328 km

Panen kirja auto odomeetri näidu, et hiljem oleks hea vaadata, palju lõpuks sõidame - 331923.

Hommik saabus raskelt... Eile õhtul, kui tahtsime magama jääda u 00.00 ajal, siis käis kõrval linnas veel selline pummeldamine, et lärm kostis ka läbi akende ja seinte. Pool tundi kannatasin, siis toppisin kõrvatropid kõrva. Vaikus. Aga und ei tulnud ikkagi. Helina jäi juba kõrval magama, see vist esimene kord, kui tema jääb enne magama kui mina. Vaatasin vahepeal kella ja lõpuks nägin kella veel ka 3 ajal, pärast seda jäin vist magama. Hommikul 7 äratus. Mõtlesime, et peaks ikka hosteli basseinis ka ujumas ära käima. Ei olnud vist kõige parem otsus kohe vara hommikul pärast eilset pidu ujuma minna :D , paar koni hulpisid basseinis ja paar topsi ja paberituust. Aga mis seal ikka, käisime ära, hea värskendav oli. Leidsime basseinipõhjast 1 dollari ka, win. Hommikusöögiks kokkasime lõpuks midagi toorainetest ise kokku, ehk tegime omletti, väga hea tuli :). Kõht täis, tegime check out ära. Uurisime veel kõrvalt reisipakettide letist, et palju seal Litchfieldi rahvuspargis ka pilet maksab (kui võtad sinna päevase tuuri nende kaudu, siis maksab sõit ja kõik kokku ~100 dollarit), selgus, et piletit polegi. Seega kuna on pühapäev ja töömaastikul midagi väga ei liigu, siis mõtlesime kasutada selle aja rahvuspargi peale. Enne käisime veel kohalikust kaubanduskeskusest läbi, et osta gaasiballoone gaasigrillile, meie koju ühte lambitaolist asja ning sigaretisüütajasse pistetavat jublakat, millega saab tekitada raadiojaama, et kuulata telefonist muusikat, kuna meil on autos ainult kassetmängija :D Dick Smith on poe nimi, tegime tädiga juttu, et mis meil vaja on ja sellepeale ütles tema sosistades, et minge parem Targetisse, sealt saate palju odavamalt;) Eestis ei soovita keegi Prismast sulle, et mine maksimasse, seal saad soodsamalt :D Aga kuna Target on teises linnaosas, siis otsustasime sõita täna hoopis kohe 112 km kaugusele rahvusparki. Mul telefonis mingi app peal, millega navigeerimine ilma andmesideta, ehk siis tasuta, panime sihtkoha ära ja näitab tee ilusti ette. Hakkasime sõitma, aga pärast 25 km selgus, et see on see jopenpuhh tee, kus on resonantskruusatee. Ehk siis nagu linttraktoriga oleks sõidetud üle. Eelmisel Austraalia tripil leidsime ka Jennaga neid teesid ja see oli tõesti ikka ulme. Auto väriseb nii, et kõik tahab kohe küljest kukkuda. Seda teed oli 30 km... Jäime ellu. Rahvuspargis meeldisid kõige rohkem kosed... käisime ujumas, kosest oli tekkinud looduslik pisike „mullivann“, kus vesi oli seetõttu soojem, et mööda kaljunukke alla voolates päike soojendas seda. Mõnus. Aeg lendas, tegime kerge lõuna – salat chilliubade, muna, karriga tuunikala ja paar värki veel. Väga hea oli. Tagasiteel hakkas päike kiirelt loojuma... Pidime tunni pimedas sõitma, teel nägime 1 allaaetud känguru ja 3 süsimusta elusat aborigeeni tee ääres. Need jäid ellu ikka, kuigi helkuritest pole siin maal kuuldudki. Jõudsime ilusti tagasi Darwini ja täna siis esimene öö meie uues kodus.

Ilusat pühapäeva lõppu ja edukat ning töökat uut nädalat kõigile

Raiki.

Sõit rahvusparki, hiljem ka rahvuspargi pilte juurde.