Vaikne päev Exmouthis

Minu esimene äratus oli täna eriti varajane, sest umbes kella 5 ajal hommikul avas keegi meie telgiukse ning ronis sealt vaikselt või siis mitte nii vaikselt sisse. See oli Raiki. Küsimusele, mis küll teda meie telki toob vastas ta: „Me läksime Altsikuga tülli“Ma muidugi ei uskunud seda eriti, aga ei viitsinud oma pead väga vaevata ka ja keerasin lihtsalt teise külje..kuid mitte kauaks, sest üsna peagi avastasin, et kahe inimese vahale pressituna on üsna ebamugav magada. Meil on küll kolme inimese telk, kuid madratsi pinda jätkub küll ainult kahele ja just sellele pehmele pinnale Raiki pretendeeriski. Kuid siiski oli kaalul minu hea uni ja ma olin sunnitud sissetungja üsnagi kurjalt kõvale telgipõrandale lükkama ja sinna siis vaene Raiks muidugi jääma pidigi. Hommikul saime siis teada, et põhjuseks miks meie telki tuldi oli see, et poisid olid eelmisel õhtul oma madratsi korgi ära kaotanud ning seepeale otsustanud autosse magama jääda ning kuna seal eriti mugav polnud tuli endale teine koht leida. Mõni aeg pärast Raikit ronis ka Altsik autost välja, nende oma telgi kõvale põrandale. Altsik lootis muidugi ka Raiki sealt eest leida, kuid Raiks oli tüdrukute telgi kasuks otsustanud. Igatahes hommik oli üsnagi tavapärane-telk kokku, väike söök, natuke üritad ennast ka korda teha, asjad kokku ja minek. Meie esimene peatus oli üks väga ilus kanjon, kust avanesid järjekordselt uskumatud vaated. Nagu filmis! See tee, mis seal kaljude vahel lookles oli mõneti päris ohtlik, nii et sai natukene adrenaliini ka. Tee lõpus oli mingi matkarada ka, kuid see oli 8 km pikk ja poiste magamata öö ei lubanud küll seda katsumust ette võtta. Kui tagasi hakkasime sõitama, lasti Eike ka natukeseks rooli. Edasi suundusime siis Exmouthi linna endasse, selline pisikene kuurortlinn, enamasti on siin majutusasutused ja päris palju surfi-ja sukeldumispoode. Vaatasime siis natuke ringi, tahtsime oma veealuseid pilte ilmutada, kuid seda oleks saanud teha alles esmaspäeval, nii et see jääb siis järgmisse linna. Peale linnaga tutvumist uurisime kohalikke randu, üritasime snorgeldada ka, aga siin küll midagi vaadata polnud, ju olime siis vales kohas, aga pole hullu, eilset kogemust nagunii ei väga võimalik üle trumbata. Samuti käisime ühes rannas kus novembrist märtsini kilpkonni vette sibamas võib näha. Järgmises rannas nautisime Eikega linnast ostetud mangot. Need on tõesti taevalikud puuviljad, aga päris kallid ka. Hooajal, ehk siis praegu saad ühe 2,5 doltsiga kätte, aga mitte hooajal maksab tükk 5 dollarit. Igatahes täna nägime päris mitut randa, kõik ühesugused, ei midagi erilist. Järgnevalt läksime rahvusparki. 11 doltsii oli sissepääs. Meie sihtpunkt oli voolava jõega kanjon. Kõik tee peale jäävad rannad jätsime vahele, sest tõesti tänaseks randadest aitas. Saime ühe suure heateoga ka hakkama, tõmbasime sveitsi tüdruku liiva väga väga tugevalt kinni jäänud karavani välja. Nii et saime lõpuks Jenna vintsi ka ära proovida. Ainult vintsist jäi küll natukene väheks, tuli ikka mootorijõudu ja lükkamist ka kasutada, aga hakkama saime. Tubli on ikka see meie Jenna ja loodame, et kui meil vaja, tullakse ka meile appiJ Lõpuks jõudsime siis selle kanjonini, seal pidi natuke ikka ronima ka, aga asi oli seda väärt, saime jälle mõned pildid, mida kunagi saab oma lastelastele näidata, et vaata siis lapsuke, kus su vanaisa/ema kõik käinud on:D Järgnev plaan oli ööbimiskoht leida, otsustasime oma holiday(pukuse) pargi kasuks, kuna kõik majakesed oli täis, leppisime telgikohaga 44 dolsti nelja peale. Selle eest saame pesta, kööki ja grilli kasutada ja isegi bassein on olemas. Nii, et väga okei. Aa ja üks emu kõnnib ka siin telkide ja majade vahel ringi nagu kodus, see on ka päris huvitav vaatepilt. Kui olime end sisseseadnud, läksime veel poodi, tegime mõned ostud, sest homme asume jälle teele ja üleval kõik veel kallim, isegi siin oli juba hinnavahet täitsa märgata. Täna otsustasime õhtusöögiks grillida. Loomaliha ja värske salat. Polnud just paha. Homme hommikul jälle vara üles ja teele. Liigume siis sisemaale, Tom Price, seal lähedal ka väga kiidetud Karijini rahvuspark, mida kindlasti külastame. Ühe väikse põike tahame teha ka ühte kummituslinna nimega Wittennoom, mis on ametlikult mahajäetud ja kurikuulus oma salapäraste mõrvade poolest kohalikus kaevanduses, kuid siiski elavad seal endiselt mõned vastupidavad residendid, kes pakuvad majutust ja nii. Eks me siis näe, mis seal toimub. Kuna me siis homme lahkume taaskord tsivilisatsioonist, siis arvatavasti paar-kolm päeva meist eriti midagi kuulda pole, aga ma usun, et muretsemiseks pole põhjust, kui me just Wittennoomis ära ei kao. MUAUHAHAHA:D Aga olge tublid ja mul on ka aeg magama minna, teised juba ammu tuduvad, meil on see unereziim siin ikka eriti imelik. Kell seitse üles ja 9 ajal juba magama. Aga mis seal ikka, see on see Austraalia ringiränduri elu!

Ja ma tahan veel öelda, et kõik see mida me siin nädala jooksul oleme näinud on olnud tõesti lihtsalt unustamatu ja ma usun, et veel paremaks läheb :)

Ellu

Meie autos olnud kolme plaadi pealt on saanud meie enim kuulatavaks looks ---> http://www.youtube.com/watch?v=D4iHb3XBC60