Ja aina hullemaks läheb.

Esiteks valgustan lugejaid üleeilse päeva tegelikust toimumisest... Hakkasime kell 7:15 sõitma. Saime paar tundi sõita, kui hakkasime blenderiga jääkohvi tegema ja inverter viskas pistiku sisse pistmisel sädemeid, pidasin kinni ja uurisime kuid inverter enam tööle ei hakanud. Sõitsime 300 km, kui radikas peaaegu keema läks. Pidasime kinni ja ootasime, et jahtuks, proovisime edasi sõita ja ikka sama. Teadsime et peremees hakkas 15-30 min hiljem sõitma ja jäime ootama tee äärde. Võõrad pidasid kinni ja tahtsid aidata, vaatasid korra üle ja kui kuulsid, et meil tuttavad tulemas, siis läksid ära, kuna neil tööriistu niikuinii polnud. Ootasime tund aega, kuid neid ei tulnud. Telefoni levi pole, proovisin isegi enda telstra telefoni ja ikka pole. Siis hakkasime gpsi pealt vaatama, et oleksime 150km tagasi pidanud hoopis paremale hoidma ja nemad läksid seda teed pidi ja nad ej tulegi meile tagant järele... Mistõttu saime teada, et 470 km asemel peame sõitma 620... Tuli musta masenduse tunne. Kuna meil mootor asub salongis, siis tõstsin kõrvalistuja istme üles ja panin puhuri maksimumi peale kuuma puhuma, aknad pärani ja nii kui kohalt sai minema, uhasin 100km/h sisse, et tuul maksimaalselt mootorit jahutaks. Vist aitas, saime edasi sõidetud u 160 km ja jõudsime Cloncurrysse ja seal jääb veel 120 km Mount Isasse. Linna vahel hakkas temp jälle tõusma, läksime tanklasse, et kütust juurde võtta ja siis avastas Helina, et kõrvalistuja rehv on pooltühi... Aina paremaks läheb... Pumpasin täis ja läksime toidupoodi, kuid kuulsime kohe sisinat, selge, rehv on ikka katki... Vahetasin varurehvi vastu ja hakkasime sõitma viimast 120 km, et jõuda õhtuks Mount Isasse. Mootor hakkas kohe jälle kuumenema... Tegime peatuse ja siis kaks ja siis kolm. Lõpuks saime sõita 5 km kaupa ja siis 500 meetri kaupa. Vahepeal muidugi kontrollisin, kas jahutusvedelikku oli. Paisupaak oli kogu aeg täis. Lasin jahtuda ning keerasin aeglaselt radika korgi maha ning valasin 3 liitrit jahutusvedelikku sisse. Saime lõpuks 10 km kaugusele linnast ning otsustasin, et edasi sõita ei saa, sest mootor jookseks kohe kokku. Proovisime saada peremeest kätte... SIis saime teada, et ega neilgi parem päev polnud. Nad hakkasid kell 8 sõitma ja pärast 30 km andis üks nende autodest otsad... see mis karavani vedas. Auto sõitis max 30km/h, peremees hakkas siis seda pukseerima selle Wendyse putkat vedama autoga, kuid peagi köis puru. Peremees sõitis ise 150 km edasi, et uus köis tuua ja tagasi pukseerima minna. Hiljem saime teada, et nad tulid ikkagi sama teed pidi nagu meiegi, ehk tegelikult me ei teinud valet pööret, kuna teist teed pidi minnes oleks kruusatee olnud. Nad puksiirisid 80km/h, perenaine nuttis, et ta ei jõua enda arstile ja lennuki peale. Nad pidid kindlasti jõudma õhtul Mount Isasse ja jõudsidki kell 21:30, nad sõitsid meist lõpuks siis mööda 10 km enne linna, sest me peatusime seal. Kujutad ette, et ees on suur auto mis veab Wendy putkat, siis selle taga on teine auto ja siis karavan ja siis paat... Ühesõnaga suht halb päev. Hommikul avastasin, et lõpuks on paisupaak tühi. Sõitsime linna ära ja hakkasime mehaanikut otsima. Kahes kohas öeldi, et tänaseks aega pole. Lõpuks saime ühe väiksema tegija juurde, kes meie auto vahele võttsis. Jätsime vani sinna ja käisime 5 h linnas. Kui tagasi läksime, saime teada, et asi polegi nii hull. Tema arvates oli süsteemis ikkagi õhk, mis keema ajas ja siis kuskilt pisikesest pilust jahutusvedelikku pidi välja ajama, sest tema ühtegi leket ei avastanud. Selgus ka see, et eelmine kord ei pannud ma jahutusvedeliku segu sisse, vaid kontsentraati. Kust ma pidin teama... Nüüd ta pani sinna vett juurde ja soovitas igal hommikul kontrollida ikka radika kordi alt, kas ikka on vedelikku. Siiamaani ma tegin seda ainult paisupaaki vaadates. Sain jälle targemaks. Soovitas veel uue radika korgi osta, et äkki see ei lasknud paisupaagist juurde tõmmata. Ühesõnaga uus radika kork 12 dollarit, uus rehv 75 dollarit, mehaaniku juures 81dollarit . Ja otsisime linnast ka sama jahutusvedelikku, mis meil sees, aga seda ei leidnudki, ehk siis kui hommikuti avastame, et peaks juurde panema, siis panen vett. Ja kui ikka tihti peab panema, siis uuesti mehaaniku juurde. 

Kokkuvõttes kartsime palju hullemat ja õnneks ei ole hullu midagi. Oleme avastanud, et ma sõnun palju asju ette ära, ehk siis ei taha/julge kõigest kohe rääkida :D sest kes teab, mis saada võib. Eile ei tahtnud midagi kirjutada, kuna ei teadnud, mis autol viga on. Ja veel avastasin, et eelmine korralik kontroll autole tehti küll juunikuus, kuid kuna enne oli sellega juba parajalt sõidetud ja meie oleme ka kõvasti tuld andnud, siis on 10 000 km märkamatult täis saanud ja kui idarannikule jõuame pärast järgmist töönädalat, siis peaks laskma uue service ka ära tegema igaks juhuks :) 

Täna aga tuttu ära kohe, sest homme 6 äratus ja Birdsville minek. Aa ja seda ka, et Helina blogis ka kirjutas, aga see nende üks auto pole siiamaani terveks saanud ja ei tea kas saabki. 

Perenaisel on siis vähk, mida kiiritusraviga ravida ei saa. 7 aastat tagasi oli tal neljanda astme melanoom vms, aga tuli sellest välja, kuigi teades, et see tuleb kunagi tagasi. Ja nüüd tagasi ta ongi. Reedel selgub, kas üldse on mingi ravi võimalik või kui ei ole siis kui palju üldse veel lubatakse... 

Ühesõnaga olukord on pingeline ja eile oli kõigil väga halb päev. Loodame, et aasta aja halb kogunes ühte päeva ja rohkem nii ei lähe :)

Täna hommikul panime linnast kell 7 minema. Sõitsime 500 km ja hakkas jälle üle kuumenema. Johhaidii... Jõudsime täpselt Bedourie’sse, kui viskas anduri jälle punasesse, viisime auto mehaaniku juurde ja ise ujuma basseini tunniks ajaks. Tagasi jõudes selgus, et asi perses. Veepump on kutu. Uue tellivad Mount Isast aga kuna seal hetkel pole, siis sealt omakorda tellitakse Brisbanest. Loodame, et reedeks tuleb lennukiga kohale ja esmaspäevaks valmis. Pump ise paarsada dollarit, plus transpost, plus tööraha 90 dollarit tunnis. Neli tundi pidi vähemalt minema. Oootasime peremehe järele, kell 19:00 jõudsid ja istusime tema trucki kahekohalise istme peal neljakesi ja sõitsime Birdsville välja 180 km. Nii et me oleme kodutud... pakkisime nädalaks paar riideeset kaasa ja toitu ja ja kõik ülejäänud jäi Scoobysse. Keegi vist ihub meie peale hammast, et meile niimoodi keerata vaja on...

Head und.

R.