Pihitund

Mõtlesin ja mõtlesin, et mis ma ikka ühest igavast 3,5-tunnisest tööpäevast kirjutan. Kõik ikka sama. Täna kirjutan hoopis endast.

Mis on Austraalia mulle selle kuue kuu jooksul andnud/õpetanud???

Ma ei ole kunagi nii palju mõelnud enda elu-olu, Eesti, pere, sõprade, kooli....kõige-kõige peale, mis on elus oluline, kui siin viimastel kuudel. Kui aus olla, soovitaks teil kõigil, kallid sõbrad, minna Eestist välja ja kogeda tõsist elu, mille eest pead iga hinnaga võitlema. Siin olen õppinud ennast alandama, soovitama, vahepeal (väga tihti) keelt hammaste taga hoidma, asju ja väärtuseid ümber hindama. Kui aus olla, tunnen, et olen väga palju muutunud. Olen enesekindlam, ambitsioonikam, kalkuleerivam, osalt oskan ka rohkem: „Ei!“ öelda.

Ma hindan aega. Igat minutit. Kas saan tulu tund aega facebookis istudes või hoopis enda kallimaga maailmaasju arutades? Võib-olla just sellepärast ei saagi mind näoraamatu vahendusel väga kätte :D Hetkel satun sinna nii kaks korda kuus (kui sedagi). Ma hindan aega enda kalli tibuga, kes on kõige tasakaalukam mees, keda kunagi kohanud olen. Just sellepärast käimegi pärast tööd jõusaalis, et võtta viimast olemasolevast ajast. Muidu võiks ju kodus arvutis-telekas ka passida, nagu kõik teised seda teevad. Kuigi, olgem ausad, päris mitmedki on meilt inspiratsiooni saanud ja üha rohkem majakaaslasi on hakanud trenni tegema. Küsivad meilt retsepte ning hiljuti saime ka „Nad on ju nii tervislikud, nad ei jää kunagi haigeks“ tiitli. Seda just meie 9-kraadise temperatuuri pärast külmruumis, kus iga päev töötame ning mille pärast inimesed järjest haigeks jäävad. Hahhaha..., kui Raikiga kokkame, kogunevad majaelanikud laua taha ning jätavad järjest meie tehtud retsepte- nippe meelde. Nt, et toitu külmutada ning seda lõunaks kaasa teha või minu uut brownie-retsepti, kus ei ole jahu, võid ega šokolaadi :D vaid maguskartul, mesi, muna, toorkakao jne. Raiki armastab seda magustoitu. :O Täpselt nagu šokolaad. Järgmine kord, kui teen, lisan pildid ja retsepti siia blogisse.J

Ma olen hakanud hindama peret veel rohkem, kui seda varem tegin. Kuigi pere on alati minu jaoks kõige-kõige olulisem väärtus elus olnud, ei ole seda siiani piisavalt hinnanud. Oi, kuidas ma igatsen emmega igapäevaseid jutuminuteid, veiniõhtuid, lihtsalt kallistusi, teatriskäike ja tema imeilusat naeratust. Oi, kuidas ma igatsen enda väikest vennat, kes toob mulle alati naeratuse näole. Kuidas ta armastas minuga trenni teha ja oi, kui tark ta on. Kuidas ma igatsen enda Bellat, kes on alati olemas-nii heas kui halvas. Ta pehme kasukas ja intelligentne vaade. Kuidas mu vanavanemad armastavad Raikit (rohkem kui mind :D) Kuidas mu suur vend on minu jaoks olemas ja annab öömaja ka öösel kell 3. Ja muidugi, minu kodu.....oi, kallikesed, te ei kujuta ette ka, kui väga ma seda maja igatsen. Kas või kohvimasinat, mis parimat kohvi jahvatab või enda päiksepaistelist tuba. Suuuuuuuurt aeda, kus kiikuda, grillida jne. Seda kõike tänu mu isale, kes on vahepeal nii põikpäine, et meie vahel võiks lõkke teha, aga käeliselt ei jää kunagi hätta :D ja selles olen enda geenid pärinud just isalt, kellega lapsepõlves nii mõnigi asi sai töökojas valmis tehtud, koos ehitusel töötatud jne.

Ma igatsen enda parimaid sõbrannasid, kellega koos Werneris kooki süüa ja muljetada. Kuidas nendega koos kooli taga rääkida ja siis kõik A-d või 5-d saada :D

Igatsen kooli, kus oma ajusid rakendada, sest mis parata, hetkel hinnatakse tööl ajudeta inimesi, kes kuuletuvad, ei küsi küsimusi, ei räägi, aga teevad tööd nagu robotid.

Ma igatsen Raiki peret, kellega koos spaas käia, eirit muidugi Karolat, kes nii väga meist küll ei huvitu, küll aga minu mõmmist Ted Juniorist :D

Ühesõnaga, igatsen Eestit, kus on tegelikult väga hea elada. Jah, palgad on madalad, aga oi, kui te teaksite, mis teistes riikides veel on. Meie haridus on tasuta, mida tihti ei kohta. Meie infotehnoloogiareng on üks maailma parimatest. Isegi austraallased teavad seda :D Meie maal ei ole tsunaamisid, orkaane ega muid looduskatastroofe. Meil on neli aastaaega, mida, olgu, tihtipeale ei saa näha. Küll aga siin, Austraalias on tihti 30...48 kraadi suviti ja talvel -1....+10 kraadi. Olgem ausad, see 30 + on juba päris väljakannatamatu, sest õhuniiskus on kõrge, mistõttu keha ei suuda nii palju higistada ja tunneme jubedat kuumust, nagu veedaks aega saunas, kus on just leili visatud. Ausalt ka, maruloid on olla. Ning, olgem ausad, päris paljud on öelnud, et miks te igat võimalikku päikselist päeva päevitamiseks ära ei kasuta, siis põhjus on lihtne: me ei hinda igat päikselt ilma, vaid see on tavaline nähtus meie jaoks. Lisaks on nahavähk üks kõige levinumaid surmapõhjusi Austraalias. Igal inimesel on keegi, kes suguvõsast on sellesse surnud ja sellest on pea võimatu täiesti terveks saada. Mingil hetkel tuleb ta tagasi ja niidab jalust nii või naa.

Muidugi ei saa ka mainimata jätta info liikuvust ja internetti. Esiteks, see on väga aeglane. Teiseks, austraallased vastavad mailidele umbes kuu-kaks. Ma usun, et see on piisav põhjus :D

Aga mis on minu muutus: ma hindan kõike palju rohkem, mis mulle on antud, mille nimel olen ise tööd teinud jne. Raha on ainult raha, kui ma seda õigesti kasutan, on sellest kasu, muidu on see vaid number. Üks võimalus oleks Austraalias mitte reisida, töötada ühes farmis 12 kuud ja teenida raha. AGA... on võimalik ka nautida ja reisida, näha meie planeedi võlusid, mida me ka teeme. Ma usun, et kõike tuleb võtta mõõdukalt. Tööd, puhkust, raha teenimist-kulutamist. Päeva lõpuks, mille nimel me tööd teeme, kui igat senti taga nutame. Olgem ausad, kas oleksin siis enda üle uhke? Ma usun, et mitte.

Nüüd aga viimane inimene, keda ei saa mainimata jätta. Minu kallis Raiki, kes minu Austraaliasse tõi, seda maailma näitas ja tütarlapsest iseseisva naise on kujundanud. Ta on olnud minuga iga päev, umbes 23/7, sest usun, et umbes tunnikese veedame eraldi ka ühe päeva jooksul :D Ta on minu päike, kindlus, tulevik, kõige tasakaalukam mees, keda elus kohanud olen ja siinkohal pean muidugi tänama Raiki peret, kes ta selliseks on kasvatanud. Ta ei väsi üllatamast, olemast kõige romantilisem ja humoorikam poiss-sõber. Tööl kutsutakse teda Romeoks, sest kõik teavad, kui õnnelik ma olen.

Ma hindan kõike, mis Austraalial pakkuda on, ja naudin seda aega, aga samas, sügaval südames, ootan juba lendu, mis viib mind koju J

Loodan, et kõik, kes loevad seda postitust, suudavad iga päev natuke rohkem enda elu, inimesi, peret, Eestit-kõike, mis peaks meile naeratuse näole tooma, iga päevaga rohkem hinnata.

PS! Ma hindan Sind, kes kulutas enda päevast 10 minutit, et seda postitust lugeda!

Helina