Kaks päeva sõidus.

Hallo-hallo! Nüüd tuleb minu kauaoodatud blogi, mis võtab kokku viimase kahe päeva sündmused. Ühel hetkel tekkis mul mõte kirjutada intelligentsusest. Mis sellest, eks? Ma usun, et kõik oleme kohanud inimesi, kes suudavad meie enesehinnangut kõvasti laastada ning neid, kes meid hoopis paremini tundma panevad. Viimastel päevadel on meil Raikiga olnud imeline võimalus rääkida kõrgelt haritud geoloogide ning ühe imearmsa vanapaariga. Nimelt valmistab Frank igal hommikul kõigile hommikusöögi (munad, peekon, vorstikesed, seened ning tomati). Tavaliselt on kogu protsess väga pikk ning hommikusöök kujuneb pigem seltskondlikuks koosviibimiseks. Nii juhtusimegi esimesel siinviibitud hommikul suhtlema geoloogidest perekonnaga (40. aastates vanemad ning umbes 10-aastane tütar). Jutustasime neli tundi, mille peale hakkasime naerma, et noh...nüüd on ju täitsa lõunasöögi aeg käes. Mis need inimesed mulle isiklikult kultuuriliselt ning ennekõike vaimselt juurde andsid, on meeletu. Esiteks, nendega oli väga põnev geoloogiast ning nende rännakutest rääkida. Sellele eelnes muidugi meie pikk jutustlus seiklusterohkest reisist ning töökogemustest. Rääkisime pikalt-laialt aborigeenidest, nende kultuurist ning üldse sõdadest, ajaloost. Igavesti põnev hommikusöök oli. Teisel hommikul oli üks vanapaar juurde tulnud, kes küsis samuti meie reiside kohta. Täpselt sama. Nad tänasid meid nende silmaringi avardamise eest (eelkõige banaani-ja salatimaastikul :D) ning jutu lõpuks pistis mees meile paberi pihku ja ütles, et kui me satume Mackay poole (idakaldal asuv linnake, millest ükskord juba läbi sõitsime), siis nad oleksid meeleldi nõus nende suures imelises majas meile öömaja pakkuma. Lisas juurde, et neile väga meeldib intelligentsete inimestega kohtuda ning maast ja ilmast vestelda. Andsid telefoninumbrid, meiliaadressid ning palusid kindlasti helistada. Uskumatu. Mina hindaks neid 60 + vanusegruppi, mis on minu jaoks täielik hämming, et nii inteligentsed ja oi, milliste lauakommetega inimesed, leidsid meid, 20 + seljakotirändureid, kes kannavad plätusid ja fliisi :D, inteligentseteks. Kuna oli 25. aprill, ehk Anzac Day, rääkisime ka palju esimeset maailmasõjast ning muidu ajaloolistest sündmustest. Arutasime, kuidas maailm siis oli ning, kui väikseks maailm on muutunud- võid ju vaid paarikümne tunniga teise maailma otsa lennata. Miks ma sellest räägin? Kui aus olla, siis kõik need jutud ja negatiivsed vahejuhtumid salatifarmis jättis mulle ikkagi negatiivse sisetunde. Mingi osa alateadvusest kummitas ikka, et äkki oleme ise liiga auahned ning ajame iga hinnaga enda õigusi taga. Äkki oleme hoopis meie need, kes on n-ö „lapsik pool“ selles vaidluses. Kuid...siis...juhtusid need kaks hommikusööki ning ma sain aru, et ei....me olime liiga vaimurikkad ning haritud selle salatifarmi kontingendi jaoks. HHahahaha.. ja just sellel hetkel, kui olime enda imelist hommikusööki nautimas, saatis üks endine töökaaslane kirja, et ülevaataja levitab kuulujutte, et meie Raikiga kirjutasime selles kirjas, mis viimasel päeval ülemusele ja ülevaatajale jätsime, vaid teisi taga. Tegelikult ei olnud ühtegi sõna teiste töötajate kohta. Nii et ässitab kõiki veel nädalaid hiljem meie vastu, mis on ausalt öeldes lapsik, aga noh, mis sa teed.

Kui aga edasi liikuda, siis 25. aprillil lahkusime Geraldtonist ning sõidsime 440 km põhjapoole. Kõigepealt tegime rannapeatuse Shell Beachil, mis on rand, aga liiva asemel on kõik väikeseid merekarpe täis. Imeline vaade ning rand ise on lumivalge. Kui hakkame pilte üles panema, näete, et näeme välja nagu moslemid :D Vastus on kärbestes. Kuna paar kuud tagasi oli selles regioonis orkaan, siis on kõik linnad ja kõik-kõik kohad kärbseid mustalt täis. Kõige hullem, kuna õues on 30 + kraadi, on neil veepuudus, mistõttu proovivad nad igast võimalikust august sisse ronida- nina, suu, silmad. Nii ongi kevadmoeks must võrk silmade, nina, suu ees.  

Õhtul jõudsime veel haitoitmisele, mis kestis 1.5 tundi ning oli väga informatiivne. Kindlasti ei ole kõik kalaliigid enam meeles, kuid see, kuidas sümbioos erinevate liikude vahel toimib, on imeline.

Eilse õhtu viimane tükike, mis paneb meid veel siiani muigama, on meie tanklaskäigu tagajärjel saadud tööpakkumine. Nimelt käisime tanklas kütust juurde võtmas ning müüja küsis nii naljaga, et kust te siis pärit olete. Meie ikka vatu, et Eestist. Ta hakkas rääkima Perthis olevast sõbrast, kes palkab vaid eestlasi. Nimelt on tegemist jäätisemüügiautoga, mille peale hakkasime naerma ning rääkisime enda kogemuse Wendy’ga. Selle peale soovis meile ilusat reisi ning seadsime sammud auto poole, kui ta tuli meie juurde ning andis paberi, kus oli mehe nimi ning telefonumber. Ta ütles, et kui me tahame, siis Perthis ootab meid töö. Naljakas. Lihtsalt naljakas, kuidas vahepeal võib lihtsalt hea jutu ja täiesti suvalise koha pealt tulla tööpakkumine, teisel ajal aga otsi seda ühte töökest nagu tikuga taga.

Nüüd jõuame tänasesse päeva. Eile öösel magasime autos. Meil oli kaks magamiskotti kaasa võetud, kuid ausalt öeldes oli väga ebamugav. Esiteks oli jubepalav, samas olid kõik kohad kärbseid ja sääski täis, mistõttu ei saanud uksi-aknaid ka lahti teha. Nii see öö veeres hommikusse ning avasime enda silmad 6.30, et 7-ks delfiine toitma minna. Jõudsime kohale perfektse ajastusega ning nägime laua kaks korda, kuidas neid toideti. Kuigi....Raiki ütles, et oli täitsa pettunud. Neli aastat tagasi tundus see palju huvitavam ning sai ikka ise ka toita. Nägime pelikane, kes noolisid delfiinide sööki ning hiljem saime näha ka emut, kes rahulikult keset autoparkalt ringi kõndis. Monkey Miast, kus oli delfiinide toitmine, hakkas meie teekond aina allapoole viima. Käisime läbi Kalbarri rahvuspargid ning vaatamiskohad. Kõik oli ilus, kuid ausalt öeldes, ei midagi nii silmapaistvat enam. Raiki nentsi, et ju siis oleme liiga palju reisinud. Kui aus olla, siis on sõitmisest ning rändamisest täitsa väsimus. Kahe päevaga sõitsime ligi 1000 km, mis tegi päris mitu head sõidutundi.  Just enne päikseloojangut jõudsime ära vaadata ka roosa järve, mis on seda värvi oma mineraalide tõttu. Samal ajal lendas taevas komeet, mis oli täiesti põlevas seisus. MIda veel paarilt päevalt tahta, eks J

Geraldtoni jõudsime seitsme ajal õhtul. Üllatasime F ja S enda varajase saabumisega, sest plaanipäraselt pidime homme saabuma. F oli jällegi „natuke“ veinine, mille peale hüppas püsti ning rõõmustas, et tal on meiele kingid. S hakkas kõrvalt, et ei, meil ei ole ju need veel pakitudki. Nali naljaks, aga saime imeilusad portselanist taldrikud, mis on käsitsi maalitud- minu omal on krokod ja Raiki omal emud J imelised kingid.

Oeh, sai natuke pikk sellel korral, aga vast saate hakkama :D

Helina