Austraalia.....siin me oleme :)

Täna hommikul kell 3:55 (kohaliku aja järgi) jõudsime Darwini lennujaama. Et siia saada, pidime lendama läbi Tallinna Hollandisse, sealt Londonisse, sealt omakorda Filipiinidele Manilasse ja siis otsejoones Darwinisse, Austraaliasse. Kokku võttis kogu see reis ca 45 h. Kõige hullemad olid lennujaamades passimised (kõige pikem oli Londonis- 9 h ja Filipiinidel 6 h). Londoni- Manila lend oli ajaliselt kõige pikem (14 h), kuid kõige mõnusam, sest me võtsime Raiki vanaema Helja antud unerohu sisse, mis kindlustas 12 h und. Mis aga puutub lennujaamadesse, siis Filipiinid on enda ajast umbes 20 aastat maas. Kui me olime harjunud, et igal pool on tablood, mis näitavad, kuhu minna, mis värav meil on jne, siis Filipiinidel pidime lihtsalt kuulama assistentide juttu, mis nad valjuhääldisse rääkisid või siis käisid inimesed ruupuritega ringi, karjudes vajalikku infot. Filipiinidel ei olnud ka kaardimakse võimalust, mistõttu meil on nüüd rahakoti vahel natuke peesosid (maksime Austraalia dollaritega, saime peesosid vastu). Muu kõik läks libedalt J

Darwinisse jõudes hakkasime kohe enda plaane tegema. Olgem ausad, meil ei olnud tööd ega elukohta.....seega, me alustame puhtalt lehelt....kõik on uus, mis ongi minu jaoks tegelikult kõige huvitavam. Leidsime, et taksoga on odavam linna saada, kui bussiga. Seda ka tegime. Otsisime välja kõik vajalikud kohad, kus meil oli vaja käia- nt pank, et pangakontod avada, backpackerid jne.

Linna jõudsime umbes 8.00. Hakkasime järjest backpackereid läbi käima. Päris paljud ütlesid otse ära, et maja on täis. Ootasime kella 11-ni, mil saime ühes backpackeris vastuse, et saame minna neljasesse tuppa, 2 nariga. Seal on ka ühiskasutatav köök, dušid ja bassein J Homseks saame kahese toa, mis on veidike kallim. Minu arvamus backpackerist....? Ausalt öeldes kõige parem seletus sellele kohale- täpselt USA filmides näidatavad ülikoolide ühikad, kus käib pidu 24/7. Inimesed on hästi armsad- kõik teretavad, naeratavad ja elu on ilus. J

Kui saime elukoha ära, sai kõike muud paberimajandust ajama hakata. Kõige pealt Tax File Number- otsest seletust eesti keeles sellele ei ole. See on eluaegne number, aga ilma selleta töötada ei saa. Selle kätte saamine võib võtta kuni 28 päeva (reaalsuses umbes 2 nädalat). Raikil on kõik palju lihtsam- ta sai TFN taas aktiveerida, mina jään nüüd enda oma ootama. Kui see tehtud, siis panka kontosid tegema. Raikil oli varem Westpacis konto olnud, tema sai selle jälle aktiveerida. Mina jään nädalaks enda kaarti ootama. Ausalt öeldes jooksis aju kinni, kui kõike seletati. Õnneks teadis Raiki kõike juba eelnevalt ja minul on selle arvelt palju kergem. Aga nagu ikka, siis ei lähe meil ükski asi täiesti ladusalt. Teel panka suutis üks lind, meie jaoks enam-vähem nagu harakas, aga ilusam, Raikit rünnata. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, väike punane täpp silma all on siiani. Järgmisel korral olime targemad ja samas kohas oskasime juba ohtu aimata. Sellel korral jäi meie ees kõndiv mees ohvriks. Igatahes järgmisel korral anname obaduse kirja :D

Käisime ka Telstra esinduses, kus tegime kahe peale ühe tel.nr, millega homme kohe erinevaid tööandjaid pommitada.

Kokkuvõttes on meil kõik paberimajandus aetud. Päev on korda läinud J Homme hakkame tööd otsima. Õhtuks jõudsid ka toanaabrid kohale, arvatavasti prantslased- esmapilgul tunduvad armsad inimesed. 

Mõne sõnaga enda esmamuljest Austraaliast. Otsest kultuurišokki ei olnud, nagu USA-sse minnes, kuidagi kõik oli täpselt nii nagu ma kujutasin. Mõned asjad on siiski, mis mind siiani hämmastavad. Esiteks, päris palju ülekaalulisi inimesi. Seda mainis mulle ka Raiki, kuid nad on ikka SUUUUUURED. Teiseks, igal, reaalselt igal inimesel on tatoveering. Kõik, kes linna pildis vastu vaatavad, neil on kehad ikka ära märgistatud. Aga nad kõik on hästi sõbralikud ja alati valmis aitama. J

Olge mõnusad! Saadame paar pilti ka!

Helina

 Selfied erinevates lennujaamades- Tallinn, Amsterdam, London, Manila.

Meie backpacker- Helina blogi kirjutamas :)