Jälle oli see kuradi madrats poole öö pealt tyhi. Mis sest et augu ära parandasime ja uueks korgiks ketšupipudeli korgi koos kiletihendiga aretasime. Kuskil on veel midagi. Aga kell 7 hommikul ongi juba liiga palav telgis magada. Oligi äratus ja hakkasime vaikselt asju kokku panema. Raiki ja tydod käisid jooksmas. Ma kirjutasin Henrile kirja vastu, sest mine tea kunas netti saab jälle. Tegime kõva hommikusöögi , sest tee on pikk sõita. Mina olin täna rool. Startisime täpselt check-out’i ajal. Kell 10.00. Lasime lõuna poole minna , et saada te peale, mis viib põhja. Olime jälle poolsaare peal, kus välja pääseb 100 km lõunasse ja siis alles yles põhja poole. Mul oli pärast 200 km sõitu juba peff nii kange. Pikk tee, samad põõsad mis alati ja sama oranz muld. Jõudsime yhte tanklasse, kus myya koperdas natuke lonkaval sammul autot tankima ja pakkus , et me oleme lätist. Kysisin, et miks ta nii arvab. Ta võitis, et lipu järgi. Nu natuke pani mööda, aga peaaegu. Tanklas olime pooltunni. Sõime jäätist ja jõime kylma jooki. Sest temperatuur oli terve tee sinnani metsik ja autos kliimat ei ole . Ainus kliima on aknad alla.
Ja seda ka... Jennal sai hommiku startides 2000 km meiega.
Edasi sõitsime mööda natuke huvitavamat teed. Seal kus oli ymberringi ainult mäed. Alguses oli yhe kõrvale kirjutatud 255 m kõrguseks. Ja see läks kohe järsku. Mitte laugelt nagu munamägi. Siis sõitsime yha edasi ja edasi. Raiki nokkis kõrval, elis magas tagaistmel. Sokk oli niisutatud ja ninale pandud, et jahedam oleks, Ja eike luges midagi asjalikku. Aga ta vahetas selle peagi mingi kohaliku kollase ajakirja vastu, seni kuni ka magas natuke. Sõitsin mööda mäest, mille äärde oli kirjutatud 966 m kõrguseks. Juba lubab... :D
See tee pidi viima meid linnakesse nimega Tom Price. Sinna viis pikk tee ja lyhike tee. Pikk oli 60 km pikem aga kõvakattega tee. Me valisime loomulikult tee, mis oli kruusatee ja pidavat olema väga hull rada. Nu ma ei tea . Paar järsemat langust ja tõusu oli aga sarnaseid võrumaalgi nähtud ning jõudsimegi kohale. Möödusime ka yhest kaevandusest. Tom price on reaalne kaevanduslinn. Tundub et kõik meeskodanikud töötavad kaevandustes ja naisterahvad tegelevad linnas muude ametikohtade täitmisega. Esmalt otsisime öömaja. Karavanpark oli liiga kallis. 37 taala nägu väikse putka eest. Motell oli yleyldse 170 taala kahele. Ja nii me ei teadnudki kuhu minna. Linnas oli kuulutus, et tna 30ndal on ringrajal võiduajamine. See tuli ka plaani, et kui söödud saame siis läheme. Aga meie selle majutusega oli ikka täbar lugu. Mul korraks tuli idee, et oleks pidanud ikka sinna kummituslinna täna ööseks minema. Sest on jua halloween :D:D... Aga tee peal sai kokku lepitud, et sinna alles siis kui tom price’st lahkume.
Sõitsime vahetult enne päikeseloojangut nimeta mäe poole. See pidi olema ainus mägi, millele on 4x4 maasturite ligipääs. Mõtlesime, et sõidame kuskile sinnapoole. Kui ma selle lõpuks yles leidsin, siis seal oli silt. Et mäkke sõita ainult päevavalges. Niiet sinna me täna ei hakanud ronima, sest poole tee peal oleks pimedaks kiskunud. Ja me ei räägi väiksest mäest. Umbes 1100 m kõrge. Sõitsime mööda kõrvalteid mägede vahel ja leidsime sobiva koha kus telkida.. Panime laagri pysti ja kokkasime mõnusalt, Yle mäe kostab raju kihutamine ringrajal. Sinna me seekord ei jõudnud. Aga homme hommikul vara ... kui dingod meid veel ära ei ole söönud, hakkame oma mäkketõusu tegema! Ja siis edasi rahvusparki turisti mängima.
Head ööd praegu. Meil on kell 8 õhtul!
Ja blogi wordi valmis kirjutatud, sest netti pole!
Alari
No comments:
Post a Comment