Ellu esimene blogi!

Nonii, lõpuks ma võtan ennast siis kokku ja kirjutan ka oma esimese blogi. Järgmime tuleb jõuludeks :D Kuna me oleme Eikega natuke poistest eemal olnud, siis ma kirjutaks täna, mis me nende paari päevaga Perthis korda saatsime, kui poisid farmis tööd rabasid.

Esimene punkt on meie tööööö!

Eike vist kirjutas ka oma blogis natuke sellest tööst. Pidime heategevuseks kaubanduskeskuste ees raha koguma ja nii. Töö oli iseenesest päris raske, terve päev pidi seisma, konstantselt naeratama ja enamasti oli ikka päris külm ka. Aga see selleks! Mina sain selle tööpäeva jooksul inimestelt nii palju positiivseid emotsioone, inimesed siin Aussies on hoopis teistsugused, nii sõbralikud, avatud, teevad juttu, küsivad kus ma päris olen jne. Näiteks üks poiss uuris kohe kaardilt järgi, kus Eesti asub, tuli tagasi, naeratas ja küsis, kas Eesti on see pisike kahe saarega riik Soome all. Kui oli jaatava vastuse saanud, oli poiss endaga ikka päris rahul. Samuti kohtas selle töö käigus ka päris palju pärismaalasi, nad olid tõesti, nii kurb kui see ka poleks, sellised üsna mustad, lärmakad, vaesemad..Üks umbes 12 aastane aborigeeni tüdruk tuli minuga rääkima ka, tundus selline hästi armas ja avatud, rääkis, et võitis just koolis jooksuvõisluse. Ainuke asi mis kurvaks tegi oli see, et pisike küsis minult kas mind vaadatakse ka imelikult( do I get shame?). Ma muidugi ütlesin, et ei, tüdruk aga vastas selle peale, et tema küll saab palju halvustavaid pilke. Novot...ja see ongi see koht, kus hakkad mõtlema, et mis kuradi pärast on meil valgetel õigus vaadata viltu neile, kellele see ilus manner tegelikult kuulub. Tegi nata kurvaks küll.

Altsiku autonurga toetuseks tahan öelda, et siin on tõesti nii palju ilusaid autosid. Ma olin pühapäeval ühe rikaste rajooni kaubanduskeskuse juures tööl, no ja ai kurat, kus seal olid autod. Lumivalged, tõesti LUMIVALGED land cruiserid, jeepid ja värgid ronisid ükshaaval parklasse sisse. Tõeline car show!

Ja pühapäeva õhtul tegi kõigile töötajatale meie uus-meremaalasest ülemus oma kodus ka õhtusöögi välja: kana ja chabatta ja värske salat. Külalislahkus on siin tõesti tohutu! Nii, et üldkokkuvõttes ma ütleks, et ma olen rahul, et selle tööotsa peale sattusin. Nägin ja õppisin jälle nii paljuJ

Nii, nüüd kirjutaks natukene Perthist ja sellest hostelist, kus me ööbisime. Kui poisid reede hommikul lahkusid, jäi see suur, tohutu telekaga ning mõnuga diivaniga tuba ainult meile Eikega, nii et lõpuks me saime kõik on asjad laiali laotad, ilma et Raiks ja Altsik, meile seda ära mainiks :D Kui hosteli omanik, aga palus meil sellest toast lahkuda, kuna see on mõeldud ainult gruppidele, olime päris löödud, ei oleks ju viitsinud jälle pakkima hakata. Aga õnn oli jälle meiega, meie naeratused sulatasid vist selle neljakümnendates härra ning me saime jääda. Oh seda õnne! Kui poisid läinud hakkasime rohkem suhtlema ka teistega samast hostelist, ja need inimesed olid seal tõesti ülemõnistuse ägedad. Ma usun, et me Eikega ei unusta kunagi seda, kui istusime reede õhtul hosteli pesuruumis ja meile esines live bänd, mis koosnes ühest mustanahalisest rastapatsidega kutist Inglismaalt, poisist Brasiiliast, keda kutsusime Michael Jacksoniks, kuna ta kandis alati kaabut ja oskas moonwalki, kolmas oli Eike lemmik Austaalia poiss. Tegelikult kohtusid nad kõik kolm alles paar nädalat tagasi, aga see kuidas nad oma muusikat tegid ja mis see muusika neile endile tähendas oli lihtsalt midagi väga erilist. Ma arvan, et ma räägin meie mõlema eest, et sellel hetkel jooksid küll külmavärinad üle keha. Ja just see siin Austraalias ongi nii teistmoodi, et sa tunned nii paljudest asjadest, ka väga väga väikestest asjadest nii palju rõõmu, sa oled lihtsalt konstantselt õnnelik ja see on see tunne, mida ma siia otsima tulin.

Nende samade poistega saime seal vist kõige paremini läbi ja meie lahkumispäeval tulid nad meid saatma ka ja üks kirjutas Eikele laulu ka J.

Perth ise oli selline üsna rahulik linnake, minule isiklikult meenutas Tartut, inimesed pidid ka Perthis sõbralikumad olema kui Sydneys. Õhtuti, eriti reededi olid tänavad ikka pidutsevaid noori täis, eks see linnaosa(northbridge) oligi noorte ja backpackerite koduks. Hmm..mis veel. Poed, pangad pannakse väga vara kinni, natuke raske on mõista, et kuidas tööinimene, kes kell 5 lõpetab vajalikud asjatoimetused ja shopingud tehtud saab. Aga neljapäeval on jah poed palju palju kauem lahti, kuna siis saavad inimesed palkaJ

Kui me teisipäeva hommikul poistele Geraltoni järgi hakkasime liikuma, mõtlesime Eikega, et kas meil on Perthist kurb lahkuda ka...jõudsime järeldusele, et ei ole ikka küll. Kuid meie sõbrad hostelis tundusid küll üsna nukrad olevat. Eks ta jah on nii, et nende jaoks on see juba sisseseatud elu seal hostelis ja neil pole midagi väga enam oodata, aga meil ju teadsime, et kõik on tegelikult alles ees.

Ja nii me siis alustasime oma teekonda Perhist Geraltoni. Kõigepealt sõitsime rongiga umbes 30 km, siis võtsime oma tohtutud kotid selga ja alustasime 5 km jalutuskäiku. Oi see oli naljakas, mitte ühtegi inimest, aga tohtult palju maju. Olime hoopis teises kohas, see 30 km rongiga muutis nii palju, isegi õhutemeratuuri tundus kõvasti rohkem olevat. No igatahes seal me siis kõndisime nagu kaks kilpkonna, kott seljas ja kõndimiskiirus oli minimaalne. Aga siis me kaks geeniust suutsime kilkonnade kaitseks välja mõelda üsna huvitava teooria. Proovige ise kiiresti kõndida, kui teil maja seljas on, kallikesed! Mõelge sellele ja ärge tehtke nende üle enam nalja :D.

Kui jõudsime selle bensujaamani, millest ka poisid meile ennist olid rääkinud, küsiti sealt, et kuhu suundume ja mainiti ka ära, et eile olid ka siin kaks poissi, kes geraltoni teel olid. Me muidugi ütlesime, et need oli meie sõbrad. Lõpuks jõudsime, siis selle õige kiirtee peale ja hakkasime hääletama ja me saime seda nautida kõigest minuti, sest siis saime me ühe Portugalis sündinud, kui siin juba 28 aastat elanud mehe auto peale. Härra oli väga kõva häälega, rääkis palju, aga oli äärmiselt sõbralik. Seda kinnitas ka see, et enne kui ta meid maha pani, viis ta meid oma koju ja näitas oma lambatallekesi ning lessisid(koerad). Temaga me saime kõigest 20 km edasi. Eks siis tuli edasi hääletada ja seda tegime ka umbes 2 minutit, kuni meid võtsid peale kaks meest, kes õnneks suundusidki Geraltoni. Nad ei olnud väga jutukad, aga iseenesest sümpaatsed, ka meie polnud väga jutukad, sest magasime palju. Me magasime isegi känguru maha, kes oli tee ääres olnud L Aga õnneks oli Eikel võimalus känguru siiski näha, kuigi see oli kõigest laip, aga algus seegi.

Igatahes me jõudsime ilusti kohale, poisid näitasid natuke linna, ütlesid, et päevavalguses on kõik veel kordi ilusam ja eks me läksimegi, siis tuttu päevavalgust ootama. Ja hommikul, esimene asi mis ma oma voodist nägin oli helesinine OOKEAN. See oli ilus! Ajasime end siis püsti ja läksime linnaga tutvuma, ronisime ühe künka otsa, mille tipus oli mälestusmärk II MS ajal uppunud laevale. Sealt kõrgelt oli miljoni dollari vaade, ookean, valged vahused lained, majad, liivarand. Pärast läksime Eiksuga randa päikest võtma, panime ilusti kreemi ka peale J Aga väga mõnus oli, hiljem tulid sinna tulid ka koolilapsed(Austraalias on kõigil ilusti koolivormid ja mõned on isegi päris ägedad)Pole just kõige halvem variant, kui saad peale kooli tulla ookeani äärde päikest nautima, surfama või võrku mängima. Õnnelikud inimesed siinJ Täna käsime ka poes, otsime söögikaarmi. Õhtuks keetsime kartulit, aga see polnud just kõige parem. Üks asi on küll mida võid igatsema jääda...sellline hästi tehtud eesti kartul.

Novot, praegu ma istun siin hosteli voodil, teised läksid juba välja, ookeani äärde. Laineid on isegi tuppa kuulda, kui hästi vaikselt olla. Ma saadaks teile seda heli kui saaks, ma saadaks teile siit tegelikult väga palju, aga ma kahjuks ei saa. Sellepärast mulle vist meeldigi blogi nii väga kirjutada, sest te nagunii ei saa täpselt aru, kui ilus siin on, kui õnnelik ma olen ja kui palju ma näen ja õpin. Kindlasti üks asi, mida siit õppida on sõbralikkus. Üks vanem daam ütles mulle, kui imestasin, kui kergelt ja palju siinsed inimesed raha heategevuseks annetavad, et austraallased on alati olnud üks väga helde rahvus ja seda on näha! Isegi see, kuidas inimesed omavahel räägivad, nende släng. Iga lause taha, ette käib „mate( sõber) ja siin ei öelda eriti “ bye“( headaega), vaid pigem „see you“( näeme jälle), isegi kui sa tead, et sa kunagi ei näe seda inimest enam.

Okei, ma siis nüüd lõpetan. Eike just tuli ja ütles, et ookeni ääres on praegu eriti äge, lained on tohutud ja Altsik tahaks juba sellest kaks lehte blogi kirjutada, mida nad seal väljas ilma minuta tegid. No näete..blogi kirjutamine jätab sind nii paljust ilma:D Tegelikult pole hullu, hea oli natuke omi mõtteid ka kirja panna. Olge tublid! Armastan teid!

Ellu-lällu

Esimesel pildil on meie kamraadid Perthist.

Teisel on vaade Geraldtoni linnale.

Kolmandal on kolm üksikut naist ootamas oma mehi merelt koju.

Neljandal on jälle vaade India ookeanile.

Viiendal on vaade otse meie hosteli aknast välja, jap, see on India ookeanile.