Tagasi Geraldtonis

No nii. Pole nagu ammu kirjutanud, sest meie netipulga SIM kaart viskas sussid pysti. Aga lyhidalt siis meie tripist. Alguses arvasime, et oleme kohal 6 ööga ja 7 päevaga. Aga pigistasime selle ilusti nii nagu meile sobis ja kannatasime natuke rohkem järjest autoroolis istuda. Tulime ära kolme ööga. Saksa tydrukud vaatasid ainult neid asju, mis tee äärde jäid ja muud ei midagi. Aga me isegi tegime palju peatusi. Coral Bay's käisime ka korra läbi. Tydrukud läksid snorgeldama ja meie lasime Jenna rehvidest õhu välja ja läksime liivadyynidesse. Rohkem kui tund aega sai seal myratud. No ei ole halb pill see Jenna. Siis sõitsime ikka pärast seda pikalt Shark Bay poole. Kilomeetreid muutkui tuli. 7000 tuli ära ja nyyd kui Geraldtoni jõudsime, siis hästi natuke on puudu 8000 km-st. Pimedas sõitsime ka natuke. Aga see oli seal alas, kus on aiaga ära piiratud, et lehmi ei tohiks tee peal olla. Jäneseid oli kyll palju.

Geraldtoni jõudes oli kuidagi kodune tunne. Kolm korda lihtsam oli hingata ka. Siin on õhku, mida hingata. Ja õhk on mõnus jahe õhtuti. Panime tydrukud backpackeris maha ja aitasime asjad sisse vedada, aga seal polnudki vabu tube. Tuli välja, et pärast pikka otsimist pole kuskil Geraldtonis vabu tube. Kõik rändurid on põhjast siia kobinud. Nad said 2 viimast kohta yhte natuke kesklinnast eemal olevasse kohta. Aga me kohtame neid kindlast veel, sest yks unustas pusa autosse ja meie magamiskotid on nende käes. Meie aga... saime sooja vastuvõtu. Jõudsime just õhtusöögi ajaks ja Frank oli kypsetanud pisut mereande ja riisi koos aedviljadega. Rääkisime reisist, rääkisime tööst, rääkisime sellest, mis frank vahepeal teinud on. Paljust. Tööd meile on. Ja kui enam ei ole, siis franki sõbral on! Siis rääkisime Frankile, et vb tahaks kunagi proovida kalalaeva peal töötada. Lihtsalt kogemuse pärast. Ja loomulikult on Frankil tutvusi. Ja veel mingi eriti suure ja parima laevaga tutvused. Ytles, et see on raske töö, aga ta organseerib meile kunagi paaripäevase proovi, et kas me yldse tahame seal teha paar nädalat tööd. Sest jutud liiguvad, et kui Geraldtonis kalalaeva peal kuu aega tööd teha, siis rohkem austraalia jooksul tööd tegema ei peaks, sest töö on nii hästi tasustatud. Aga praegu alustame nädalavahetusel. Läheme Franki ema juurde myyri lammutama.

Nii me siis rääkisime poole ööni juttu ja hommikul vara siis läksime Telstrasse oma internetti korda saama. See ei ole lihtsalt võimalik, kui keeruliseks on klienditeenindus läbi telefoni aetud. Esmalt räägid pool tundi automaatvastajate ja masinatega ja siis vb saab keegi toru otsa, kes sind edasi suunama hakkab.

Nyyd on igastahes korras.

Linna peal nägi meid see vetelpäästja Ben. Ta ei suutnud uskuda, et me tagasi oleme. Sest paar päeva tagasi just kuulis tydode käest, et me oleme kõik Fitzroys.

Pesime Jenna ära ja lebotame niisama. Peaks õhtul kinno minema...

Ja muideks. Kaks asja. Allpool on 2 eelmist blogi ka , mis on ylse panemata. Ja Frank tõstis meid teise tuppa ka, kus on ookeanivaade ja tuba maksab 120 taala öö. Õnneks me ei pea maksma :)

Alari

Kodutee...

Äratus jälle esimeste päiksekiirte peale. Öösel on nii hea magada, sest telgil pole katust peal ja kohu tähistaevas on näha. Kiirelt söök sisse ja alustasime sõitu Coral Baysse. Sõit tundus kuidagi pikk... liiga pikk... Saime kella 11ks kohale. Ilm pilves. Tydod said kella 12se paadi peale snorgeldama. Kujutage ette, et me pole pmst veel austraalias vihma näinud. Altsikuga käisime liivadyynides Jennaga myramas. Noo tal ikka on jõudu :D. Tegime video ka mäkkeronimisest, mis kyll kokkuvõttes ebaõnnestus, sest sinna mäkke me ei jõudnud. Linnas jälle kummid täis, paak täis ja pesu ja söök ja edasi sõit. Nyyd on kell juba lähenemas seitsmele, kuid ikka sõidame, kohekohe on päike loojas ja oleme teinud jälle väga pika sõidupäeva. Ja sõidame edasi ka, natuke isegi pimedaga, siis saame samasse ööbimiskohta kuhu eelmine kordki. Ning me ei pea ärkama kell 4 öösel, et delfiine minna söötma. Seega homme läheme Monkey Miasse ja sealt tagasi tulles vaatame shell beachid ja värgid ära ja sõidame edasi.... Aga Järgmine peatus on GERALDTON!!! Me algul planeerisime 6 ööd trippida, kuid nyyd on sellest saanud 3 öö tripp :D. Kuna tahaks kogu aeg nagu koju jõuda, siis sõidame pikalt... Tahaks juba pehmes voodis magada ja tööd teha :D. Tydod magavad taga, altsik roolis ja kängurud, wallabyd, kitsed, lehmad ja lambad jalutavad yle tee. Vali milline tahad õhtuseks grilliks :D. Loomulikult on ka sadade kaupa laipu. Päikseloojangud on siin tohutult ilusad, ykskõik kus sa pmst oled... kas kõrgel või madalal, kas ookeani ääres või lihtsalt bushis. Jenna on tubli (ptüi-ptüi-ptüi), pole meid hätta jätnud.

Täna ajasin peaaegu poolemeetrise sisaliku alla, aga jäi ellu,

Raiki.

Ja poisid ikka kimavad edasi. Eile siis lasime kiirelt läbi karijini rahvuspargi. Yritame igalt poolt lõigata. Ja saksa neiud näevad ka ikka yht teist. Aga nad ei ole uurinud ka, mida siin vaadata on yldse. Nii me jätamegi palju vahele ja näitame neile ainult neid asju, mis tee peale jäävad. Tom Price linnas tegime väikse peatuse. Syya oli vaja ja telstra poodi oli vaja, sest on välja tulnud, et meie internetipulga sim-kaart on kytsa. Niiet meil pole nyyd netti enam yldse. Ja tydrukute optuse pulk on mõtetu. Sellel pole kuskil levi. ! Sinna mäe otsa komberdasime ka Jennaga jälle, mis 1100 meetrit kõrge. Aga seekord läksime veel kaugemale ja kõrgemale kui eelmine kord. Ja seal oli suur silt, et kes selle tee sinna yles rajas... Selle rajas yks austraalia Lions klubi. ;) Lions liikumine on austraalias ikka väga populaarne ja igas linnas on olnud lionsi märke. Ka Geraldtonis on. Me vist läheme järgmisele koosolekule ka. Sest koosoleku aeg on teada ja kylalised võõralt maalt on alati oodatud. J

Halb uudis on see, et pesta tahaks. Panime 200 km kruusateed ja kõik on tolmu täis. Isegi juuksed on jälle tooni võtma hakanud. Igas asi mis autos puutuda, on kohe käed jälle koos oranzi tolmuga. Oleme iga päev pigistanud natuke rohkem ja kaugemale sõita, et kiiremini kohale jõuaks. Selline tunne on nagu koju sõidaks... Et tahaks kiiremini kohale jõuda juba.

Ööbisime kuskil poolel teel coral bay’sse. Rääkisime saksa piffidega juttu ja lõpuks siis tuli välja, et me saksa keelt oskame. See oli eriti koom. Nad ei saanud aru, mida me naerame kogu aeg ja siis ma natuke vastasin nende jutule vahele midagi saksa keeles. Ja õhtu lõpuks olid nad juba esitanud kysimuse, et kas te saate aru mis me räägime? Jeezz :D:D

Siis oli selline minutine vaikushetk, kus nad mõtlesid, et mis nad kokku rääkinud on...

See oli ikka parajalt naljakas.

Käisime Jennaga mööda kuivanud jõepõhja ka sõitmas. Jätsime sakslased kokkama ja tegime raikiga tiiru. Jenna sai ilusti hakkama jälle. Ainult kui yhel rattal hakkab kontakt maaga kaduma, siis ainult sellel ainsal on jõudu ringi käia... J

Teeme ikka jõhkralt kilomeetreid siin austraalias. Tagasi Geraldtoni jõudes peab jälle tehnilise hoolduse ära tegema. 10000 pole enam kaugel.

Alari