Mõtlesin ja mõtlesin, et mis ma
ikka ühest igavast 3,5-tunnisest tööpäevast kirjutan. Kõik ikka sama. Täna
kirjutan hoopis endast.
Mis on Austraalia mulle selle
kuue kuu jooksul andnud/õpetanud???
Ma ei ole kunagi nii palju
mõelnud enda elu-olu, Eesti, pere, sõprade, kooli....kõige-kõige peale, mis on
elus oluline, kui siin viimastel kuudel. Kui aus olla, soovitaks teil kõigil,
kallid sõbrad, minna Eestist välja ja kogeda tõsist elu, mille eest pead iga
hinnaga võitlema. Siin olen õppinud ennast alandama, soovitama, vahepeal (väga
tihti) keelt hammaste taga hoidma, asju ja väärtuseid ümber hindama. Kui aus
olla, tunnen, et olen väga palju muutunud. Olen enesekindlam, ambitsioonikam,
kalkuleerivam, osalt oskan ka rohkem: „Ei!“ öelda.
Ma hindan aega. Igat minutit. Kas
saan tulu tund aega facebookis
istudes või hoopis enda kallimaga maailmaasju arutades? Võib-olla just
sellepärast ei saagi mind näoraamatu vahendusel väga kätte :D Hetkel satun
sinna nii kaks korda kuus (kui sedagi). Ma hindan aega enda kalli tibuga, kes
on kõige tasakaalukam mees, keda kunagi kohanud olen. Just sellepärast käimegi
pärast tööd jõusaalis, et võtta viimast olemasolevast ajast. Muidu võiks ju
kodus arvutis-telekas ka passida, nagu kõik teised seda teevad. Kuigi, olgem
ausad, päris mitmedki on meilt inspiratsiooni saanud ja üha rohkem majakaaslasi
on hakanud trenni tegema. Küsivad meilt retsepte ning hiljuti saime ka „Nad on
ju nii tervislikud, nad ei jää kunagi haigeks“ tiitli. Seda just meie
9-kraadise temperatuuri pärast külmruumis, kus iga päev töötame ning mille
pärast inimesed järjest haigeks jäävad. Hahhaha..., kui Raikiga kokkame,
kogunevad majaelanikud laua taha ning jätavad järjest meie tehtud retsepte-
nippe meelde. Nt, et toitu külmutada ning seda lõunaks kaasa teha või minu uut
brownie-retsepti, kus ei ole jahu, võid ega šokolaadi :D vaid maguskartul,
mesi, muna, toorkakao jne. Raiki armastab seda magustoitu. :O Täpselt nagu
šokolaad. Järgmine kord, kui teen, lisan pildid ja retsepti siia blogisse.J
Ma olen hakanud hindama peret
veel rohkem, kui seda varem tegin. Kuigi pere on alati minu jaoks kõige-kõige
olulisem väärtus elus olnud, ei ole seda siiani piisavalt hinnanud. Oi, kuidas
ma igatsen emmega igapäevaseid jutuminuteid, veiniõhtuid, lihtsalt kallistusi,
teatriskäike ja tema imeilusat naeratust. Oi, kuidas ma igatsen enda väikest
vennat, kes toob mulle alati naeratuse näole. Kuidas ta armastas minuga trenni
teha ja oi, kui tark ta on. Kuidas ma igatsen enda Bellat, kes on alati
olemas-nii heas kui halvas. Ta pehme kasukas ja intelligentne vaade. Kuidas mu
vanavanemad armastavad Raikit (rohkem kui mind :D) Kuidas mu suur vend on minu
jaoks olemas ja annab öömaja ka öösel kell 3. Ja muidugi, minu kodu.....oi,
kallikesed, te ei kujuta ette ka, kui väga ma seda maja igatsen. Kas või
kohvimasinat, mis parimat kohvi jahvatab või enda päiksepaistelist tuba.
Suuuuuuuurt aeda, kus kiikuda, grillida jne. Seda kõike tänu mu isale, kes on
vahepeal nii põikpäine, et meie vahel võiks lõkke teha, aga käeliselt ei jää
kunagi hätta :D ja selles olen enda geenid pärinud just isalt, kellega
lapsepõlves nii mõnigi asi sai töökojas valmis tehtud, koos ehitusel töötatud
jne.
Ma igatsen enda parimaid
sõbrannasid, kellega koos Werneris kooki süüa ja muljetada. Kuidas nendega koos
kooli taga rääkida ja siis kõik A-d või 5-d saada :D
Igatsen kooli, kus oma ajusid
rakendada, sest mis parata, hetkel hinnatakse tööl ajudeta inimesi, kes
kuuletuvad, ei küsi küsimusi, ei räägi, aga teevad tööd nagu robotid.
Ma igatsen Raiki peret, kellega
koos spaas käia, eirit muidugi Karolat, kes nii väga meist küll ei huvitu, küll
aga minu mõmmist Ted Juniorist :D
Ühesõnaga, igatsen Eestit, kus on
tegelikult väga hea elada. Jah, palgad on madalad, aga oi, kui te teaksite, mis
teistes riikides veel on. Meie haridus on tasuta, mida tihti ei kohta. Meie
infotehnoloogiareng on üks maailma parimatest. Isegi austraallased teavad seda
:D Meie maal ei ole tsunaamisid, orkaane ega muid looduskatastroofe. Meil on
neli aastaaega, mida, olgu, tihtipeale ei saa näha. Küll aga siin, Austraalias
on tihti 30...48 kraadi suviti ja talvel -1....+10 kraadi. Olgem ausad, see 30
+ on juba päris väljakannatamatu, sest õhuniiskus on kõrge, mistõttu keha ei
suuda nii palju higistada ja tunneme jubedat kuumust, nagu veedaks aega saunas,
kus on just leili visatud. Ausalt ka, maruloid on olla. Ning, olgem ausad,
päris paljud on öelnud, et miks te igat võimalikku päikselist päeva
päevitamiseks ära ei kasuta, siis põhjus on lihtne: me ei hinda igat päikselt
ilma, vaid see on tavaline nähtus meie jaoks. Lisaks on nahavähk üks kõige
levinumaid surmapõhjusi Austraalias. Igal inimesel on keegi, kes suguvõsast on
sellesse surnud ja sellest on pea võimatu täiesti terveks saada. Mingil hetkel
tuleb ta tagasi ja niidab jalust nii või naa.
Muidugi ei saa ka mainimata jätta
info liikuvust ja internetti. Esiteks, see on väga aeglane. Teiseks,
austraallased vastavad mailidele umbes kuu-kaks. Ma usun, et see on piisav
põhjus :D
Aga mis on minu muutus: ma hindan
kõike palju rohkem, mis mulle on antud, mille nimel olen ise tööd teinud jne.
Raha on ainult raha, kui ma seda õigesti kasutan, on sellest kasu, muidu on see
vaid number. Üks võimalus oleks Austraalias mitte reisida, töötada ühes farmis
12 kuud ja teenida raha. AGA... on võimalik ka nautida ja reisida, näha meie
planeedi võlusid, mida me ka teeme. Ma usun, et kõike tuleb võtta mõõdukalt.
Tööd, puhkust, raha teenimist-kulutamist. Päeva lõpuks, mille nimel me tööd
teeme, kui igat senti taga nutame. Olgem ausad, kas oleksin siis enda üle uhke?
Ma usun, et mitte.
Nüüd aga viimane inimene, keda ei
saa mainimata jätta. Minu kallis Raiki, kes minu Austraaliasse tõi, seda
maailma näitas ja tütarlapsest iseseisva naise on kujundanud. Ta on olnud
minuga iga päev, umbes 23/7, sest usun, et umbes tunnikese veedame eraldi ka
ühe päeva jooksul :D Ta on minu päike, kindlus, tulevik, kõige tasakaalukam
mees, keda elus kohanud olen ja siinkohal pean muidugi tänama Raiki peret, kes
ta selliseks on kasvatanud. Ta ei väsi üllatamast, olemast kõige romantilisem
ja humoorikam poiss-sõber. Tööl kutsutakse teda Romeoks, sest kõik teavad, kui õnnelik
ma olen.
Ma hindan kõike, mis Austraalial
pakkuda on, ja naudin seda aega, aga samas, sügaval südames, ootan juba lendu,
mis viib mind koju J
Loodan, et kõik, kes loevad seda
postitust, suudavad iga päev natuke rohkem enda elu, inimesi, peret,
Eestit-kõike, mis peaks meile naeratuse näole tooma, iga päevaga rohkem hinnata.
PS! Ma hindan Sind, kes kulutas
enda päevast 10 minutit, et seda postitust lugeda!
Helina