Juba meie reisi alguses käisid poisid peale, et me vahel ka nende blogisse kirjutaksime. Lükkasime seda muudkui edasi, aga lõpuks andsime lubaduse, et kirjutame siia alles siis, kui meie teed lahku on läinud. Nii et see sissekanne tuleb pühendusega teile, Raiki ja Altsik! Sel ajal, kui te seda loete, olete juba lennujaamas ootamas oma esimest lendu kodu poole. Meil on vabadus siia kirjutada mida iganes – kõigest, mida tahame! Ise te andsite meile oma blogi paroolid, ise te lubasite nii lahkelt siia kirjutada, ise te olete alati väitnud, et teile meeldib ausus ja otsekohesus…ilmselt te hakkate vaikselt juba mõtlema, et mis siit küll tulla võib ja kas oli ikka hea mõte meiega neid paroole jagada! Kõik, mida te edaspidi loete, tuleb ausalt ja südamest. Nii, et istuge maha, võtke endale mugav asend ja varuge lugemiseks piisavalt aega! Ja lugege seda kindlasti koos! Vabandan kohe teiste lugejate ees, kes ei pruugi kõigest aru saada, kuid kindlasti on poisid lahkelt nõus asju selgitama ja kommentaare jagama.
Hakkasite juba kartma!? Aga teate, selle peale on meil teile hoopis üks lugu rääkida: „Mustlasel on kuldne kirves voodi all…“ Me ei hakka seda kirvelugu hetkel siia pikemalt kirja panema, aga kui Altsikul on meelest läinud, siis, Raiki, palun räägi talle seda ühe korra veel, nii nagu sa meiega tegid vahel kümneid kordi päevas!
Võtke vabalt! Järgnev blogi on täis vaid toredaid ja lõbusaid mälestusi meie neljakuisest seiklusest. Ilmselt kõlbaks siia jutu juurde võtta üks 4 liitrine Fruity Lexia, aga seda võimalust teil kahjuks enam ei ole!
Hakkame siis meenutustega pihta! Lugesime läbi meie blogi ning leidsime sealt mõned vahvad seigad! Kas mäletate seda lusikalugu kartulifarmis?
…Uni tuli peaaegu kohe, kuid katkes sama kiiresti, kui kuulsin akna taga mingit imelikku häält. Esimese hooga arvasin, et see oli Tiina, kuid nüüd juba täiesti ärkvel olles kuulsin uuesti seda häält. Hüüdsin üle toa Tiinat, kes kõrvaklappidega muusikat kuulas ja samuti juba poolunes oli. Tiina ei saanud aru, millest ma räägin. Üritasin talle selgeks teha, et keegi on akna taga. Olime ju akna ööseks lahti jätnud. Kuna ma olin täiesti kindel, et keegi oli akna taga ja kraapis vastu seina, siis mina seda akent enam kinni panna ei julenud. Karjusin teisest toast poisse appi. Poisid arvasid, et ma ajan jama. Mul oli aga täiesti hirmus juba, kuid ega ega siis midagi, üritasime uuesti magama jääda. Tiinal keelasin kõrvaklappidega magada, et ta samuti neid hääli kuuleks.
Ei läinudki palju mööda, kui akna taga jälle seesama imelik hääl oli. Nüüd kuulis seda ka Tiina. Suure hirmuga jooksin jälle poiste toa ukse peale ja üritasin neile selgeks teha, et mul on tõsi taga ja keegi läheks ja vaataks, mis me akna taga toimub. „Võib-olla on meil lambad akna taga!“ ütlesin ma suurest ärevusest, kuna paar tundi varem jooksmas käies jäid nad mulle maja juures tee peale ette. „Keegi nagu kraabib millegagi vastu akent või seina!“ üritan neile paanikas küüntega vastu ust kraapides selgitada, missugune see hääl oli. Poisid ei saa naeru pidama ja arvavad, et ma mängin lolli ja tahan lihtsalt nende tuppa magama saada. Aga kumbki neist välja vaatama minna ka ei taha. Tundus nagu oleks ka neil natuke hirmus. Suure nõudmise peale piiluvad korra uksest välja ja vaatavad läbi meie toa akna aga ei midagi. Lohutasid mind sellega, et ju mingi putukas lendas kindlasti vastu akent. Aga ma teadsin kindlasti, et see hääl, mis sealt tuli, ei olnud mingi putukas. Läksin siis uuesti voodisse tagasi, tuled kustu, aga magama jääda ei julenud. Ja jälle see sama hääl! Nüüd tundus, nagu keegi kraabiks mingi traadijupiga vastu klaasi. Olin juba täiesti endast väljas ja ei teadnud, kas nutta või naerda. Olin hopsti jälle voodist püsti ja jälle poiste toas. Ka Tiina tegi seekord kõvemat häält. Üritasime mõlemad neile seletada, et KEEGI ON MEIL AKNA TAGA. Peas oli sada mõtet ja silme eest jooksid läbi kõik hiljuti vaadatud õudusfilmid. Poisid aga raiusid vastu, et me kindlasti tahame neid haneks tõmmata ja mingu me juba magama tagasi. Keeldusin magama minemast, sest igakord, kui me tuled kustu panime ja voodisse tagasi läksime, kuulsime jälle seda sama häält. Siis aga äkki käis kolks ja miskit kukkus aknalaua pealt maha. Mina jälle koridoris ja poistele selgitamas:“See pole enam naljakas. Te peate mind uskuma!“ Tiina üritas mind toetada ja veenis neid, et ma räägin tõtt. Raiki võttis julguse kokku ja otsustas ise välja vaatama minna, mis seal toimub. Tahtis, et me talle midagi julgustuseks ja virutamiseks kaasa annaksime. Võttis mu tennise. Mina, Tiina ja Altsik jäime meie tuppa ootele.
Natukese aja pärast tuleb Raiki tagasi, käes lusikas, mille otsa oli pikk niit seotud, ning ütleb siiralt: „Keegi oli teie akna taha lusika pannud!“ Sel hetkel ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Tahtsin neile mõlemale vastu pead anda...
…
Või siis hoopis teie hiirtepüüdmist?
...Olime just lõpetanud oma filmiõhtu ning läksime Tiinaga kööki järgmiseks päevaks söögikarpe valmis panema. Olime parasjagu ametis salati hakkimisega, kui äkki jookseb kööki ähmi täis ja elevil Raiki: "Tüdrukud, tüdrukud, seda hiirelõksu, mis me üles panime, ei ole enam!" Läksime ka siis vaatame, kuhu see lõks küll kaduda võis. Altsik võttis taskulambi välja ning samal hetkel, kui ta selle voodi taha suunas, jooksis sealt välja hiir, lõks saba küljes kinni. Mina olin hetkega köögis tagasi, teisest toast oli kuulda vaid sädistamist ja kilkamist. Kui olin natuke julgust kogunud, läksin vaatama, mis hiirest sai. Tiina oli ühe voodi peal püsti ning Altsik teise voodi peal ja hiir pääses põgenema...
Kusjuures endalgi on hetkel tore ja lõbus neid asju meenutada. Naer kisub vägisi peale. Aga ega need polnud ju ainukesed lõbusad seigad, nalja ja naeru jagus peaaegu igasse päeva. Kui hästi meelde tuletada, võiks lausa A4-de kaupa välja kirjutada igasuguseid tsitaate ja ütlemisi.
„Mis pauk see oli!?“ küsib veel unine ja tõsine Kati õunaaeda tööle minnes, mis sest et need samad paugud olid meid seal saatnud juba mitmeid päevi.
…
„Sul on vist jälle sakrad paigast ära!“
…
„EGOOOOON!“ (Mäletate seda silti, mis me teile kartulifarmis külmkappi jätsime, pärast seda, kui pool päeva lindil silme eest läbi jooksvaid ja pöörlevaid kartuleid jälginud olime, samal ajal, kui teie põllul lihtsat tööd tegite. Või siis, kui me labürindis lootusetult ära eksisime. Egon aitab alati!)
…
„Ma kaotasin … ära!“ „Ma tegin … katki!“ „Ma lõhkusin … ära!“ „Kuulge poisid, millegipärast … ei lähe tööle!“
…
„Kuulge, kus … on?“ Standardvastus: „Vaata, äkki on Joico kotis!“
…
„Poisid, teeme nii, et autos ei peereta!“ See oli ainus reegel, mis meil reisi lõpuni töötas, sest päris tihti oli kuulda Kati vinguval häälel küsimust: „Poisid, kes see jälle peeretas!“ Ja Raiki, kas sa mäletad neid hommikusi äratusi Katile cottoni farmis. Äratuskella polnud vajagi!
…
„Ma ei saanud ju koju tulla, lambad olid tee peal ees!“ „No ja mis sa tegid siis!“ „Viskasin kividega!“
…
„Ma arvan, et sa ajad sitta!“
…
„Raiki, kas sa pead koguaeg niimoodi alasti mööda maja ringi käima!?“
…
„Ma arvan, et sa räägid endale vastu!“
…
„Cathy! Nippys!“ „Mina korjan selle bini 45 minutiga täis!“ „Kui puu otsast muudmoodi kätte ei saa, siis teed monkey-monkey!“
…
„Aga küpsis!?“
…
„Raiki, kui sa niimoodi aevastad, ehmatad ju teised ka ära!“
…
„Kati, kus su paber on!“ „Mis paber?“ „Raiki käes!“
…
24 h CASH ≠ 24 h CARWASH
…
Me paneks küll selle traktori käima, me oskame küll seda kardaani tööle panna, isegi pöörded võime 1300 peale panna! Aga me ei saa ju seda traktoriust lahti!!!
…
„Need rohelised tomatiotsad on kantserogeensed!“
…
„Ma tegin ju 8 nööri!“ Ei saanud Kati aru, kui nad Raikiga puuvillapallidele nööre panid ja kaks puudu jäi. Mis sest, et juba algusest peale käis sinna 10 nööri.
…
„Raiki/Altsik, mul tuli kardaan ära!“
…
„Raiki, palun tule võta see konn vestupotist ära, ma ei saa pissile minna!“
…
"Tooge siis joksi ja rohelist õuna ka!"
…
Raiki, kuidas sa seda tegid?
…
Tuviiiiii! Iiiiiibisss!
Ja neid meenutusi on veel ja veel! Kõik ei tulegi kohe meelde ja kõik ei kannata trükimusta! Eks see vanus annab ka juba tunda. Veerandsajandit ikkagist ju! Pealegi on teil ilmselt seal lennujaamas hirmus igav ja võite nüüd hoopis ise kommentaarides seda rida jätkata! ;)
Igatahes, AITÄH MEILE, et me teid need 4 kuud välja kannatada viitsisime ja teie ebanormaalsust taluma pidime!.....Olge nüüd rahulikult! Me ajame ju sitttttaaaa (5 t-ga)! (Vabandame täiskasvanud lugejate ees!) Tegelikult, aitäh toreda reisi eest! Eestisse jõudes lugege ikka „Kodu ja Aeda“, sööge hommikuti mannaputru, tehke tutti ja notti, kinkige naistele ätseid, helistage vahel Nippysele ja ärge unustage, et makaronid peavad olema al dente! Teiega oli tore! Ka siis, kui te Kati vabal päeval kell seitse hommikul ta voodi ees kõvasti ja valesti Põdral Maja laulsite!
Võttis ju naeratuse näole ja sära silma? J
Ilmselt olete nüüd lugemisest ja istumisest hirmus väsinud. Ja peale selle ma arvan, et me ei pea teile meenutama, mis võib juhtuda, kui te seda ekraani liiga kaua liiga lähedalt vaatate. ;) Ega siis midagi! Pange mängima black&yellow, black&yellow, black&yellow, black&yellow, black&yellow… ja hüpake ühe jala peal!
PS! Ärge unustage lennukis sisse lülitamast Airplane Mode´i!
Cheers mates,
Kati-Šnati&Tintz
like:) väga lõbus oli lugeda:D
ReplyDelete