Sõidupäev.

Oi kus see uni jäi lühikeseks. Kell tirises minuarust kohe pärast magama jäämist. Hommikul oli tükk tegemist, et kark alla saada. Kell 7.15 startisime. Sõitsime pmst päev otsa. Nägime 5 emu, 12 känguru ja tajooba lehmasid. Hetkel oleme 10 km Mount Isast rest areas. Seega ööbime siin ja homme Mount Isasse asju ajama J Ja nii ongi.

Head und.

R.

Kõige igavam/kiirem päev

Kuna lõpetasime tööpäeva 00.15 öösel, seega töötunde tuli üle 14, siis kahjuks ei jaksa väga põhjalikku ülevaadet päevast teha. Hommik algas kell 10. Tööpostil olime muidugi varem. Kuni 14-ni oli umbes 4 inimest käinud. Kedagi ei liikunud, nagu oleks keset surnuaeda. Igatahes ütles perenaine, et paneme putka kinni. Tuleme 16 tagasi. Aga....saate aru, see vaba aeg on sama, nagu sulle öeldakse keset kõrbe, et sul on nüüd paar vaba tundi.Siin linnas ei ole mitte kui midagi teha. Palav oli ka, jubeloid oli olla. Mõtlesime, et läheme siis rodeot vaatama, aga piletihinda ei raatsinud eriti välja maksta. Tulime tagasi ja Scobysse. Vaatasime siis filmi. Lõpuks avasime kohviku kell 17. Mitte ühte hinge. Oi, kuidas me seal passisime. Lõpuks viskas kella 19 ajal sellise massi peale, et otsa ka ei näe. Inimesed ei osanud rääkida, olid ebaviisakad, ei saanud aru....noh, nagu abod ikka. Lõpuks olime nagu robotid, ainult igaüks oma mulli sees. Meil Raikiga viskas nii üle. Kiire oli kuni 22.30-ni, siis hakkasime veel asju pakkima, mis võttis oma 2 h ja no....stressivaba see ka nüüd ei olnud. Perenaine ainult karjus.....meie kuuletusime jne. Lõpuks saime asjad valmis. Tulime auto juurde ja nägime, et Eloise jookseb poolpaljalt ümber karavani. Küsisime, et mis lahti, tuli välja, et keegi tõmbas vee välja. No, Raiki läks asja uurima, leidis, et ongi välja tõmmatud. Hetk hiljem läksin mina sinna veekraani juurde, kus üks abotüdruk pesi enda käsi. Ma siis ilusasti küsisin, et kas ta äkki paneks vooliku kraani otsa tagasi, et inimestel on vett vaja. Oi, see tüdruk tuli mulle peaaegu, et kätega kallale. Ta hakkas mind sõimama, vehkis kätega......no, kõike, mida ette kujutate. Ma siiis seletasin rahulikult, et sellise hääletooniga rääkimine ei ole eriti ilus. Ta muidugi tõmbas kohe tagasi, aga pärast lauset, et äkki ta võiks vee tagasi panna, hakkas ta uuesti karjuma, et las siis nad ootavad ta järel. Nojah.....selline kena lõpp päevale. Raiki ütles, et ainuke, mis motiveerib on teadmine, et see oli viimane päev perenaisega koos ja üks nädal on veel.

5 h pärast siis äratus ja umbes 500 km sõitu ootab meid.....jeiiiii

Olge mõnusad!

Hüvasti abod.......

Helina

Eelviimane nädal siin tööl :)

Heipa. Eile õhtul ja täna päeval said meil siis plaanid selgeks. Nimelt perenaise vähi tõttu sõidab ka peremees pärast Birdsville nädalat Wagga Waggasse, kuhu perenaine juba eelnevalt lennukiga läheb. Meile pakuti varianti, et võime nendega kaasa minna ja 2-3 nädalat sealkandis ringi vaadata, see u 400 km Sydneyst. Teine variant on mitte kaasa minna ja sootuks teises suunas liikuda ning uut tööd otsima hakata. Võtsime vastu täna otsuse, et läheme omapead edasi. Anname ka Eloise’le küüti ranniku poole. Täpne sihtkoht on selgumisel. Kuna juba tunne sees, et enam varsti siin ei tööta, siis nautisime täna vee kõik võlusid, mis siin on – jäätis, hot dogid jm :D Ei, me ei kavatse ennast paksuks süüa, lihtsalt proovisime erinevaid asju :D. Helina mainis meie omadele, et ta on füsioteraapiat õppinud ja ei läinud palju aega, u 2 päeva, kui järjest tulid erinevate karavanide inimesed kurtma enda puusa, jala, põlve ja seljavalusid, et äkki Helina saaks neid natuke aidata. Helina ei keeranud aga selga ette, ning bronnis homseks neile ajad J Tänane päev venis väga väga aeglaselt, tegime igasugu lolle nalju ja igavlesime. Alles kella 19 ajal läks kiireks ja siis juba väga kiireks. Mina tegin teist päeva järjest hot doge. Nimelt saan korraga sooja panna 6 hot dogi saia. Kui aga kuulen, et inimene tellib 7 tk endale, ja siis veel üks tellimus ja siis veel. Nii et terve järjekord pabereid on silme ees, siis võtab rabistama küll. Eriti kui vorstid otsa saama hakkavad. Täna tuli päeval üks poiss ja küsis kui palju vorst maksab. Vastasin, et hot dog on 6 dollarit. Poiss kõndis ära. Senikaua uurisin välja, et kui keegi tahabki ainult vorsti üksi osta, siis on see 4 dollarit. Natukese aja pärast see poisike tagasi ja küsis uuesti, lootes nagu paremat vastust saada :D Nii ma vastasingi, et 4 dollarit. Ja siis ta tahtiski, panin paberkotti ja ketšupit ka peale :D Head isu siis. Peremees rääkis ühe nalja veel, et eelmisel aastal  pakuti ühele abopoisile, et mine korja see prügikott prahti täis (kuna platsi peale olid inimesed päris palju prügi visanud) ja siis saad 5 dollarti. Poiss oli 10 minutit tegutsenud, kui leidis maast 100 dollarilise. Poiss ei kõhelnud hetkekski ning lippas onu juurde tagasi ja andis talle prügikoti tagasi ja ütles, et korja ise oma prügi, ma sain juba 100 dollarit niigi :D Aga üldpildis mina ei ütleks, et need lapsed siin nüüd nii hullud on. Üleeelmises kohas olid sarnased. Kuid nüüd raudselt sõnun ära, sest homme on ju ka veel päev. Üks asi on aga küll, need abod haisevad räigelt higi järele... ja suuhügeen ei ole ka kiita... mõnel ainult paar hammast suus. Me ise ei ole veel vaadanud, aga meile soovitati, et otsige youtubist „fights in Doomadgee“ ja siis näete, millega siin lapsed tegelevad... Pidi päris hull olema. Eks ise ka varsti uurime, kui mahuvaba interneti kuskil leiame.

HeadUnd.

R.

Growing hair.

Mis meie plaanid on???

Hommikul üles, söök sees ja 10-ks tööle. Päev algas juba aeglases tempos. Ainult mõned üksikud liikusid ringi. Saime kella 13 ajal lõunapausi. Olime pool tundi olnud, kui öeldi, et panime kohviku 16-ni kinni. Inimesi lihtsalt ei olnud. Läksime 16-ks sinna ja umbes 19 ajal läks kiireks.  Olime tööl kuni 21.30ni. Rääkisime just peremehega. Hetkel plaanid puuduvad. Homme anname teada!

Head ööd!

H.

 Siil Sonic :D

Õhtusöök

Ja jälle vähk...

Alustasime koristusega kell 9 ja juba 2 tunniga oli valmis. Aga päris valmis me ei saanud kõike teha, sest voolu ei saanud putkale taha panna, kuna selleks oli vaja generaatorit, millega aga peremees ja perenaine olid sõidus. Nad jõudsid lõuna paiku ja siis tegime õige pea ka luugid putkal lahti. Ja jopenpuhh kus siis lendas rahvas peale. Ei saanud tund aega hingata ka. Kuna aga hot dogi vorstid polnud veel küpsenud, siis ütlesime klientidele, et läheb u 15 min aega. Nad olid sellega täitsa rahul, kuna ütlesid et nad on seda kolm päeva juba oodanud. Lõunani olime kolemesi Helina ja tüdrukuga. Siis aga saime teada, et perenaisele olevat eile õhtul arst helistanud ja nuttes teatanud, et see jalast võetud proov vastas positiivselt vähitunnustele. Ehk siis tal on reaalne oht jalast ilma jääda. Sellega seoses olid muidugi mõista peremees ja perenaine rivist väljas. Tegutsesime nii kuis suutsime ja saime ilusti ise hakkama. Pärast lõunapausi läks aga täitsa hullumajaks. Mina tegin hot doge kogu aeg. Teised võtsid tellimusi ning tegid jooke ja jäätisi valmis. Ma ei jõudnud vorsti, peekonit, sibulat, saiu ette soojendada/küpsetada, kui juba kõik otsa said. Peagi tuli ka perenaine appi meile. Kui vaiksemaks jäi, siis rääkis meile paari sõnaga, et plaanid muutuvad nüüd täielikult. Kui siit linnast minema paneme ja Mount Isasse läheme, siis perenaine paneb sealt lennukiga Sydney poole minema, et seal täpsemaid uuringuid teha ja edasise ravi osas konsulteerida. Seega kogu järgneva paari kuu plaanid on tühistatud. Me ei reisi edasi enam Queenslandis vaid suundume pärast järgmist linna New South Walesi. Meile tegelikult anti valikuvõimalus, et kas tahame jätkata kohe nendega või võtame paar nädalat puhkust. Kuna aga puhkus raha sisse ei too, vaid teatavasti viib välja, siis otsustame ikka jätkata. Perenaine hakkab seega New South Walesis, kodulinnas, (mille nime me häälduse järgi aru ei saanud) kiiritusravi saama ning seega hakkama seal lähedal linnades Wendy tooteid müüma. Eks näis siis, kas meie peremehega kolmekesi või perenaine ka... Ülejäänud õhtu oli ka väga kiire. Aga lapsed nii hullud ei tundunud üldse, kui räägiti. Muidugi mainiti ka, et alguses ongi toredad, kuid kui paari päeva pärast raha otsa saab, siis läheb tramburaiks. Nüüd aga tuttu.

Sauki.

R.

Suurpuhastus täies hoos!

Hommikul üles, hommikusöök sees ja hakkasime autot puhastama. Ma tean, et teile tundub- no, kaua võib- aga me sõna otseses mõttes tõmbasime kogu mandi autost välja. Kõik möödujad imestasid, kuidas küll meil nii palju asju on. Raiki puhastas kõik metallist värvipinnad ära, mis on aastaid paakunud tolmu ja muu jamaga. Mina tõmbasin köögipoole välja ja tegin uue süsteemi. Pesin kõik voodikatted jm suuremad asjad ära. Aknad, põranda jne. Olime tublid, aega läks umbes 3 h, aga korralik suurpuhastus on nüüd aastaks garanteeritud. Tegime lõunasöögi. Siis käisime poes ja tulime tagasi autole kindlustust ja regot tegema. Rego on pooleks aastaks tehtud, aga kindlustusega jamame veel homme edasi. Õhtul käisime koertega jalutamas. Meil käib perenaise ja peremehe karavanis hetkel kõva pidu. Kuna nemad läksid ära sugulastele külla, siis perenaise poeg (26) läks paar tüdrukuga sinna sisse ja siiani suitsetavad kanepit ja kes teab, mida veel. Nojah, hiirtel ikka pidu. Eks me näe, mis ilmega homme pererahvas seda kõike seal vaatab. Me oleme täitsa kindlad, et nad ei tea asjast mitte midagi.

Homme alustame kohviku puhastamisega kell 9. Avame kohviku pärastlõunal, kui peremees ja- naine tagasi on tulnud.

Homseni!

Helina

Raiki hobuseid silitamas. Täitsa metsikud teised, jooksevad linnas ringi, nagu ise tahavad.

Ja olemegi abolinnas kohal.

Hommikul pakkisime asjad kokku ja alustasime sõitu. Õnneks ainult 100 km jagu. Enne linna jõudmist nägime seda ala, kus linna piiri ääres kohalikud õlut joomas käivad... Lademetes kokku pressitud plekk purke... Linna sisse sõites oli veits kõhe tunne, sest kõik hirmutasid ära, et see linn ikka väga ulme. Tegelikult asi nii hull ei tundunudki. Inimesed naeratasid ja lehvitasid. Leidsime kohe meie platsi üles, sest see politsei majast üle tee kohe. Parkisime Scooby ära ja läksime linnaga tutvust tegema. Leidsime kohaliku basseini, jeeee... Aga lühikeseks see rõõmustamine jäi, kui käisime küsimas, et kas ujuma ka minna tohib... Sest selle peale öeldi, et ei tohi, sest külm on ju... Küsisime, et kus siin ujuda saaks. Pakuti jõge, küsisime, et kas seal on turvaline ujuda. Sellepeale vastuseks, ei ole, sest seal on krokodillid, aga nad väga ei hammusta. Ega ei kutsu väga ujuma... Majad on siin täitsa uhked, aga seda vist seetõttu, et valitsus suunab siia ikka korralikult raha... Imestasime, et miks üldse valged inimesed tahavad siin elada ja töötada... Pakkusime, et ju siis pakutakse neile nii head palka ja elamist siin, et kannatavad muu ära. Uurisime ka public wifi kohta, kuid ei leidnud miskit. Korraga tuli aga meelde, et siin on ju lennujaam. Seal raudselt on nett olemas. Seadsime sammud sinnapoole, u 1 km. Jõudsime kohale ja suure maja asemel oli seal pisike 30 ruutmeetrine putka, kus paar inimest sees redutasid. Selgus, et see ongi lennujaam :D Leidsin isegi mingi wifi sealt, kuid see oli parooli all ning kohalikud ei teadnud muud öelda, kui teadja mees elab Melbournis. Kõmpisime sama targalt tagasi auto juurde. Peremees ja perenaine läksid poolest päevast minema ja tulevad tagasi alles kolmapäeval. Meie redutame seni siin ja otsime endale tegevust. Abo lapsed pidid siin olema Austraalia kõige hullemad. Varastavad, kaklevad, peksavad jne. Eks saame lähipäevil näha. Veel mainis peremees, et ärge õhtul ära ehmuge, kui näete, et kari hobuseid tuleb siia platsile. Need on metsikud hobused, kes siia heina sööma tulevad :D Ja oligi õhtu saabudes paar tükki juba platsis, käisid isegi lava peal chillimas. Ma ei leidnud päeval muud tegevust kui Scoobyle nuustiku, vee ja voolikuga üks korralik pesuring teha jälle. Sain teine väga ilusti läikima. Homme võtame kogu tavaari seest välja ja peseme seest ka ära. Samal ajal kui mina Scoobyt läikima nühkisin, pesi Helina hunniku pesusid ära. Pmst dušši all pidi neid pesema, sest kraanikausid olid abodel juba põrandale pekstud, seetõttu on ka vetsud nüüdsest kogu aeg lukus. Päike on siin üleval pool järjest intensiivsemaks läinud, kõrvetab nii mis hirmus.

Tegusat päeva jätku

R.

Pool Scooby katust pestud, pool veel. 

Puhkepäev

Kõigepealt mainin ära, et eilne blogipostitus ei pidanud tegelikult nii lühike olema. Mõni oli siin väga sooda ja 4 rea kirjutamise jaoks kulus 15 min, sest iga lause järel jäi ta magama. Igatahes oli tal peas kõik välja mõeldud, mis kirjutab, aga kuna õhtu oli liiga pikk :D ja õlu liiga kange, siis ka pea läks tühjaks. Eks ta proovib siis ennast homme parandada.

Mis aga puudutab tänast päeva......Hommikul üles ja kell 10 läksime paadiga jõele kala püüdma. Selles kohas on koerad meil kinni, ööbivad toas, Eloise ka nende diivanil, sest krokodillid ronivad muidu telgist sisse. Igatahes läksime paadiga jõele, viskasime võrgud sisse, et krabisid püüda, ja tiirutasime niisama ringi. Oi, kui mõnus. Kõik see kokku: tuul, vesi, puhkus. Nägime ka kahte krokodilli, umbes kolme meetri kaugusel meie paadist. Nad on ikka väga pikad. Peremees teadis öelda, et umbes 12 meetri pikkused. Kindel käsk oli vett mitte puudutada, asi võib halvasti lõppeda. Kala me küll ei saanud, aga  kaks mudakrabi küll. Tegelikult kolm, aga ühe lasime kohe vette, ta oli väga väike. Siin on seadus, et nii emasloomi kui ka kasvult väikseid ei tohi püüda. Pärast kolme tundi läksime kaldale, kuna Steve pidi enda abikaasa ja Eloise ka paadiga sõitma viima. Selleks ajaks oli aga üks pubibuss kohale jõudnud. Tegemist on tasuta mikrobussiga, mis võtab inimesi jõe äärest peale ja viib pubisse ja siis toob tagasi ka. Millal iganes soovid pubisse minna, helistad sinna, nad tulevad sulle järele. Juba eile oli jutt, et lähme sinna õhtust sööma, aga see buss oli juba kohal, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Hüppasime peale ja sõit võis alata. Jõudsime pubisse, kus peremees julges soovitada Fish and chipse. Me võtsime selle ja joogi. Hinnad on ikka 2 x kõrgemad, kui Eesti restoranides, aga elasime üle. Toit oli iseenesest väga hea, natuke väike portsjon selle hinna kohta, aga arvatavasti see on ka ainuke koht, kust me sellist värsket kala saame. Pererahvas tegi küll kuus ringi jooke, aga meie piirdusime ühega. Rahast hakkas kahju. Tulime tagasi ja siis viis Steve enda abikaasa, Lynne poja ja Eloise paadiga kalale. 2,5 h pärast, kui nad tagasi tulid, ei olnud seal enam ühtegi teravat pliiatsit. Kõik olid purupurjus ja rääkisid väga segaselt. Mees hüppas kohe paadist välja poole meetri sügavusse mudasse, kuhu ta jalgupidi kinni jäi, siis kukkus pikali, kuni Raiki ja Lynne poeg ta üles aitasid. Mehe 400 $ saapad jäid mutta kinni. Raiki kangutas need välja (eks te pildi pealt näete :D).  Siis hakkasid paadilised järjest tulema. Kõik olid põlvest saati mudas. Oi, kus meie Raikiga naersime. Täitsa ulmeline. Peremees oli nii sooda, et jooksis kohe magama. Teistega läksime istuma. Nemad jõid kogu aeg ainult peale, mistõttu Eloise on nüüd täiesti kustunud. Igatahes sellega meie seiklused ei lõppenud. Järsku jäi pererahva karavani elektrit tootev generaator seisma- kütus sai otsa. Perenaine äratas peremehe üles ja küsis, kust kütust juurde saada. Tuli siis välja ja ütles, et on üks hea ja üks halb uudis. Hea on see, et meil on kütust, halb aga see, et kanister asub paadis. Nojah.....mis siis ikka, kõik muda poole teele. Mina haarasin telefoni, olin rannikul, Eloise läks mudasse ja Raiki läks rannikule teda üles tõmbama. Perenaine juhendas kõrvalt. Saime kanistri kätte ja täitsime paagi ära. Ühel hetkel tuli üks mees meiega tule äärde istuma. Tuli välja, et tema atraktsioone ei lubatud järgmisele rodeole, kuhu ka meie lähme. Mees ja meie pererahvas on juba ligi 30 aastat hästi läbi käinud, aga tuli välja, et tegelikult teda ei sallita. Igatahes läks siin sõnavahetuseks. Perenaine küll proovis kõike naljaks keerata ja ilustada, aga kui perenaise poeg tuli kohale, läks asi ikka väga nugadele. Lõpuks ilmus ka peremees välja, kes seisis uksel, ainult bokserid jalas, ja hakkas lõugama, et mis Lynne pojal Mattil viga on (kuna tema äratas Steve üles). Te oleks seda kõike pidanud nägema. Ta oli purupurjus, ei olnud prille peas, tuikus ja ainult bokserite väel, endal suuuuuur õllekõht üle püksivärvli rippumas. (Eile õhtul käis ta korra duši all ja tuli tagasi bokserites, kauboisaapad jalas ja jakk peal- me Raikiga naersime, et reaalne strippar). Siis läks Eloise pealambiga autosse midagi võtma, kui me näeme, et järsku lendas ta otse vastu maad. Tuli siis tagasi, vasak pahkluu 2 x suurem, kui parem. See on lihtsalt absurd, mis siin toimub. Raiki jäi veel perele süüa grillima, sest kõik teised on nii segi, et keegi ei suuda seda teha. Mina tulin blogi kirjutama. Raiki käis just siin ja ütles, et kõik on kivis. Seega Raiki võtab söögi ja tuleb ka siia ära.

PS! Siinne taevas on jumalik- öösel on miljon tähte. Nagu AHHAAs võid näha, kuid oma silmaga mitte. Linnutee on selgesti joonistunud välja, võid isegi planeete näha. Romantika, missugune.....

Räägin natuke ka homsest linnast, kuhu lähme. Nimelt on tegi aborigeenidelinnaga....jälle. Mis........on ümbritsetud aiaga, seal ei ole kellelgi juhilubasid, sünnitunnistusi, naised sünnitavad metsas, tänavad on plekkpurke täis. Kanget alkoholi ei tohi omada- kui nad sinu hingeõhust seda tunnevad, hakkavad märatsema, sest neile ei ole see lubatud- joovad  ennast lihtsalt kohe surnuks-, ja teatavad poliseile, kes võib su vanglasse kinni panna. Valitsus toetab seda linna rahaliselt, sest kui need inimesed sellest alast välja n-ö „suurde maailma“ lähevad, ei saaks nad eluga hakkama. Need abod tahavad valgeid puudutada, eriti blonde- mulle loeti juba sõnad peale. Me ei tohi neile midagi halvasti öelda, muidu pekstakse kõik sodiks ja hakatakse märatsema. Nojah, et selline siis meie järgmine töökoht. Lähme sinna homme ja tegelik töö algab seal kolme päeva pärast.

Aga mis teil täna huvitavat juhtus ;)?

Helina 

1. MIna koos Stevega paadil.2. Meie mudakrabid. 3. Permehe kallid nahksaapad, mis mutta kinni jäid. 4. Aktsioonis "Toome paadist kütust".

Heipas.

Nagu ikka. Hommik. Teistmoodi. Kark alla ja Wendit tõstma. Plaan oli sõita 450 km Tegime toimingud linnas ära ja hakkasime liikuma. Käisime BP bensujaamas dussi all ja saime puhtaks ja hakkasime liikuma.  Sõites nägime 20 känguru, 1 emu, 100 lehma tee peal.

Jõudsime Burketowni, kuhu jääme ööseks ja homme püüame kala päev otsa. Oli sõidupäev, homme pikem jutt.

R.

Üks tavaline päev

Tavaline hommik, nagu ikka. Käisime bensiinijaamas duši all ja tööle. Päev oli väga vaikne, ütleme ausalt- igav. Naine oli hommikust saati karavanis, korraks tuli minu ja Eloise juurde ja ütles, et leidis jalalt mingi tüki, läheb kirurgi juurde biopsiat (eluskoeproovi) võtma. Mehe käest kuulsime hiljem, et leiti poole pöidla pikkune kasvaja, mis kohe välja opereeriti.  Naine tuli hiljem longates kohvikut puhastama. Ahjaa, Johno, kes on pizzade kohviku omanik, tegi meile täna pannkooke ja lõpuks ka õhtusöögi. Ma sain magusa üledoosi. Jube lausa, kui hästi osad inimesed meie eest hoolt kannavad. Eile tõi ka meile õhtusöögi. Ta hindab backpackereid, sest ta on terve elu ise backer olnud. Reisis kogu Euroopa ja USA läbi. Paari kuu pärast läheb jälle USA-sse. Hästi tore ja armas inimene, pakkus meile enda karavanis ka dušivõimalust, täna ütles, et võime alati ta grillahju ja kööki kasutada.

Täna pakkisime asjad kokku ja hommikul veel kohvikule jalad alla ja minek ongi.

Edu teile!

Helina

Raiki käskis need pildid üles panna- mul ei ole nendega mingit pistmist. 1.2- Helina ilmselgelt suhkrulaksu all. 3. Raiki õhtust jalapesu harrastamas.

Asi paraneb?

Heipa. Hommik standarpositsioonil. Mannapuder kiiviga, moosiga ja banaanimaitselise proteiinipulbriga sisse ja tööle. Perenaine enda nägu pikemat aega ei näidanudki. Ja kui lõpuks tuli, siis mitte midagi ütlemata sahistas korra ringi ja läks linna peremehega. Leidsin, et ta oli meie kütuseraha jätnud kassa sahtlisse ja loomulikult oli üks tsekk sealt väljas ja selle eest polnud raha pandud. Pärast rääkisin ära ja saime selle ka korda. Päev oli siuke nipet-näpet, oli kliente ja ei olnud ka. Perenaine paistis olevat ka rahunenud.  Tegime, mida pidime ja saime ilusti hakkama J Ei saanudki täna enam puid alla. Loodame, et asi paraneb.

Und.

R.

Ja piinlik vaikus kestab...

Hommik algas kell 8. Ärkasime, siis käsime väiksel jalutuskäigul ja 9.30-ks olime enda tööpostil. Kohe esimesest minutist peale oli piinlik vaikus. Kõik nohistasid enda tööd teha, keegi ei rääkinud ja pingeid oli õhk paksult täis. Iga asi, mis me tegime, saime kohe puid alla. Liiga suur jäätisepall, liigu sinna, nüüd sinna, miks see siin on jne.,....... Ja ta tegi seda kõigiga. Rääkisin ka Eloisega, kes oli samuti üks tema ohvritest. Juba eile oli perenaine tema peale pahane olnud, sest ta läks poodi enda toiduvarusid uuendama. No, mida....... Igatahes oli näha, et ka peremees oli madalam kui muru. Ükskõik, mis ta tegi, perenaine ainult õiendas. Meie kannatus katkes hetkel, kui perenaine tuli meie juurde ja ütles, et me ei saa ainult koos olla.......(???????) ET me peame erinevatel positsioonidel kliente teenindama. Me ei öelnud midagi, aga Raiki läks sisimas väga keema. Arutasime, et see jääb meie viimaseks tööks siin....orjatunne tuli. Ootasime juba eilsest saati ka ühte telefonikõnet Raiki tuttavatelt viljafarmist. Helistasime neile juulis, mil mees ütles, et septembri keskpaigast oleks töö olemas. Nüüd lootsime, et äkki on neil varem tööd pakkuda. Samal ajal, kui Raiki peremehega meie Scoobyt parandas, helistas James. Raiki tuli minu juurde ja ütles, et tööd ei ole. Ei ole head viljasaaki. Kui tuleb miskit, siis kuskil oktoobris. Võite ette kujutada meie pettumust. Ehk siis jääme hetkel siia oktoobrini. Muidugi hoiame silmad-kõrvad lahti uute pakkumiste pealt, aga meie peremees on häääästi tore, nii et tasub proovida. Tulin lõunapausilt tagasi ja olin madalam kui muru. Saime perenaisega hästi läbi ja oli kohe näha, et ta oli väga heas tujus. Kõik laabus hästi. Õhtul küsisin peremehe käest murelikult, et kas kõik on ikka hästi. Teades, et tal oli paar nädalat tagasi alles operatsioon, võib ka asi olla tervises. Tahaks lihtsalt teada, kui me midagi oleme teinud. Ta ütles kohe, et ta on tujukas, kui ei ole hästi öösel magada saanud. Lisaks on tal menopaus, mistõttu tujud muutuvad hüppeliselt. Seda vaja oligi, nüüd me teame põhjust ja kõik on parem. Ta ütles, et me meeldime talle tohutult, nii et ärgu me midagi südamesse võtku.

Eks näeb, mis homne päev toob.

Ilusat taasiseseisvumispäeva, kallid kaasmaalased!

Helina

Saime jälle puid alla.

Hommik algas kella 6se äratusega. Startisime enamvähem päikesetõusuga. Sõita oli veel u 450km Mount Isasse. Jõudsime kohale 13ks. Lootsime jõuda veel kohalikku bassini ujuma, aga asjalood läksid teisiti. Nimelt oli meil kõik nimekirjad ja värgid tehtud, et mis linnas vaja korda saata on. Tegime ja jooksime, et ajahätta ei jääks. Lõpuks oli kell 16.15 asjatoimetused tehtud ja lippasime kohalikku basseini. Seal selgus, et see on kella 17.45ni lahti. Egas ta suurt raha maksnudki, 4 doltsi nägu, kuid mõtlesime, et anname enne veel perenaisele teada, et ei hakka siis täna Cloncurrysse kohale kihutama, kuna niikuinii homme alles pakime lahti, nagu kokku lepitud sai. Telefonikõnes andis aga perenaine mõista, et tegelikult pidime ju täna lahti pakkima ja uuris, et mis põhjusel me Mount Isasse ööseks tahame jääda. Mainisin siis ära, et tahaks basseinis olla paar tundi. Ok, oli kõne kiire lõppema. Mõlemal meil süda kripeldas, et nii küll me ikka rahulikult ei saa basseinis lebotada. Startisime siis Cloncurry poole. Saatsime ka ülemusele sõnumi, et tuleme ikka täna ja 18ks jõuame. Ega meil polnudki kokku lepitud tegelikult, et varem peaks jõudma. Ja kui siis olime 30 min linnavahel tiirutanud ja nad üles leidnud (sest keegi ei vastanud telefonile...), leidsime nad tänavanurgalt??!`?! Nad olid ennast koos Pizzaautoga kõrvuti pannud suht suvalise tänava nurgale püsti, aga mitte lihtsalt püsti vaid kui jõudsime kioski ukse juurde, siis teatas perenaine, et oi te ka ikka jõudsite, me ei märganud, et te helistasite. Ja teatas veel, et nad just lõpetasid lahti pakkimist ja homme alustame 9st. Johhaidii, saime kohe aru, et ta meie peale täiega pahane. Õnneks aga peremees kutsus meid korraks kõrvale ja rääkis ära, nagu asi oli. Et perenaine lõunast saati pahas tujus, tema peale ka ja nüüd on veits maha rahunenud, aga ärge pange teda tähele. Ja ütleski, et naiste mõttemaailm ei ole normaalne. Peremees justkui sai aru, et meile läks see ikka väga hinge, et perenaine oli meie peale tegelikult lambist vihane. Meie plaanis, mis perenaine meile saatis, on selgelt kirjas, et lahti pakkimine on kolmapäeval. Ja peremees ütles, et jah, tema teadis ka nii, aga täna lõuna ajal inimesed siin küsisid, et millal te avate ja kui kuulsid, et alles homme lõuna ajal, siis hakkasid kiruma, et võiks ikka varem avada. Selle peale muutis perenaine meelt ja otsustas putka lahti teha. Meile muidugi teada ei andnud sellest. Ühesõnaga oleme siin nüüd kahekesi arutanud, et kuskohas me midagi valesti teinud oleme, et tädi meie peale nii pahane on. Üritasime veel seletada natuke talle, et miks meil plaanid sellised olid ja miks me sellisel ajal jõudsime, kuid tal nina püsti ja ütles, et meil pidid ikkagi homsest reedeni juba müügipäevad olema, ehk täna püsti panema. Oeh, saad sa siis aru või ei saa. Kuna asetseme suht tänava nurgal, siis WC isegi leiti meile kuskil aia taga kahe seina vahel, aga dušši siin lähedal ei ole. Peremees ütles, et võime nende dušši kasutada J 15 min hiljem tuli aga perenaine ja ütles, et kui 5 inimest nende dušši kasutavad, siis saab neil ikka soe vesi otsa ja me ikka mingu siit kuskil 400 m kaugusel olevasse staadioni dušširuumidesse pesema. Seal peaks paar dollarit pesemine maksma, et nad maksavad selle pärast kinni... Ei nu aitäh. Eks näis mis siin saama hakkab, homme asume tööpostidele samasuguste pohhui-istidena nagu viimases töökohas lõpetasime. Edu.ee

Ühe asja unustasin veel. Eile õhtul kui olime ööbimiskohast u 40 km kaugusel, kuulsime suurt kolksu vastu auto külge. Vaatasin kohe taha ja ei olnud midagi. Ei saanudki aru, et mis see oli. Kui aga täna hommikul vähe jahedam oli ja sokid olin jalga ära susanud, siis tuli pähe, et olin ju Borroloolas viimasel õhtul enda tossud katusele hingama pannud ööseks ja sinna nad jäidki... ja lõpetasid ükshaaval oma teekonna kuskil 500 km raadiuses :D

Päikest

R.

530 km sõidetud

Pealkiri ütleb kogu päeva tegemised ära. Hommikul oli Raikil äratus kella 5.00, et minna rekasse, kus on külmik. Sealt tuua meie külmaelemendid, täita 80-liitrine veepaak ja paar toimetust veel teha. Raske oli, aga püsti sai. Meil mõlemal oli uni ära läinud, aga hommik oli meeletult külm, siis päris jalgu alla ka ei tahtnud ajada. Magasime süüdimatult 9ni. Ärkasime, tegime hommikusöögi, pakkisime kõik enda asjad kokku ja käisime veel KUUMA duši all. Inimese tunne tuli kohe peale. Alustasime sõitu kell 11. Tankisime Scooby täis ja sõit võis alata. 6 tunni jooksul tegime ühe lõunapaus- umbes 15 minutit. Ülejäänud aja sõitsime jutti. Nüüd oleme kõrvalises puhkealas.

Ärge siis paanitsege, kui meil vahepeal blogipostitusi ei tule, ilmselt oleme siis leviaugus. Meil pole 500 km levi olnud, hetkel ka ei ole, aga imekombel näitab (Scooby katusel) 3G-d.

Kalli-kalli!

Helina 

1. Siin põhjapool on kütus ikka päris kallis. 2. Hoiatavad sildid on ikkagi asja eest... 3. Ja siin nad ongi :) 4. Tibu piilub Scooby tagaaknast välja.

Nu nüüd on küll nii siiber kui vähegi olla saab.

Hommik algas nagu ikka, viimane mannapudru jahu kulus ära. Lohistasime ennast kella 9ks kohale, lootsime, et täna tuleb rahulikum päev. Meil ei olnud erilist motivatsiooni ka. Aga jopenpuhh kus hakkas rahvast kohe hommikul voorima, meil polnud veel vahetusrahagi ja pooled asjad tegemata ja siis samal ajal teeninda veel kliente. Meil mõlemal oli täna kuidagi nii täiesti suva, et pohhui-ismus lõi peale. Me teenindasime täiesti tuimalt kliente. Kui vähegi ei kuulnud, mis klient ütles, siis ütlesime selgelt, et räägi valjemini, me ei kuule. Need pisikesed abolapsed viskasid lõpuks nii üle. Ütleme, et 10% on toredad ja armsad, tulevad ja küsivad ilusti ja viisakalt ning ka raha on olemas. Aga need ülejäänud 90% tulevad ja röögivad, karjuvad omavahel, raha on paar dollarit puudu, kauplevad jne. See ajas nii vihale, aga me ei viitsinud vihastada ka... Samuti kui perenaine tuli ja mõne koha pealt ikkagi veel õpetas, siis kasutasime paksu nahka ning ei lasknud ennast häirida. Pidasime päeva vastu, kuigi see venis ikka väga aeglaselt. Saime 10 h jooksul ühe 30 min lõunapausi... ja ülejäänud aja jooksime edasi tagasi. Peremees ja perenainegi nimetavad neid pisikegi 90% abolapsi „little bastards“. Õhtul saabusid hilise lennukiga kohale ka 1 000 000 sääske, kes parkisid ennast meie lampide ümber ja otsustasid siis jäätiste juurde lennata ja avastada siis seal -18 kraadi juures, et peaks ära surema ja kukkusid jäätise peale. Serveeri siis klientidele sääskedega jäätist :D. Koristamine läks nagu ikka paar tundi, tõstsime lõpuks kogu kohviku üles ja reka peale. Peremees ja perenaine stardivad homme 6.30, et sõita 1059km... see sama tee on ka meil ees, kuid võtame rahulikult ja plaanime teisipäeva õhtuks sinna jõuda. Seekord lugeja mängu ei tee. Sõidame jälle Cloncurrysse J

Täna nii siiber sellest päevast. Jõin 3 õlut õhtul, aga et päeva üle elaks, jõin ka lõuna ajal ühe õlle ja kiire vetsupeatuse jooksul ka ühe. Muidu ei suutnud neid inimesi enam kannatada. Meie vastast varastati päeva jooksul 2-3 kasti coca colat ära... Nii et me saime ikka väga õigel ajal asjad pakitud, sest kui neil raha otsa saab, siis hakkavad kividega loopima...

Sau.

R.

Fu**ing kärbsed ja abod noh......

Hommik algas rahulikult- igapäevarutiin tehtud ja tööle. Läksime 9-ks kohvikusse. Inimesi hakkas kohe sisse voolama. Seda kuni õhtul 22ni. Vahepeal aga saime ühe 30minutilise pausi ja veel väikse 15minutilise WC-pausi. Igatahes pole mina oma elu jooksul nii palju ropendanud. Ausalt ka. Igatahes oli minul poole päeva peal võhm väljas- abod ei oska keelt, nad sosistavad ja tatistavad, haisevad, neil ei ole hambaid, nende ninad on tatised.  Ükskõik, mis vanuses nad on. Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Te peate seda nägema. Raiki tuli minu juurde ja hakkas kiruma, kuidas need väiksed jõmpsikad sosistavad endale kraesse ja küsivad küsimusi, nt, tahaks ühte jäätist. Saate aru, et meil on 21 eri sorti jäätist + kõik erinevad asjandused, mida nad saavad selle all mõelda. Nad on kavalad ja tihtipeale teevad nunnunäo pähe, kuigi endal pole rahagi. Igatahes saabus õhtul kell 20 meile kari kärbseid-sitikaid, mis iganes väikseid mutikaid, neid oli umbes 10 000....reaalselt, ei ilusta asja. Kui need värgid ilmusid, kadusid meie ülemused taha sööma ja veini jooma, seega meie kahekesi jäime nendega võitlema. Mis te arvate, kuhu nad kõige esimesena maandusid, ikka jäätisele. Neid oli igal pool, kõik lambid olid neid täis, meie pea, silmad, kõrvad, jäätis,......kõik kõik kõik kohad. Jubeeee.....sel hetkel, kui 3 x oled sama koht puhastanud ja nad juba 5 sekundi pärast kohal on, sai meil mõõt täis. Mõlemad hakkasime elu eest taidlema, võtsin puhuri ja lihtsalt puhusin neid eemale. Raiki võttis mu töö üle ja nii me siis lasime. Putukate laibad igal pool. Samal ajal hambutud abod, kes ootavad 5 minutit järjekorras, aga kui nende kord on, hakkavad vaatama silte ja mõtlema, mida ostavad. Kirusime kahekesi kogu meie situatsiooni, sest meie nädalapalk on ikka sama, mis sest, et juba 12 h jalgadel taidleme ja järjest firmale raha sisse toome. Kui inimesed ei näe, et on üks vaba teenindaja, siis hüüame, et siiapoole, kas keegi ootab järjekorras jne. Ühel hetkel kuulen, kuidas Raiki karjub eesti keeles: „Kas keegi ennast maha ei taha lasta?“......Ma ei suutnud enda naeru tagasi hoida. Viimase töötunni ajal viis Raiki ühele mehele tema piimakokteili ja ütles: „One šššššocolate milkšššššake, šševen dollars pleaššše...... Keel oli pehme....aga selle peale küsis mees, et kust te siis pärit olete, kus selline aktsent tuleb ::D:D::D::D:D: siiani naeran selle üle. Veel Raiki pangedest......tegi täna banaanismuuti......Kus PEAKS sees olema, banaan, soft serve, piim, mesi ja üks väike asi veel. Igatahes Raiki tuli minu juurde ja ütles, et banaanismuuti sees on ju mangopüree ka, eks. Mina vastasin eitavalt. Ta: „Ok, siis selle pärast tuligi klient tagasi, nurisedes, et mangomaitse on tugevalt üle. :D::D:D:D:D::“ Ta vastas, et peabki olema, seal on troopiline mahl, mangopüree jms asjad sees...........:D Nojah, veits mööda, kallis.....:D

Hetkel joon veini ja Raiki joob enda õlut. Kõrval käib träna, mis kestab 00.00-ni, n-ö lastedisko, aga muusika on külll väga jubbbbbeeeee.....Õhtul jälle kõrvatropid kõrva, nagu eelmisel ööl. Kusjuures abod šituvad kõik WC-d täis, mistõttu on need kõik lukustatud, aga keegi ei tea, kus võti on...kadunud.....!!!Hea töö!!!! Nii et suurem osa enda vabast ajas otsin võtit mööda rodeot taga. + nad (abod) sigivad nii meeletult, et isegi avalikkudesse WC-desse on kondoomid pandud, et nad ennast veidikene ohjeldaksid. Muidugi, mis teevad väiksed ala-arenenud abod- kisuvad need lahti ja hommikul astud Scoobist välja, kui avastad, et terve maa on neid täis.

Aga olge teie mõnusad ja homsete juttudeni. Te peaksite siin olema. Päris lõbus on kõige selle ulme keskel olla :D

Kallistan

Helina 

I can’t hear you!

Heipa. Täna siis üle pika aja jälle müügipäev. Teadsime, et tuleb rahulik, kuna ametlikku üritust täna veel ei toimu ja kohalik rahvas lihtsalt roomab kohale vaatama, mis toimub. Esimesed kliendid: „Could I please get wafulababularobem?“ Ja mina palun korrata, ikka sama kamarajura tuleb suust välja. Palun kirjeldada seda, siis hakkab juba vaikselt looma. Nimelt kohalik rahvas ei ole nende toodete nimedega harjunud, sest neil siis pole Wendy’se statsionaarset müügikohta. Seega nad tihti näitavad teiselpool letti mingit pilti ja ütlevad, et tahavad seda. Ma küsin, et mis sinna kirjutatud on, siis ikka näitab uuesti. Lõpuks kõndisin teisele poole letti ja vaatasin, mis ta tahab. Ja täiskasvanud inimesed on poolenisti hambutud ja sosistavad nii vaikselt, et midagi ei kuule. Täna olime päev otsa Helinaga kahekesi leti taga. Eloise müüs täna hoopis kõrval pizzasid ja pannkoogikesi meie sõbra putkas. Päev oli päris rahulik. Lõunapaiku toodi meile kõrvalputkast pisikesed pannkoogid vahtrasiirupi ja maasikatega. Need olid nii head J Homme ja ülehomme peaks olema tihedam päev.

Täna sai meil 1 kuu Austraalias oldud juba J

Head und ja homseni.

R.

1. Jimmy. 2. Coco

Uus koduloom

Hommikul üles, tavarituaalid tehtud ja tööle. No, mis ta nüüd siin töö on, aga paar tundi koristamist, kraamimist ja pesu. Kõik sai tehtud kolme tunniga. Meie perenaine ja –mees läksid paadiga merele. Alguses oli jutt, et täna ei lähe, kuna on liiga tuuline, aga siis muutsid meelt. Igatahes kasutasime juhust ja panime nende grilli tulele. Grillisime porgandeid, bataati ja sibulat- vääääga hea oli. Raiki kiitis ka, ütles, et hakkame Eestis kogu aeg seda kompotti tegema. Kõrvale keetsime riisi ja soojendasime ühe konservi. Pärast lõunasööki tuli üks eilsetest hipidest meie juurde ja küsis, et kas lähme ka linna. Meil muidugi sellist plaani ei olnud, aga ta soovis kasti õlut ja bensiini. Olime nõus, kuna nagunii midagi teha ei olnud, lisaks pakkus mees ka 10 $ kütusekuluks. Linn ise on 2 km kaugusel. :D Käisime seal koos Adamiga, jõudsime tagasi, viisime koerad jalutuskäigule. Nüüd oleme siin enda kodukeses istunud ja muusika playlisti koostanud, pilte sorteerinud jms. Vahepeal käis ka meie sõber Adam meile kodulooma toomas- nimelt püüdis WC-st konna kinni ja tõi meile :D See hüppas kohe meie Scoobysse ja me siis võtsime ta kinni ja hakkasime pilte tegema. Hästi nunnu tegelane, kõditas, kui kõndis, sai igasugust nalja temaga tehtud. Viisime ka Eloisele vaadata, lõpuks ei tahtnud üldse käe pealt maha minna. Saatsin ta siis põõsasse, kus tal kindlasti parem on :D. Nüüd ootame pererahvast koju, pidid juba pool tundi tagasi meile lõkke ja õhtusöögi tegema- nii nad hommikul lubasid, aga no.....ei ole kuskil näha.

Homme kõik jälle tööle ;)

Helina

1. Juurviljad grilli peal. 2. Konn õlal. 3. Konna jalal? :D 4.Konna selfi

Scooby sai puhtaks.

Lootsime hommikul kaua magada, aga ikka läks uni 8 ajal ära. Helina oli öösel kõrvatropidki kõrva toppinud, kuna me pargime ühe puu all ja oksad käisid tuulega öösel vastu autot ning täpselt selline hääl oli, et mingi aborigeen noaga kraabib väljaspool. Sõime kõtu täis ja võtsime plaaniks teha sightseeingut. Sõitsime 3 km kaugusele linnakese südamesse. Lugejamängu võitjat seekord ei selgunudki, kuna õiget vastust ei tulnudki... Õige vastus oleks olnud Borraloola. Peatusime linna tanklakeses, kust lootsime kohalikku kaarti saada. Aga seal oli tööl üks backpacker, kes olevat seal juba 3 kuud olnud... ma ei saa aru, kuidas inimesed sellises kohas üle ühe nädalavahetuse vastu peavad... siin ei ole mitte midagi pmst... Mõtlesime, et sõidame linnast välja ookeani äärde u 50 km ning oleksimegi ookeani ääres, sest see linnake asub suht üleval ääres, kuid selgus, et selleks tuleb sõita ka 20 km seda rämedat punast resonantskruusateed, mis meie Scoobyle üldse ei meeldi, siis tulime tagasi oma pessa. Lynne ja Steve ja Eloise haakisid aga paadi sappa ja panid minema. Vist kalale. Jäime isekeskis pluss veel paar inimest siia showgroundile. Pesime Scooby väga põhjalikult ära, nii seest kui väljast. Ilus sai kohe. Käisime koertega jalutamas, pesime ennast ja pesu. Hea rahulik päev oli. Õhtul kutsusid need viimased platsile jäänud meid lõkke äärde istuma. Mõtlesime, et viisakusest võiks ikka minna... Aga seal saime jälle aru, kui tore ja meeldib on meie enda seltskond... Sest seal olid pooled pmst hipid. Imelikud naljad, peremees 150 kg onuke, kes grillis veiseliha ja pakkus meile ka. Jätsime selle ringi vahele. Nad jõid mingit 84 kraadist home-made puskarit. Ei hakanud sealt ka lonksu võtma... Otsisime põhjust, et ära minna :D Õnneks tulid pärast 7,5 h ka meie omad paadiretkelt tagasi. Kõik peale peremehe olid suht soodad :D ju siis olid päev otsa paadi peal kesvamärjukest libistanud. Ja marukiirelt kadusid kõik oma pessa. Nagu meiegi. Siin ei julge väga ringi liikuda, sest wc aknad on kõik kividega sisse pillutud... ja üldse hoitakse neid lukus siin, et abod vist sisse ei tuleks. Enne linna nägime tee ääres pargikest, kus kari abosid enda riideid kuivatasid ja vist elasidki seal puude all. Hea väljed nende koha on black-fellow :D See ei pidanud solvav olema, nad sellega vist harjunud. Sest meie oleme ju white fellow-sid.

Hääküll, olge tulp ja head und.

R.

 Nagu näha, siis selle linna puhul on alkohol suhteliselt keelatud... Võib ainult tarvitada keskmise kangusega õlut, mis on 2-3 kraadi... Ja ka ostmine on limiteeritud...

1. Pelikanid kohaliku jõe peal. 2. Kohalik lennujaam ja 1 lennuk.

Aborigeenidemaal

Hakkasime hommikul enne pererahvast liikuma. Sõitsime 380 km üherealisel teel, seal oli hüpekaid nii et ühel korral ma reaalselt tõusin enda istmelt õhku. Vahepeal nägime jälle põlengut ja suitsu- tuli välja, et see ei ole suvaline metsapõleng, vaid n-ö kulu põletamine, millest teatakse. Edasi tegime pausi- võtsime kütust ja tegime lõunasöögi. Mina hakkasin sõitma ja kohale jõudsime 110 km pärast. Aborigeenidemaale, kus valgeid ei näe (võib-olla siis ainult kuskil bensiinijaamas tööl). Igatahes ei ole siin alkohol lubatud- abod on meeletult ohtlikud. Nad võivad vabalt valg

etele kallale tulla, seega kõnnime siin hulgakesi koos. Panime Wendy’s kohviku püsti- poole pealt oleks see peaaegu alla kukkunud- auto sõitis liiga hoogsalt alt ära (kunagi näitame sellest protseduurist ka pilte). Õhtul läksin WC-sse, kus ei ole elektrit (aga mul oli lamp kaasas).  Igatahes avasin esimese ukse ja vastu vaatas suuuuuuur......ausalt ka, suuuuuur heleroheline konn....vaatas otse silma. No, mida. Ma teadsin, et nad seal on, aga ma ei oodanud sellel hetkel midagi taolist. Läksin järgmisesse, seal oli mitu väikest. Lõpuks  läksin kolmandasse, kus ei olnud midagi. Tegime ka pilti, kuigi pildi peal tundub ta 3 x väiksem.

Mõnusat õhtut!

Helina

1. Üherealine tee. 2, 3. metsapõleng, 4. Konn potis ;)

Barkly Homestead, again...

Heipa. Hommikul saime luugid lahti teha, kui perenaine tuli ja palus mind appi, et kohvikule jalad alla aidata, sest tõstukite aku oli eile tühjaks saanud ja eile ei saanud tõsta üles. Saime poole tunniga hakkama. Pakkisime Scoobi-Doo kokku ning tahtsime teele asuda, kui enne ärasõitu tahtis Helina veel tualetis käia ning arvas, et see sama mudaloik on juba kuivad ning läks hooga läbi... aga oijummel kui mudane see ikka veel oli ja jälle seisis Helina keset muda, jalad sees kinni :D Läks pessu. Samal ajal tulid kaks backpackerit auto juurde ja uurisid, et kuhu suunas me edasi reisime. Kui aga selgus, et me liigume tagasi lääne suunas (justnimelt on siin vihje lugejamängu kohta, et me ei liigu edasi ida suunas, vaid hoopis tagasi ;) ), siis ei saanud me neid palju aidata, kui ainult neile küüti linna anda. Selgus, et nad mõlemad on juba enda kaks aastat working holiday viisat ära kasutanud ning nüüd on siin turistiviisaga... Konks aga selles, et turistiviisa saab ainult kolmeks kuuks... aga selgus, et seda saab lihtsalt internetis edasi pikendada veel 3ks kuuks... Nii et tulevikus jääb alati võimalus siia pooleks aastaks tagasi tulla. Ainuke konks on selles, et ametlikult ei saa siis tööd teha.. Ehk siis tuleb otsida tööd cash in hand kohtadele. Lootsime kell 13 linnast startida, et enne pimedat Barkly Homesteadi jõuda – just, see on see koht, kus me eelmine kord pimedas jõudsime ja ööbimise  eest ei maksnud J. Aga toidupoes läks ikka omajagu aega - meil oli küll nimekiri tehtud, et mida osta, kuna järgmises linnas, kuhu suubume, pole väga suurt toidupoodi, aga sellegipoolest läks seal aega arvatust rohkem. Tankisime Scooby kütust ja toitu täis, kütusekanistri ka ning asusime kell 14:00 teele. Teadsime, et tööandjad pidid hiljemalt 13 startima ning olime kindlad, et nad on meist eespool. Aga 2 h sõitmist ja uues tanklas peatumist ning nad olid hoopis meile järele jõudnud :D Ehk siis neil läks ka arvatust kauem. Nad saatsid meid ikka ettepoole sõitma, et kui midagi juhtuma peaks, siis nad kohe järel ja saavad aidata. Sõit läks ladusalt, 5,5h roolis. Ei olnud hullu. Jõudsime õhtuhämaruse saabudes Barkly Homesteady. Kohe meie järel keeras parklasse ka Pitsa auto, kes oli ka Mount Isa festivalil ning meile juba peremehe kaudu tuttavaks sai. Tegime juttu ja pakkus meile õlut J Corona laimiga, nämm. Läks veel 15 minutit ja ka meie tööandjad jõudsid kohale. Parkisime karavanpargi kõrvale suurde parklasse. Ühel masinal pandi generaator tööle, et sügavkülmik ning tavaline külmik ikka külmad oleksid, sest jäätised ei tohi ju üles sulada... ning piim hapuks minna. Perenaine ütles, et nad pakivad lahti ja siis läheme õhtusööki sööma, nad teevad välja. Helina oli vässu ja läks tuttu ära. Ma ei jätnud võimalust kasutamata ning läksin kaasa. Neil olid veel mingid tuttavad siin samas söömas. Valisin lambaprae... Kõik teised kiitsid, kuid mina ei ole siiamaani aru saanud lambalihast ja vist ei saa ka... Esiteks oli sellel ikkagi tavapärane villa maitse juures... ning täitsa mage oli ka... ning kõrval olev keedukartul ning sweet potato olid ka magedad... aga kuna kõht oli tühi, siis panin ikka kõik kinni... Täie raha eest :D Nimel maksis see praad 29 dollarit... Näiteks võin tuua, et tegime täna poes shoppamist ning peale pooleteise nädala söögivaru ning nuustikute, pidurivedeliku, hambapasta ning paari veel asjaliku asja ostmist oli meil arve 75 dollarit... siis saate aru, et see praad oli tegelikult ikka päris kallis :D Paar õlut osteti ka veel kõrvale. Perenaine ikka kiitis meid, et oleme head töötajad ja sellega ta tahab näidata, et hindab meid. Kurtis mitu korda, et kahju, et ikka Helina ei tulnud ja pakkus, et võiksin talle midagi tellida ja autosse viia. Aga lõpuks saime kokkuleppele, et järgmisel korral siis teeme tasa J Nüüd tuttu, täna sõitsime 442 km, homme jääb sõita 488km. Statistika koha pealt niipalju, et meil on täna kahekümne kolmas öö Scooby Doos J

Ja lugejamäng endiselt jätkub, mis on meie järgmine linn, kus kohviku püsti paneme??

Head und.

R.

Helina mudas :D

10 h tööd

Hommikul äratus, käisin jooksmas, Raiki tegi hommikusöögi ja läksime 9.15ks tööle. Hommik algas kohe kiirelt klient kliendi järel. Osalt oli tunne, et on veel kiirem päev kui eile. Igatahes jooksime viiekesi hullupööra ringi umbes 17ni. Sellest alates hakkasime asju kokku pakkima ja koristama. Koju sain umbes 20 ajal. Raiki natuke hiljem, kuna meestetöö on lõpus. Käisime pesus- kõik kohad olid piima, jäätist ja šokolaadi täis, Raikil ka õli, mis tuli tõstukist. Nüüd oleme autos ja lähme tuttu. Hommikul veel paar asja Wendy’s karavanis ajada ja siis sõidame juba minema. Homme plaan umbes 400 km sõita.

Helina

Kõige busy-m päev üldse.

Hommik algas plaanipäraselt mannapudruga. Kappasime 9ks kohale. Rahvas hakkas vaikselt kogunema. Ja siis läks elu käima. Korraks saime lõunapausi teha. Võtsin tööandjate tuttavate käest kartuliroa, väga hea oli J Muidu oleks 10 dollarit maksnud, kuna aga me tuttavad juba, siis öeldi mulle, et pane oma raha ära... Sobib :D Päev oli väga kiire. Kogu aeg inimesed järjekorras. Perenaine kiitis meid ikka vahepeal. Rääkis, et eelmisel aastal samal üritusel oli tal 2 prantslast, kellega pärast seda enam koostöö ei jätkunud... Küll nad olid omavahel tülitsenud ja karjunud, küll ei saanud keelest aru, mis kliendid rääkisid ning ei saadud ka neist aru. Müügikioski taga olevat olnud lauatäis tellimusi, mis läksid mahakandmisele... Meil läks igatahes hästi J vist :D vähemalt kiideti meid mõlemaid. Ega vigu tuleb ikka, aga nüüd on juba vilumus olemas, et neid kiirelt likvideerida ja minimaalsete kuludega. Homme tööpäev u 17ni ja siis pakkimine. Esmaspäeval algab sõit 940 km kaugusel asuvasse järgmisesse linna. Siit ka järjekordne lugejamäng. Mis on järgmise linna nimi, kuhu liigume???

Tänasest täitsa jalad annavad tunda, et päev otsa on nende peal seistud, 14 h.

Und

R.

1. Selfi jaoks leiab alati aega. 2. Meie kohviku tagatuba, kõik on tegelikult süsteemi järgi. 3. Lõunasöök. 4. Menüü.

Rodeooooo.....

Hommik algas kell 7: äratus, pesu, smuuti, Raikil mannapuder ja lõunasöök kaasa. Nii me läksime 9-ks tööle. Olime 1,5 h niisama, kui tuli välja, et väravad avatakse hoopis kell 12, mistõttu meie saime pool tundi vaba aega. Hommik oli väga vaikne. Sõna otseses mõttes otsisime tööd. Pakkisime saiasid, purustasin šokolaadi jne. Õhtul, kui meie tunnine paus sai läbi, oli ka perenaine kohale tulnud. Ta ütles, et on meis kõigis väga pettunud, et me piisavalt ei teinud. Oleks võinud kõik kapid ära täita jne, millest meil Raikiga ei olnud aimugi. Igatahes ütles Eloise, et ta ongi selline, kui müük hästi ei lähe. Pärast tekkisid tal ilmselgelt süümekad, sest ta hakkas meid igal nurgal kiitma ja lubas meid kogu aeg rodeot vaatama. No, õhtu oli ka suht tihe, nii et lõpetasime enda tööpäeva 23.30. Nüüd oleme Scoobys, Raiki sööb veel ja siis tuttu. Hommikul 9-ks platsi jälle.

H.

Nagu loomad puuris.

Hommik algas valutava ja paistes näpuga, mille olin eile õhtul suutnud aia otsas lõhki tõmmata. Eile sai auto ilusti pestud ja hakkasin ühendama voolikut kohviku külge, aga see ei ulatunud ja sikutasin ning voolik tuli kraani küljest lahti. Aga see kraan oli 2,5 meetrise traataia taga. Ronisin üle, toppisin pritsivale kraanile voolikut otsa, ise sain läbimärjaks, aga otsa ei lähe. Samas tundsin, kuidas traat oli läbistanud cm sügavuselt sõrme, imesin aegajalt sõrme verest puhtaks ja sülitasin veeloiku. Veeloik tõmbus punaseks. Voolik otsa ei läinud, kraani kinni panna ei saanud, ise läbimärg. Ronisin uuesti üle aia, lippasin Steve juurde ja küsisin kraani otsikut, millega kraan kinni keerata. Hüppasin uuesti üle aia. Sain kraani kinni. Sülitasin verd jälle. Selgus, et vooliku otsast plastik kinnitus oli ära murdunud. Ronisin uuesti üle aia Steve juurde ja küsisin uue vooliku otsa ja ronisin tagasi üle aia ning parandasin olukorra ja ronisin viimast korda üle aia. Näpp tegi selleks ajaks juba põrguvalu. Valuvaigisti päästis olukorra. Hommikul tegime pannkooke. Väljas oli täielik vaikus, tundus nagu terve areeni peal olime ainult meie kahekesi. Vaatasime ühe filmi lõpuni – Short Term 12. Käisime korra platsi peal jalutamas. Kella 09st ei lastud enam inimesi areeni keskele ega siit välja. Esimesed hobused jooksid rajal alles kella 13 ajal... idiootsus hoida inimesi kinni selle pärast. Kuulsime kabjaplaginat, hobused tulid ja läksid. Kõik, üks sõit tehtud ja järgmine poole tunni pärast. Pealtvaatajaid polnud, ainult sõitjad ise... ja kõik see pidi nii tähtis olema.. pidi vaikus olema, et jummala eest hobuseid ei häiriks. Ühe sõidu ajaks läksime raja äärde ning kuulsime kuidas ratsanikud ise röökisid, mis hirmus, enda hobuste peale, et need kiiremini sõidaks. Igav hakkas. Vaatasime paar osa Arrow ka järele. Helina luges raamatut ja võttis päikest vahepeal. Selgus, et kella 18st lastakse pooleks tunniks värav lahti ja siis jälle kinni kuni 22ni. Võtsime plaaniks välja minna ja poest värsket toidukraami juurde osta. Kell 18 aga väravat ei avatud, ronisime üle. Helina sai veel spordilühikesed püksid, maika ja patsikummid J Hetkel istume McDonaldsis, kus on tasuta nett aga tigukiirus sellel. Kõrval röögivad aborigeenide lapsed nagu metsalised :D Hullemad kui meie linnachillerid. Täna oli puhkepäev, aga nüüd 3 järgnevat päeva peaks tulema pikad pikad tööpäevad... hommikul 9st õhtul ei tea mis kellani. Ostsin mannat ka, et endale hommikuks mannaputru teha. Tükk aega otsisin, enne kui leidsin ja neil oli ainult ühte marki ja maksis teine 3,45 dollarit. Suht delikatess siin, mida keegi ei söö. Nämm.

Kuna McDonaldsi nett oli nii aeglane, siis lõpetan blogi kirjutamise Scooby-Doos. Loomulikult ei lastud meid ka kell 22.00 sisse, vaid mingi onu teadis öelda, et läheb 22.30ni... natuke ootasime ja vaatasime kuidas ühekaupa suksud mööda vuhisesid, siis sai kopp ette ja ronisime üle aia ja lippasime üle. Tegime õhtused toimetused ära ja olen juba voodis, kui Helina veel tualetti läks ja järsku väljast mind hõikama kukkus. Ma mugavalt juba teki all ja ei hakanud välja tormama. Helina tuli hetke pärast tagasi ilma plätudeta... nimelt enamus karavane kasutavad siin voolikuga vett ning kui kusagilt vett lekib, siis tekib sinna kohta porimülgas ning pimedas Helina ei näinud seda ja jättis plätad 10cm sügavusse porimülkasse :D Nüüd kookis need välja ja läks dušširuumi pesema.

Olge tulbid.

R.

 1. Väiksed varvad vs suured varvad. 2. Leegi kaitsemine tuule eest. 3. Esimene rida horse race'il. 4. Helina vs härjad

1. Helina leidis uued sõbrad - Sammy (tahtis ainult süles olla) ja Jackson(tahtis Helina käe ära süüa). 2. Helina kaotas plätud. 

Esimene vihm

Hommikul ärkasime üles ja oh imet, sajab......No seda pole nüüd küll näha olnud. Igatahes läksime tööpostile, kus esimese tunni vihma sees mässasime, siis koos ülemustega 2 h varikatuse all passisime ja ootasime vihma möödumist. Muidugi oli see ainuke koht, kus terves Queenslandis sadas. Kuna oleme mägede vahel ja tuult ka ei olnud, siis sajupilved seisidki meie peal. Hakkasime tööle ja mingil hetkel läks Raiki koos Stevega linna kaupa tooma. Vahepeal käis ka Lynne ära oma niite haava seest välja võtmas- tal on/oli nahavähk ja umbes 1,5 nädalat tagasi toimus operatsioon. Tegime enda naiste tööd (koristamise, asjade paigutamise jne ära), siis võtsime ette nende reka pesemise. Mina suure harjaga, Elouise, briti tüdruk, vooliku ja puhastusvahendiga ja Lynne väikse harjaga. Saime reka pestud ja siis askeldasime veel natuke, kuni mehed jõudsid tagasi. Igatahes meie jaoks lõppes päev umbes 16. ajal. Mehed hakkasid siis veel teist rekat „pesema“. Nägin Raikit mööda kõndimas, 2 õlut käes, küsisin, et mis teete?....Raiki: „Peseme autot!“.....No, aega läks umbes 2 h ja auto oli lõpuks pestud. Mehed.... Lynne naeris, et Stevega käibki asi nii...

Homseni!

H.

Rodeo vol 2.

Terv. Öösel kiskus ikka päris jahedaks. Kõrvad tahtsid ära külmuda, aga teki all oli soe. Ajasime hommikul kargu alla ning võtsime kohe suuna linna poole tagasi. Mõtlesime, et omadega on ikka kõige kindlam koos telkida ning suundusime selle koha poole, kus kogu see järgmise nädalavahetuse üritus toimub – Buchanan Park. Võite google mapist vaadata, päris suur on. See Mount Isa asub mägede vahel, nagu kausis. Saime Scooby ära pargitud ning jalutasime kesklinna poole üle mäe. Seal oli ka korralik vaateplatvorm, kust nägi nii linna kui ka seda hobuse ringsõidurada. Ilus. Eile unustasime mainida, et peale selle papaia, mis me poodi tagasi viisime, vahetasime ka selle FM transmitteri poes ringi, sest see oli natuke liimist lahti tulnud pärast paari korda kasutamist. Keegi ei hakanud väga pikalt juurdlema probleemi üle ja küsiti, et kas tahate raha tagasi või uut seadet. Täiesti inimlik suhtumine. Tööd ei teinud täna midagi, sest täna ei saanud veel sellele alale ligi, kus meie müüma hakkama. Tuli välja, et meie tööandjad ei tulnud mitte täna hommikul kell 5 nagu nad pidid (varakult selle pärast, et neil mõlemad rekad ülekaalus ja kui politseile vahele jäävad, siis saavad trahvi), vaid olid juba õhtul ära sõitnud kohale. Seda seetõttu, et neil ühel rekal aken katki ja hommikul kell 5 oleks olnud külm sõita :D Seadsime Scooby ilusti paikselt sisse, lohistasime kaabli ja valguse kabiini ning puhkasime. Kuidagi imelik tunne oli, kui midagi teha pole... aeg venib. Nagu eestlased ikka, kui kaks päeva (nädalavahetus nt) pole tööd teinud, siis juba igav ja tahaks tööd teha ja samas kui tööd teed, siis ootad juba puhkust, ehk siis kunagi pole täielikult rahul :D Homme kell 08:45 alustame tööga, pakime kogu krempli lahti. Seekord paistab, et meie müügiplats on elukohast umbes 300 meetri kaugusel. Eks homme jälle targemad. Sau.

Head und

R.

1. Vaade Buchanan Park'ile 2. Tibu imetleb linnavaadet 3. Linnavaateselfi 4. Päiksevõtt

Puhkepäev!

Hommik oli marukülm. Käisime pesus, tegime smuutid ja läksimegi rändama. Käisime ka Cloncurry Woolworthis ja ostsime papaia, mis maitses jube halvasti. Seega piirdusime 2 ampsuga- minu arvates oli see halvaks läinud. Sõitsime Mount Isasse, kuhu on umbes 120 km. Suundusime K-Marti, kust ostsime autosse vajalikke asju, siis suundusime second-hand raamatukauplusesse, kust ostsin ühe raamatu, Raiki ei osanud midagi osta- liiga suur valik oli :D Edasi käisime pangas, siis autolammutuses, kust lootsime Scoobyle kängururauad saada. Tuli välja, et need on jubekallid. Hakkasime juba linnast välja sõitma, kui teele jäi Woolworth ja tuli mõte ikkagi õnne proovida, äkki saab papaia ära vahetada või lihtsalt raha selle eest tagasi. Meie imestuseks pmts seda toodet ei vaadatudki, ei maitstud, anti kohe raha tagasi ja öeldi, et äkki saate midagi samas väärtuses poest asemele osta, mingi puuvilja või sama toote. Mõtlesime, et meil kõik olemas, aga sattusime normaalse hinnaga bataadi peale, mille ka võtsime. Läksime kassasse, kust teine teenindaja juba küsis, et kas teil oli see halvaks läinud papaia. Tuli välja, et oleks võinud rohkem asju välja valida, sest me ei pidanud enda bataadi eest midagi maksma. See on n-ö kompensatsiooniks, et saime halva toote, vot, kus on teenindus. Edasi suundusime Moondarra järve äärde, kus pidi meeletult ilus vaade olema. Mõned ütlesid, et saab ka ujuda, teised väitsid, et seal on krokodillid. Igatahes jõudsime sinna ja vaade oli tõesti väga ilus. Seal küll ööbida ei tohtinud, seega sõitsime natuke maad edasi ja oleme ühes parklas.

Head esmaspäeva!

Homme oleme vist vähem aktiivsed :D

H.

1. Õhtusöök vabas looduses koos krokode ja sisalikkudega:) 2. Sisalik puul 3. Kohalik koaala puu otsas. 4. Lake Moondarra elanikud 

Esimese nädala viimane tööpäev.

Terekest. Hommik algas nagu ikka, smooti sisse ja tööpostile. Täna oli väga rahulik. Inimesi oli ikka väga vähe, sest mingit programmilist osa polnud, ainult inimesed, kes kokku pakkisid asju. Paar tundi müüsime ja pärast seda hakkasime asju kokku pakkima. Umbes 2 h ja kõik oli koos, asjad tuli nii panna, et nad sõidu ajal liikuma ei hakkaks. Kõik sujus ladusalt ning tööpäev sai läbi. Käisime pesus ja mõtlesime täna liikuma hakata, kuid jäime ikka paikseks. Tegime veini ja õhtusöögi ja istusime kamraadidega lõkke ääres. Mõnus päev oli J Homme hakkame liikuma, ja hiljemalt kolmapäeval ühineme jälle nendega, et Mount Isas lahti pakkimisel aidata. Egas midagi, aitab küll tänaseks ;)

R.

Õhtusöök ja esimene vein :)

Hei!

Mis te arvate, mida me mõlemad unes nägime???? Õigee.....me teenindasime inimesi ja Raiki nägi isegi, et üks poiss jättis maksmata, seega ta hüppas üle leti ja hakkas teda taga ajama. Tegelikult pikka pidu ei olegi, mõlemad oleme väsinud ja lähme tuttu ära. Hommikul läksime 9-ks tööle ja lõpetasime 22.15. Homme lähme 10-ks. No, tegelikult pidi tänasega kõik olema ja homme vaid koristamine ja asjade kokku pakkimine, aga siis ütles ülemus, et keegi andis nüüd infot, et homne päev ikka jõus. No, eks näeb, sest Raiki käis lõpus rodeot vaatamas ja kuulis, et hõigati välja võitjad ja jäeti hüvasti- järgmise aastani siis..... No, meie töökoht on 20 meetri kaugusel, seega erilist vahet ei ole :D  Raiki sai täna relakaga metalli lõigata ja seda õlist puhastada. Midagi erilist vist öelda ei olegi. Hull tuul on ja jubekülm ka.

Homseni!

Ciao!

H.

1. Helina ja Raiki esindavad Tantsutaldasid oma pusadega :), 2. Helina täies uhkuses Wendy's ratastel karavani ees. 3. Üritasin rodeost pilte teha, aga kui meil paus oli, siis oli mingi teine võistlus ja sain ainult mingi tüübi tünniga peale. 

Smooti tooti juuti!

Päev algas äratuskellaga, suht loogiline ju? Tegelikult panime varem kella tirisema, et jõuaks jooksma minna. Võtsime peremehe koerad ka kaasa, jõudsid ilusti sammu pidada. Hommikujooks tehtud, smooti joodud, käisime korra linnas toiduvarusid täiendamas ning tööpäev pidi algama kell 10... lükkus edasi, kuna polnud reaalselt ühtegi inimest. Rodeo ise pidi algama kell 17, aga inimesi natuke küll liikus, kuid väga vähe. Seega oligi meil hea õppida erinevaid jooke-sööke tegema. Algus oli päris keeruline, sest kõik on uus, aga vaikselt hakkas tulema. Juhe jooksis vahepeal nii kokku – smooti, milkshake, thickshake, hotdog, sundae, fundae, mega hotdog, megashake, supashake, flackeshake, rocket, slushy ja kõigil on veel erinevad maitsed ja rääkimata lahtisest jäätisest, mida on 21 erinevat maitset – boysenberri, bubblegum, rainbow, macadamian, cookies and cream, frogs in a pond. Ma olen küll enne t-särgipoes töötanud, kuid seal olid enamus asjad ikkagi valmis ja pidin ainult trüki peale tegema. Nüüd peab kõik ise valmis tegema... Kuigi jah, kui teile tundub, et kõik smootid ja milkshaked on tervislikud, siis nähes neid tagamaid, et kuidas ja millest neid kõike tehakse, siis njma... las ta praegu jääda. Ühesõnaga väga busy-ks ei läinudki. Olime 22:30ni pukis. Peremees küpsetas vahepeal päev otsa lõkke peal suure malmpaja sees meile õhtusööki, milleks imehea curry beefiga ja riis kõrvale. 5 h tuliste süte sees. Megahea oli. Punase veini ja curry ja veel igasugu vürtsidega. Meile kõigile meeldib vürtsine toit, seega kõigile väga meeldis. Päeva lõpus maitsesime ka erinevaid jäätisi ja jäätisekokteile. Mõned on päris head ;) Päeva keskel, kui tundus, et rahvast pole, siis peremees ütles, et paneme tunniks uksed kinni. Istuge niisama, jooge õlut ja tunni pärast jälle tööle. Nu kas ei ole inimlik suhtumine tööse? Ka nemad jõid päeval õlut. Inimesed ei stressa nii palju kui Eestis. Kõik on easy going. Aga mingi hetk jooksis küll ikka juhe nii kokku, sest neil on küll süsteem, kuid kassasse sisse kandes, ei ole pmst vahet, kas kannad sisse 6 dollarilise joogi või sama hinnaga söögi. Väga tähtis on ka see, millisesse topsi mingi jook teha. Kõige kohta on oma süsteem ja valesse teha ei tohi. Võid ju mõelda küll, et ega klient aru ei saa, aga kuna neid Wendy’s kohti on üle Austraalia paarsada, siis kliendid teavad täpselt, mida nad saada tahavad või kui sealt midagi puudu on. Homme peaks tulema töökam päev, kuid hea oligi täna rahulikult õppida.

Tuttu ja homme uue hooga. Täna näen unes raudselt, et ajan milkshakesid taga ja pillan maha :D

Head und.

R.

 Hommikune jooks.

Kui Helinal oli vahepeal juba tunna, et hakkab asjast aru saama ning suudab juba naeratada, siis minul oli päeva lõpuks ka selline tunne nagu esimese pildi peal näha :D