Ma ei tea kohe kust alustadagi! See päev on siiamaani parim olnud. Ausalt:) Ja kõik tänu sellele, et otsustasime Elisega neljapäeval Geraltoni ujulasse minna, kus me ühe kena vetelpääste-kutiga tutvusime. Eile käisime neljakesi mingil majapeol ja täna viis Ben (see kutt) meid Elisega tripile, mida me niipea ei unusta.
Päev algas kell 10, kui Ben mulle ja Ellule järgi tuli. Võtsime suuna põhja ja sõitsime Kalbarri rahvusparki. Kui parki sisse sõitsime, ei saanud me alguses nagu väga arugi, et midagi muutunud oleks - maastik oli täpselt samasugune nagu enne rahvuspargi silti. Kuid veidi edasi sõites mõistsime, miks seda kohta looduskaitse all hoitakse ja nii väga hinnatakse. Nägin ka mingit plakatit, kus oli kirjas, et Kalbarri oli 2009. aastal turistide poolt kõige hinnatum koht.
Väga raske on seda ilu, mida me seal nägime kirjeldada.. Kõik need punased kaljud, veekogud kuristiku põhjas, liivakivid ja need suurepärased vaated..seda lihtsalt peab oma silmaga nägema. Ainult need kärbsed, mis meile pidevalt näkku lendasid, olid vastikud. Üks mees kõndis seal ringi mingi võrk näo ees.. peaks ka endale sellise soetama!
Edasi sõitsime ookeani äärde, tegime väikese lõunapausi ja siis suundusime snorgeldama. See oli nii mulle kui Elisele esimene kord ja seega meile mõlemale väga suur elamus. Oleksin tahtnud vee alla jäädagi! Korallid ja kõik need väikesed värvilised kalad ja nalja sai ka nii palju. Lõpuks saime siis veest välja. Tegelikult püüdis Ben meid suht tagant kiirustada, kuna ta tahtis meile niiii palju näidata ja kuna siin läheb suhteliselt vara pimedaks, ei olnud meil ajaga just priisata. Hakkasime just Elluga oma asju rannast kokku korjama, kui äkki Ben hüüdis.: ’’Ma nägin vaala!! Vaadake sinna!!’’ Ja seal ta oli. Vaal. Suur vaal.. Ben ei suutnud ära imestada, kui õnnelikud me oleme. Ta ütles, et väga paljud austraallasedki ei ole vaala näinud ja meil õnnestus seda suurepärast vee-elukat juba praegu näha. Emotsioonid olid laes. Elamus missugune!
Iga kord kui me midagi uskumatult ägedat näinud või teinud olime, ütles Ben ikka, et ’’ja see läheb veel paremaks’’ . See tundus küll uskumatu, aga tõesti! Aina paremaks läks!
Järgmisena suundusime mingisse salaranda, mida keegi eriti ei tea. Selleks, et sinna jõuda, pidime mööda tillukest teerada kaljude vahelt alla turnima. Kohale jõudes oli meie ees helesinine ookean ja punased kaljud. Ronisime siis ühe suure kivimüraka peale sõime apelsine, puhkasime ja nautisime vaadet. Aga seda mitte eriti kauaks, sest me Elluga ei suutnud lihtsalt veest eriti kaua kaugemal olla. Tahtsime jälle snorgeldama minnaJ Ja seda me ka tegime. Ben hoiatas, et selles kohas on päris ohtlik ujuda, sest vesi tõmbab ja lükkab ikka päris tugevalt. Ta ei lubanud meil üksi vees ollagi. Kogu aeg oli meie kõrval ja manitsesJ Ikkagi vetelpäästja ju! Eriti naljakas oli, kui tahtsime, et Ben meist pilti teeks, aga me lihtsalt ei saanud Elisega pildistamise ajal ühe koha peal olla, sest suured lained pillutasid meid edasi tagasi, me kukkusime liiva peale ja naersime nagu hulludJ
Järgmine sihtpunkt oli meie lemmik. Suuur suur kalju, all helesinine ookean. See oli lihtsalt nii võimas ja ilus, et judinad käisid üle selja. Olime seal mõnda aega ja siis oli jälle aeg autosse hüpata. Seekord Ben enam ei öelnud, kuhu me läheme, ütles vaid, et see on üllatus. Sõitsime siis natuke aega ja äkki peatas Ben auto kinni. Nimelt oli ta tee peal kekot näinud. Hüppasime siis autost välja ja läksime loomakest lähemalt uudistama. Ta vaeseke oli täpselt keset maanteed. Püüdsime teda tokiga tagasi tee äärde ajada, et ta auto alla ei jääks. Aga ta sai ikka väääga vihaseks. Hingeldas ja susises, täitsa naljakas oli vaadata koheJ
Sõitsime siis edasi ja varsti jõudsime järveni, mida kutsutakse Pink Lake( Roosa järv) ja seda asja pärast, sest järv oli Tõesti roosa. Pidin seda kohe katsuma, nii uskumatu tundus:D Ben teadis rääkida, et järv on roosa tema äärmiselt kõrge soolasisaldus pärast. Muidugi pidin siis kohe seda järvevett natuke maitsma ka. Pärast kraapisin pool tundi oma keelt, et seda rõvedat soola maitset suust ära saadaJ
Niiii.. kell hakkas juba vaikselt kuus saama ja oli aeg kala püüdma minna. Nii kaua kui veel valge oli hüppasime sillalt vette ja ujusime niisama. Ben õpetas mulle ka kuidas nii sukelduda, et võimalikult kiiresti võimalikult sügavale jõuda. Mul tuli vist päris hästi välja, sest mu kõrvad läksid lukku ja tagasi üles ujudes tundus maa ikka maru pikk olevat.
Kui hämarduma hakkas, oli õige aeg kalapüügiks. Meie Elluga õrritasime niisama väikseid kalu söödaga ja jälgisime, kuidas nad kõik seal suure grupina sööta kätte püüdsid saada. Ben näitas meile, kuidas õnge visata. Meil see küll eriti hästi välja ei tulnud, temal aga küll. Lant lendas nii kaugele, et meie seda küll enam ei näinud. Ellul ikka tekkis üks blond hetk ka:) Kujutage ette - päike paistab, ühtegi pilve pole. Ben viskab landi vette, no see oli ilmselgelt juba natuke märjaks saanud. Ja siis Ellu ’’Kuulge, sadama vist hakkab!’’ :D:D
Ühtegi kala me tegelikult kätte ei saanudki, aga ühe kalmaari püüdsime kinni! Kui Ben selle välja tõmbas, siis meie muidugi kiljusime ja imestasime, mis imeloom see veel on. Ja siis see hakkas veel tinti ka välja pritsima. Ben ütles, et nad pidid koolis kalmaari lahkama ja siis sealt tinti võtma ja sellega kirjutama. Hea, et meil ikka pastakad onJ
Mida hämaramaks läks, seda suuremad elukad välja ilmusid. Nägime umbes 3-4 meetrised rai kalasid. Välja nägid nad nagu lapikud tumedad laigud, mis mööda põhja ujuvad. Ja neid ei olnud mitte üks vaid u seitse. Ben ütles, et tavaliselt neid nii palju ühes kohas küll ei näe. Mis teha, me lihtsalt oleme õnneseened ElisegaJ
Pärast kalastamist olid kõigil kõhud tühjad ja hakkasime kodu poole sõitma. Mõtlesime mõnest kohalikust pubist midagi hamba alla võtta, aga kuna kell oli märkamatult pool 9 saanud, siis pubist enam süüa tellida ei saanud. Seega sõitsime tagasi Geraltdoni ja ostsime sealt pizzat. Elamusterohkele päevale pandi väärikas punkt sellega, et samal ajal kui me autos pizzade valmimist ootasime, sõideti Beni autole tagant sisse! Õnneks midagi hullu ei juhtunud – värvi tuli aind veits maha ja mingi kriimustus, aga natuke shokeeriv oli ikka küll. Õnneks lahenes olukord väga rahulikult ja kuna ülejäänud päev oli niivõrd hästi läinud, siis ei lasknud ka Ben end sellest eriti häirida vaid pigem rahustas seda väikest jaapani kutti, kes meile otsa tagurdas. Kindlustus maksab ju kõik kinni ja seega pole hullu.
Selline päev siis. Uskumatu Kui palju ühe päeva jooksul näha ja kogeda võib. Üks päev tundus nagu terve nädal! Austraalia on ikka imeline maa.. J
Tervitused teiselt poolt!:)
Eiksu!
No comments:
Post a Comment