Ja me läksimegi...

Olime eelmine õhtu Franki juures yleval jälle ja Frank kypsetas mahlast kanakuiba riisi ja köögiviljakastmega. Magustoiduks oli mingi õunastruudel. Tänas veel korduvalt meie head tööd ja rääkis mida veel peaksime plaanima ja kuidas elu nautima. Vara magama ja hommikul yles... Varakult. Kell 6 oli esimene matsakas äratuskella poolt, kelle kisa peale röökisin nii mina kui raiki ja Elis saigi pysti. Sai pesema ära. Siis sai pool tundi veel magada Hommikusöögilaud oli ilusti kaetud. Tegime kerge hommikusöögi. Frank toimetas samuti ringi ja tal polnud väga 10 punkti tuju see hommik. Vb sellepärast, et me ära läheme, aga mina sain aru, et ta mainis 2x, et sel päeval startis kuskilt mingi jahiga purjetamise võistlus ja saabub finišisse järgmine päev Geraldtoni. Frank on seda kaasa sõitnud minukymmend aastat. Aga nyyd, esimene aasta, kui ta ei sõitnud. Võibolla polnud aega, polnud asendajat, polnud jaksu, kes teab... Aga oli näha, et ta oli kurb.

Mina ja raiki käisime veel hommikul poest kiirelt läbi ja ostsime kärbsevõrgud mytside peale, sest sinna, kuhu läheme, on palju kärbseid. Kalbarri. Võtsime suuna Kalbarrile, mis on 135 km põhjas. Lasime mööda looklevat teed, kus ymbritsevaks teesaatjaks on ainult madal põõsastik, oranz muld ja erendav päike. Kuulasime pool teed ainukesi plaate., mis meil autos olid, sest levi pole. Ja meie uus lemmik on Jonny Cash. Teda on meil 2/3 plaatidest. Auto on nii täis pakitud. Tagant on kõik nii täis ja isegi tydrukute vahel on kraami. Katusest rääkimata. Frank ostis meile suure toidukarbi ka kaasa veel 130 taala eest. Äitäh! Siis sõitsime , sõitsime. Liiklusmärk näitab rahulikult 110 km/h, kuigi tee on selline, nagu räpina- tartu mnt. Aga Jenna ei ole enam noor pyss. Ja saab aru, et ei välguta ringi. Laseb rahulikult 80 ja 90 vahel. Rohkem lihtsalt ei tule.. :D Tee peal oskad hinnata midagi peale vaatamisväärsuse. Selleks on kurvid teel. Kui ikka lased 20 km otse, siis võike nõks paremale või vasakule on nagu taevamanna. Olime juba peagi Kalbarris kui suuure mäe otsast alla sõitsime ja taamal paistis ookean. Vasakul suured kõrged lumivalged liivamäed. Aeglustasime ja pöörasin ymber. Mõtlesime et teeks väikse peatuse. Jenna sai natuke nelivedu proovida, aga liiv oli nii pehme, et ei hakkanud pissimpeatusest kaugemale minema. Enne seda ookeani äärde jõudmist ... Oli midagi, mida ma usun, et enamus maailma inimesed näinud ei ole, Ja mida minu teada ei ole väga palju maailmas. Vb see yks siin ja samas Austraalias. See oli madal järv. Soolane järv. Ja see oli nii ROOSA kui veel vesi olla annab. Kui Barbie ja Ken peaks kuskile maja ehitama, siis nad ehitaks oma maja sinna. Mekkisin seda soolaroosat. Väga soolane oli. Ja nii nii nii roosa. See oli uskumatu...

Edasi liikudes jõudsime ookeani äärde. Seal oli yks vaatamisväärsus. See oli pankranniku moodi asi. Kõrge. Väga kõrge ja helesinese veega, mis vastu kaljut peksis. See oli jälle yks koht, kus polnud sõnakestki lausuda. Ja tuul oli nii kõva, et puhu või pikali. Aga tuulega polnud yldse kärbseid, see oli hea. Liikusime edasi Kalbarri linnakesse, kus nälg ajas meid kalaburgeri putkasse. Võtsime pereeine. Einest nii palju, et kui veel paar sellist einet teha, siis tagasi tulles ei tunne te oma rasvunud võsukesi ära. Isegi mul oli seda raske syya.

Pärast rasvaimu läksime ujuma. Läksime ookeani suubuvasse jõkke. Aga Jõe suudmes oli ikkagi soolane vesi. Temperatuur oli vist 20 umbes. Väga soe ei olnud sisse karata. Selline suvine peipsi. Siis sõitsime edasi Mingi jõe yrgoru poole. Linnast välja 30 km. Otse Kalbarri rahvuspargi sydamesse. Pöörasime pärast suunasilti ilust liivateele, kus alguses oli iseteenindusputka. Ise arvutad, palju sul inimesi autos ja auto suurus ja selle järgi maksad. Meil läks see 11 dollarit ja panime siis raha ymbrikusse ja postkasti. See on tglt nagu annetuse mõttes, sest selle koha hooldamisele kuluvate kulude tasumiseks. Siis oli 25 km liivateed, mis oli nii treppis. See oli nii treppi sõidetud ja ma vaatasin, et meil kukkuvad kyll kohale jõudes pooled jupid auto kyljest ära. Sõitsin hästi tee ääres et yks paar rattaid oli pooleldi liivavallis, kus treppi polnud. Aga siiski oli see väga väsitav tee läbi eimillegi. Kui jõudsime teeristi, kus mõlema tee lõpus tupik ja vaatamisväärsus. Valisime algul parem.Ja see järel vasaku. Esimeses kohtusime 3 noorega, kes tundsid huvi, et kus me need eriti head kärebsevõrgud saime, sest kärvseid oli seal nii palju, ja kõigil oli yks missioon. Sulle ninna pääseda. Nad lihtsalt ronisid igasse kohta kus veel said. Aga meil oli no problemo. Kõrbsevõrk oli näo ees. Enne matkaraja algust oli hoiatussilt kuumuse eest ja palju vett peaks kaasas olema ja mida kandma. Me ei vastanud vist yhelegi hoiatusnõudele, aga edasi me läksime. Rada oli allamäge ja käänuline. 1,2 km pikk. Ja see, mis pilt avanes... Teile kirjeldamiseks vb manage ette pilt kuskilt amazonase jõest läbi kaljude... Sygaval jõeorus jooksis see nire peaaegu liikumatult allavoolu. See oli nii vapustavalt ilus. Peast käis läbi see, et kui kunagi vanad oleme, siis saab rääkida oma lastelastele,...Vaata mis vanaisa on teinud ja kus käinud...

Liikusime natuke tagasi ja siis liikusime mööda veel peenemt rada allapoole jõeorgu. Rada läks poole pealt yle kaljuronimiseks. Iga ida-saksa turistimemm ei saagi sinna vist ligi. Meie aga laskusime muudkui peenikesi radasid allapoole. Vahpael tegime pilte ja itsitasime niisama. Ja siis pärast paarikymneminuti pikkust laskumist olime all jõe ääres. Vaatasime yles platvormi poole, kus me ennist alla vaatasime. Väga kõrgel...Jooksime ja roniseime seal kivide vahel . Liikusime koobaste ja urgude vahel. Midagi sellist ilmselt enam kunagi elus ei näe. Niiet siis täie raha eest... Ja yles ronimise ajaks olime parajalt väsinud juba. Päike lõõmas ja higi voolas. Yles ronides ja tippu jõudes kadus nagu rada kergelt eest ära. Midagi nagu oli ja ei olnud ka...Senikaua kui olime kõik neljakesi lihtsalt natukene liiga palju maeiteakus. Kerge raipehais oli õhus ja raiki mainis midagi õudusfilmidest. :D Pöörasin siis ymber ja leidsin tagasi koha kus vist valesti pöörasime. Ja voilaa.. Olimegi väljas. Tegime enne ärasõiti Jennale õlikontrolli. Eike tegi tglikult :D . Mina keerasin esisillal mingit n upukest, mis siin mõlemal esirattal on, et esisild yldse kaasa jookseks. Siis alles saab neliveo sissepanna. Ja järgmise kohani saigi poolenist vallis sõidetud sama teed, sest siis põrutasid teed vähem. Teine vaatamisväärsus oli 8 km pikk teekene. Ilmselgelt ilus ja värki, aga 8 km oli liiga palju, sest päike hakkas loojuma juba ja sõitsime edasi oletatava kämpingukohani. Pärast seda kui ma sealt treppteelt välja sain, siis oli kohe harjumatu sõita mööda kõva pinnast. Ainult kylgtuul lagedal väljal on nii tugev, et kui rool lahti lasta, siis oled kiirelt kraavis.

Mööda teed rullusid nagu kõrbes ikka sellised heinakõrrepallikesed...nii tõetruu...ja nii päris. Ei olegi filmis. Siis enne kämpingukohta tegime kerge valepöörde...Aga see nii väike, et 10 min pärast olimegi kämpingukohas. Jõe ääres, mida me yrgorus vaatamas käisime. Aga nyyd juba lageda peal. Kuigi jõel oli mõõdulatt kõrval ja hetkeseisuga on jõgi 4 meetrit madalamal kui vahepael. Pystitasime laagri. Pkkisme oma toolikesed lauaksesed, telgikesed lahti . Tydrukute telgi pysti panek oli kyll nali jälle :D Gaasiahi praadis kiire toidu ja istusime nii poole 11 ni õhtul ymber laua ja rääkisime poiste värvikirevast elust ja tydrukud ytlesid vahepael oma asju sekka. Kitarr oli alati lugude vestmisel saateks. Mis sest et keegi mängida ei oska :D Yhtäkki nägin., et miski liigutas meie kõrval. See oli taskulambi valgusvihus näha. Koiott või mingi rebasesarnane närakas luuras juba pimeduses toitu. Raiki käis hirmnutas ta ära. Pakkisime ajad autosse, et rebaseonu midagi turki ei paneks. Sättisime magama. Öösel tõmbas ikka nii niiskeks, et telgiseinad olid niisked. Minu ja raiki madrats, mis õhtuhakul nii pehme välja nägi, oli hommikuks sama nagu magakski maa peal. Peab seda lappima hakkama. Hommikul sõime jälle rikkalikult ja siis nyyd kytame edasi... Praegu juba poole tee peal, aga sellest räägime järgmises blogis. Aga see, millal järgmine ilmub, ma ei tea. Sest internetilevi ei ole yldse. Ka see blogi on valmis kirjutatud wordi dokumenti ja paneme neid järjepanu ylesse. Emmed-issid ärge muretsege... Teie noored seiklevad...

Alari

Pilte kahjuks ei saanud juurde panna, kuna ellu uus digikas teeb 5 mb-seid pilte ja nende laadimine võtab 100 aastat :D peame võimsust maha võtma. Hiljem saate ;)