Meie uus pere.

Hommik algas mõnusalt. Smuuti, väike dušš ja siis 9.30-ks ajasime ennast töövormi. Tegelikult see töö ei tundugi üldse töö, pigem nagu küsiks enda perelt, kas sul abi on vaja?????.....Steve andis tööd Raikile ja Lynne minule. Mina koristasin, puhastasin, hakkisin küpsiseid jms. Raiki kandis külmikust asju, kõike, mida oli vaja teha. Igatahes läks 2 h mööda, kui nad naljatasid, et noh, nüüd on keskpäev ja siesta aeg. Läks umbes 1,5 h aega, kui hakkasime uuesti asjatoimetusi tegema. Läks umbes tund ja sellega meie tööpäev piirdus. Tegime enda Scooby Doole suurpuhastuse- pesime kardinad, voodipesud jms. Raiki kontrollis mootoriõli ja puhastas autot seestpoolt. Igatahes tekkis esimest korda tunne, et midagi ei ole teha, meil on vaba aega. Läksime jalutama, käisime hobuste juures, vaatasime härgasid ja väikseid vasikaid. Kõndisime rodeopargist välja, vasakul pool teed tõusis suur parv papagoisid õhku- umbes sadakond. Oleks mõne kinni püüdnud ja Eestisse toonus, saaks paraja rahasumma :D Pärast seda tegime kerge jooksu. Steve, Lynne ja briti tüdruk Elouise ootasid meid juba lõkke ümber. Kõigil joogid näpus ja lasanje juba ahjus. Hästi mõnus tunne oli. Nagu enda pere. Istusime umbes 3 h ümber lõkke, sõime lasanjet ja Steve pakkus Raikile ka õlut. Mulle pakuti kõike: viskit, viina, valget ja punast veini. Alguses küll keeldusin, et kõik on korras, siis toodi veepudel, aga hiljem andsin alla ja võtsin pokaali valget veini. Mainisime ka, et kirjutame blogi, siis ülemused naersid, et joodavad mu täis, siis läheb jutt aina paremaks (ehk siis kiidan neid):D. Raiki ütles, et tal on juba kahju mõelda, et septembri keskpaigas peame ära minema. Igatahes on nad ülinunnud. Pakkusid eile kohe enda lampi, elektrit, piima, kõike, mida meil vaja. Nad ütlesid, et on siin, et meid aidata, kui vaja rääkida või muud. Terve õhtu rääkisime ja rääkisime, mingil hetkel teeme ka neile ühe Eesti õhtusöögi. Ahjaa, meil-neil on ka 2 koera- Jimmy ja Coco, homme lähme nendega homme ka jooksma.

Mõned faktid nende elamise kohta: nad on 3 aastat ringi sõitnud, ei ühtegi puhkust. Maja aka karavan on seest üliuhke- diivanid, köök, elutuba, magamistuba, WC, vannituba jne. No ikka üle mõistuse. Nende reka võtab........ausalt ka..... 50  l/ 100 km-le. Päris hull ja meie põdesime oa 15 l pärast :D. Paak on neil 700 l.

Töö on muidu meil rodeopargis. Nägime inimesi harjutamas plastikust härjaga- viskasid lassoga täpsust. Minu jaoks ei ole see midagi uut, sest käisin Colorados rodeot vaatamas, aga Raiki oli küll hämmingus :D

Homme 10-ks valmis ja siis peaks hakkama tõsine töö pihta.

Kallistan teid!

Helina

1. Meie uue pere karavan. 2. Meie Scooby-Doo. 3. Lõkke selfi. 4. Uus ajutine pere.

1800 km

Hei. Eile õhtul jõudsime siis pimedas Barkly Homesteadi, kus sõitsime rahulikult väravast sisse ja otse platsi peale, vurasime natuke ringi ja leidsime enamvähem hea koha. Dušširuumid ilusti lähedal ja pesupesemiskoht jne. Värava peal oli küll silt, et iga auto peaks endast retseptsiooni teada andma, aga ju siis meil jäi see „kahe silma vahele“ :D. Ühesõnaga hommikul sõitsime sealt südamerahuga minema ja ei küsinud keegi raha meie käest. Saime ise pestud ja pesu ka pestud. Kuna tanklatega pole priisata ning meie Scooby sõidab täispaagiga pmst 500 km, ehk kütusekulu on 13-15liitrit sajale, oleneb kuidas vajutada ja kust tuul puhub ning palju mägesid on, siis tankisime pea igas tanklas paagi täis. Kui Darwinis maksis kütus 1,74 dollarit liiter (1,2€), siis mida kaugemale sisemaale sõitsime, seda kallimaks läks... küll 1,8 ja siis edasi ja 1,9 ja ega siis ka 2,0 dollarit liiter (1,38 €) tulemata jäänud, aga oh imet Mount Isa-s oli hind juba 1,5 dollarit jälle J Ega päev polnudki väga huvitav, suht sõidupäev jälle. Helina sõitis ka täna, suht mugav pidi ikka sõita olema. Täna siis vahetasime osariiki, ehk jõudsime Northern Territoyilt Queenslandi ja loomulikult on õigeks meie reisi sihtkoha vastuseks CLONCURRY! Võitjale ilmub mingi aeg ka auhind teatud kujul. Enne sihtkohta oli aga suurem asula Mount Isa. Kus tegime shopingu toidu osas ning soetasime ka uue kastmepanni koos kaanega, sest meie omal polnud kaant ja on liiga paksu põhjaga. Uus maksis ainult 5,5 dollarit. Samuti leidsime K-Martist (suur ketipood üle Austraalia, kus müüakse pmst kõike) FM-transmitteri, millega saama muusiga iphonest meie kassettraadiosse Scooby Doos. See oli 20 doltsi, kuigi seal oli veel kaasas autolaadija ja seinalaadija iphonele, siis ei olnud seda eraldi müügil. Enne Cloncurrysse jõudmist tuli meile vastu üks auto, millel silt OVERSIZE VECHILE AHEAD. Oleme neid ka enne näinud, see tähendab, et peagi tuleb vastu reka, mis oma mõõtmetelt ulatub ka külgedele rohkem välja, kui tavaliselt. Aga kui vastu tuli veel punaste-siniste põlevate vilkuritega politseiauto ja veel üks sama politseiauto, sain aru, et vist peaks teeäärde päris seisma jääma... aga ei jäänud veel, aga lõpuks kui tuli kolmas politseiauto ja vastassuunas samuti vilkuritega, siis jäin ikka seisma... ja vastu tuli road train, mille lastiks oli mingi räigelt suur asi, las lugejad otsustavad, mis seal oli, lisan pildi ka, aga igatahes oli see nii suur, et reaalselt pidigi seisma jääma ja teepervele sõitma, et see mööda mahuks. Aga lõpuks jõudsime ikka ilusti pärale, siis tuleb reedel-pühapäeval mingi hobusefestival vms, eks homme kuuleb. Aitasime täna jäätisekuubika reka pealt maha laadida. See oli nii lihtne süsteem, hüdraulilised tõstukid 4 tk alla ja tõsteti üles ja siis reka sõitis alt ära ja valmis. Ülemused on nii muhedad, pakkusid meile võimalust enda asjad külmikusse panna, pakkusid meile lisavalduse Scoobysse ja saime ka pikendusjuhtmega voolu sisse :D Me olemegi kokku 5 kesi – mina, Helina, mees Steve, naine Lynne ja üks britist backer, kes meid välja koolitab ja peagi ära läheb. Pakkisime Scooby ilusi lahti, kuna jääme nüüd vähemalt pühapäevani paikseks.

Ja lisaks veel, et siin Queenslandis on kell veel +30 minutit nihkes, seega on meil Eestiga ajavahe nüüd 7h. Ja temperatuurid on siin öösel kukkuma hakanud... :D Päeval ikka + 30 kraadi, aga homme öösel tuleb näiteks 12 kraadi sooja :D

Head und

R.

1. Northern Territory maastik. 2. Helina sai rooli. 3. Queenslandi maastik. 4. Oversize vehicle 

Pikk-pikk teekond.

Täna hommikul oli selge plaan alustada teekonda päiksetõusul. Panime kuueks äratuse, aga avastasime, et on siiski kottpime. Lükkasime äratuse kella seitsme peale, pakkisime asjad ja sõitsime kohe karavanipargist minema. Astusime õue ja mis siis ikka, talv on, dressikad ja pikad riided selga, sest maru jahe oli ikka. Raiki käis kahes kuumaveekeisris ujumas (seal oli 34 kraadi sooja). Mina jäin autosse, sest mul on teist päeva mingisugune nõme viirus. Sõitsime välja kell 9. Nii hakkas meie 800km pikkune reis. Sõitsime ja sõitsime. Üks kängurulaip siin, teine seal, vahepeal mõni suur lehmakorjus, keda raisakotkad järasid. Kokku nägime oma teekonna jooksul üle 30 loomalaiba küll. Igatahes umbes pärast 500 km ütlesin Raikile, et kle, mul ei ole ju midagi eriti blogisse kirjutada. Ainult üks otsene pikk tee, millel lõppu ei paista olevat, ärakuivanud rohumaa väikeste puukestega mõlemal pool teed, iga 300- 400 km järel üks bensiinijaam ja muud ju ei olegi. Raiki nõustus. Ausalt, ma ei ütle seda enam kunagi. Möödus 5 minutit, kui ees nägime tossu....must toss paremal pool teed. Haarasin telefoni,  et pilti teha, (et te ka näeksite) kuna olime veendunud, et see on järjekordne põleng. Aga vaatepilt oli hoopis midagi muud.....paremal seisis džiip, mille kapott oli avatud ning leegid katuseni väljas. Hetkeks ei pannud tähelegi inimesi, kes 10 meetrit edasi seisid ja lehvitasid. Muidugi pidasime kinni. Ema, isa oma 4 lapsega olid tee kõrval. Ema pühkis pisaraid ja isal ei tulnud sõnad suust välja. Nad palusid, et võtaksid ema koos lastega peale ja viiksid järgmisesse bensiinijaama. Isa ise jäi tuletõrjujaid ootama. Neil oli ka haagis taga, mille olid juba lahti haakinud. Küsisime, et mis juhtus. Ema ütles, et tundsid suitsulõhna mootoris, pidasid kinni, avasid kapoti ja buuuummmm..... leegid üle pea. Vaatepilt oli kohutav. Kõik sõitsime vaikides edasi ja viisime nad tanklasse, kus ka ise tankisime. Ema oli ikka parajas šokis, mida pole ka imestada. Meie jätkasime enda teed, sest nad jäid enda asju ajama. Istusime autosse ja hakkasime vaagima, mida sellises olukorras teha, sest meil oli ju 80-liitrine veepaak + veel veepudelid kaasas. Ise olime ka ikka parajas šokis, sest tegelikult me ju ei mõtle taolistele juhtumistele, aga meie mootor on otse minu istme all..... Fakt on see, et me oleme pärapõrgus ja tuletõrje jõuab arvatavasti tunni pärast. See auto läheb maha kandmisele. Ja me jõudsime arusaamale, et kuigi meil oli ligi 40 l vett, ei oleks see nii suurte leekide puhul midagi aidanud. Oh jah,......Igatahes jõudsime viperusteta sihtkohta. Barkly Homesteadi......AGA MIS ON MEIE LÕPLIK SIHTKOHT? Homme veel 550 km sõita. Rääkisime enda tööandjatega- nad on meist üks linn tagapool, aga hommikul jõuavad ka siia. Saime pesud pestud ja kohe paneme kuivama. Hommikul äratus kell 7 ja väljasõit 8. J

Hoidke ennast!

Helina

Nii möödus meie tänane sõit, paremal all on näha selle auto tossu umbes 15 km kauguselt, kui juba olime naise ja lapsed tanklasse viinud ja ise eemale sõitnud ja kõigest toibunud.

Jäime vähe hilja peale.

Heihopsti.

Hommikul ajasime vaikselt oma privaatses väiksemas parklas (mitte Mindil Beachi omas) kargu alla ja tegime hommikuks spinati, banaani ja värkidega smuutid. Päris hea tuli isegi, kuigi välja nägi roheline nagu Shreki vägijook. Paarkümmend minutit hiljem tuli juba mingi oranzi vilkuriga auto ja ajas sealt kõik backerid minema :D ütles, et mine Mindil Beachi ja et see siin eraparkla :D ehk siis kuskil väga ei taheta lasta rahulikult olla. Tänase päeva plaan oli kõik asjalikud asjad kiirelt ära teha (pangas ja veel paaris kohas käia). Saime suht kiirelt linnast minema, suundusime Palmerstoni poole, sest seal pidi suur Targeti pood olema, kust lootsime paar vajalikku asja leida, pmst ei leidnud. Aga sain uued plätud :D Käisime ka toidupoe shopingul, kuid aeg lendas ning saime edasi liikuma alles kella 16 ajal sealt. Sihtmärki oli sõita veel 400km..., kuna aga pimedaks läheb juba 19:00 ajal ning päris üle 100 km/h ei hakanud ka uhama, siis loogiliselt võttes teadsime, et jääme natuke pimeda peale. Ja nii läkski, sõitsime viimased 2 h kottpimedas, õnneks nägin ainult ühte känguru tee ääres, pisike oli teine. Aga üks hämmastav vaatepilt oli veel tee ääres. Ühel hetkel silmanurgast nägin, et tee ääres põlevad nagu laternad, kuid siis nägi Helina ka, et paremal pool tee ääres mets põleb... nagu sõna otseses mõttes... rohi põleb, puud põlevad, kogu kupatus... Mõtlesime, et ei tea kas peaks kuskile helistama... mina aga mõtlesin, et mõni auto on meil vastu ka sõitnud ja sama vaatepilti näinud, et ju siis vast on juba keegi helistanud. Me isegi ei tea, kuhu helistama peaks sellisel juhul :D Aga see selleks, las ta siis põleb, kui tahab. Kella 21:30 ajal jõudsime sihtkohta. Keerame tuttu ära. Homme hommikul äratus 6:00 ja 7 stardime, et võimalikult pikalt jahedas sõita ja lõunaks kuskile ujuma minna ja paus teha. Helina nägi ära ka oma esimesed kängurud siin karavanpargis :D neid oli kohe 5-6 tükki ja suht pisikesed, umbes 50 cm kõrgused. Samuti nägime ära hiigelkonna, siuke korraliku mehe rusika mõõtu ja ka sama liigi esindaja väiksemad isendid, kelle hüppevõime on meile umbes vööni, üks tegi ümber Helina tiiru, ju siis sebis teda. Tahtsime vahepeal ka Katherines selfi facebooki panna, aga nett tõrkus, seega lisan selle pildi siia hoopis. Helina nägi ära veel ka selle, et Austraalia taevas on tähti ikka kuidagi palju palju rohkem kui meie taevas :D Nu see ei saa tegelikult nii olla, aga kuna siin nii selge taevad, et isegi linnutee on superhästi näha, siis lihtsalt tundub nii. Homne plaan sõita mingi 700 km.

Ja lugejamäng jätkub, kuna võitjat pole selgunud veel, isegi mitte ligilähedaselt ;)

Olge musid

R.

Darwin oma ilus ja valus

Hommikul kell 7 läks minul uni ära, käisin pesus ja tegin meile hommikusöögi. Käisime enda uute tööandjatega kohtumas. Neil on jäätiseputka, millega mööda Austraaliat ringi sõidavad. Kuna igal nädalavahetusel on kuskil Austraalia teises nurgas mingi festival, siis neil on vaja kahte inimest (praegu on 2 britti, kes on seal 4 kuud töötanud, aga nüüd üks neist läheb Inglismaale tagasi, sest viisa saab läbi), kes neid aitaks. Ehk siis meie reisime enda Scooby-Dooga nende reka järel või ees, mida nemad soovitasid :D (et kui meil midagi autoga juhtub, saavad nad alati appi tulla) :D Igatahes saame nädala palka, kuigi poole sellest tegelikult reisime juba uude kohta ja poole siis teeme kohapeal tööd (pmts sama, mis mina viimased kolm päeva tegin)+ nad maksavad pool meie kütusekulust ka kinni. Homme asume teele.......reisi sihtkohta on  ca 1800 km.......ehk siis, ülesanne teile, kallid kodused, kuhu me suundume?????? Esimest õigestivastanut premeerime autasuga.....

Edasi suundusime linna, kus tuli välja, et on pühapäev ehk kõik asutused on kinni. Meil on vaja postimajja, panka jne.....kõik toimetused jäävad siis homseks. Võtsime rahulikult ja tegime mõnusa puhkepäeva. Läksime Darwin Waterfronti, mis on pmts välibassein, aga eriliseks teevad selle koha lained. Proovisin Raikile ka minu ja emme traditsiooni tutvustada (võtame käest kinni ja hüppame koos üle laine) aga ta ei võtnud eriti vedu. Emme, Sa pead siia tulema....Aga need lained, need on ikka jõhkrad. Pmts tehislained, mis on üle 4 m kõrged. Ma suutsin oma põlve ka veriseks hüpata. Päris ohtlik isegi, eriti väikeste lastega, kuna see on niii ülerahvastatud, et kui laine ikka su kaasa tõmbab, lendad vastu teist või lihtsalt vastu kivipõhja, mis minuga juhtuski. Aga hästi mõnus puhkepäev oli. Võtsime päikest ja nautisime niisama töövaba päeva. Homme on meil ju üle 500 km sõita + hommikul kõik asjaajamised linnas veel ära teha. Praegu oleme enda Scooby- Doos ja hakkame filmi vaatama. Aga tegelikult tahtsin selle blogipostituse pühendada Darwinile.

Ehk siis.....mida peaks teadma, kui tulla Darwinisse.

RAHA.....Sul läheb vaja palju raha. Kõik, kellega oleme kokku saanud (kohalikega), ütlevad, et see on Austraalia kõige kallim koht. Isegi Sydneys pidi elu odavam olema. Kõik- söök, elamine, riided....kõik, kõik.

ILM... No, me siin hommikuti naljatame, et ei tea küll, mis ilm täna võiks olla (irooniaga), sest siiani on kõik päevad samad olnud- päike, +30 kraadi, vahepeal mõnus jahutav tuuleiil, õhtul ca 25 jne.

INIMESED....Kõik on meeletult sõbralikud ja mõnusad. Ükskõik, kellele naeratad, ta naeratab vastu. Endal hakkab ka kohe palju parem. Siin ei saagi kurb või pahur olla. Kõik võtavad, et ok, keerasid mulle ette, noh, mis sellest siis ikka. (väga harva kuuleb kedagi signaali laskmas, mida lõunamaalaste kohta kohe kindlasti ei saa öelda).

TÖÖ....Hetkel seda ikka ei ole küll.....aga see on ka aastaaja pärast. Kuna igal pool on talv, aga Darwinis kõige soojem, on kõik siia koondunud. Hiljem on siin surnuaed- 50 + kraadi, aga ainult sajab.....Igal pool on mõõdupuud, mis mõõdavad vee tasapinda. Ranna pool on isegi majad sammastele ehitatud. Osades kohtades on kirjutatud, et need teed on nt oktoobrist jaanuarini vee all e. Siis suletud. Ja siis on veel kolmas aastaaeg- kuiv ja kuum, mil inimesed ei suuda üldse väljas olla. Lihtsalt nii palav on. Ehk siis me oleme kõige turistilembelisemal hooajal siin + muidugi kõik backerid.

AEG.....seda on vaja varuda, sest inimesed on väga pikaajalised. Nt sõnumi saadavad heal juhul 3 päeva jooksul vastu, aga mitte enne. Ja ma ei räägi meilist. Kõik neil võtab aega tunduvalt kauem. Nende elurütm on hoopis aeglasem.

HEA TUJU....no, seda on alati vaja :D

Tehke siis korralikult enda kodutöö ära...... Mis on meie reisi sihtpunkt??????

Olge mõnusad!

Helina

Mõned klõpsud Waterfrontist. 

3 päeva jalul.

Õnneks saime eile õhtul ilusti magama:) Hommikul tegime lõunaks jälle wrapid valmis ja sõime hommikuks joksi ja banaani. 10:00ks jälle lõbustusparki enda tööpostidele ja nii algas viimane tööpäev selle koha peal. Kui algul oli tunne, et oi kui armsad lapsed ja aitasin neil paate tüürida, siis kolmanda päeva lõpuks oli küll et, no kuidasmoodi sa siis sellele tüürimisele pihta ei saa :D Ikka naeratus näol, kuigi lõualuu kiskus juba valusaks. Päeva jooksul tegime ka enda kohustuslikud puhkepausid ära, mis oli 30 min korda 3. Pärast selgus, et need arvestati ikka tööajast maha. Aga töötunde kokku tuli korralikult ja seega ka tasu korralik. Ning mind ja Helinat jäeti igal päeval ületunde tegema ning kutsuti hommikul varem kohale... Ju siis torkasime millegagi silma ;) Ning Helina arvutas ka teiste töötajate eest, et kui palju nad peavad klientidele raha tagasi andma :D Pidasime täna läbirääkimisi ka järgmise töö asjus, kuid sellest ei räägi enne kui asi täitsa kindel. Sealt kuulsime ka, et siin kõrval on üks parkla, mis asub otse karavanpargi kõrval ning seljakotirändurid kasutavad võimalust seal ööbida ning ka pesus käia karavanpargi dušši all, seega mis te arvate, et ma ei käinud just tulise dušši all ligunemas :D? Viimane oli eelmisel pühapäeval ehk pea nädal aega tagasi. Vahepeal küll loputada sai, aga see pole ikka see. Karavanpark ise on fully booked ja muidu maksaks isegi telgikoht 45 dollarit... ehk siis siin Darwinis on kõik hinnad nii lakke löödud, kuna üle Austraalia jooksevad siia kõik rändurid sooja ilma pärast kokku. Juba selle lühikese ajaga, mis siin oleme olnud, mõistame, et kui iseenesest me võtame Eestis elementaarseid asju, mis siin backerina on esialgu limiteeritud. Näiteks nagu elekter (hetkel kasutame ainult auto aku pealt inverterit), internet (hetkel on meil telefoni internet, mida on 400Mb kuus, ehk siis sellest teeme blogi üles panekuks hotspoti ning päeva jooksul kontrollin ka meili ja nii käibki), wc-sid peab ka tikutulega taga otsima :D, dušš – kuna sooja dušši saab ainult kas backeris või karavanpargis, kus küsitakse ulme hindasid ööbimise eest. Tyrone (praegune tööandja) ütles, et nad hakkavad enda parki kokku pakkima, aga kui hommikul abi vaja on, siis saadab smsi. Aga homme tahame kauem magada, nii et äratust ei pane.

Olge chillid.

R.

 1. Tööd tegemas. 2. Ühise pausi ajal nautisime ka ise pargi võlusid. 3. Helina ja mannekeen. 3. Helina sõjaväeks harjutamas.

1. Raiki teeb ikka tööd. 2. Helina sihib parti. 3. Helina ja püssikuul. 4. Helina võeti vastu.

Jagati ka tasuta manti, kuid pidime tegema mõlemad vanuse jagu kätekõverdusi ja meie tulemusega oleks me juba ammu sõjaväes olnud :D

Pole midagi uut siin päikese all :)

Hommikul väike söök- taaskord venna kaitseväe abipakike aitas hädast välja (sellel korral hommikupuder). Tegime wrapid kaasa ja läksime linna- mina käisin töölt korra läbi, sest jätsin „Jooksja“ ajakirja maha. Raiki läks juba poodi kahe päeva varusid täiendama. Läksime koos 9.30-ks tööle. Töö ikka sama, mis eile. Igati kihvt, lihtsalt pärast 13 h ja ei ühtegi istumist (va WC-s :D, Raiki käis ainult seal, et  telefoniga maili vaadata ja õuna süüa :D). Nüüd on kell 00.00 ja me lähme tuttu. Homme jälle sama pikk või pikemgi päev ees ootamas.

Sorry, ma olen liiga väsinud, et pikemalt kirjutada.

Raiki tahtis edastada sõnumi: tänase päeva pärlid. Üks laps oli paati pissinud ja teisel oli nr 2 püksis. Huvitav, mis vesi inimestega teeb......

 Head und!

Helina

2014 Royal Darwin Show

Hello!

Jälle pean alustama juttu eelmisest õhtust... Hakkasime magama jääma, kui üks abo hakkas teist taga ajama ja karjus, et ära jäta mind maha vms. Panime kõrvatropid kõrva. Pool tundi ja magasime, peagi võtsime tropid ära. Küll aga saime paraja šoki osaliseks, kui kell 6:00 hommikul keegi meie vani vastu prõmmis ja midagi inglise keeles podises. Me ei saanud aru, et kas see on politseid või pargivaht või kes iganes. Olime vaikselt ning vaatasime, mis saab. See inimene läks ka kõrvalvani juurde ja seal sama teema... Hakkasime vaatama, et ühelt poolelt on juba kõik autod ja vanid ära läinud. Ju siis ikka mingi jama ja peab ära minema. Hüppasin esiistmele ja panime ajama :D Aga tahtsime veel wc-s ära käia ja sõitsime teisele poole ringiga. Sealt saime teada, et tulemas on järjekordne neljapäeva Mindil Beach market ja sellepärast aetakse meid juba hommikul vara minema. Sõitsime linnapoole tagasi ja võtsime mingi pisikese parkla, et 2 h veel magada saada. Magus uni. Hommikuks omlett ja tegime lõunaks ka praesaia vahele võikud kaasa. 10:00ks kohale ja hakati inimesi jaotama. Kõva häält me kumbki ei teinud ja suht juhuslikult jaotati meid ära. Helina ülesandeks on toidu ja joogikioskis esinevaid sööke ja jooke inimestele müüa. Omaniku mees on fritüüri taga kokaks ja Helina koos prantslasest packeriga müümas. Hea varjualune töö, kuigi natuke liiga kuum. Aga Helina väga rahul sellega. Mina sain vist kõige parema koha :D Nimelt olen pmst päev otsa põlvini vee sees basseinis ning sõidutan  väikesi lapsi kummipaatidega, millele käivad akud sisse. Minu ülesanne on laps paati aidata ning pmst munataimeri nuppu keerata paadi peal, mis seadistab paadi tööle 2,5ks minutiks. Ja nii ongi :D 12 tundi tööpäev, ehk lõpetasime natuke pärast kella kümmet õhtul. Kuna aga täna olin kindel plaan, et tahame ennast pesta, siis sõitsime kõrval asuvasse karavanparki, et seal mingi pilet osta, et duši allgi käia. Aga johhaidii, väljamüüdud. Ja hinnaks oleks üldse 45 dollarit. Selle eest suht mõtetu... Sõitsime Mindil Beachi, tankisime enda katusel asuva 80 liitrise torustikkonteineri vett täis ja parkisime auto sinna pisikesse parklasse, kus eelmine öö 2 h magasime. Käisime mõlemad vani-duši all ja tuttu ära J

Homme 9:30ks tööle ja tuleb pikkkkkk päev.

Head und!

R.

Austraalia telgitagused.

Eile õhtul olime samas kohas, kus ikka. Raiki võttis joogivett, kui järsku kuulsin karjatust ja järgmisel hetkel nägin kolme vihmutit täisvungil Raiki suunas pritsimas. Raiki: „Alguses arvasin, et maa sees on mingi toru lõhkenud, siis mõtlesin, et mingi elukas tuleb maast välja, lõpuks taipasin, et see on asfalti peidetud vihmuti.“ Igatahes tagasi jõudes oli ta läbimärg. Õhtu tõotas tulla vaikne, mingid hipid küll istusid kuuekesi enda vani katusel, aga kõik oli vaikne. Kuid mingil hetkel keset ööd kuulsime katkematuid trummilööke. Natuke aega hiljem kellegi kahtlast laulu- nagu nõia sajatusi. Olgem ausad, absoluutselt ei saanud magada. Hommikul läks Raiki kõrval asuvasse WC-sse, mille uksele oli kirjutatud „ BACKPACKER WITCHES RULE“. Nojah, kahtlane ta on. Igatahes tegime hommikusöögi ära ja mina läksin tööle. Tööl teine päev ja tegelikult ka viimane. Igatahes olen massöör, mis alguses tundus eriti lahe, et Raiki selle tööpakkumise leidis. Kui ma neljapäeval helistasin töökuulutuse suhtes, jäeti kohe mulje, et ma oleksin sobilik kandidaat. Esmaspäeval käisin seal ja siis räägiti kõik tööülesanded ära. Vähemalt nii ma arvasin. Kõik ruumid olid väga korralikud, tööülesanded: teen klassikalist massaaži vastavalt kliendi ajalisele soovile. Teisipäeval öeldi, et tule tööle. Olgu, olin kohal. Siis tuli päris omanik kohale, kes on hiinlane ja inglise keel täiesti olematu. Pmts, You go, do, girl come, you go. Kuid kahtlaseks läks jutt siis, kui järsku hakati rääkima, et, kui küsitakse „Spetsiaalset massaaži“, siis saada nad sinna ja sinna (näitas kõrval asuvaid massaažisalonge) või siis meil on ka üks tüdruk siin taga, kes (muidugi seda kordagi välja ei öeldud, aga meie mõistes prostituut) pakub ka teenust. Ma siis küsisin, et mida te täpsemalt „spetsiaalse“ alla mõtlete. No, ma parem ei kirjuta sellest, aga kõike seda, mida üks L teeb. Alguses ma ei saanud nagu ikkagi aru, et nagu, mis mõttes.....me siin teeme massaaži ja samas asutuses toimub selline tegevus??? Mul oli hästi armas kolleeg- jaapanlane, kes hakkas mulle kõike selgitama. Igaks juhuks küsisin ikka massaaživõtted üle, et ikka oleks kindel, et mina teen AINULT TAVALIST KLASSIKALIST massaaži. Jah, niii ta oli. Igatahes, rääkisime mitmeid tunde, ühtegi klienti ei olnud, mida rohkem ma küsisin, seda hullemaks olukord läks. Mul hakkas halb, isegi, kui ma istusin diivanil, hakkas pea ringi käima, mul läks täiesti söögiisu ära. Minu mõte oli: „Kas see on võimalik, kas ma olen tõesti sellises kohas?????“. Mulle ei jõudnud see enne kohale, kui üks mees tuli sisse ja küsis kohe otse „spets massaaži“, ma läksin sekundiga näost punaseks. Ütlesin, et olgu, seal taga on üks tüdruk, kes seda teeb ja teine jaapanlane suunas ta ruumi. Ma tahtsin sealt ära minna, aga ma olin tardunud. Selleks ajaks olin kuulnud juba kõiki jutte meestest, kes on tegelikult abielus, aga ikkagi käivad siin. Igatahes, oli pool tundi minu päeva lõpuni, selleks ajaks ei olnud ühtegi inimest tulnud lihtsalt massaaži saama. Kuid, siis tuli üks hästi tore mees, kes ütles, et tahab pool tundi klassikalist massaaži. Mina olin massööriks ja inimene ise oli hästi tore. Lõpuks tuli ülemus sisse ja ütles, et ta maksab mulle ikkagi päevaraha (muidu peaks olema tükitöö), sest terve firma ajaloo jooksul ei ole sellist päeva olnud. Igatahes pidi tänane päev veel hullem olema e. kliente ei tohiks üldse tulla. Raikile rääkisin kõik nii, nagu oli. Tegelikult terve päeva mõtlesin, et ei, ma ei taha sellest rääkida, mul hakkab halb. Ma olen pmts teenuste vahendaja ja kõige hullem, ma pean iga kord küsima, kas tahetakse ikka klassikalist massaaži või spetsiaalset. Igatahes te kõik kindlasti imestate, miks ma täna tööle läksin.......Ega ma isegi hea meelega sinna ei läinud. Aga ma teadsin, et täna pidi veel vaiksem päev olema, sest hakkasid pühad. Oma päevaraha pidin ikka saama. Mulle tundus, et ülemuse mehel oli väga piinlik, et ta mulle minu täielikku töökohustust ei rääkinud. Kusjuures, tuli välja, et tegelikult ei olegi ühtegi massaažisalongi, kes taolist teenust ei pakuks. Nad ei saa seda välja reklaamida, sest see on ilmselgelt illegaalne, aga tegelikkus on midagi muud + kliendid, kes on juba käinud, teavad, mida nad tegelikult saada võivad. Haige. Aga siis tänasest päevast. Hommikul tuli kohe üks 60 + naine, kes tahtis tund aega massaaži. HUhhhh..... tore ja vääga korralik inimene. Paar tundi pausi ja siis hakkasid inimesed tulema. Väga korralikud tööinimesed, kes tulid pingeid leevendama. Kuni viimase meheni. Ütles kohe, et tahab 1 h tavalist massaaži ja siis 0,5 h spetsiaalset. Nägin kohe telefonis kahe väikse lapse pilti, mis tekitas minus tülgastustunde. Ta hakkas minuga rääkima ja tuli välja, et ta  inglane. Umbes 10 aastat nüüd Austraalias elanud ja on kirjanik. Väga intelligentne inimene ja kõik.... Rääkisime kaua tema lastest (4- ja 6-aastane) ja naisest. Minu jaoks oli see kõige hullem. Tegin küll enda 1 h tavalise massaaži ära ja siis kutsusin selle teise hiina tüdruku, kes seda spetsi tegi. Miks tulevad abielumehed selliste naiste juurde????? ÕÕÕÕhhhh.......Minu tööpäev sai läbi. Tegelikult tuli kokkuvõttes päris palju kliente- kokku 4,5 h massaažitundides. Istusin salongis ikka 9-st 17-ni. Päevapalgaks 100 €. Eestis ei saaks klassikalise massaaži eest kunagi sellist hinda... aga halb tunne on sees siiani. Igatahes minu arvamine austraallastest langes. Ahjaa..... siis tuli ülemuse mees, kes ütles, et tegelikult avavad veel ka teise salongi, kus ei ole spetsiaalse massaaži teenust. Ta sooviks mind sinna massööriks. Ma ütlesin, et jajah....... aga noh, ülehomme saadan sõnumi, et sorri.....leidsin teise töö, mis on ka õige.... ehk siis enam seda tööd ei tee.

Jõudsin parklasse, kus oli Raiki, kes teatas kohe, et meie Scooby Doo tekitas meile väljamineku. Selles parklas ei tohi tegelikult üle 2 tunni parkida, kuna aga Raiki käis raamatukogus ja poes, oli jõudnud politseinik meile 40 $ e. 27 € trahvi teha. Nojah, mis siis ikka. Enam me seal ei pargi. Läksime ujuma, siis poodi, nüüd tagasi enda tavalises ööbimiskohas. Loodame, et täna saame magada, kui mingi piuks tuleb, lähme kohe rooli ja sõidame kuskile mujale.

Taaskord oleme siin kogemuste pärast!

Helina

Punasega siis antud salong.

Pissiv Scooby Doo

Heipa. Uni oli eile õhtul nii hea tulemas, aga siis lõi välja jälle Kalda perekonna sündroom... Alati kui meie kuskil puhkame, siis otsustavad meie kõrvale kolida lällavad ja karjuvad inimesed. Nagu eilegi, mingi noortepunt tuli kohale ja hakkas lällama. Otsisime heaga kõrvatropid välja ja toppisime kõrva, sest ei viitsinud sõitma ka hakata, kuna siis raudselt vaatavad, et nende pärast põgenesime ära. Õnneks poole tunni pärast läksid ära. Uni tuli. Hommikupoole vaatasime, et vihma sajab, aga siis selgus, et vihmuti meie auto ees hakkas tööle ning aegajalt pritsis meie auto peale. Nii et ilmad on siin suht üksluised, hommikul on 100% päike väljas ning 30 kraadi hetke pärast olemas. Hommikul pidime ikka äratuskellaga ärkama, sest Helinal tähtis esimene tööpäev massaažisalongis. Sellest räägib ta homme pikemalt. Viisin tibu tööle ära ja läksin ise kohalikku tasuta wifisse töökuulutusi üle kammima. Istusin tunnikese ära ning saigi nett läbi, sest siin saab olla tasuta 1 h ja siis 6 tunni pärast jälle 1 h :D Hetkel blogi kirjutades kasutangi seda teist varianti. Päeval aga jäi tööotsimine pooleli ja kuulsin, et kohalikus raamatukogus pidi ka nett olema tunnikene. Läksin kohale ja see on parlamendihoones, kus sisse minnes pidin laskma läpaka ja seljakoti x-rayst läbi. Selgus, et seal on hoopis 4h netti tasuta või 200 mb allalaadimist, ehk siis kumb enne täis saab. Paar tundi passisin ja sis läksin toidupoe (Woolworthi) parklasse tagasi, kus meie auto päeval seisab (seal küll 2 h limiteeritud parkimist, kuid keegi vist ei kontrolli seda). Pesin autoaknaid ja lebotasin niisama, ootasin, et Helina tööpäeva läbi saaks. Võtsin ta peale ja läksime uue töökoha niiöelda intervjuule. See on linnaservas u 10 km kesklinnast. Nädalavahetusel tuleb suur tähtis üritus 2014 Royal Darwin Show http://www.darwinshow.com.au/ Ning nagu eelmiselgi korral reisi alguses saime tööd lõbustuspargis, siis ka seekord on erinevaid karuselle ja atraktsioone pakkuvad ettevõtted kokku tulnud ja ka meie saime sinna tööle J Intervjuu oli muidugi lühike, küsiti, kas saate kõik 3 päeva 24.-26. töötada? Kui jah, siis pidime maksma 10 dollarit sissepääsu kaardi eest deposiiti ja asi korras. Kohtume neljapäeval kell 10. Kõht oli kangesti tühjaks läinud. Sõitsime tagasi Mindle Beachi ja tegime lõuna, mis juhtumisi oli kell 17.15 :D Sõime ka Helari kaitseväe šokolaadi ära, nämnäm. Pärast sööki tulime veel ujuma linna. Seal siuke sopistunud laheke, kus on võrk ees, et meduusid läbi ei tuleks. Pärast soolases vees ujumist lootsime ka seal duššiga ennast üle lasta, kuid kui rannavalve on kadunud, siis lülitatakse ka duššid välja, hästi, jääme siis soolaseks. Unustasime enne rääkida, et ööbime küll Mindle Beachil, kuid seal suures rannas ujuda ei tohi... või pigem ei ole soovitatav... Kuna seal palju box jellifishe ja krokodille hiljuti nähtud :D Nüüd istume kesktänaval pargipingil ja kribame blogi J

Olge tublid ;)

R. 

1. Helina sööb kaitseväe šokolaadi. 2. Scooby-Doo pissib (meie kraanikauss). 3. Scooby-Doo mootor, mis üllatus-üllatus asub kõrvalistuja tagumiku all :D). 3. Raiki kirjutab blogi.

Scooby Doo

Täna olime ekstratublid. Hommikul helistati pangast, et meie pangakaardid on valmis. Käisime neil järel, siis saatsime  meie auto ostupaberid transpordiametisse. Käisime ka matkatarvete poes, mille lihtsalt mööda tänavat kõndides leidsime. Meil oli vaja kruvikeerajat, gaasiballoone gaasiahju jaoks, mida mujal kuskil müügil ei olnud, ja veel palju muud. Kui toidupoodi jõudsime, oli meil kõht tühi, nii et me ostsime kokku umbes 12 tuunikalakonservi- kõik erimaitselised ja muidugi poole väiksemad, kui me Eestis ostame.  Kell 15.51 jõudsime ka autoregistrisse, mis oli 16-ni lahti. Vedamine. Vahetasime Raiki juhiload Austraalia omade vastu. 30 $ ,nägemiskontroll ja elamiskohta tõendav dokument (vedas, et hoidsin Backpackeris antud tšeki alles) ning load olidki käes. Jõudsime enda kodukohta- Mindle Beachi. Siin on pmts backerite kogunemiskoht. Kõik vajalik on olemas- vesi kohe võtta, WC-d, lisaks imeline vaade rannale. Igatahes jäime siia ja hakkasime lõunasööki tegema- salatilehed tuunikala, kikerherneste, tomati, kurgi, sibula, karri, mandariinide ja kastmega. Raiki igatahes kiitis J. Pärast seda hakkasime eriti asjalikeks. Kuna eile sõitsime 30 km punasel kruusateel, oli terve sisemus punast tolmu täis. Võtsime üksipulgi kõik asjad välja, puhastasime ära, kloppisime kõik padjad, matid ning lõpuks paigutasime kõik asjad käepäraselt ümber. Raiki kangutas suure puuklotsi, mis oli keset põrandat kinni umbes 10 kruviga ja kõik kruvipesad liiva täis, põranda küljest lahti. Nüüd on tal 3 villi. Võttis ka auto liugukse lahti, sest sõites kolises see hirmsasti. Selgus, et üks varras oli enda soonest väljas... vaid väike liigutus ja asi lahendatud. Kokku võttis kõik koristamine, kraamimine umbes 2 h. Selg jäi ka veits kangeks kogu aeg küürakil olekust :D (mina askeldasin kogu aeg autos, millele panime nimeks Scooby Doo).

Ahjaa... täna on minu lemmikkuupäev. Kõlab jaburalt, eks. Igatahes on see kuupäev mulle aastaid meeldinud. Lihtsalt nii on. Kõik arvud jaguvad 7-ga (mis on Raiki õnnenumber).

Õhtul vaatasime päikseloojangut. Imelineee......

Mõnusat töönädalat!

Helina

Kolmas pilt on hüpersuure crocsiga. Karola ja Hendrik, see on teile.

Viimane pilt on päikseloojangust (kahjuks imeb kaamera pool ilu endasse)

328 km

Panen kirja auto odomeetri näidu, et hiljem oleks hea vaadata, palju lõpuks sõidame - 331923.

Hommik saabus raskelt... Eile õhtul, kui tahtsime magama jääda u 00.00 ajal, siis käis kõrval linnas veel selline pummeldamine, et lärm kostis ka läbi akende ja seinte. Pool tundi kannatasin, siis toppisin kõrvatropid kõrva. Vaikus. Aga und ei tulnud ikkagi. Helina jäi juba kõrval magama, see vist esimene kord, kui tema jääb enne magama kui mina. Vaatasin vahepeal kella ja lõpuks nägin kella veel ka 3 ajal, pärast seda jäin vist magama. Hommikul 7 äratus. Mõtlesime, et peaks ikka hosteli basseinis ka ujumas ära käima. Ei olnud vist kõige parem otsus kohe vara hommikul pärast eilset pidu ujuma minna :D , paar koni hulpisid basseinis ja paar topsi ja paberituust. Aga mis seal ikka, käisime ära, hea värskendav oli. Leidsime basseinipõhjast 1 dollari ka, win. Hommikusöögiks kokkasime lõpuks midagi toorainetest ise kokku, ehk tegime omletti, väga hea tuli :). Kõht täis, tegime check out ära. Uurisime veel kõrvalt reisipakettide letist, et palju seal Litchfieldi rahvuspargis ka pilet maksab (kui võtad sinna päevase tuuri nende kaudu, siis maksab sõit ja kõik kokku ~100 dollarit), selgus, et piletit polegi. Seega kuna on pühapäev ja töömaastikul midagi väga ei liigu, siis mõtlesime kasutada selle aja rahvuspargi peale. Enne käisime veel kohalikust kaubanduskeskusest läbi, et osta gaasiballoone gaasigrillile, meie koju ühte lambitaolist asja ning sigaretisüütajasse pistetavat jublakat, millega saab tekitada raadiojaama, et kuulata telefonist muusikat, kuna meil on autos ainult kassetmängija :D Dick Smith on poe nimi, tegime tädiga juttu, et mis meil vaja on ja sellepeale ütles tema sosistades, et minge parem Targetisse, sealt saate palju odavamalt;) Eestis ei soovita keegi Prismast sulle, et mine maksimasse, seal saad soodsamalt :D Aga kuna Target on teises linnaosas, siis otsustasime sõita täna hoopis kohe 112 km kaugusele rahvusparki. Mul telefonis mingi app peal, millega navigeerimine ilma andmesideta, ehk siis tasuta, panime sihtkoha ära ja näitab tee ilusti ette. Hakkasime sõitma, aga pärast 25 km selgus, et see on see jopenpuhh tee, kus on resonantskruusatee. Ehk siis nagu linttraktoriga oleks sõidetud üle. Eelmisel Austraalia tripil leidsime ka Jennaga neid teesid ja see oli tõesti ikka ulme. Auto väriseb nii, et kõik tahab kohe küljest kukkuda. Seda teed oli 30 km... Jäime ellu. Rahvuspargis meeldisid kõige rohkem kosed... käisime ujumas, kosest oli tekkinud looduslik pisike „mullivann“, kus vesi oli seetõttu soojem, et mööda kaljunukke alla voolates päike soojendas seda. Mõnus. Aeg lendas, tegime kerge lõuna – salat chilliubade, muna, karriga tuunikala ja paar värki veel. Väga hea oli. Tagasiteel hakkas päike kiirelt loojuma... Pidime tunni pimedas sõitma, teel nägime 1 allaaetud känguru ja 3 süsimusta elusat aborigeeni tee ääres. Need jäid ellu ikka, kuigi helkuritest pole siin maal kuuldudki. Jõudsime ilusti tagasi Darwini ja täna siis esimene öö meie uues kodus.

Ilusat pühapäeva lõppu ja edukat ning töökat uut nädalat kõigile

Raiki.

Sõit rahvusparki, hiljem ka rahvuspargi pilte juurde.

Ostsime endale auto (kodu)...

Hommikul vaatasime üle kõik võimalikud autokuulutused. Meil oli silmapiirile valitud juba mõned sobilikud ning ühe inimesega tänaseks ka kokkusaamine lepitud. Leidsime, et üks prantslane on hommikul postitanud uue kuulutuse, kus müüb kiirkorras enda vani  maha. Kõik kämpingu jaoks vajalikud asjad on ka hinnas:

• gaasipliit
• potid-pannid, nõud
• kraanikauss
• katusel 80 l-ne soojavee torustik-paak
• dušš
• kahekohaline voodi
• külmakast
• lisa-aku
• inverter (läpakate jms laadimiseks)
• magamiskott, voodipesud, madratsid
• osalt ka sööki
• kapid
• kõikvõimalikud majapidamistarbed.

Nii palju seal küll kirjas ei olnud, aga vaatama minnes selgus, et tegelikult on kõik see ka autos olemas.  Ehk siis võtsime ühendust ja tunni aja pärast selgus, et masin on väga korralik. Inimesel oli just ülevaatus ka tehtud ning augusti lõpus aegub kindlustus, mille peame ise tegema- umbes 500 $ aasta, mis ise-enesest ei ole väga palju. Igatahes oleme ostuga väga rahul.  Homsest kolime autosse, millest saab ajutiselt meie elamiskoht, saame nii enda ööbimiskoha kulud nulli, sest iga päev 90 $ ööbimise eest maksta läheb väga kalliks.  Igal juhul kõik vajalik on olemas. Oleme siin kuni kolmapäevani kindlasti ja kui siis mingit tööd ei ole leidnud, liigume ida poole minema.

Muidugi omajagu peavalu oli ka raha välja võtmisega. Kuna siin on võimalus n-ö iga ostuga ka raha välja võtta, leidsime, et see oleks kõige parem variant raha kokku hoida e. ei peaks automaadist võttes vahendustasu maksma, mis on 2,5 %. Proovisime nii minu kui Raiki kaarte, kõiki erinevaid võimalusi, kuid iga kord lükkas tehingu tagasi. Mõtlesime, et heakene küll, võtame siis raha automaadist välja. Läksime sinna, kuid Austraalias peab teadma, kas sul on raha a) säästude b) krediidi või c) check’i all. Proovisime kõik võimalused läbi, kuid ei midagi. Proovisime teist automaati ja buuuummm.... andis raha välja küll. Tundub, et sattusime mingi katkise automaadi peale. Igatahes poes peab maksma kaardiga, kui valid, et võtaks raha maha „krediidi“ kontolt, raha saad aga masinast välja võtta „säästude“ alt. Kõik see jama võttis kokku umbes 45 minutit, kuid lõpuks saime raha ja sellega ka auto ostetud. Õhtul otsustasime sööma minna. Mina nägin eile ühes restoranis hästi huvitavaid riisipaberirulle (pmts nagu kevadrullid). Läksime sinna restorani, mis tuli välja, et oli Vietnami köök. Valisin selle söögi, Raiki kanaroa nuudlitega. Minu söök, mis oli täiesti leige, tuli kohale umbes 6 minutit varem kui Raiki oma. Raiki söök oli pmts pakk nuudleid vees ja paar kanakoiba (enamasti rupskid). Toidud olid väga magedad. Sõime ära, kuid emotsioon pigem negatiivne. Igatahes, nagu me mõlemad nõustusime, tulime ju siia kogemuste pärast ja selle me ka saime. Nüüd jällegi filmi vaatama ja hommikul kolime juba enda toast välja.

Mõnusat puhkepäeva teile!!! J

Helina

Happy van-owners

Triatlon.

Äratus, jooks 5 km, hommikusöök. Pärast seda võtsime kindla sihi jalgratta laenutusse. Hind neljaks tunniks 30 dollarit kaks ratast. Eile kutsuti meid ühele töövestlusele linnast välja. Kuna meil veel autot pole, siis mõtlesime rolleri rentida, kuna aga jalgratta laenutus oli poole odavam, siis otsustasime selle kasuks. Helina sai korviga naisteka ja mina meesteka. Tundusid esialgu normaalsed. Suunaks oli 18 km linnast välja. Esimese kahe kilomeetriga avastasime, et käiguvahetid on mõlemal jalgrattal natuke puudulikud, kas siis ei vaheta või viskab keti maha. Minu jalgratta iste oli enamvähem, kui seal poleks tagumiku all olnud kahte raudmunakat, mis kogu sõidu häirisid. Helina sai alles kolmandiku maa peal aru, miks tema peab tegema pedaalidega kolm ringi kuid mina ainult ühe – nimelt tema jalgratas ei tahtnud algul üldse ühelt poolt käiku vahetada, tegime pit-stopi ja asi korras. 18 km veidi enam kui tunniga vastutuult ja mäest üles-alla. Siuksed lauged mäed, nagu aeglane väsitamine. Jõudsime kohale, ootasime juhatajat 10 min ja vestlus kestis 5 minutit :D Jätsime CVd sinna ja öeldi, et paar vestlust tuleb veel ja esmaspäeval annavad teada, kas kutsuvad teise vooru või mitte. Nende eelistus on muidugi 6+ kuud tööle jäävad inimesed ning kohalikud. Eks näis. Tagasi läks natuke kiiremini, törts alla tunni. Päike hakkas siis juba lagipähe, sest sõitu alustasime kell 10:30 ja lõpetasime tagasi tulles kell 13:00. Puhkasime toas natuke jalga, sõime ja hakkasime vaatama autosid ja odavamat majutust. Sest kui tööle ei saa, siis hakkab see 90 dollarit päev varsti liiga tegema. Ja et triatlon oleks ikka täiuslik, siis tegime ka väikese ujumise. Ja tagasi tuppa ja uuesti autosid vaatama. Ühesõnaga sportlik päev. Täna on ju reede ja hostelis käib all selline pummeldamine, et kui tahtsime õhtul jalutama minna, siis ei mahtunud möödagi neist. Iga päev tuleb uusi mõtteid ja plaane, mida edasi teha. See on justkui doominoefekt, et kui lükkad ühe kivikese ümber, siis hakkab see teisi mõjutama. Ehk siis tuleb õige kivi ümber lükata ;)

  

Raiki.

Väike rattasõit 36 km tuule ja 30 kraadiga :)

Võtsime päeva vabaks...

Tšauka-mauka!

Meil juba kolmas päev siinpool maakera.  Minu päev algas väikse joogaga, Raiki magas veel edasi. Meie backpackeris on tavaliselt neljapäeviti tasuta hommikujooga, kuhu ma ka ennast eile regasin. Jooga koha pealt oli see suht mõttetu, aga ma sain tuttavaks kahe teise backpackeriga, kes on siin juba pikemalt olnud. Tüdruk (prantslane) ütles, et on nädal aega tööd otsinud ja ei midagi. Täna sai esimese proovipäeva.  Poiss on siin 5 päeva olnud ja aktiivselt tööd otsinud, kuid tulutult. Pärast seda jutuajamist läks tuju veidike ära küll. Kell 11 hommikul toimus n-ö infotund meie backeris asuvas tööbüroos, mis otsib backpackeritele ise tööd, kui jätad neile on CV ja maksad neile teatud summa (sellel oli 70$ ehk 48 €). Me ei tahtnud seda summat niisama tuulde ka visata ja käisime ühes teises büroos, kus ma eelmisel korral üksi käisin ja teadsin, et seal on 10 $ e. 6.9 € sisseastumismaks. Käisime seal ja küsisime kohe, kas töölootust üldse on, mis on  viimased nädalad töö kohapealt näidanud jne. Naine ütles otse, et kolm nädalat on väga vaiksed olnud. Naistele ei ole tööd üldse ja meestele v-o midagi leiab. Viimased kaks nädalat on täiesti null olnud. Backereid voolab ainult sisse ja asi pidi veel nutusemaks minema. Ta ütles meile otse, et me läheksime kuskile külmemasse kohta (kõik tulevadki siia, sest see on ainuke soe koht.... mujal ju nende mõistes talv ja ca 10-15 kraadi). Seega, hakkasime jälle plaani pidama, helistasime Frankile, kes ütles, et Geraldtonis on meile öömaja alati olemas ja ta sõbral on alati tööd pakkuda. Hakkasime uurima, kas oleks mõistlik auto osta või võtta ühendust inimestega, kes postitavad portaalidesse (nagu meil on Tallinn-Tartu-Tallinn jne), et pakuvad autos kohti. Samas teame, et Geraldtoni on umbes 48h sõit, 3731 km, ja meil on vaja Darwinis olla vähemalt teisipäevani, siis saavad meie pangakaardid valmis. Mõtlesime, et olgu, tuleb, mis tuleb, käime siin veel nii palju ringi, kui saab, sest otseselt me siin ju muud ei ole teinud, kui tööd otsinud ja paberimajandust ajanud. Läksime välja jalutama, mõtlesime, et otsiks ranna üles ja läheks ujuma. Ranna leidsime, aga ujuda seal küll ei saanud. Siis avastasime metsapõlengu vastaskaldal. Käisime mööda parke kuni jõudsime hästi armsa hawailt pärit  naise juurde, kellel oli imearmas koer. Hakkasime temaga rääkima ja ta ütles, et elab Gold Coastil (üks kohtadest, kuhu ma olen juba aastaid tahtnud minna). Ta ütles, et Darwin on tema jaoks meeletult aeglane ja samas kallis koht. Ta juhatas meid rannani, kus oli kõrval ka bassein. Igatahes keegi väga ujumas küll ei olnud, nende jaoks oli vesi liiga külm- siiski talv ju :D. Meie aga sulpsasime sinna sooja vanni sisse(temperatuur oli mingi 23 või rohkemgi). Pärast käisime Hiina toidukas söömas- väike aastapäeva tähistamine. Pärast läksime koju ja siis kohe jälle jalutama, et uni peale ei tuleks. Avastasime maailma ja nägime kakaduude parve. Naersime, et selline lind on siin sama nagu meie jaoks vares, eestlased ostavad kodudesse aga paari tuhande euroga. Pärast müttasime natuke džunglis ja jõudsime tagasi parki, kus vaatasime päikseloojangut. Käisime poest läbi, ostsime hommikusöögi ja nüüd tagasi enda toas. Hakkame vist nüüd filmi vaatama.

Vaatab, mis homne päev toob!!!

Helina

 Kakadu

 Leidsin väikse palmioksa

 Päikseloojang

 ... ja päike läks looja

Teine pilt: tulekahju teisel pool 

Nelja tunniga kaheksa tööbürood.

Heihopsti.

Kui õhtul magama jäime, jätsime konditsioneeri kinni, kuna kartsime, et ülemisel prantsuse tüdrukul hakkab peale puhuma. Öösel aga hakkas ikka nii kuum, et kiire liigutusega vajutasin konditsioneeri sisse. Paarikümne sekundi pärast läks teisel narikorrusel telefonivalgus põlema ja prantsuse tüdruk hakkas seal kohmitsema, käis korra wcs ja tagasi tulles pani ikka konditsioneeri kinni. See on see jama, kui pead toas arvestama 4 inimesega :D

Helinal läks kell 5.00 uni ära ja ta hakkas netist tööpakkumisi otsima :D Kella 7 ajal läks ta jooksma. Mina magasin rahulikult kella 8ni. Ajasin ennast püsti ja kerge hommikusöök sisse (iced coffee, müsli ja jogurt - mis pigem oli kui hapukoor moosiga ning banaani. Tänane kindel plaan oli käia läbi niipalju tööbüroosid kui võimalik. Meil olid aadressid olemas, kuid nende otsimine oli hullem kui morsekeeles orienteerumine. Kui aadressiks on 20/58 Smith Street, siis tähendas see seda, et maja numbriga 58 asub küll Smith Streedil, kuid see 20 ees tähendas, et see võib olla selle sama maja sees, taga, küljepeal või kus iganes enamvähem 100 m raadiuses. Ja asja tegi hullemaks see, et majanumbrid olid olemas enmavähem igal viiendal majal.Seega käisime siksakis mööda tänavaid. Enamus kohtades vastus nagu ikka, et hetkel vaba kohta pole, jäta CV ja võtame ühendust. Eriti motiveeriv oli see, kui just pärast meie külaskäiku tuli üks paarike sinna ja ütles, et nad 3 nädalat tagasi tõid CV ja midagi pole vastatud :D Aga meie ei lasknud pead norgu, läheb nii nagu minema peab ;) Lõunasöögiks võtsime 8se sushi komplekti. Maitses väga hea :) Pildil Helinal suu täis, sellepärast ei saanud väga naeratada. Kui olime 4 h mööda linna kõndinud, lubasime endale toas väikese istumise. Aga ega siis tööotsimine lõppenud. Jätkasime internetiportaalides töö otsimist, kuna eelmisel korral tõid need rohkem õnne, kui oma CV kuskile lihtsalt jätmine. Sest alati tundus see nii, et kõik viivad samasse kohta CV ja lõpuks on seal neid selline pakk ja seal silma paista on suht keeruline, kui sul pole just kõik võimalikud litsentsid tehtud (white card, blue card, forklift licence, RSA licence jne). Aga eks näis, kuidas nende kandideerimistega on. Pikendasime enda ööbimist ka siin 1 öö võrra, sest see tuba, mis nüüd saime, on täpselt sama suur kui eelmine, ainult et kahe nari asemel on 1 kahekohaline voodi ja külmkapp ja telekas (mida me pole jõudnud veel käima panna). Õhtusel jalutuskäigul nägime päris mitut aborigeeni, kes olid ennast tänavale suht kooma joonud... see vaatepilt on hullem, kui meie pompsid Eestis...

Homseni :)

R.

Austraalia.....siin me oleme :)

Täna hommikul kell 3:55 (kohaliku aja järgi) jõudsime Darwini lennujaama. Et siia saada, pidime lendama läbi Tallinna Hollandisse, sealt Londonisse, sealt omakorda Filipiinidele Manilasse ja siis otsejoones Darwinisse, Austraaliasse. Kokku võttis kogu see reis ca 45 h. Kõige hullemad olid lennujaamades passimised (kõige pikem oli Londonis- 9 h ja Filipiinidel 6 h). Londoni- Manila lend oli ajaliselt kõige pikem (14 h), kuid kõige mõnusam, sest me võtsime Raiki vanaema Helja antud unerohu sisse, mis kindlustas 12 h und. Mis aga puutub lennujaamadesse, siis Filipiinid on enda ajast umbes 20 aastat maas. Kui me olime harjunud, et igal pool on tablood, mis näitavad, kuhu minna, mis värav meil on jne, siis Filipiinidel pidime lihtsalt kuulama assistentide juttu, mis nad valjuhääldisse rääkisid või siis käisid inimesed ruupuritega ringi, karjudes vajalikku infot. Filipiinidel ei olnud ka kaardimakse võimalust, mistõttu meil on nüüd rahakoti vahel natuke peesosid (maksime Austraalia dollaritega, saime peesosid vastu). Muu kõik läks libedalt J

Darwinisse jõudes hakkasime kohe enda plaane tegema. Olgem ausad, meil ei olnud tööd ega elukohta.....seega, me alustame puhtalt lehelt....kõik on uus, mis ongi minu jaoks tegelikult kõige huvitavam. Leidsime, et taksoga on odavam linna saada, kui bussiga. Seda ka tegime. Otsisime välja kõik vajalikud kohad, kus meil oli vaja käia- nt pank, et pangakontod avada, backpackerid jne.

Linna jõudsime umbes 8.00. Hakkasime järjest backpackereid läbi käima. Päris paljud ütlesid otse ära, et maja on täis. Ootasime kella 11-ni, mil saime ühes backpackeris vastuse, et saame minna neljasesse tuppa, 2 nariga. Seal on ka ühiskasutatav köök, dušid ja bassein J Homseks saame kahese toa, mis on veidike kallim. Minu arvamus backpackerist....? Ausalt öeldes kõige parem seletus sellele kohale- täpselt USA filmides näidatavad ülikoolide ühikad, kus käib pidu 24/7. Inimesed on hästi armsad- kõik teretavad, naeratavad ja elu on ilus. J

Kui saime elukoha ära, sai kõike muud paberimajandust ajama hakata. Kõige pealt Tax File Number- otsest seletust eesti keeles sellele ei ole. See on eluaegne number, aga ilma selleta töötada ei saa. Selle kätte saamine võib võtta kuni 28 päeva (reaalsuses umbes 2 nädalat). Raikil on kõik palju lihtsam- ta sai TFN taas aktiveerida, mina jään nüüd enda oma ootama. Kui see tehtud, siis panka kontosid tegema. Raikil oli varem Westpacis konto olnud, tema sai selle jälle aktiveerida. Mina jään nädalaks enda kaarti ootama. Ausalt öeldes jooksis aju kinni, kui kõike seletati. Õnneks teadis Raiki kõike juba eelnevalt ja minul on selle arvelt palju kergem. Aga nagu ikka, siis ei lähe meil ükski asi täiesti ladusalt. Teel panka suutis üks lind, meie jaoks enam-vähem nagu harakas, aga ilusam, Raikit rünnata. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, väike punane täpp silma all on siiani. Järgmisel korral olime targemad ja samas kohas oskasime juba ohtu aimata. Sellel korral jäi meie ees kõndiv mees ohvriks. Igatahes järgmisel korral anname obaduse kirja :D

Käisime ka Telstra esinduses, kus tegime kahe peale ühe tel.nr, millega homme kohe erinevaid tööandjaid pommitada.

Kokkuvõttes on meil kõik paberimajandus aetud. Päev on korda läinud J Homme hakkame tööd otsima. Õhtuks jõudsid ka toanaabrid kohale, arvatavasti prantslased- esmapilgul tunduvad armsad inimesed. 

Mõne sõnaga enda esmamuljest Austraaliast. Otsest kultuurišokki ei olnud, nagu USA-sse minnes, kuidagi kõik oli täpselt nii nagu ma kujutasin. Mõned asjad on siiski, mis mind siiani hämmastavad. Esiteks, päris palju ülekaalulisi inimesi. Seda mainis mulle ka Raiki, kuid nad on ikka SUUUUUURED. Teiseks, igal, reaalselt igal inimesel on tatoveering. Kõik, kes linna pildis vastu vaatavad, neil on kehad ikka ära märgistatud. Aga nad kõik on hästi sõbralikud ja alati valmis aitama. J

Olge mõnusad! Saadame paar pilti ka!

Helina

 Selfied erinevates lennujaamades- Tallinn, Amsterdam, London, Manila.

Meie backpacker- Helina blogi kirjutamas :)