Tom Price

Jälle oli see kuradi madrats poole öö pealt tyhi. Mis sest et augu ära parandasime ja uueks korgiks ketšupipudeli korgi koos kiletihendiga aretasime. Kuskil on veel midagi. Aga kell 7 hommikul ongi juba liiga palav telgis magada. Oligi äratus ja hakkasime vaikselt asju kokku panema. Raiki ja tydod käisid jooksmas. Ma kirjutasin Henrile kirja vastu, sest mine tea kunas netti saab jälle. Tegime kõva hommikusöögi , sest tee on pikk sõita. Mina olin täna rool. Startisime täpselt check-out’i ajal. Kell 10.00. Lasime lõuna poole minna , et saada te peale, mis viib põhja. Olime jälle poolsaare peal, kus välja pääseb 100 km lõunasse ja siis alles yles põhja poole. Mul oli pärast 200 km sõitu juba peff nii kange. Pikk tee, samad põõsad mis alati ja sama oranz muld. Jõudsime yhte tanklasse, kus myya koperdas natuke lonkaval sammul autot tankima ja pakkus , et me oleme lätist. Kysisin, et miks ta nii arvab. Ta võitis, et lipu järgi. Nu natuke pani mööda, aga peaaegu. Tanklas olime pooltunni. Sõime jäätist ja jõime kylma jooki. Sest temperatuur oli terve tee sinnani metsik ja autos kliimat ei ole . Ainus kliima on aknad alla.

Ja seda ka... Jennal sai hommiku startides 2000 km meiega.

Edasi sõitsime mööda natuke huvitavamat teed. Seal kus oli ymberringi ainult mäed. Alguses oli yhe kõrvale kirjutatud 255 m kõrguseks. Ja see läks kohe järsku. Mitte laugelt nagu munamägi. Siis sõitsime yha edasi ja edasi. Raiki nokkis kõrval, elis magas tagaistmel. Sokk oli niisutatud ja ninale pandud, et jahedam oleks, Ja eike luges midagi asjalikku. Aga ta vahetas selle peagi mingi kohaliku kollase ajakirja vastu, seni kuni ka magas natuke. Sõitsin mööda mäest, mille äärde oli kirjutatud 966 m kõrguseks. Juba lubab... :D

See tee pidi viima meid linnakesse nimega Tom Price. Sinna viis pikk tee ja lyhike tee. Pikk oli 60 km pikem aga kõvakattega tee. Me valisime loomulikult tee, mis oli kruusatee ja pidavat olema väga hull rada. Nu ma ei tea . Paar järsemat langust ja tõusu oli aga sarnaseid võrumaalgi nähtud ning jõudsimegi kohale. Möödusime ka yhest kaevandusest. Tom price on reaalne kaevanduslinn. Tundub et kõik meeskodanikud töötavad kaevandustes ja naisterahvad tegelevad linnas muude ametikohtade täitmisega. Esmalt otsisime öömaja. Karavanpark oli liiga kallis. 37 taala nägu väikse putka eest. Motell oli yleyldse 170 taala kahele. Ja nii me ei teadnudki kuhu minna. Linnas oli kuulutus, et tna 30ndal on ringrajal võiduajamine. See tuli ka plaani, et kui söödud saame siis läheme. Aga meie selle majutusega oli ikka täbar lugu. Mul korraks tuli idee, et oleks pidanud ikka sinna kummituslinna täna ööseks minema. Sest on jua halloween :D:D... Aga tee peal sai kokku lepitud, et sinna alles siis kui tom price’st lahkume.

Sõitsime vahetult enne päikeseloojangut nimeta mäe poole. See pidi olema ainus mägi, millele on 4x4 maasturite ligipääs. Mõtlesime, et sõidame kuskile sinnapoole. Kui ma selle lõpuks yles leidsin, siis seal oli silt. Et mäkke sõita ainult päevavalges. Niiet sinna me täna ei hakanud ronima, sest poole tee peal oleks pimedaks kiskunud. Ja me ei räägi väiksest mäest. Umbes 1100 m kõrge. Sõitsime mööda kõrvalteid mägede vahel ja leidsime sobiva koha kus telkida.. Panime laagri pysti ja kokkasime mõnusalt, Yle mäe kostab raju kihutamine ringrajal. Sinna me seekord ei jõudnud. Aga homme hommikul vara ... kui dingod meid veel ära ei ole söönud, hakkame oma mäkketõusu tegema! Ja siis edasi rahvusparki turisti mängima.

Head ööd praegu. Meil on kell 8 õhtul!

Ja blogi wordi valmis kirjutatud, sest netti pole!

Alari

Vaikne päev Exmouthis

Minu esimene äratus oli täna eriti varajane, sest umbes kella 5 ajal hommikul avas keegi meie telgiukse ning ronis sealt vaikselt või siis mitte nii vaikselt sisse. See oli Raiki. Küsimusele, mis küll teda meie telki toob vastas ta: „Me läksime Altsikuga tülli“Ma muidugi ei uskunud seda eriti, aga ei viitsinud oma pead väga vaevata ka ja keerasin lihtsalt teise külje..kuid mitte kauaks, sest üsna peagi avastasin, et kahe inimese vahale pressituna on üsna ebamugav magada. Meil on küll kolme inimese telk, kuid madratsi pinda jätkub küll ainult kahele ja just sellele pehmele pinnale Raiki pretendeeriski. Kuid siiski oli kaalul minu hea uni ja ma olin sunnitud sissetungja üsnagi kurjalt kõvale telgipõrandale lükkama ja sinna siis vaene Raiks muidugi jääma pidigi. Hommikul saime siis teada, et põhjuseks miks meie telki tuldi oli see, et poisid olid eelmisel õhtul oma madratsi korgi ära kaotanud ning seepeale otsustanud autosse magama jääda ning kuna seal eriti mugav polnud tuli endale teine koht leida. Mõni aeg pärast Raikit ronis ka Altsik autost välja, nende oma telgi kõvale põrandale. Altsik lootis muidugi ka Raiki sealt eest leida, kuid Raiks oli tüdrukute telgi kasuks otsustanud. Igatahes hommik oli üsnagi tavapärane-telk kokku, väike söök, natuke üritad ennast ka korda teha, asjad kokku ja minek. Meie esimene peatus oli üks väga ilus kanjon, kust avanesid järjekordselt uskumatud vaated. Nagu filmis! See tee, mis seal kaljude vahel lookles oli mõneti päris ohtlik, nii et sai natukene adrenaliini ka. Tee lõpus oli mingi matkarada ka, kuid see oli 8 km pikk ja poiste magamata öö ei lubanud küll seda katsumust ette võtta. Kui tagasi hakkasime sõitama, lasti Eike ka natukeseks rooli. Edasi suundusime siis Exmouthi linna endasse, selline pisikene kuurortlinn, enamasti on siin majutusasutused ja päris palju surfi-ja sukeldumispoode. Vaatasime siis natuke ringi, tahtsime oma veealuseid pilte ilmutada, kuid seda oleks saanud teha alles esmaspäeval, nii et see jääb siis järgmisse linna. Peale linnaga tutvumist uurisime kohalikke randu, üritasime snorgeldada ka, aga siin küll midagi vaadata polnud, ju olime siis vales kohas, aga pole hullu, eilset kogemust nagunii ei väga võimalik üle trumbata. Samuti käisime ühes rannas kus novembrist märtsini kilpkonni vette sibamas võib näha. Järgmises rannas nautisime Eikega linnast ostetud mangot. Need on tõesti taevalikud puuviljad, aga päris kallid ka. Hooajal, ehk siis praegu saad ühe 2,5 doltsiga kätte, aga mitte hooajal maksab tükk 5 dollarit. Igatahes täna nägime päris mitut randa, kõik ühesugused, ei midagi erilist. Järgnevalt läksime rahvusparki. 11 doltsii oli sissepääs. Meie sihtpunkt oli voolava jõega kanjon. Kõik tee peale jäävad rannad jätsime vahele, sest tõesti tänaseks randadest aitas. Saime ühe suure heateoga ka hakkama, tõmbasime sveitsi tüdruku liiva väga väga tugevalt kinni jäänud karavani välja. Nii et saime lõpuks Jenna vintsi ka ära proovida. Ainult vintsist jäi küll natukene väheks, tuli ikka mootorijõudu ja lükkamist ka kasutada, aga hakkama saime. Tubli on ikka see meie Jenna ja loodame, et kui meil vaja, tullakse ka meile appiJ Lõpuks jõudsime siis selle kanjonini, seal pidi natuke ikka ronima ka, aga asi oli seda väärt, saime jälle mõned pildid, mida kunagi saab oma lastelastele näidata, et vaata siis lapsuke, kus su vanaisa/ema kõik käinud on:D Järgnev plaan oli ööbimiskoht leida, otsustasime oma holiday(pukuse) pargi kasuks, kuna kõik majakesed oli täis, leppisime telgikohaga 44 dolsti nelja peale. Selle eest saame pesta, kööki ja grilli kasutada ja isegi bassein on olemas. Nii, et väga okei. Aa ja üks emu kõnnib ka siin telkide ja majade vahel ringi nagu kodus, see on ka päris huvitav vaatepilt. Kui olime end sisseseadnud, läksime veel poodi, tegime mõned ostud, sest homme asume jälle teele ja üleval kõik veel kallim, isegi siin oli juba hinnavahet täitsa märgata. Täna otsustasime õhtusöögiks grillida. Loomaliha ja värske salat. Polnud just paha. Homme hommikul jälle vara üles ja teele. Liigume siis sisemaale, Tom Price, seal lähedal ka väga kiidetud Karijini rahvuspark, mida kindlasti külastame. Ühe väikse põike tahame teha ka ühte kummituslinna nimega Wittennoom, mis on ametlikult mahajäetud ja kurikuulus oma salapäraste mõrvade poolest kohalikus kaevanduses, kuid siiski elavad seal endiselt mõned vastupidavad residendid, kes pakuvad majutust ja nii. Eks me siis näe, mis seal toimub. Kuna me siis homme lahkume taaskord tsivilisatsioonist, siis arvatavasti paar-kolm päeva meist eriti midagi kuulda pole, aga ma usun, et muretsemiseks pole põhjust, kui me just Wittennoomis ära ei kao. MUAUHAHAHA:D Aga olge tublid ja mul on ka aeg magama minna, teised juba ammu tuduvad, meil on see unereziim siin ikka eriti imelik. Kell seitse üles ja 9 ajal juba magama. Aga mis seal ikka, see on see Austraalia ringiränduri elu!

Ja ma tahan veel öelda, et kõik see mida me siin nädala jooksul oleme näinud on olnud tõesti lihtsalt unustamatu ja ma usun, et veel paremaks läheb :)

Ellu

Meie autos olnud kolme plaadi pealt on saanud meie enim kuulatavaks looks ---> http://www.youtube.com/watch?v=D4iHb3XBC60

Createst adventure this far?

Kell 7 äratus. Eikega läksime ookeani äärde jooksma, poole peal käisime ujumas... soe.... nägime kihutavat krabi rannas lidumas. Tagasiteel jooksime õigest kohast möödagi :) Tagasi jõudes oli altsik juba enda söögiga lõpetanud ja mullegi jätnud. Eike ja ellu alles alustasid pugimist ja siis asjade autosse sobitamist, täna oli nende voor :) aga kõik mahtus siiski ära, kuid kokkupandava laua kokku panemisega läks kõigepealt 3 minutit ja siis andsin paar vihjet ning laud oli 30 sekundiga koos :D. Sõitsime tagasi liivadyynidest välja linna. Linnake ise pole suurt väärt, ainult tanklake, paar poekest ja suur rand. Tegime siis investeerigu ning soetasime tuuri klaaspõhjaga laevaga plus snorgeldamine. Kuna sinna oli paar tundi aega, siis tegime vaiselt pikniku ära ja võtsime sutsu päikest. Reisi alugs oli paljulubav. Peale meie nelja oli seal ainult veel kapten ja giid :D. Paadi põhi oli tõesti klaasist ja nägime kõike mis veel all toimus. See on kireldamatu... suur 2 meetrise läbimõõduga kilpkonna ja need aastatuhandeid kasvanud korallid. Peagi saime ka snorgeldama... oi jummel jeerum jessas, kus see oli kogemus.... aeg läks nii kiirelt, tegime pilte ka allveekaameraga, mille soetasime 20 doltsi eest, millega saime 27 pilti veel all teha. Eks näis, mis neist välkja tuleb. See, mida seal nägime oli tõesti kirjeldamatu, me olime seal 1,5 h veel all pmst, aga tundus nagu mingi yle poole tunni natuke. See oli kustumatu filmilint, mis jätkas uuenemist. Oeh. Tuur kestis kokku 2 h ja kell saigi 16 ja hakkasime liikuma Exmouthi poole. Huvitav seik, mis siin veel juhtus oli see, et kui vahepeal ujumas käisime ja tagasi auto juurde tulime, siis oli meie autole kirjutatud tolmu sisse : TSAU! ÄGEDAT TRIPPI! A & H. Kindel märk, et siin on hetkel veel vähemalt 2 eestlast:D neid me muidugi ei näinud, kui enne ärasõitu nägime hoopis kahte teist eestlast. :D:D Ja need polnud need A ja H. Maailm on ikka pisike. Sõit Exmouthioli värvikirev:D kyll jooksis teel vastui lehm, vahel kaks, vahel terve kari, vahel jaanalind, vahel lammas ja vahel känguru. Täpselt need loomad meil eest läbi jooksid :D. Siis oli tee ääres veel tunandeid termiidipesasid, kuigi algul me ei saanud yldse aru, mis asjad need on. Need on mingi 2 meetri kõrgused nagu suured porihunnikud. Aga viimaksnägime silti, mis ytles et termiidi pesad on need. Päike hakkas silmapiirile lähenema ja lootsime jõuda kuskile kämpaalale enne pimedat, kuna aga selgus et kämpaalad on alles läbi linna vele minna 50 km, siis pöörasime lambist kohas paremale ja sõitsime 500 m ja jäime peatuma. siin me kämbime, kus on loomulikult kämpimine keelatud :D, aga kes meid ikka ära tuleb ajama. Nyydseks on toit tehtud, söödud, jutud räägitud, kell hakkab 00 saama, homme läheme edasi linna poole, ja homne sihtpunkt on nude-beach :D Tydod seda veel ei tea :D. Aga nyyd magama ära.

Tsau.

Küpsis on otsas.

Raiki.

Coral Bay.

Heihoo. Äratus kell 6, läksime eikega jooksma, täitsa 40 minutit sai tehtud, ellulällu ratsutas samal ajal hyppenööri. Altsik magas. Kogu kaader kokku pakitud asusime põhja poole teele. 380 km põhja poole, vahepeal teadsime, et kui pöörata õigest kohast vasakule siis jõuame rannikule, kus on koht nimega King waves kill. See oli seal sõna otseses mõttes. Kõigepealt sõitsime 50 km lääne suunas pärapõrgusse ja seal see oligi. Ilus kaljuline rannik ja lained peksid vastu äärt. Agsa seal oli kalju niiviisi kulunud, et vett pritsis heal juhul 5 meetri kõrgusele õhku, nagu geiser vms. Sealt panime siis edasi. Vahepeal, nägime oma pmst esimest kappavat känguru otse tee kõrval ja loomulikult mitukymmend känguru, lehma ja ma ei tea veel kelle laipa. Loomulikult ka elusaid lehmasid, nad jooksevad siin looduslikult ringi. Viimaks jõudsime Coral Baysse, suht väss ja käisime natuke snorgeldamas aga hakkasime kohta otsima, kus lõunad syya ja kus kämpa pysti panna. Telgiplatsi eest kysiti 43 dollarit ja majakese eest 130. Jääb ära. Sõitsime linnast välja otse düünidesse ja leidsime ideaalse privaatse koha. Täitsa omaette. Muidugi ei tohi siin kämbata aga mis seal ikka. Pilt paistab täpselt nagu oleks lumi maas ja lund sajaks, aga oh ei kallikesed, see on siiski täitsa soe liiv :P Tydodel läks telgi pysti panemisega pimedas raskeks, kuigi jõudsime siia juba kella 3 ajal, kuid rannas peesitamine ja pikutamine oli teatud hetkel huvitavam :P . Kaitseks said nad siiski võrgu pysti aetud meie telgi kõrvale :D. Homme äratus kell 7 ja jooksma. Pärast seda linna tagasi ja vb atvdega sõitma ja klaaspõhjaga paadiga sõitma. Hetkel juba suht magame telgis, kuigi kell alles vaevalt pool 9 õhtul. Aga kuna siin kell 19 pime, siis ple muud teha :P homme jõuame rohkem. Homme kella 16 ajal stardime Exmouthi poole. Meie järgmine sihtpunkt põhjas. Päikseloojang ookeani oli super :)

Head telgiund,

Raiki.

Tööotsinguil Carnarvonis.

Hei. Plaanipäraselt kark alla kell 6.30. Söök ja 7.30 start istanduste poole, et siis ukselt uksele läbi käia ja uurida, kas kellelgi töötajaid vaja pole. Hetkel peaks siin olema palju tomatit, banaani, paprikat. Kuidagi aga tundus, et igal pool olid sildid NO WORK, NO ENTRY ning me pole väga oodatud :D. Ikkagi koputasime päris mitu farmi läbi ja paaris kohas võeti meie numbergi. Aga lootust, et sealt helistatakse, on väga vähe. Kui olime paar tundi ringi lasknud ja otsinud töökuulutisi ning kodus natuke internetis tööd teinud, siis selgus, et siia linna me ikka ei jää. Sammud jälle Woolworthi poole ning ostsime hunniku toitu ja vett kaasa. Meile on hakanud purgioad väga maitsema :p neid siin iga maitsega ja kõigega. Odavaimad 97 senti purk. Ostsime ka uue ipodi juhtme (4,95 doltsi), et autos Johny Cashi kahele plaadile veidikenegi vaheldust saada. Kämpas jälle korralik lõunasöök, ligunesime natuke basseini ääres (nagu meile kombeks on, et töö tuleb ise meie juurde :D) ning nyyd tydodel 2 tunnine asjade pakkimine, sest homme jälle 6.30 äratus, asjad autosse ja minek. Käime korra veel yhest istandusest läbi, kus pidi boss homme kohapeal olema. TOmatiistandus oli see ja korraga tuli vastu mingi 5-6 hiinakat, kes keegi väga inglise keelt ei mõistnud. Kui homme sealt midagi ei saa, siis põrutame edasi põhja poole. Järgmine peatus Coral Bay ehk nimekaim Sharm el Sheikhile. Seal pidi hirmus ilus olema snorgeldada. Praegu vaatasime kõik koos Home and away (Kodus ja võõrsil) mingi maru uut osa. Siin kvaliteet ikka palju parem ja puhas puhas inglise keel suus inimestel. Alfile tahetakse Beni surma pähe määrida. Mingi imelik ment pinnib kõiki linnaelanikke. Nii palju igivanu tegelasi on tagasi tulnud ja suureks kasvanud. Eks te paari aasta pärast näe sama osa :P. Eike silub juukseid lakkamatult, elis pakib asjakesi kokku, altsik vaatab top geari ja mina blogisteerin.

Kwantrostreed stingotra !

Raiki Kuvanswarra.

Carnarvon

Pooleli jäime vist sealkohas, kus raiki väikelinnas blogi yles lykkas. Edasi oli meil veel pikk päev ees. Me veel täpselt ei teadnud, mis teeme, sest kuulsime, et delfiine vaatama minna oli liiga hilja juba. Nad hommiku vara ainult tulevad kaldale. Sõitsime siis kuskile veeloomade parki. Seal pidavat haisid olema. urr... :D Uurisime hinda ja 15 taala nägu ei ole palju. Vaatasime veemadusid. Kõik myrgised aga isegi kui vees pidi vastu tulema, siis pead ikka erililne loll olema, et hammustada saad. Siis vaatasime väikseid beebihaisid ja teisi kalasid. Siis natuke suuremaid kalu, mida pyyda annab. Sellised 20 kilosed purikad... Ja siis.. Läksime haisid vaatama. Haisid söödeti ylevalt purde pealt, kus ka meie peal olime. Saime teada, et osad liigid hammustavad ja hoiavad, osad rebivad. Palju infot... Ja siis nägime sealsamas veepargi juures haid ookeanis...ujus seal...rahulikult loogeldes.

Siis nägime kilpkonni ja Stonefish'i. Kala nagu kivi. Ja kui töötaja palus akvaariumis kala yles otsida, siis oli tykk tegemist et ta leida. Ja ta oli peaaegu sama suur, kui teine kivi. Ja meie otsisime väikest kalakest...Aga kivide vahele peites, on see kala peale astudes kõige myrgisem. Elama jääd, aga valu on 12 tundi nii jõhker, et on olnud juhtumeid, kus hammustatu on omal jala maha raiunud, et valu leevendada. Meile õpetati yhte asja mis aitab iga myrgise hammustuse puhul, mis ei ole surmav. hoida kuumas vees. Ja valu kaob kiirelt...

Edasi liikusime Eagle Bluff'i. Pidime seal kämpama, aga polnud enam lubatud seal kämbata. Valisime siis järgmise rannaäärse koha. Sõitsime sisse sinna telkimisalasse ja mägede vahel lõpupoole, oli väike peaaegu tuulevaikne koht täiesti lõpus. Napsasime koha teiste eest ära. panime tydod maha ja nende asjad ja telgi. Et nad saaks hakkata lahti pakkima. Ise vaatasime Jennaga ymber mäe ja mäe otsa. Kivide vahelt vaiselt yles ryhkides jõudsime suure mäe tippu ja vaatasime vapustavat vaadet raikiga. Ja sealsamas... kargas mäetipus känguru. Esimene, keda me raikiga vabas loodiuses nägime(elavate kirjas). Siis sealt mäe pealt oli näha all jalamis tydosid. Sõitsin siis Jennaga kämpingu poolsest servast alla. No ei olnud just nii lihtne kui pealtnäha paistis. Aga all ma olin. Ja kogemus oli lahe.

Tydrukud olid nii kaugel, et nad lebasid ikka samas kohas ja võtsid päikest. Me raikiga panime oma kämpa ja pool yhiskasutatavast asjast ka yles 11 minutiga. Võrkkiige tõmbasime ka puu ja auto vintsi vahele. Lebo elu...

Õhtul tegime syya ja tegime muud nalja. Tuul rebis esimese kahe unetunni jooksul tydode telgilt katte maha ja tähistaevas kattis nende telki. Hommikul pakkisime kiiremini kui varem, sest pidime Monkey Mia'sse delfiine vaatama minema. Sõitu natukene jälle ja kohal. Delfiinid olid juba seal ja rahvas ymber. Katsuda ei saanud. Väljavalitud said toita kala ainult. Raikil õnnestus teie ring olla yks neist. Käisime kohalikus poes shoppamas ja tydod said paar jubinat juurde.

ja lahkumegi Shark Bay'st. Rohkem kui neli tundi sõitu Carnarvonisse. Tee peal tanklast kytust ja kiire rasvane snäkk. Kuumus on hakanud välja paistma. Autos ilma aknad alla keritud naljalt sõita ei saa.

Vahepeal magasime tee peal autos ja ainult Raiki oli yleval ja sõitis edasi. Vahepeal sai Jennal 1000 km täis. Raiki tegi talle musi selle eest :)

Ja olemegi kohal . Plän oli, et võtaks midagi, kus saab pesta. Yks backpackeri koht oli silmapiiril, aga seal polnud õnneks vabu tube. Siis tlime yhte karavaniparki. Telgi koht elektriga ja pesemiskohtade kasutamine hinna sees oli midagi 40 taala. Aga me võtsime väkse maja. 95 taala ööbimine. Nyyd köök ja magamistoad ja VOODI, kus madrats hommikuks tyhi ei ole. Vahelduseks hea. Pesta sai...

Käisime sõitsime enne tööpäeva lõppu välja farmidesse tööd otsima. Paljudel ustel on juba silt: No Work. Niiet homme hommilkul läheme osadesse kohtadesse, kus pidi kella 8ks boss kohale tulema. Siis vaatab...

Praegu tegime gigaõhtusöögi ja vaatamete telekat.

Ciao,

Alari

Offroad tee !!!

Sõit kämpa-alalt algas minu esmakordse kogemusega pikem sõit vastaspool teed. Sõit nagu sõit ikka. Esimene peatus – tankla, paak jälle kytust täis ja korras. Tripp jätkus. Järgmine peatus Hamelin Poolis. Kus on võimalik maailmas ainulaadselt näha pmst elavat kivi. Selline taim, mis meenutab täpselt kivi. Ning selles kohas oli täielikult näha kõik tema elustaadiumid, alates pisikestest junnidest, lõpetades punakate kuivanud elanikega. Neid asju nimetatakse Stromatolites. Sealt panime edasi Shark bay esimese poolsaare otsa poole teele. Peatus poole peal, Shell beach. See on rand, mis koosneb täielikult merekarbikestest. Lademetes ja lademetes, pildilt paistab see nagu valge liiv, aga lähedalt on karbikesed. Edasi Denhami poole, otsustasime kuskil poolsaare tipukeses telkida, aga polnud kindel kus. Millegipärast oli seal silt, et ainult 4-ratta veolised tohivad siit edasi minna. Me arvasime, et mis seal ikka nii hullu olla saab, aga lylitasime igaks juhuks nelikveo sisse. Noo ja juudasjummaljessaskurat kus seal oli tee, Mõlemal pool teed on 20 km reaalne põõsas ainult :D ja tee ise on täielik pehme liiva tee, kus sõit on nagu hõljumine, ainult yhe korra oleks kinni jäänud aga õnneks lasime ikka pärast kolmandat hoiatussilti kummidel ka rõhu maha :D mõtlesime, et ei viitsi enne :D. Aga see tee oli pikk 40 km... ehk siis max kiirus oli 40 km/h...ehk me sõitsime seda tunniringi :D. Törts enne pimedat jõudsime plaanitavasse telkimispaika. Kus oli pmst ainult suurem boksike liiva sees, panime auto tuulevarjuks ette, et seal teisel pool telgid pysti panna. Ilmselgelt panid tydod telki veits yle 30 minuti pysti, sest nad olid törtsu veini joonud :D. Altsikuga tegime niikaua cooking facilities korda, ehk laud pysti ja toolid pysti ja gaasiahi tööle ja söök peale. Õhtul läheb törts enne 19 pimedaks ja seega läksime magama juba 21 ajal ja hommikul 7.15 tegime luugid lahti ja päike lõõmas ning pakkisime kiirelt asjad, et seal pärapõrgust ära tulla. Aga asi oli seda väärt... sest selle poolsaare tipus oli elamus omaette- seal olid mingid linnud kogunenud suurele rannale, julgelt paar tuhat lindu ja jooksime nende suunas ja ajasime nad kõik lendu... ulme. Nyyd tulime sealt ära ja oleme juba tagasi Denhamis. Kuna siin pole telefonilevi enamustes kohtades, ainult suuremates linnakestes, siis me jah ei saa igal ajal blogi yles lykata, aga muretsemiseks pole siiski põhjust ;)

Kiirblogisissekandja,

Raiki.

Pildid tulevad ilmselgelt hiljem, kuna läpakal pole ka akut väga palju, et saaks piltide seast midagi välja valida.

Ja me läksimegi...

Olime eelmine õhtu Franki juures yleval jälle ja Frank kypsetas mahlast kanakuiba riisi ja köögiviljakastmega. Magustoiduks oli mingi õunastruudel. Tänas veel korduvalt meie head tööd ja rääkis mida veel peaksime plaanima ja kuidas elu nautima. Vara magama ja hommikul yles... Varakult. Kell 6 oli esimene matsakas äratuskella poolt, kelle kisa peale röökisin nii mina kui raiki ja Elis saigi pysti. Sai pesema ära. Siis sai pool tundi veel magada Hommikusöögilaud oli ilusti kaetud. Tegime kerge hommikusöögi. Frank toimetas samuti ringi ja tal polnud väga 10 punkti tuju see hommik. Vb sellepärast, et me ära läheme, aga mina sain aru, et ta mainis 2x, et sel päeval startis kuskilt mingi jahiga purjetamise võistlus ja saabub finišisse järgmine päev Geraldtoni. Frank on seda kaasa sõitnud minukymmend aastat. Aga nyyd, esimene aasta, kui ta ei sõitnud. Võibolla polnud aega, polnud asendajat, polnud jaksu, kes teab... Aga oli näha, et ta oli kurb.

Mina ja raiki käisime veel hommikul poest kiirelt läbi ja ostsime kärbsevõrgud mytside peale, sest sinna, kuhu läheme, on palju kärbseid. Kalbarri. Võtsime suuna Kalbarrile, mis on 135 km põhjas. Lasime mööda looklevat teed, kus ymbritsevaks teesaatjaks on ainult madal põõsastik, oranz muld ja erendav päike. Kuulasime pool teed ainukesi plaate., mis meil autos olid, sest levi pole. Ja meie uus lemmik on Jonny Cash. Teda on meil 2/3 plaatidest. Auto on nii täis pakitud. Tagant on kõik nii täis ja isegi tydrukute vahel on kraami. Katusest rääkimata. Frank ostis meile suure toidukarbi ka kaasa veel 130 taala eest. Äitäh! Siis sõitsime , sõitsime. Liiklusmärk näitab rahulikult 110 km/h, kuigi tee on selline, nagu räpina- tartu mnt. Aga Jenna ei ole enam noor pyss. Ja saab aru, et ei välguta ringi. Laseb rahulikult 80 ja 90 vahel. Rohkem lihtsalt ei tule.. :D Tee peal oskad hinnata midagi peale vaatamisväärsuse. Selleks on kurvid teel. Kui ikka lased 20 km otse, siis võike nõks paremale või vasakule on nagu taevamanna. Olime juba peagi Kalbarris kui suuure mäe otsast alla sõitsime ja taamal paistis ookean. Vasakul suured kõrged lumivalged liivamäed. Aeglustasime ja pöörasin ymber. Mõtlesime et teeks väikse peatuse. Jenna sai natuke nelivedu proovida, aga liiv oli nii pehme, et ei hakkanud pissimpeatusest kaugemale minema. Enne seda ookeani äärde jõudmist ... Oli midagi, mida ma usun, et enamus maailma inimesed näinud ei ole, Ja mida minu teada ei ole väga palju maailmas. Vb see yks siin ja samas Austraalias. See oli madal järv. Soolane järv. Ja see oli nii ROOSA kui veel vesi olla annab. Kui Barbie ja Ken peaks kuskile maja ehitama, siis nad ehitaks oma maja sinna. Mekkisin seda soolaroosat. Väga soolane oli. Ja nii nii nii roosa. See oli uskumatu...

Edasi liikudes jõudsime ookeani äärde. Seal oli yks vaatamisväärsus. See oli pankranniku moodi asi. Kõrge. Väga kõrge ja helesinese veega, mis vastu kaljut peksis. See oli jälle yks koht, kus polnud sõnakestki lausuda. Ja tuul oli nii kõva, et puhu või pikali. Aga tuulega polnud yldse kärbseid, see oli hea. Liikusime edasi Kalbarri linnakesse, kus nälg ajas meid kalaburgeri putkasse. Võtsime pereeine. Einest nii palju, et kui veel paar sellist einet teha, siis tagasi tulles ei tunne te oma rasvunud võsukesi ära. Isegi mul oli seda raske syya.

Pärast rasvaimu läksime ujuma. Läksime ookeani suubuvasse jõkke. Aga Jõe suudmes oli ikkagi soolane vesi. Temperatuur oli vist 20 umbes. Väga soe ei olnud sisse karata. Selline suvine peipsi. Siis sõitsime edasi Mingi jõe yrgoru poole. Linnast välja 30 km. Otse Kalbarri rahvuspargi sydamesse. Pöörasime pärast suunasilti ilust liivateele, kus alguses oli iseteenindusputka. Ise arvutad, palju sul inimesi autos ja auto suurus ja selle järgi maksad. Meil läks see 11 dollarit ja panime siis raha ymbrikusse ja postkasti. See on tglt nagu annetuse mõttes, sest selle koha hooldamisele kuluvate kulude tasumiseks. Siis oli 25 km liivateed, mis oli nii treppis. See oli nii treppi sõidetud ja ma vaatasin, et meil kukkuvad kyll kohale jõudes pooled jupid auto kyljest ära. Sõitsin hästi tee ääres et yks paar rattaid oli pooleldi liivavallis, kus treppi polnud. Aga siiski oli see väga väsitav tee läbi eimillegi. Kui jõudsime teeristi, kus mõlema tee lõpus tupik ja vaatamisväärsus. Valisime algul parem.Ja see järel vasaku. Esimeses kohtusime 3 noorega, kes tundsid huvi, et kus me need eriti head kärebsevõrgud saime, sest kärvseid oli seal nii palju, ja kõigil oli yks missioon. Sulle ninna pääseda. Nad lihtsalt ronisid igasse kohta kus veel said. Aga meil oli no problemo. Kõrbsevõrk oli näo ees. Enne matkaraja algust oli hoiatussilt kuumuse eest ja palju vett peaks kaasas olema ja mida kandma. Me ei vastanud vist yhelegi hoiatusnõudele, aga edasi me läksime. Rada oli allamäge ja käänuline. 1,2 km pikk. Ja see, mis pilt avanes... Teile kirjeldamiseks vb manage ette pilt kuskilt amazonase jõest läbi kaljude... Sygaval jõeorus jooksis see nire peaaegu liikumatult allavoolu. See oli nii vapustavalt ilus. Peast käis läbi see, et kui kunagi vanad oleme, siis saab rääkida oma lastelastele,...Vaata mis vanaisa on teinud ja kus käinud...

Liikusime natuke tagasi ja siis liikusime mööda veel peenemt rada allapoole jõeorgu. Rada läks poole pealt yle kaljuronimiseks. Iga ida-saksa turistimemm ei saagi sinna vist ligi. Meie aga laskusime muudkui peenikesi radasid allapoole. Vahpael tegime pilte ja itsitasime niisama. Ja siis pärast paarikymneminuti pikkust laskumist olime all jõe ääres. Vaatasime yles platvormi poole, kus me ennist alla vaatasime. Väga kõrgel...Jooksime ja roniseime seal kivide vahel . Liikusime koobaste ja urgude vahel. Midagi sellist ilmselt enam kunagi elus ei näe. Niiet siis täie raha eest... Ja yles ronimise ajaks olime parajalt väsinud juba. Päike lõõmas ja higi voolas. Yles ronides ja tippu jõudes kadus nagu rada kergelt eest ära. Midagi nagu oli ja ei olnud ka...Senikaua kui olime kõik neljakesi lihtsalt natukene liiga palju maeiteakus. Kerge raipehais oli õhus ja raiki mainis midagi õudusfilmidest. :D Pöörasin siis ymber ja leidsin tagasi koha kus vist valesti pöörasime. Ja voilaa.. Olimegi väljas. Tegime enne ärasõiti Jennale õlikontrolli. Eike tegi tglikult :D . Mina keerasin esisillal mingit n upukest, mis siin mõlemal esirattal on, et esisild yldse kaasa jookseks. Siis alles saab neliveo sissepanna. Ja järgmise kohani saigi poolenist vallis sõidetud sama teed, sest siis põrutasid teed vähem. Teine vaatamisväärsus oli 8 km pikk teekene. Ilmselgelt ilus ja värki, aga 8 km oli liiga palju, sest päike hakkas loojuma juba ja sõitsime edasi oletatava kämpingukohani. Pärast seda kui ma sealt treppteelt välja sain, siis oli kohe harjumatu sõita mööda kõva pinnast. Ainult kylgtuul lagedal väljal on nii tugev, et kui rool lahti lasta, siis oled kiirelt kraavis.

Mööda teed rullusid nagu kõrbes ikka sellised heinakõrrepallikesed...nii tõetruu...ja nii päris. Ei olegi filmis. Siis enne kämpingukohta tegime kerge valepöörde...Aga see nii väike, et 10 min pärast olimegi kämpingukohas. Jõe ääres, mida me yrgorus vaatamas käisime. Aga nyyd juba lageda peal. Kuigi jõel oli mõõdulatt kõrval ja hetkeseisuga on jõgi 4 meetrit madalamal kui vahepael. Pystitasime laagri. Pkkisme oma toolikesed lauaksesed, telgikesed lahti . Tydrukute telgi pysti panek oli kyll nali jälle :D Gaasiahi praadis kiire toidu ja istusime nii poole 11 ni õhtul ymber laua ja rääkisime poiste värvikirevast elust ja tydrukud ytlesid vahepael oma asju sekka. Kitarr oli alati lugude vestmisel saateks. Mis sest et keegi mängida ei oska :D Yhtäkki nägin., et miski liigutas meie kõrval. See oli taskulambi valgusvihus näha. Koiott või mingi rebasesarnane närakas luuras juba pimeduses toitu. Raiki käis hirmnutas ta ära. Pakkisime ajad autosse, et rebaseonu midagi turki ei paneks. Sättisime magama. Öösel tõmbas ikka nii niiskeks, et telgiseinad olid niisked. Minu ja raiki madrats, mis õhtuhakul nii pehme välja nägi, oli hommikuks sama nagu magakski maa peal. Peab seda lappima hakkama. Hommikul sõime jälle rikkalikult ja siis nyyd kytame edasi... Praegu juba poole tee peal, aga sellest räägime järgmises blogis. Aga see, millal järgmine ilmub, ma ei tea. Sest internetilevi ei ole yldse. Ka see blogi on valmis kirjutatud wordi dokumenti ja paneme neid järjepanu ylesse. Emmed-issid ärge muretsege... Teie noored seiklevad...

Alari

Pilte kahjuks ei saanud juurde panna, kuna ellu uus digikas teeb 5 mb-seid pilte ja nende laadimine võtab 100 aastat :D peame võimsust maha võtma. Hiljem saate ;)

Ettevalmistused tripiks põhja.

Hommikul ärakasime selle peale, kui Frank kell 8 uksele koputas ja kutsus eike vanemate leedidega shoippama. Ehk Frangi ema ja tema sõbrannaga. Eks me siis ärkasime ka yles ja alustasime tasapisi auto lahti kakkumist. Me suudame veel ikka imestada, mis manti seal sees oli. Palju asju viskasime ka minema, mis olid juba yleyleeelmise omad. Imesime, pesime, liimisime, moppisime, survepesuriga väljast yle ja voilaa, nagu uus. Aeg surus takka, kuna oli veel palju asju ajada. Esimese asjana ajasime "ark"i asja korda, et auto enda nimele saada. Seal läks 24 doltsi, muidu oleks palju rohkem läinud, aga me märkisime auto hinnad 300 doltsi, siis on maks väiksem :). Järgmisena poodi söögipoolist ostma. Igaks juhuks kohe nädala varu kindlasti. Kokku läks miskit 250 dollarit. Siis veel kytus 84 doltsi, tulekustuti 15, patareid 15 suure taskulambi jaoks. Nii see papp ettevalmistuste peale kulub. Nyyd on asjad pmst autosse pakitud, ainult seljakotid on veel lisamata. Kuid ruumi on täpselt. Ellu ostis uue digika ka - 300 doltsi ringi. Siuke pisike, aga ajab asja ära. Eile oli siis väike õhtusöök frangi ja tema naisega. Väga chill oli, väike vein ka ja tutvustasime ouzu kultuuri eesti moodi ka neile. Nad oli väga yllatunud, kuidas seda võimalik juua on :). Pärast 12 saime kõik magama. Täna on aga viimane öö siis Frangi juures ja täna teeb tema syya - riis ja kana :). Ei ole just pahad toidud :P. Homme äratus kell 6 ja asjad autosse ja minek. Esialgu siis rahvusparki ja siis edasi Shark Baysse, kus plaanime 2-3-4 päeva olla ja siis edasi ei ole veel päris kindel... kas edasi põhja... või alla tagasi... Aga eks see selgub, plegi mõtet plaanida nii palju :).

Jou,

Rik.

Jenna

Tere!

Eile pärast auto ära parkimist siis läksime mihkliga kokku saama. Leppisime kokku, et saame Kaamlis kokku. Poole tee peal raiki pidi korraks tagasi minema ja jõudsin baari yksinda. Istusin mihkli lauda ja ta kinkis mulle ja meile pudeli veini. Meie peatse edasi liikumise puhul, sest tema jääb veel siia edasi. Ostsin baarist õlut ja teades baaridaami, sai talle selge sõnaga öelda TERE, sest tegemist on eesti neiuga, kes juba rohkem kui kolm kuud geraldtonis on elanud. Siis vaatasid mind imelikult kolm noormeest, kes must justkui aru said. Jah! Veel kolm eestlast oli austraaliasse jõudnud. Viis päeva tagasi jõudsid perthi ja nyyd kohe ka Geraldtoni. Pärisid kohe töö kohta ja olid pisut kärsitud. Aga eks see ole alguse asi. Ma ei tea ennast kõrvalt vaadata, milline mina alguses olin. Aga loodan, et näil läheb siin sama hästi kui meil ;) Rääkisime mihkliga veel pikemalt ja peagi hakkas uni tulema. Kämpasime koju ja mihkel tli korra kaasa autot vaatama. Ytlesime, et vb homme korjame peale ja teeme tiiru.

Hommik oli plaanitust varem. Mis sest, et meil oli esimene vaba päev. Aga hommiku 7.20 paiku helistas autoremondi onu ja sai meile aja kell pool yheksa. Nu kark alla ja auto teenindusse. Sõitsin sinna ära ja remondionu viskas veel kildu, et kas ajas liiga vara yles. Tegelikult jah, aga hea et ta seda tegi, sest seal läks kaua ja meil palju asju täna veel ees. Alustas ta õlivahetusest ja samal ajal uurisime kõik et miks tgaluuk väga korrektselt kinni ei ole. Seda sai kõpitetud ja variandiks oli osta uus lukustisysteem kuskilt romulast või hoopis lammutusest, kus remondionu paar päeva tagasi yhte sama mudelit seismas nägi. Sealt võta või terve uks ja osta ära. Siis kytusefiltri vahetasime ära. Õppisin kõrvalt igaks juhuks kõike ja teadsin uurida lisaks paari kysimust mis tekkis. Vahetas ka paar voolikut ära, mis vb poleks pidanud pikka maad. Siis kõpitsesime veel natuke. Ja siis veel natuke. Veermiku kontroll ja õlide kontroll käigukastis ja sildades. Ikka sai seda autot uuritud. Vahepeal raikiga lammutasime autost kõik varustuse välja. Laotasime hunnikusse, sest otsisime kummipumpa. Mida me ei leidnud. Aga asju, mis meil seal autos on, on ikka väga palju. Loetleks siis paar asja silma jäi: Kaks surfilauda, pall, kummirõngas, õlid, kytusekanistrid, kastid, koormarihmad, telk, 2 magamiskotti, piknikulaud, 4 tooli, gaasigrillahi, 2 gaasiballooni, roppu moodi potte-panne, söögiriistad, mingi ujumise asi, autovoolul töötav kylmkapp, kylmakast kylmaelementidega, tööriistakomplekt, elektrivoolukonverter, akukrokodillid, cd raadio, ipod juhe raadiole, austraalia atlas, akustiline kitarr, gaasivalgusti, nuuuuuuudlid:D, JPM, mida homme veel avastame. Siis eelmine omanik rääkkis, et tal seal 2 lylitit, mida ta ei tea, mis teevad. Avastanud oli, et yks on elektriline kytusepump, mis lihtsustab ikka vanal autol palju. Ja teine. Ta ei teadnud nagu. Ja kui lõpuks autot alt uuritud, siis oi imet. Autol on 2 paaki kytuse jaoks. Ja see lyliti oli selle jaoks, et kummast paagist hetkel kytus tuleb. Aga ma ei imest kui see tyyp, ei teadnudki, et teine paak ka on. Sest kui paagikork maha keera, siis pole algul nähagi pystolit sisse pannes, et nurga taha on keevitatud teine ava ka. Et kui pystolit nurga all hoida, siis saab tankida ka teise paaki. Silma järgi on mõlemad kuskil 60-70 liitrit. Praegu vedas tyyp lisakytust katusel kankudes, mis viis raskuskeseme kõrgele. Hea oleks kasutada mõlemat paaki. Aga tundub, et lisapaagi elektriline klapp, mis pumpa vahetab, ei tööta. Aga meil paar ideed kuidas seda testida. Sest paagid alt yhenduses pole, et korraga mõlemat kasutaks. Teine võimalus on see, et laseme mõlemad paagid täis ja seal all on kylje peal punn, kus saab kytuse välja lasta. Et siis saaks paagis kytust vedada, mis hoiab raskuskeseme all ja sealt saab hädakorral kytust kätt, kui tee peale jääme.

Kokku olime 2 ja pool tundi töökojas. Vaatasime seal tööonu länkarit, mis suur ja valge ja katusel päikesepatarei paneelid, mis hoiavad töös pagasnikus olevat suurt kylmkappi, mis õlut täis. Eriti lodev elu ikka... :D

Arve tuli 273 dollarit. Pärast seda sõitsime geraldtoni tagasi ja võtsime mihkli peale, kes lihtsalt sõidab meiega romulasse kaasa, et autot näha. Me läksime vaatasime seda ust ikka. Sinna sõitis siis raiki. Tema esimene kogemus siis vale rooliga vale pidi maal. Esimese korraga jõudsime kohale , kuigi see oli läbi linna ikka yle 20 km. Ei ole seal nii rasket midagi kui, kuid ikkagi peab mitut asja korraga mõtlema. Sest käigukast on õigepidi ja rool valel pool. Suunatuled on valel pool ja kõigele lisaks on sõit ka valel pool. Lammutuses nägime seda autot, millest onu rääkis, aga see oli juba peenikesteks pilbasteks jahvatatud. Aga mis seal ikka... Nii hull see ka ei ole. Tagaluuk on natuke irvakil ylevalt. Hull asi...

Tagasi sõitsin linna jälle mina. Tegime peatuse paaris poes. Ostsime kummipumba tydrukutele. Sest edaspidi teeme meie kerget tööd ja nemad rasket. Sest siiamaani on nemad puhanud ja natukene myttand ringi. Meie võõpasime planku. Et siis poisid lasevad kummid pooltyhjaks, et liiva peal sõita ja tydrukud pumpavad kummid taas täis ja sõit võib jätkuda. (btw, elis söötis mulle just maasikat) . Nägin ka yhte reaalset 4x4 tarvikute poodi. No see oli jälle paradiis...

Käisime ka poeas raiki ja mihkliga. Sest minul raikil elisel ja eikel on tna Franki ja ta naisega õhtusöök. Ja meie kokkame. Et siis valisime raikiga igasugu asju kokku. Koju jõudes olime surmväsinud, aga läksime austraalia "ark'i". Peaaegu kõik oli kaasas välja arvatud elukoha kinnituse luba.Frank peab meile kirjutama tõendi pmst et me elame WAs ja auto on meie nimel. Lisaks tuleb teha lisakindlustus mis mingi 250 taala. Tänase päeva lõpuks kui mu rahakott oli tyhi, sest ma plekkisin algul ise kõik kinni ja pärast teised maksavad tagasi. Kokku läks tna 460 taala. See teeb 115 näkku ja tydrukute näoilme oli selline, et neil ei ole seda. Ja muidugi on meil veel ostmata kytus ja söögikraam kaasa. Ja kindlustus. Pmst kulutame kahe päevaga 15 tuhat näkku. Jää või veel siia ja tee tööd, sest raha sai hetkega otsa. Tydrukud tulid koju ja Ben oli nendega. See vetelpäästjatyyp. Nad käisid tna liivatyydidelt alla laskmas ja ookeani ääres surfamas natukene. Yhesõnaga nautisid austraaliat jälle natukene. Eks eike kirjutab ise juurde kui soovib..

Ben rääkis meile põhja mineku ohtudest. Eks me täna õhtu otsustame kus ja mis ja kuidas edasi liigume. Kuna me raikiga tna vaatasime finantseisu, siis saame lubada endale max 2 nädala pikkust puhkust. Aga yks on suht kindel. Praegu põhja ja Shark Bay. Seal puhkame. Edasi ei tea, sest meil siin plaanid muutuvad kiiremini kui tavaliselt. Sest tydrukud teevad omi plaane ja mina raikiga omi ... ja siis me peame need kokku sobitama.

Aga me saame sellega hakkama kui arvestada kõikide soove ja loobuda vahel omadest.

Nyyd oleme kokanud yle tunni ja koheselt võtame ette piduliku söömaaja. Plaanisime siis: Ahjukartul pannil, sibularõngad peale, kastmene leemekene põhjas, sealihaga kaetud, kõrvale kurgi ja tomati salat hapukoorega(sarnaneb hapukoorega), seal veel roheline sibu ja kõrvale veel seeni. Pärast Ouzo kõrvale ehtsalid, nagu eestis tehtud keeduube soolaga. See oli niivõrd eesti kui me kokku suutsime mõelda, sest eesti toitu on siis väga vähe. Rõhk loomalihal ja kalal ja puu ja juurviljadest rääkimata. Praegugi peaks kartuli pehmeks saamiseks keevitusaparaati kasutama. Niiet homme, kui me kõik ärkame ja oma Jenna't pesema hakkame, siis saate juba uusi lugusid...

Ma olen avastanud et mu sissekanded on alati kuidagi pikad...:D

Ja siis pilte Jenna'st

ALARI KASVAND

Auto ostetud :D:D:D

Tere tere. Hommikul äratus kell 6.45 ja läksime altsikuga franki koeri jalutama viima. Nad olid maruõnnelikud. Saime ka kilekoti kaasa julkade jaoks. Aga esimesed koristasime ära, pärast kui veel tuli, ei viitsinud enam. Pärast saime teada, et selle eest võib 200 doltsi trahvi saada :D. Alustasime tööpäeva jälle värvimisega, lõpetasime veranda kella poole yheks. Sõime lõunat ja venitasime tööpäeva veel poolteist tundi asjade kokku vedamisega ja puhastamisega. Pärast tööpäeva lebotasime niisama, käisime poes uue digika hindasid uurimas ja saime teada, et kell 17 peaks tulema siia need inimesed, kes meile nädala aega tagasi lubasid auto myya. Jah, me pole seda blogis maininud, kuid tgt meil oli suht kindel diil, et nad olid nädal aega tagasi siin, nägime auto ära ja ytlesime, et ostame. Aga nemad käisid selle nädala jooksul veel perthist allpool ringi sõitmas. Nyyd jõudis auto siis siia meie juurde tagasi. Nad olid ekstra selle pärast yles sõitnud, et me olime kindlad ostjad. Kui ma aga neile siia tulles mainisin, et me läheme korra veel mehaanuku juurde, siis nad olid kyll natuke kohkunud, et me tulime terve tee ja äkki te ei ostagi? Ma rahustasin nad maha ja teatasin, et doublecheck ei tee kunagi paha. Sõitsime franki sõbra juurde, kes on spetsialiseerunud 4x4 autodele. Vaatas yle ja tundus täitsa korras, näppis siit ja sealt ja ytles, et õlivahetuse peaks ära tegema, aga muidu on tiptop. Rääkisime ära jutud, mis kindlustuse me autole tegema peaks ja kuidas see ostumyygitehing toimub. Tegelikult marulihtsalt, ma kirjutasin ainult enda nime, synniaja, aadressi, juhiloanr ja oligi valma. Lepingu peal on hind 300 dollarit, sest sellelt peame me makse maksma ja see on nö varihind. Mõlemale kasulik. Kõik tehtud ja võtmed käes :D. Auto on 1991 aasta Holden Jackaroo. Diisel 2,3 ridaneli. Varustust on palju kaasas, kämpingutoolid, telk, magamiskotid, padjad, gaasiballoonid, pisike kylmik ja kylmakast ja kitarr ka :D. Muidugi tagavararatas ja kanistreid tajooba jne jne. Homme uurime täpsemalt. Pildi autost saate homme, kuna tna juba pime meil. Homme tööpäeva pole, kõpitseme autot ;).

Cheers,

Raiki.

Järgneval pildil on kogutud raha meie auto jaoks, kere on tehtud 50 dollarilistest, teekate on tehtud 20 dollarilistest ja yks sajadollariline on ka esituleks ning kymnedollariline on sumpsiks. Ehk siis kokkku läks meie kullakallikene maksma 4 000 dollarit.

Sellise kuulutusega me selle auto leidsime ---> http://perth.gumtree.com.au/c-Cars-Vehicles-Motorbikes-Parts-van-ute-FOR-SALE-W0QQAdIdZ235159952

Kaljuhypped?

Hei. Täna alustasime siis viimase tööga siin, veranda värvimisega. Alguses aga ajasime kruntvärvi ja õige õlivärvi segamini ning värvisime yhe sektsiooni kogemata krundiga yleni. Aga pole hullu, homme tuleb niikuinii teine kiht peale. Tööpäev lõppes kell 14 ning 15.30 võttis mind, eiket ja elber-lälberit see sama vetelpäästja peale. Läksime kuskile mingi pooli nimelisse kohta, kus yle jõe ujusime ja vettehyppeid tegime, kyll köiega, kyll kaljult, nagu pildilt näha. Vaffa oli. Kui aga veest välja tulime, leidsime suure sildi, mis hoiatab, et kui vesi yle 24 kraadi läheb, siis võib sealt mingi haiguse saada. Pildil ka näha. Tegime ka kerge grilli seal. Hiljem läksime järgmise jõe äärde ja tegime seal pisikese lõkke ja kypsetasime vahukomme. Idüll. Kalake sulpsab vees ja keegi krabistab põõsas. Oli juba päris pime aga läksime yhte kohta veel. Need on liivamäed. Noo see on juba vaatepilt omaette. Suured valge liiva mäed, me joosime seal, rullusime alla, sõtsime pappkarbiga alla, mängisin enda varvastega teistele ämblikku :D. Korraga kuulsime kolkimist, nagu vastu autot. Mõtlesime, et see tema auto, kappasime siis tagasi auto juurde, aga tgt mingid tondid toppisid karavani pysti. Olime päris väss lõpuks, kogu selle jooksmisega. Suundusime tagasi koju. Kuna tyyp on vetelpääste, siis oskad meid hoiatada madude eest ja mis teha kui madu hammustab. Kuna sa niikuinii ei tea mao liiki, aga seda oleks vaja haiglas ytelda, et vastumyrki saada, siis on kõige kindlam madu maha lyya pärast seda kui oled hammustada saanud :D Ok, nali naljaks. Jõudsime ilusti koju, Altsik istus yleval koos Frangi ja Suega. Ka mind kutsuti yles. Paar pitsi mingit kreemijooki nagu baileys vms ja tuttu ära. EIke kirjutas eilset tydode blogi ja valis pilte välja, sellepärast oleme jäänud nii hilja peale. Päev oli ilus ja kordaläinud, aga seda sõnadesse panna pole võimalik. Suur tuulepark tee ääres, kymned ja kymned suured tuulikud. Oeh. Ja need vaated igal pool. mäe otsast. Nagu iga foto, mis teed, oleks nagu internetist tõmmatud wallpaper. Nii ilus. Leidsime teelt ka yhe enamvähem surnud mao. Natuke surkisime ja selgus, et ta juba surnud aga lihased natuke tõmblevad. See ka pildil näha.

Guten Abend.

Raiki.

Eike ja Elise trip outbacki (Pühapäev)

Ma ei tea kohe kust alustadagi! See päev on siiamaani parim olnud. Ausalt:) Ja kõik tänu sellele, et otsustasime Elisega neljapäeval Geraltoni ujulasse minna, kus me ühe kena vetelpääste-kutiga tutvusime. Eile käisime neljakesi mingil majapeol ja täna viis Ben (see kutt) meid Elisega tripile, mida me niipea ei unusta.

Päev algas kell 10, kui Ben mulle ja Ellule järgi tuli. Võtsime suuna põhja ja sõitsime Kalbarri rahvusparki. Kui parki sisse sõitsime, ei saanud me alguses nagu väga arugi, et midagi muutunud oleks - maastik oli täpselt samasugune nagu enne rahvuspargi silti. Kuid veidi edasi sõites mõistsime, miks seda kohta looduskaitse all hoitakse ja nii väga hinnatakse. Nägin ka mingit plakatit, kus oli kirjas, et Kalbarri oli 2009. aastal turistide poolt kõige hinnatum koht.

Väga raske on seda ilu, mida me seal nägime kirjeldada.. Kõik need punased kaljud, veekogud kuristiku põhjas, liivakivid ja need suurepärased vaated..seda lihtsalt peab oma silmaga nägema. Ainult need kärbsed, mis meile pidevalt näkku lendasid, olid vastikud. Üks mees kõndis seal ringi mingi võrk näo ees.. peaks ka endale sellise soetama!

Edasi sõitsime ookeani äärde, tegime väikese lõunapausi ja siis suundusime snorgeldama. See oli nii mulle kui Elisele esimene kord ja seega meile mõlemale väga suur elamus. Oleksin tahtnud vee alla jäädagi! Korallid ja kõik need väikesed värvilised kalad ja nalja sai ka nii palju. Lõpuks saime siis veest välja. Tegelikult püüdis Ben meid suht tagant kiirustada, kuna ta tahtis meile niiii palju näidata ja kuna siin läheb suhteliselt vara pimedaks, ei olnud meil ajaga just priisata. Hakkasime just Elluga oma asju rannast kokku korjama, kui äkki Ben hüüdis.: ’’Ma nägin vaala!! Vaadake sinna!!’’ Ja seal ta oli. Vaal. Suur vaal.. Ben ei suutnud ära imestada, kui õnnelikud me oleme. Ta ütles, et väga paljud austraallasedki ei ole vaala näinud ja meil õnnestus seda suurepärast vee-elukat juba praegu näha. Emotsioonid olid laes. Elamus missugune!

Iga kord kui me midagi uskumatult ägedat näinud või teinud olime, ütles Ben ikka, et ’’ja see läheb veel paremaks’’ . See tundus küll uskumatu, aga tõesti! Aina paremaks läks!

Järgmisena suundusime mingisse salaranda, mida keegi eriti ei tea. Selleks, et sinna jõuda, pidime mööda tillukest teerada kaljude vahelt alla turnima. Kohale jõudes oli meie ees helesinine ookean ja punased kaljud. Ronisime siis ühe suure kivimüraka peale sõime apelsine, puhkasime ja nautisime vaadet. Aga seda mitte eriti kauaks, sest me Elluga ei suutnud lihtsalt veest eriti kaua kaugemal olla. Tahtsime jälle snorgeldama minnaJ Ja seda me ka tegime. Ben hoiatas, et selles kohas on päris ohtlik ujuda, sest vesi tõmbab ja lükkab ikka päris tugevalt. Ta ei lubanud meil üksi vees ollagi. Kogu aeg oli meie kõrval ja manitsesJ Ikkagi vetelpäästja ju! Eriti naljakas oli, kui tahtsime, et Ben meist pilti teeks, aga me lihtsalt ei saanud Elisega pildistamise ajal ühe koha peal olla, sest suured lained pillutasid meid edasi tagasi, me kukkusime liiva peale ja naersime nagu hulludJ

Järgmine sihtpunkt oli meie lemmik. Suuur suur kalju, all helesinine ookean. See oli lihtsalt nii võimas ja ilus, et judinad käisid üle selja. Olime seal mõnda aega ja siis oli jälle aeg autosse hüpata. Seekord Ben enam ei öelnud, kuhu me läheme, ütles vaid, et see on üllatus. Sõitsime siis natuke aega ja äkki peatas Ben auto kinni. Nimelt oli ta tee peal kekot näinud. Hüppasime siis autost välja ja läksime loomakest lähemalt uudistama. Ta vaeseke oli täpselt keset maanteed. Püüdsime teda tokiga tagasi tee äärde ajada, et ta auto alla ei jääks. Aga ta sai ikka väääga vihaseks. Hingeldas ja susises, täitsa naljakas oli vaadata koheJ

Sõitsime siis edasi ja varsti jõudsime järveni, mida kutsutakse Pink Lake( Roosa järv) ja seda asja pärast, sest järv oli Tõesti roosa. Pidin seda kohe katsuma, nii uskumatu tundus:D Ben teadis rääkida, et järv on roosa tema äärmiselt kõrge soolasisaldus pärast. Muidugi pidin siis kohe seda järvevett natuke maitsma ka. Pärast kraapisin pool tundi oma keelt, et seda rõvedat soola maitset suust ära saadaJ

Niiii.. kell hakkas juba vaikselt kuus saama ja oli aeg kala püüdma minna. Nii kaua kui veel valge oli hüppasime sillalt vette ja ujusime niisama. Ben õpetas mulle ka kuidas nii sukelduda, et võimalikult kiiresti võimalikult sügavale jõuda. Mul tuli vist päris hästi välja, sest mu kõrvad läksid lukku ja tagasi üles ujudes tundus maa ikka maru pikk olevat.

Kui hämarduma hakkas, oli õige aeg kalapüügiks. Meie Elluga õrritasime niisama väikseid kalu söödaga ja jälgisime, kuidas nad kõik seal suure grupina sööta kätte püüdsid saada. Ben näitas meile, kuidas õnge visata. Meil see küll eriti hästi välja ei tulnud, temal aga küll. Lant lendas nii kaugele, et meie seda küll enam ei näinud. Ellul ikka tekkis üks blond hetk ka:) Kujutage ette - päike paistab, ühtegi pilve pole. Ben viskab landi vette, no see oli ilmselgelt juba natuke märjaks saanud. Ja siis Ellu ’’Kuulge, sadama vist hakkab!’’ :D:D

Ühtegi kala me tegelikult kätte ei saanudki, aga ühe kalmaari püüdsime kinni! Kui Ben selle välja tõmbas, siis meie muidugi kiljusime ja imestasime, mis imeloom see veel on. Ja siis see hakkas veel tinti ka välja pritsima. Ben ütles, et nad pidid koolis kalmaari lahkama ja siis sealt tinti võtma ja sellega kirjutama. Hea, et meil ikka pastakad onJ

Mida hämaramaks läks, seda suuremad elukad välja ilmusid. Nägime umbes 3-4 meetrised rai kalasid. Välja nägid nad nagu lapikud tumedad laigud, mis mööda põhja ujuvad. Ja neid ei olnud mitte üks vaid u seitse. Ben ütles, et tavaliselt neid nii palju ühes kohas küll ei näe. Mis teha, me lihtsalt oleme õnneseened ElisegaJ

Pärast kalastamist olid kõigil kõhud tühjad ja hakkasime kodu poole sõitma. Mõtlesime mõnest kohalikust pubist midagi hamba alla võtta, aga kuna kell oli märkamatult pool 9 saanud, siis pubist enam süüa tellida ei saanud. Seega sõitsime tagasi Geraltdoni ja ostsime sealt pizzat. Elamusterohkele päevale pandi väärikas punkt sellega, et samal ajal kui me autos pizzade valmimist ootasime, sõideti Beni autole tagant sisse! Õnneks midagi hullu ei juhtunud – värvi tuli aind veits maha ja mingi kriimustus, aga natuke shokeeriv oli ikka küll. Õnneks lahenes olukord väga rahulikult ja kuna ülejäänud päev oli niivõrd hästi läinud, siis ei lasknud ka Ben end sellest eriti häirida vaid pigem rahustas seda väikest jaapani kutti, kes meile otsa tagurdas. Kindlustus maksab ju kõik kinni ja seega pole hullu.

Selline päev siis. Uskumatu Kui palju ühe päeva jooksul näha ja kogeda võib. Üks päev tundus nagu terve nädal! Austraalia on ikka imeline maa.. J

Tervitused teiselt poolt!:)

Eiksu!