Meie toas siin hiinalinna taga ei ole aknaid, mis on hea asi, sest siis saab kaua magada ja lõõskav kuumus ei pääse sisse, kui konditsioneer oma tööd teeb. Ärkasin selle peale, et isegi natuke jahe oli. Võib-olla selle pärast, et tekijupp, mis anti on ka 1x1 meeter. Ei kata nagu kõiki elutähtsaid piirkondi. Vaatasin kella ja see näitas juba imelisi ennelõuna numbreid. Viimane aeg maast lahti saada ja seda haisvat linnakest vaatama minna. Kõndisime mõttega otsida yles hiina turg, aga see oli lähemal kui arvata oskasime... Siis mõtlesime , et läheme Petronase tornide juurde või siis kuskile sinna puhtasse rajooni. Kuid meie tee viis kuidagi kaarega ja yle teede ja läbi sita ja läbi riisi. Kuni selle hetkeni kõndisime, särgid märjad, kui raiki ytles järsku: " Altšik me elame siin!" Ma, et mis mõttes elame. ! Ja sõna otseses mõttes... olime oma hotelli ukse ees tagasi. Minu arust me kõndisime tallinnast tartu ja tuleb välja, et ikk veel tallinnas. :D Peagi... peagi saime õige raja kätte ja meenutasime eike ja elisega koos käidud radasid, mis me ka ära tundsime. Läksime yhte elekroonikapoodi, kus tahtsime hinda võrrelda austraaliaga võrreldes. Palju ekraane paistis vastu ja paras kino iso tuli. Sealt majast me seda kino ei leidnud. Kyll aga kämpasime oma uue plaaniga mööda tänavaäärseid söögikohta, et teeks yhe jäise õlle selles lõõskavas kuumuses. Õlut me algul ei leidnud. Kõik muidugi agaralt pakuvad menyysid tee ääres ja promovad kas sööki, jooki, kiirtoitu või kupeldavad lihtsalt tydrukui ja nokuga tydrukuid. Väga vilgas äritegevus käib. Me maandusime esimeses kohas, kuhu oli kirjutatud Heineken. Tegime kannu õlut ja teenindus oli hea. Pakuti ka syya, aga meil ei mahtunud enam midagi. Otsisime oma kino ikka edasi. Ise samal ajal pyydsime aru saada, kuidas see liiklus siin käib ja kellel on eesõigus. Minu arust foorituled on lihtsalt linna kaunistamiseks neil. Leidsime siis yhe suure piraka kaubanduskeskuse, kus oli ka kino. Seal oli muudki. Kui kuulsime kuskilt sarnast kolinat ja laste kilkamist , nagu lõbustuspargis. Jah, kaubanduskeskuse viimastele korrustele oli ehitatud teemapark ja läbi maja jooksis ameerika raudtee, mida mööda lapsed suurel kiirusel kärutasid. Mul jäi suu lahti, kui seda nägin. Aga meie filmini oliveel aega. Tagasi sinna kus õlut tegime, aga seekord juba sööma. Banaanileht oli laual taldrikuks ja onuke vorpis suure kuhja igasugst asja sinna peale. Ma mõtlesin, et ta ei lõpetagi. Väga palju ja väga vyrtsikas. Pärast ei saanud ei rääkida, ei liikuda. Aga kõht oli täis. Ja kinno. X-mehed, first class. Hea film. Pärast filmi oli kuidagi nagu selline tavaline kinost välja kõndimise tunne, nagu oleks tartus, aga siis vaatasin enda ymber ja ma olin raudselt kõige pikem seal aasia mogulite seas. Ja kui sellest võrdlusest jääb väheks, siis ma arvan, et raiki oli pikkuselt teine :D Ja neid on nii palju. Nagu kool, kus oled juba gymnaasiumis ja siis tulevad need algklassi õpilased, ning jooksevad su pikali :D Pärast seda pikka linnatiiru tulime hotelli tagasi. Tuba jahedaks ja netti. Õhrusöögil häisime ka väljas. Otsisime midagi kohalikku, aga see mõte läheb kohe ära, kui näed seda roppu läga mis igal pool on... Raudselt on head kokad... raudselt on hea toit. Aga meie, kui euronõuete põlvkonna lapsed, ei suuda lihtsalt . Vb ei kujuta ette ka milline see on.... Kujutan pilti , kui peaks kunagi peaks kellegi tydruku malaisiasse siia tooma ja siis õhtul välja minema... eee, kallis, me praegu ei saa minna, las prygiauto viib sealt prygi ära, mis tänavat ummistab ja võta lõhnakuusk kaasa....
Jah. Karm elu siin. Kõik tundub nii vaene ja siis yhtäkki on nii rikas. Kes on rikkasse perre syndinud, sellel on siin vedanud... Kes ei ole, see... istub purgiga tänava ääres.
Homme on siit hotellist ära ja vist teise, mis lennujaama kõrval, et saaks öösel lennuku peale startida.
Ciao
Alari
Muide see ongi see sama söögikoht, millest me rääkisime. ;)
ReplyDelete