Wittenoom

Tahate midagi uut kuulda või? Madrats oli jälle tyhi. Aga seekord oli pinnas all kiviklibu ja need suured rahnud kylje all ei olnud yldse und soosivad. Nagu tavapäraseks on saanud, siis ärkasime raikiga yles siis, kui päike tõuseb. Isegi äratust ei ole enam vaja. Seejärel ajasime tydod yles ja vaaritasime suurema hommikusöögi, sest pikk päev oli ees. Ja viimasel ajal ongi tavaks saamas hommikusöök ja õhtusöök. Lõuna on niks siit ja naks sealt. Pole nagu viitsimist oma laagrit laiali lyya ja kokku pakkida. See võtab kiirelt tehes poolteist tundi. Meie hommik oli siis mägede vahel, kus hommikul polnud isegi tuulekest. Reis algas. Raiki kord oli sõita, aga mina tegin hommikuse soolo. Sõitsin sealt mägede vahelt mööda kitsast ja aukliku rada välja ja suundusin Nimeta mäe poole. See mägi, mis WA’s ainuke samakõrge, kuhu autoga peaks otsa saama. Mäe alguses oli paar hoiatussilti. Et kõik omal vastutusel ja nelikvedu peab aeglusti peal olema. Enne tõusu kysisin, et kas keegi tahab alla ootama jääda, sest see ei olnud yldse kohustuslik ja kui kõik loomulikult kaasa sõita otsustasid, siis ytlesin et ilma turvavööta ja aknad lahti. Sest ma ei teadnud mis sealt ees võib tulla. Kui ongi kuristikku sõit siis saab kiirelt välja hypata. Pärast 500 meetrit tõusu läks tee ikka väga heaks. Suht lai ja ääres oli ikka vall, et ei kuku kuskile. Aga tõus oli kyll selline raskemate killast ja yle teise käisgu aeglustil ei läinud.
Tipus.... Oli vaade. Nägime suurt maapealset kaevandust, kus ennist nii suured kollased kallurtautod olid vaid kärbse suurused. Vaade oli tõesti märkimisväärne.
Alla tagasi ja kell oli vist 8 saanud. Läksime panime linnas eelmise päeva bloksteri yles ja võtsime raha välja. Minu ATM oli lahke ja köhis viimast raha. Elisel enam nii lahke ei ole :D
Võtsime Shell tanklast kytet. Neli senti liitrilt saime alla. Siin on mingi systeem, et poetsekkidel on all mingi riba, et kui alles hoiad, siis saad alla teatud tanklas. Ja algas sõit Karijini rahvusparki. 50 km kulgemist mööda siledat pinda, kus taamal terendamas mäed. Suure tuhinaga sõitsime esimesest sissepääsust hoopiski mööda. Aga See rahvuspark ongi läbisõidetav ringi ja alustame siis lihtsalt teisest otsast. Veel 50 klikki edasi ja uus sissepääs. Tyhjalt vaatas meile vastu iseteenindusputka, kus pidi jälle ymbrikusse raha toppima, et kaua viibid pluss kas jääd ööseks. Ärge kellelegi öelge, aga me võtsime ainult selle lipiku, mis peab autoaknale panema ja täitsime ilusti ära. Raha ymbrikuga sinna kasti nagu ei läinud. Sest teadsime, et ööseks nagunii ei jää sinna. Vast joppab. Raiki siis andis hoogu seal treppis kruusateedel ja jõudsime esimesse punkti. Parkisime auto ja esmakordselt mõtlesime et valmistume siis matkaks. Yks seljakott ja vett ja käterätt ja digikas. Niipalju sais siis kaasa. Esmalt nägime yhte vaateplatformi. Sealt avanes alla vaade yrgorgu, kus vesi nirises mööda seinasid alla. Mis tekitas seal yrgorus basseini. Loomulikult viis sinna alla 2 km pikkune tee koos mäelt laskumisega. Raja klass oli nr 4. Yks on kõige lihtsam. Sinna saab ratastooliga ka. Nr 6 on midagi sellist, kus on mägironimisvarustust vaja. Seda me veel kohanud ei ole. Tee sinna alla ujumiskohani meenutas vahel reaalset džunglit. Selline nagu filmis nähtud. Kus keset pärapõrgut on mingi iidne tempel ja vesi niriseb mööda seini alla. Veekogu äärde oli jõudnud enne meid bussitäis asiaate. Need kilkasid ja majandasid seal. Ka meie kobisime vette. Raiki tegi kaljunukilt paar suuremat hypet ja lasime ida-saksa turistidel pilte teha meist. Väga-väga kena. Paterdasime tagasi ja mööda orgu teisele poole. Seal pidi olema mingi kosk. Majandasime läbi võssi ja yle kivade. Raiki oleks peaaegu mingile sisalikule peale astunud. Sellised nelja jalaga nagu sisalik ikka, aga kui jooksma kukub, siis kasutab ainult tagajalgu ja lidub sellise kiirusega, nagu dragster auto, mis kohaltvõttes esirattad maast lahti saab.
Kuulsime kaugel veesulinat. Raudpolt, nyyd oleme kohal. Oli kah. Midagi erilist ei olnud. Vaatasin veel vette minnes, et kas nurga taga veel midagi ilusamat vb?`Aga ei midagi . Mingi pilliroo sarnane puhmas vahtis vastu. Olime peaaegu tagasi minemas kui nägime 2 inimest teiselpool kallast. Hoopis seal on rada. Jätkasime siis edasi. Peaaegu samapalju oli veel minna kui alguses kokku käisime. Kuni... oligi suur kose ja joa sarnane asi. Vett vulises alla umbes 10 meetri kõrguselt ja muudkui liikus allapoole, kivilt kivile. Hakkas pihta see meie nelja fotonurgake. Pilte siit ja sealt. Jällegi ... väga ilus. Tagasi sai parklasse ka teist teed. Mäkke ronima natuke ja sealt läks rada parklasse. Seda ka paar kilomeetrit. Põhimõtteliselt oli meil esimesed kolm asja vaadatud ja selle käigus kaotatud paar kilo. Selline trenn on ikka see mägironimine. Elis ei peagi enam hyppenööriga hommiku jamama. :D
Järgmine peatus oli a la sarnane koht. Parkisime auto, ronisime alla. Kõndisime, ronisime, tegime lollusi ja raiki ning eike käisid ujumas. Midagi erilisemat kui juba nähtud, seal ei olnud. Pärast lugesin, et see oligi mingi pererada. Siis uurisingi, et kas meil ongi mõtet kõiki kohti läbi käia. Kaks kohta nagu oli veel. Yks oli „ Peab nägema!!!!“ Hästi sinna läksimegi. Pikk maa mööda kruusateed. Tee ääres oli yks väike suzuki jeep yle katuse käinud ja sinna vedelema jäetud. Tee oli ikka hull. Konarlik ja ainus rada kus sõita sai oli teeperv. Jõudsime siis kohale. See oli koht kus ristusid 4 suurt kanjonijõge. Seal ristumiskoha vahetus läheduses oli uus rajatis, mille pealt sai alla vaadata. Ja enne peale minekut oli öeldud, et alla on 100 m. Nu mis ta siis ikka on. Läheb mööda nõlva 100 m alla. Aga EI. See oli otse! Otse alla! Pildi võttis nii kirjuk kui ikka alla vaadata sinna sygavikku, kus vesi aeglaselt omale rada leidis. Eike või elis kysis, et kuidas teisele poole saab? Aga me leidsime vastuseks ainult nii palju, et eks kuskilt põõsast ja kaarega saab. Aga tegelikult oli vastus veel meie päevaplaanis. Seda me veel ei teadnud. Otsustasime, et nyyd on kõik. Aitab tänaseks seiklustest. Tom Price’i tagasi ei lähe. Ainus mis sealt vaja oleks, on ellule sularaha 30 taala välja võtta ja poistele kast õlut. Aga kumbki pole eluliselt vajalik. Võibolla kui siis õlu, aga ikkagi .Saame hakkama. J
Mässasin kaardiga natuke aega ja plaaniks sai: Karijinist sõidame mööda otseteid kumituslinn Wittenoom’i ja sealt edasi tanklasse ja sealt edsai yhte telikimiskohta. Plaan suurepärane, aga kell oli parajalt palju juba ka valget aega nappis täpselt 200 km jaoks. Täpselt nii palju oli vaja minna veel.

Ja nyyd siis see, kuidas see meil kõik välja kukkus. Esiteks. See otsetee, oli ikka otse kyll. Suur lai tee, kus Jenna sai ikka mõnusalt veermikule vatti. Tee tolmas selle õige oranzi austraalia tolmuga.Rääksiime naljakaid lugusid meist ja igayhesl oli nii ägedaid lugusid rääkida. Kõik olid huvitavad ja hea oli kuulda, et meil kõigil on nii erinevad ja huvitavad elud olnud. Kui äkki. Ma vaatan, et Elis on punase peaga. See ei saanud olla hallukas liigsest õlust, sest seda meil ei olnud! Ja oligi Elis oli punaste juustega. Siis vaatan Eikele otsa ja eike oli näost täiesti oranz. Kõik asjad autos olid oranzi ja pruunikarva. Ainult ellu juuksed olid roosakaspunased:D Tee tolmas nii palju ja Jenna isolatsioon ei ole ka enam 10 punkti, niiet parasjagu tolmu tuli sisse. See oli nii naljakas. Pidasime kinni ja naersime pikalt. Tagasnt lahti tehes olid kõik kotid ka tolmuga koos. Kõik :D Mis seal ikka. Mis sa ikka puhastad. Minna oli samasugust teed veel rohkem kui 100 km. :D Nii me sõitsime ja kogusime tolmu. Hakkas juba hämarduma kui jõudsime sildini.! Mõlemast paneme ka pildid yles. Yks oli kilomeetritahvel, et kui palju veel minna on. Aga seal... oi kui creepy! See linn, kuhu me läksime, Wittenoom, oli maha tõmmatud ja ära kaetud. Ainult see oli markeriga yle tehtud. See linn on maa pealt kadunud austraalia jaoks. Järgmine silt oli see, et siin oli kunagi asbestikaevandus. See sama jama mis seal eterniidi sees on ja pole tervisele kasulik. Et siis hoiatussilt! Algul olid kõik kyll nii, et kas ikka läheme.? Aga see silt oli 30 km linnast. AGA see koht, kus me 4 jõekääru kohal seisime, see oli linnulennult 10 km. See linnake oligi seal teisel pool, kuhu yks tydodest teed kysis. Sõitsime siis edasi. Panime aknad kinni ja autos õhu ringlema, et palju välisõhku ei tuleks. See oli ka omamoodi kino, sest kõik higistasid sees ja kogu tolm näos läks parajaks sopaks:D Viimane silt enne Wittenoom’i näitas Karijini rahvusparki ja sinna tanklasse, kuhu me pärast minna tahtsime. Aga loodusparki ei pääse siitkaudu vist enam aastaid. Ja seal ta oli.. no kui teile meenub mõni õudukas, kus 2 ylilahedat kutti ja 2 kena tydrukut seiklevad ja leiavad mingi kahtlase koha, siis peab seda loomulikult uurima minema, siis meie need olime. Hakkas hämarduma ja kergelt pidi juba auto tulesid kasutama. Majad olid räämas ja asfalt auklik. Kõik oli heina kasvanud ja tuuleke veeretas heinapallikesi mööda teed. Olime lugenud, et seal tglt elab keegi ikkagi. Yksikud. Leidsime 2 maja kus olid autod maja ees. Sellised vanad ja romud. Aga oli liigutatud lähiajals. Siis oli kuskil majaservades selliseid vanu roostes kolliautosid. Kõik mis tundus kahtlane, seda ta ka oli. Ausalt öeldes oli kõigil ikka parajalt hirm. Yks koht oli nagu söögikoht ja suveniiripood. Seal oli videokaamera väljas ja sildike.: Helista kui midagi vaja! Ma siis võtsin kopsud õhku täis nalja pärast ja käisin tegin sellest kohast pilte. Tegime veel paar tiiru linnas ja suundusime tahapoole. Sinna mägede vahele. Oli juba läinud päris pimedaks. Sõitsime edasi ja yha sygavamale pimedusse. Tundus nagu yks tee läks mägedesse ja rahvusprki, mis ilmselt oli suletud. Teine, mis oli nii hirmus ja sildikesdega KEEP OUT! Tähistatud, oli ilmselt kaevandusetee. Sõitsime linnakesse tagasi. Tegime veel paar pilti vana tankla juures, mis nägi nii jube välja. Kõik krigises ja selline tunne oli, et keegi kogu aeg jälgib meid ja mine tea, mis neis keldrites praegu toimub. Jälle tiir läbi linnakese. Seisatasime yhe maja juures, kus toas tuli põles. Yhtäkki nägin seal valges pikas lillelises kitlis kogukamat naisterahvast. Ja siis ta kõndis ära. Mõtlesin, et tuleb ukse peale, sest seisime praktiliselt maja ees. Aga ei kedagi ja ei midagi. Väljas oli juba väga pime. Mõte tuli, et läheks koputaks. Sinna see jäigi. Sest tegelikult oli kõigil nii närv sees kui keegi oleks väljas aknale koputanud autole, siis oleks kisa ka kolli ära ehmatanud. Mõtlesime, et siia ööseks ikka ei jää ja jätkame sõitu. Esimene sõit siis pimedas. Nyyd siis tuleb eriti ettevaatlik olla loomade suhtes. Aga me ei saanud kummituslinnast kilomeetritki välja. Kõik rääkisid kui jube see seal ikka oli ja mul oli oma teooria. Ma arvan, et seal ikkagi on ju inimesed ja seal kaevanduskoopad ja muu mant. Milleks kaamerad ja milleks keegi ei suhtle??? Ma arvan, et see on rahva hirmutamiseks. See on riigi hirmutamiseks. Või on see riigi pool! Sest sinna mägesesse peida mida tahes. Kasvõi kanepiistandused või midagi muud selliist. Vääääga kahtlane koht. See on yks koht, kus mina vist ööd ei veedaks. Aga tagasi sõidu juurde. Saime linnast pea kilt välja ja äkki oli ainus asi, mis ma raikile öelda suutsin! Syyde välja!!! Kiirelt. Raiki pidurdas ja vaatas kohe kaugusesse, et vb kuskil mingi loom. Eike karjus ka minu järgi syyde välja! Ja raiki siis ablas ära, et ilmselt pole känguru vaid midagi muud. Peatasime auto. Väljas oli kottpime ja korraks sõidu ajal viskas rooli alt sädemeid. Hetkene vaikus ja kõik vaatasid aknast välja, et kus kurat me oleme? Võtsin istme alt tulekustuti igaks juhuks ja läksin suure taskulambiga ymber auto raiki poolele. Uurisin ja vaatasin .Aga probleem oli selles, et selle põrutava ja treppis tee peal lõi kuskilt kaks juhet kokku ja viskas paar sädet. Midagi kärssama ei hakanud ja sulanud ei ole. Aga pidi see just seal linnakese juures juhtuma??? Just rääkisime autos, et mõtle kui okastraat oleks yle tee ja siis on kindel mats, et keegi tuleb kohe linnakesest järele meile! Johhaidii...
Sõitsime edasi. Yks auto tuli vastu. Tundus tuledest selline uuem ja kuhu tal minna oli kui ainult sinna linnakesse. Sest mujale pole seal minna ju? Mida ta seal teeb, miks , kas elab, kas töötab, kas mingi muu hirmus plaan? Ei tea. Jõudsime sinna tanklani. See on tankla põhjamaantee ääres. Sõitsime vaikselt sisse. Ise hirmust veel natuke värisedes. Mina hoidsin ikka kramplikult tulekustutit käes. Tanklast sõitis välja yhe tulega vana madal auto. Meie võtsime oma diiseltankla. Hetke pärast. Ikka päris kohe oli see auto, mis yhe tulega ja linnakese poole keeras meie kõrval tagasi. Ja sellest astus välja suur gorrillat meenutav abo välja. Vaatas otsa ja kõndis tanklasse. Sel hetkel tundusid kõik ja absoluutselt kõik kahtlane. Ostime kiirelt kytuse ja uurisime majutuse asja. Seal oli aga see oli kallis- Aga edasi ka ei taha sõita. Sest tõesti palju loomi oli tee ääres. Aga kui tanklatädi, kes nägi samuti creepy välja, pärast meie vastust kysimusels, kas te tahate ööseks jääda, vastasime, et ME EI TEA. Siis ta naeris seda õudukanaeru ja oligi kõik. Siis oli kindel , et sinna me ei jää. Muidu hommikul serveeritakse rekkameestele burgeris eesti liha! Sõitsime minema. Meenus see õudukas jälle kus kohalik tankla tegi koostööd kollidega. Jubeee... Teadsin, et 50 km sõita ja peaks mingi kämpa olema. Sõitsime mööda teed ja õnneks raiki nägi ära, et tee peal on suur pirakas lehm. Täpselt keset teed ja koos vasikatega. Ja nii veel paar km veel kängurusid ja muid loomi. Siis läks yks rekka meist mööda. Pikk ja 3 käruga. Ytlesin raikile, et hoia järel. Sest rekkadel on siin nii suured rauad, et need pyhiksid elevandi ka teelt ära. Nii saimegi pea 90 sõita. Siis jälle spooky asi. Yks eredate tuledega ja suur maastur oli selja taga. Tuli ei tea kust ja siis kyttis mööda. Musta tuli korstnast ja sinna ta kaudus... Jõudsime telkimis alale. Seal oli veel yks kämpervänn. Tegime syya ja kobisime magama. Jah, öösel on jube sõita. Eriti kui veel pärast sellist linna. Soovitan soojalt sinna minna kõigil, kes kunagi austraalias on. See on kogemus, mida elu sees ei unusta. Just siis, just siis, juhtub asju, mis ei peaks juhtuma! Magama minnes oli telgis väga kõhe. Kõik tundus nii jube. Iga krabin, iga tuulekrõbin. Isegi mingi aeg olime raikiga pead ukseaugust väljas ja ootasime, taskulamp valmis, et mingi loom, kes ennist krabistas, tagasi tuleks. Siis yritasime magama jääda. Kuulisme telgiluku häält. Mõtlesime, et tydrukud teevad kolli, aga ei...Ei tea... see oli yks kõhedamaid öösid. Poole öö peal ärkasin ja ajasin kängurusid eemale, kes prygis tuhnisid.
Hommik oli päiksega ja algas auto koristamisega. Kõik asjad said lappi näha. Sest kõik asjad olid ju oranzid. Kõik oli tolmune ja ka iga nuga kahvlike. Tegin autosse ruumi. Viskasin yhe suure kasti välja. Mida meil vaja ei olnud. Hakkasime sõitma ja kõik see jääb nyyd seljataha, mis sel päeval kogesime. See on kindlasti yks lugu, mida me õhinal tulevikus räägime ja siis korraks jääme mõttesse....ja mõtleme, kui palju me tegelikult kartsime või siis mitte. Kas kõik oli kokkusatumus või on seal tõesti midagi kahtlast.
Jennal sai 3000 km täis meiega peagi Port Hedlandis, kus blogi yles ja mästerplän on jõuda tna enne pimedat Broomi. Rikaste turistide linna. Ma ei tea mida me seal teeme, sest me pole rikkad, aga eks näis. Seda juba homme!!!

MUHAHAHAHA!!!!

Alari Kasvand – Tondipyydja!