Mis me nüüd teeme?

Hommikul pilt ette ning marssisime kohe raamatukogusse, aga oh imet, olime poolteist tundi varem kohal. Tegime väikse kvartalitiiru ja rannajalutuskäigu ning saimegi paar tundi enda elust edasi veeretatud. Kasutasime internetiavarust ning leidsime, et homme, kui peame ühest linna otsast teise saama (kuna jätame auto enda tuttavate maja juurde ning lennujaam on teises otsas), ootab meid pikkkkkkkkk tee. Igatahes on see vahemaa vaid 50 km, aga ikkagi läheb bussiga selle tee läbimine 4 h. Ulme. See buss, mis läheb otse lennujaama, teeb linnale peaaegu ringi peale, et ummikuid vältida. Otsustasime ise matkata, mis teeb ajaliselt hoopis 2 h ja 50 minutit. See hõlmab 3 bussireisi ning 2 trammimatka + meie kondimootorit. Selle pärast võime õnnelikud olla, et Eesti on piisavalt väike, samas meie jaoks ikkagi suur ning põnev. Pärast raamatukogu oli tunne, et noh, mis me nüüd teeme. Ideid enam pole, kuidas n-ö seda lennu „ootamise aega“ sisustada. Otsustasime minna linna poole teele, kus loodetavasti saan homme, kuigi pidin juba täna, enda Fitbit Charge HRi saama. Homme sellest pikemalt. Jõudsime parklasse, mis oli ehtne näide filmist „Hunger Games“. Võitlus parkimiskohtade eest oli juba naeruväärne. Pärast viit ringi ümber parkla ning juba nördimustunne südames, jälitasime ühte naisterahvast, kes väljus kaubanduskeskusest ning marssis õndsalt enda auto suunas. Sõitsime Scoobyga teo sammul ta kannul ning saime koha. Success... Kõmpasime seal kaubanduskeskuses ringi, sain endale ilusa paari jalatseid ning nägime kuidas pulgakomme tehti. Pärast seda, kui nägime, kuidas see karamell kees ningm, kui PALJU suhkrut sinna lisati...ooooo ei. Paha-paha. Nimelt valmistati seal pulmakomme, kuhu kirjutati pruutpaari nimed sisse. Täitsa huvitav oli, aga see ettevõtmine kestis tunde. Nüüd leidsime jällegi ühe suvalise autoparkla, kus öö veeta ning hommikul alustame uue hooga viimast päeva saagast „Veeretame paar päeva enda elust, et oodata lendu“.

Helina