratuse näole ja sära silma? J

Ilmselt olete nüüd lugemisest ja istumisest hirmus väsinud. Ja peale selle ma arvan, et me ei pea teile meenutama, mis võib juhtuda, kui te seda ekraani liiga kaua liiga lähedalt vaatate. ;) Ega siis midagi! Pange mängima black&yellow, black&yellow, black&yellow, black&yellow, black&yellow… ja hüpake ühe jala peal!

PS! Ärge unustage lennukis sisse lülitamast Airplane Mode´i!

Cheers mates,

Kati-Šnati&Tintz

Cairns

Tere ja ma vabandan v2ga et te pole meist enam ammu kuulnud, aga see Cairnsi aeg on olnud ysna meil ysna kreisi! Pole olnud aega, tahtmist ega lihtsalt viitsimist seda blogikest kirjutada. Aga nyyd ma v6tsin selle siiski ette.

K6ik algas sellest kui me teisel mail siia troopilisse paradiisi maandusime, m6lemad lootusrikkad ja puhanud ning pea t2is ilusaid m6tteid sellest, kuidas me endale kohe kenasti t66 leiame, umbes 3 n2dalat t66tame ja siis saame hakata teenitud raha kulutama.

Snorgeldamised, sukeldumine, vihmametsad, Darwin..nojah. P2ris nii see ikkagi ei l2inud. T66d sai ikka otsitud ja otsitud, igale poole helistatud, proovisime isegi l2bi t66agentuuri ja s6itsime farmidesse kohalegi, aga ei midagi. Farmerid r22kisid ikka, et praegu on nata halb aeg ja ykski vili pole hooajas. Tekkis v2ike lootusestuse tunne kyll. Kuradi halb aeg selle k6ige juhtumiseks. Sest see oli meie viimane kuu Austraalias ning t6esti meil oli vaja raha, et osta lennupiletid ning saada oma viimased 16 p2eva teise aasta viisa jaoks. Ja l6puks kui meile lubati yhte cattle stationi(veisefarm) t66d, mis tundus t2iesti ideaalne, siis tegelt seda t66d ei tulnudki..saime veel v2he tyssata ka.

Aga...k6ige selle jama juures on Cairnsi aeg kuidagi huvitav ja eriline olnud. Me oleme kohanud v2ga palju toredaid inimesi ja ka natuke imelikke inimesi, keda me kohe kindlasti kunagi ei unusta. Sest inimesed, keda sa kohtad on ka omamoodi kogemus, sest selliseid selle, kellega meie siin Cairnsis tutvunud oleme, ikka iga p2ev ei n2e. Aga 2rge nyyd midagi halba arvake, k6ik on h2sti ja nad on k6ik v2ga head inimesed. Sest just nende neile inimestele oleme siin Cairnsis palju n2inud ja kogenud.

Yhel n2dalavahetusel viidi meid kiire mootorpaadiga yhele kaunile saarele. Kus me saime snorgeldamas k2ia ja nautida t6elist paradiisi randa. No t2iesti nagu filmis. Samuti viidi meid suurte nelivedudega kohalikesse vihmametsadesse. Teed, mida m66da s6itsime olid v2gagi kynklikud ja s6it oli ysnagi adrenaliinikyllane. Samuti n2gime kauneid koski ja kroditillipoisse, 6nneks kyll kaugelt :) Oleme teinud oma esimese blackjacki m2ngu kasiinos, maitsnud parimaid mereande ning nautinud Cairni rikkamate inimeste seltskonda. Aga nii see siin Austraalias k2ib..inimesed lihtsalt on s6balikud ning tahavad aidata.

Praeguseks oleme endale t66 ka leidnud. Tegelikult tervelt kaks. 66siti t66tame Cairnsi suurimas ja populaarseimas 66klubis. Me t66tame siis baari taga ja valame kallitele klientidele

erinevat kesvam2rjukest. Enamik kliente on backpackerid nagu meie ning, et vanemaid rahustada siis tegemist pole mitte striptiisiklubi v6i millegi muu sellisega :D Aga t66 on iseenesest tore, midgai v2ga rasket pole, aga yldiselt ega aega v2ga hinget6mmata pole..p2ris busy v2rk. L6petame siis tavaliselt umbes kella 4 ajal 666sel. Nii et te v6ite ettekujutada, et hommik p2rast t6ist 66d just k6ige v2rskem pole. Ja siis lippame kohe j2rgmise t66koha poole, millesks on Apollo rendiautofirma. Seal on meie t66ks rendiautode ja karavanautode koristamine, mis on iseesnest v2ga kerge ja m6nus. vaikselt liigutame seal ennast ja kui yhtegi autod pole, siis istutakse k6ik koos maha ja r22gitakse lobajuttu ning oodatakse j2rgmist. Aga palk siiski tiksub:) Selle t66 me saime tegelt yhtedelt eestlastelt, keda basseini 22res kohtasmine. Nad olid ise just Austraaliast lahkumas ning pakkusid meile oma t66d ylev6tta. Nii, et t6si see on, kui sul t66d pole ja v2ga tahad siis ta ei tule kuskilt, aga kui sul yks t66 juba olemas, siis tuleb kuskilt veel teine ka :D Nii, et igati h2sti.

Aga praegu oleme me t2iskohaga t66inimesed ning teenime raha, et tagasi koju r2nnata. Korraks k2ime l2bi ka Austraalias p6hjapoolseimast suurlinnast Darwinist nign sealt p6rutame Balile, kus meil on lootust kohata isegi yhte Uus-Meremaalt tuttavat Mehiko poissi. Balilt lendame Taisse, kus plaanime umbes n2dalakese veeta. Ausalt ma ei j6ua juba Taid 2ra oodata:) Me oleme sellest nii palju head kuulnud!! Ja seal on odav ka, eriti v6rreldes Austraaliaga. Ning sealt edasi lendame l2bi Ukraina Riiga. Ja siis pole enam palju j22nud.

Aga jah nii ta meil siin l2heb, naudime oma viimat 13 p2eva Astraalias. Pyhap valetame midagi oma bossidele kokku, miks me lahkuma peame. Sest ega keegi ei taha eriti, et t66tajad

peale kahte n2dalat lahkuks. Aga mis seal ikka. Ei l2inud see Cairnsi aeg nii nagu me oleks tahtnud, aga ega ma sellele ajale halvasti kyll tagasi ei vaataks, sest ehk me olimgi liiga 6nnnejunnid siin Austraalias ja vanajumal tahtis meid v2he maa peale tagasi tuua. Aga samas tal hakkas meist siiki nata kahju ja kogu selle jama peale saatis ta meie teele yhed kuradi 2gedad inimesed ja kogemusused, m6ned neist panemad kyll natukene pead raputama ja muigama..aga seda k6ike ikka ainult head m6ttes :))

Olge Tubliiiiiid ja n2eme v2hem kui kuu aja p2rast!!

Tsaupakaa,

Elis

Off we go?

Hommik oli raske :D altsik roomas varakult valuvaigisti järele :D Ega ei viitsinud muidu väriseda, kui läksime linna asju ajama, ehk siis pabereid maksuametisse viima. Seal sai viimaks kõik korda, altsik unustas aga dokumendi maha ja pidime tagasi koju rongiga sõitma ja seejärel linna tagasi. Jamamist oli, aga nüüd peaks kõik ok olema. Auto koha pealt niipalju, et pmst Tints ja Kati ostsid selle ikkagi ära ja mingi aeg suunduvad sellega South Australiasse, et seal maha müüa, sest seal pole rwc vaja. Asjad pakitud ja homme vara äratus, et jõuda mingi 10ks lõbustusparki, JÄLLE :D Seal oleme niikaua ära kui viitsime ja siis viskavad tüdod meid Gold Coasti lennujaama, sest jah, pühapäeval alustame lendu Austraaliast ära... kell 7 hommikul... Gold Coast-Melbourne-Singapure- Kuala Lumpur, siis 2 päeva seal ja edasi Phuketi, ehk Taisse :D Seal vaja ette võtta bungee jump, whitewater rafting, elevandiga metsas chillimine jne :D Aga kodu pole enam kaugel ;)

Homme paar tundi kulub kindlasti laserpüssimängule :D

Raiki.

Lahkumispidu

Ei läinudki randa eile. Nagu saime välja sõita, siis rebis mingi pilve ette kuskilt ja päike kadus. Oli yks yhiskondlik tanklas käimine ainult. :D Aga pärast seda. hmm. Valmistusime siis õhtul välja minema, et tähistada meie austraaliast peatset lahkumist. Aga välja me ei jõudnudki. Tegime kompromissi, et jääme koju ja meenutame siin oma 9 kuud. Täna , 3. juunil sai 9 kuud eestist lahkumisest. Ilusat tähtpäeva Eike ja Elis :D Õhtu oli väga pikk ja hommiku ärgates oli selline läbu järgi. MInu arust nagu ei tinudki midagi, aga ikka läheb koristamiseks pool päeva. Äge oli . Aga muidu... auto on veel myymata. Aga meil on backup plän. Sellest homses või ylehomses blogis.

Täna on vaja palju asju linnas teha. Alustame maksuametist ja lõpetades ma ei ei tea kus.

Soola ja sidruni viil. :D

Alari

Randa päikest võtma.

Et me eestisse päris valgetena ei tuleks, peaks natuke päikest ka veel võtma... mitte et Tais hetkel 36 kraadi poleks aga jah :D ühesõnaga läheme randa, ei olegi siin pikka pidu. vot:D

Raiki.

MÜÜA

Eilne päevakava nägi ette, et peab midagi tegema selleks, et auto saaks myydud. See ajab juba meele mustaks siin, et no ei lähe ja seadused panevad näkku vähe. Eestis oleks selle aja peale 14 autot myynud juba:D Mina panin kaardile kohad kuhu saaks kuulutus riputada ja raiki vorpis kiire kuulutuse. Läksime rongiga linna ja kõndisime. Kõndisime ylikoolist ylikooli ja päkkerist päkkerisse. Kokku saime panna 10 kuulutust. Aga maha sai kõnnitud hea 12-13 km. Ja suht tempokalt. Koju jõudes oli kõht nii tyhi. Aga Tiina oli juba vormi valmis kypsetanud ja voilaa. Iga minut, mis siin veel olema ja mööda tiksub nii, et auto myyk ei lähe, siis tuleb see tunne lähemale, et ma ei tea. Jää või siia sygiseni ja myy teises osariigis maha. Väga lihtne oleks seda ma maha myya South Australias. Siin QLD's on see vist võimatu ja lisaks on kõik hinnad märgatavalt madalamad ka. Jama

Alari