Another paradise in Australia.

Tsau rahvas. Lällasime eile öösel oma hosteli rahvaga poole ööni ja tegime oma ärasaatmispidu vol. 2. Hommikul saime ysna vara yles ja hakkasime asju pakkima. Otsustatud sai, siis et sõidame põhjapoole ja esialgu ainult mina ja Raiki. Tydod tulevad järgmine päev järele, sest nad olid nii väsinud tööst, et ei jõuaks asju ära pakkida.

Võtsime ette kaardi ja otsisime järgmise sihtkoha. See pidi olema põhjapoole, sest seal soojem ja peaks praegu rohkem tööd olema. Õnnelik väljavalitu oli 32 000 elanikuga linnake India ookeani ääres. Geraldton. Selline oli siis mästerplaan.
Lahkusime hostelist. Jätsime majarahvaga hyvasti ja kallistasime tydosid. Kirjutasime juhised ka neile, et kus ja kuidas meie läheme ja mida nad peaks tegema et meile järele jõuda.
Nii jäidki Eike ja Tuumabomb(Selle nime pani Ellule yks rastadega mustanahaline Neo) veel Perthi asju pakkima.
Meie teekonnakaaslaseks tuli Mihkel. See tyyp, keda AussiJobis kohtasime ja kes ka treffis õppis. Saime raamatukogu juures kokku ja liikusime rongijaama poole. Kõigil hull hunnik tavaari kaasas. Lisaks veel onu Ray kotitäis apelsine ja yks sidrun.
Rongiga sai põhjapoole 5.40 taala eest. Linnakesse nimega Clarkson, mis on põhimõtteliselt Perthi eeslinn põhjapool. Rong jumala inimtyhi. Ainult piletikontroll vaarus läbi.
Rongi pealt maha tulles teadsime vaid seda, et peaks kõndima kolm km põhja ja siis 2 km paremale. Aga seda muidugi teiselpool raudteed, kus meie olime. Aga yle nagu ei saanud kuidagi. Yhtegi kohta raudtee yletamiseks ei olnud.
Läksime oma kandamiga siis põhjapoole edasi. Ilus elamurajoon madalate majadega. Raiki leidis yhelt hoovilt veevooliku ja töitis sellega veepudelit, nagu oleks omas kodus. Saime vist 2 km käidud kui tuli mõte vaadata kõrgemalt, kas raudtee veel paistab ja kas kuskil on yletuskohta näha. Käisin siis liivamäe otsas ja silmasin km kaugusel uut jaama. Sealt peaks saama edasi. Tagasi alla, kott selga ja nyyd ka myts pähe, sest päike võttis kõvasti.
Kysisime mingi onu käest kuidas me 60ndale maanteele saame ja siis ta seletas. Põhimõtteliselt olime väga õigel teel. Senikaua kui tuli mingi tee, mida nagu ei oleks pidaud olema. Raiki uuris yhelt töömehelt, edasisi juhtnööre. Mees näitas suuna kätte, aga hoiatas, et kiirtee ääres ei tohi hääletada. Kui politsei möödub, siis saab kindlalt katusega öömaja:D
Tee ääres nägime Gekot. Mingi 50 cm pikkune sisalik, kes võttis sisse kaitsepoosi ja avas suu. Kust lipsas välja pikk keel. Raiki natuke surkis, aga jätsime hetkel ta sinna. Ei too tagasi teile näitamiseks ;)
Maanteeni oli 2 km minna. Ylesmäkke andis ikka astuda selle kotiga. Kui mnt äärde jõudsime, siis seal oli kohe tankla. Tegime 2 burksi ja koka. Siin läksid meie teed Mihkliga lahku. See oli kindel et kolmekesi koos me peale ei saa. Mihkel jäi tanklasse ja uuris inimestelt, kes põhja poole sõidavad, et vb saab peale. Mina ja Raiki kämpasime tee äärde. Isusime maha, sõime apelsine. Rahvas sõidab mööda ja signaalitab ja lehvitab, aga keegi peale ei võta. Siis täiesti lambist auto peatas. Isegi siis kui me otseselt hääletamisega ei tegelenud. Abistajateks oli selline räga pere. :D Ema isa ees ja kimusid suitsu. Väike laps taga keskel turvatoolis . Asjad pagassi ja siis istusime raikiga kummalgi pool pisitytart, kes vaevu oli paari aastane. Lapsuke togis mind jalaga ja ise samal ajal mudis raiki näppu . Raiki läks vist paremini peale :D Pere rääkis siis kuhu me edasi peaks minema ja mida nägema ja muu jutt. Nendega saime edasi mingi 15 km ainult. Aga hea seegi. Paarsada ainult jäänud.
Järgmises kohas võtsime jälle poosi sisse ja mugisime apelsine. Poole tunniga oli jälle jopp. Mingi vana länkariga mees. Suur poiss oli. 150 kilone tatoveeritud purikas. Kellel tagaistmel vedeles pesapallikurikas. Auto oli ka suht räga seest. See oli konkreetne vend. Ytles et talle meeldib hääletajaid peale võtta, sest ta isa võttis kogu aeg. Rääkisime peaaegu kogu tee. Jõmm kysis siis meie käest, et kas tulime ka austraalia kiisukest otsima ? :D
Temaga saime edasi pea 40 km vms. Peatas nii, et lihtsalt sõitis hooga teepervel olevatest kõnnitee äärtest yles. Hull vend oli. Aga äge omamoodi.
Jälle. Poos sisse. Raiki kurtis kogu aeg et peab ära käima varsti. Siis otsiski paberi välja ja tõmbas pyksid maha. Kui just yks valge Nissan X-trail peaetus. Kiirelt asjad selga ja auto peale. Uurisin, et kuhu kutt läheb ja voilaa. Jackpot. Sinna kuhu meiegi .Ta käis nv Perthis sõbra synnipäeval ja elab Geraldton’is. Me enam ei olnud nii jutukad. Öö oli lyhike ja uni tli peale. Magasin vist 2 h ja kui silmad avasin ja vaatasin, kui palju veel maad on, siis oli see number 235 km. Maastik kõrval oli ilus. Ainult et asustus võiks tihedam olla. Iga 100 km tagant oli nagu mingi kyla moodi asi, kus heal juhul elas 200 inimest. Terve teekonna peale polnud telefonil levi umbes 3h. Kylakeste vahel oli reaalne kõrbemoodustis. Misike põõsastaimesti nii kaugele kui silm ulatab. Känguru me kuskil kalpsamas ei näinud. Ainult 2 laipa tee ääres. Teine pool sõidust lasi tyyp oma telefoni playlistist muusikat. Raiki sai valida sealt kogu aeg. Auto audiosysteem oli kyll viimase vindini krutitud. Kaks telekast taga ja muu pahn. Sai kohe nautida.
Geraldton oligi esimene suurem linn. Enne seda oli nagu tykk tyhja maad.
Meid pandi hosteli ees maha ja tänasime, sest see oli ikka suht suur joppamine, et me siia jõudsime nii pika maa hääletada.
Hostelis ikka tuba 25 taala nägu. Check-in ja linna peale.
Vhipppiiiiiii. See on nagu paradiisilinnake. Peatänav on nagu ikka selline ilus ja lilleline ja poekestega. 200 meetri kaugusel on ookean. Lained on parajalt suured ja rand selline väike ja kodune. Rannaribal igasugu välijõusaalid ja kõik eeldused, et me hakkame isegi hommikuti jooksmas käima. Siis yks asi, mida me eestis näha ei saa, on „Janune Kaamel“ :D
See on 24h Drive-in alkopood. Sõidad hoovi ja siis kysid mida soovid ja neiuke läheb ja toob sulle õlut. Lebo . Mida veel välja ei mõelda.
Linn on tõesti kena. Yhe asja avastasime linnast veel aga selle jätame praegu saladuseks ja yllatame kunagi hiljem, kui pilti teeme.
Praegu hostelis ja magama ära. Arvan et homme kolime teise hostelisse, sest praegu jagame tuba kahe pontsaka tydoga. Ja kui Eike ja Elis tulevad, siis nagunii peaks midagi suuremat vaatama.
Mihklil, meie reisikaaslasel, täna nii hästi ei läinud. Algul sai kuskile 50 km kaugusele tanklast. Siis hääletas edasi ja nyyd on karuperses, nagu ta SMSis väitis. Jääb telkima ööseks sinna ja homme yritab edasi ronida.

Ciao
Alari