Pikk-pikk teekond.

Täna hommikul oli selge plaan alustada teekonda päiksetõusul. Panime kuueks äratuse, aga avastasime, et on siiski kottpime. Lükkasime äratuse kella seitsme peale, pakkisime asjad ja sõitsime kohe karavanipargist minema. Astusime õue ja mis siis ikka, talv on, dressikad ja pikad riided selga, sest maru jahe oli ikka. Raiki käis kahes kuumaveekeisris ujumas (seal oli 34 kraadi sooja). Mina jäin autosse, sest mul on teist päeva mingisugune nõme viirus. Sõitsime välja kell 9. Nii hakkas meie 800km pikkune reis. Sõitsime ja sõitsime. Üks kängurulaip siin, teine seal, vahepeal mõni suur lehmakorjus, keda raisakotkad järasid. Kokku nägime oma teekonna jooksul üle 30 loomalaiba küll. Igatahes umbes pärast 500 km ütlesin Raikile, et kle, mul ei ole ju midagi eriti blogisse kirjutada. Ainult üks otsene pikk tee, millel lõppu ei paista olevat, ärakuivanud rohumaa väikeste puukestega mõlemal pool teed, iga 300- 400 km järel üks bensiinijaam ja muud ju ei olegi. Raiki nõustus. Ausalt, ma ei ütle seda enam kunagi. Möödus 5 minutit, kui ees nägime tossu....must toss paremal pool teed. Haarasin telefoni,  et pilti teha, (et te ka näeksite) kuna olime veendunud, et see on järjekordne põleng. Aga vaatepilt oli hoopis midagi muud.....paremal seisis džiip, mille kapott oli avatud ning leegid katuseni väljas. Hetkeks ei pannud tähelegi inimesi, kes 10 meetrit edasi seisid ja lehvitasid. Muidugi pidasime kinni. Ema, isa oma 4 lapsega olid tee kõrval. Ema pühkis pisaraid ja isal ei tulnud sõnad suust välja. Nad palusid, et võtaksid ema koos lastega peale ja viiksid järgmisesse bensiinijaama. Isa ise jäi tuletõrjujaid ootama. Neil oli ka haagis taga, mille olid juba lahti haakinud. Küsisime, et mis juhtus. Ema ütles, et tundsid suitsulõhna mootoris, pidasid kinni, avasid kapoti ja buuuummmm..... leegid üle pea. Vaatepilt oli kohutav. Kõik sõitsime vaikides edasi ja viisime nad tanklasse, kus ka ise tankisime. Ema oli ikka parajas šokis, mida pole ka imestada. Meie jätkasime enda teed, sest nad jäid enda asju ajama. Istusime autosse ja hakkasime vaagima, mida sellises olukorras teha, sest meil oli ju 80-liitrine veepaak + veel veepudelid kaasas. Ise olime ka ikka parajas šokis, sest tegelikult me ju ei mõtle taolistele juhtumistele, aga meie mootor on otse minu istme all..... Fakt on see, et me oleme pärapõrgus ja tuletõrje jõuab arvatavasti tunni pärast. See auto läheb maha kandmisele. Ja me jõudsime arusaamale, et kuigi meil oli ligi 40 l vett, ei oleks see nii suurte leekide puhul midagi aidanud. Oh jah,......Igatahes jõudsime viperusteta sihtkohta. Barkly Homesteadi......AGA MIS ON MEIE LÕPLIK SIHTKOHT? Homme veel 550 km sõita. Rääkisime enda tööandjatega- nad on meist üks linn tagapool, aga hommikul jõuavad ka siia. Saime pesud pestud ja kohe paneme kuivama. Hommikul äratus kell 7 ja väljasõit 8. J

Hoidke ennast!

Helina

Nii möödus meie tänane sõit, paremal all on näha selle auto tossu umbes 15 km kauguselt, kui juba olime naise ja lapsed tanklasse viinud ja ise eemale sõitnud ja kõigest toibunud.