Tere, mu kallis Eesti rahvas!

Tsau poisid ja plikad. Emmed ja Issid. Tänane päev algas jällegi rutiinselt nagu iga teine. Eike läks hommiku kella 9ks tööle. Meie alles suvatsesime ärgata kell 9 ja siis kiirelt sööma. Läksin alla ja kokkasin rasvase peekoniriba ja munakese. Selleks ajaks kui raiki ja mina lõpetasime söömist oli ka ellu kööki jõudnud. Aga nagu ta ise väidab, siis ta ei jää kunagi hiljaks. Aga varem ta ka ei jõua :D

Kui me tööle jõudsime, mis on 2 min kõndimise kaugusel, siis oleme juba nii bomod, et teame kus mis kuidas käib ja alati pealehakkamist täis. Isegi siis kui seal mitu kuud töötanud kohalikud ei viitsi lillegi liigutada. Mina olin täna jälle relvaputkas. Asi suht käpas juba ja isegi saan juba ainult 2 kuuliga terve torni maha. Raiki määrati täna lastekaruselli peale. No seal pole mitte midagi teha....ausalt ka. See on nii mage asi, aga on yksikuid lapsi, kes vanaema rahakotti tyhjendavad ja paar tiirukest teevad. Elis oli nooleputkas. Seal pole ma veel ise olnud ja ei tea täpselt kuidas seal inimesi lohku tõmmatakse, aga see on lihtsalt ebanormaalne, kuidas iga atraktsioon, kus midagi võita saab natuke modifitseeritud, et pmst sa ei võida effigi. Ma olen korjanud väikeste poiste käest relvalaos sadasid ja sadasid dollareid, aga välja olen jaganud vaid odavaid võtmehoidjaid :D

Tegelikult on äge inimestega suhelda seal ja kõik uurivad kus mu aksent pärit on?`ja muud tarka juttu. Olen selle linna kohta palju uut teada saanud. Aga on ka ebameeldivaid kliente. Kõige hullemad on vist väikesed aborigeeni lapsed, kes lihtsaalt korjavad maast kuulem, mis on tagasi põrganud yle letiääre ja siis kui yks sõber ostab viis kuuli, siis tuleb neid salaja kuskilt juurde. Siis nad lõhuvad relvi ja laamendavad ja muud. Vb ei tundugi nii hull, aga kui seda jama taluda järjest ning samal ajal peab klientidega suhtlema ja siis on veel mingid "omad". Need kes on karnevaliga seotud või seal töötavad. Nemad saavad kõiki asju tasuta igavusest proovida. Siis jah...Vahepeal on selline tunne et ma peidan leti alla suure kurika ja järgmine inimene, kes tuleb relvi niisama lõbu pärast lõhkuma, saab yle kupu! Aga tna oli lihtne. Kedagi eriti polnud väljas. Ilm oli kuum. Päeval oli muidugi jälle karneval suletud. Siis magasime raikiga natuke. Elis käis poes shoppamas. Ostis 50 taala eest ilusa roosa hõlsti. Päris ilus oli isegi. Aga ma oleks selle põlve peal 12 krooniga ära kuduniud. Siis mingid kõrvarõngad ja muu mant. Eike tli töölt ja oli väga väss. Muidugi toodi ta tna porchega koju. Ylemusel on tal 88 aasta carrera. Niiice..

Õhtu tegime tööd veel . Rahvast palju polnud. ... passisime..>Raha tiksus. Enne lõppu tegime ka selle kiire spinniva vaaterattaga paar tiiru. Mina Eikega yhes trummlis ja Raiki Elisega. Elise kisendamist oli kaugele kuulda. Aga ega mul endal ka polnud kergem. Sest Eike ju ei karda mitte midagi meil. Väike tiigrikutsu. Aga see oli ausalt ka ränk. Aga ikka läheks veel. Nyyd kodus. Laseme raikiga õlut ja peagi välja linna peale. Sest tna on öö ka nii soe. Õhuniiskus on nagu malaisias oleks. Pool päeva ploomid higistasid pykstes. :)

Tna ju klubipäev. Ja piljardi ka... Iga õhtu mängime hostelis. tagasi tulles läheme Eesti meistrikatele ;)

Aga hoidke kõva! Ja ärge sygiseses eestis kylmetage. Me yritame mitte kuumarabandust saada. xD

Altšik

Ilmateade

Hetkel tartus 3 kraadi "sooja" ja meil siin 33 kraadi SOOJA ! :D

Üksluised tööpäevad :D?

Hommikul kell 8.30 ajal ärkasin natuke ja mõtlesin, et peaksime poodi jooksma, sest 10st peame juba tööl olema. Ajasin altsikul ka kargu alla ja kappasime poodi, kiirelt vajalik söögipoolis ja tagasi hostelisse. Pugisime kõhu röstsaiu vorsti ja juustuga kõhu täis ja asusime koos eikega töömaale. Hommik oli väga rahulik, ainult yksikud inimesed sattusid sinna parki, sest festivali raames oli seal ainult hommikune koertenäitus. Pärast seda rahvas kadus ja kõik. Selgus, et kell 12 suleme uksed ja avame uuesti kell 18. Ühtpidi hea, saab puhata, teistpidi aga halb, sest me ei saa palju töötunde siis. Aga mis seal ikka. Elis oli cleaning jobis endiselt hommikul. Mina, altsik ja eike läksime uuesti poodi, et suurem vajalik kraam ära osta. Enne seda aga jõudsime tunnikese rannas olla, kuna tna oli septembrikuu kõige kuumem päev siiamaani, siis saime selle lyhikese ajaga ka päris korralikud randid. Poestkäigust tulles hakkasime lõunat tegema : Praekartul, liha ja vorst ja salatiks sibula-tomati-kapsa salat. Päris hea sai. Varsti jõudis ka ellu. Kella 18st läksime siis kõik koos Amusement parki tagasi. Rahvast natuke ikka liikus, aga mitte palju. Kui kell hakka 21 saama, pakkisime jälle kokku, s.t et paneme telkide esikyljele katted ette. Siis toodi mingi rummikoola lahjade jookide kast välja. Tegime ka mõned, päris hea lõõgastus. Koju ära ja tunnike piljardit ja pmst kohevarsti tuttu ära. Täna saime palga ka kätte kahe päeva eest ;), sellepärast tundusid poes kõik asjad odavamad ka :D. Teised järjekordselt juba tudivad. Ei olnud väga sisukas päev, natuke tööd, natuke puhkust. Homme jälle park lahti 10-12 ja 18-21. Käin veel WC-s ja siis magama :D.

Cya,

Rik.

Amusement park in Geraldton.

Tervvvv. Täna öine uni oli eriti magus. Äratus kell 8 ja välja sööma, kuna me altsikuga ei jõudnud ju poodi eile. Võtsime kõrvalt kohvikust munad, peekoni, tomatikese ja röstsaiad. mingi 8,5 doltsi. Läksime siis kella 9ks kolmekesi tööle. Kõik pandi oma pukkidesse tööle uuesti. Altsik sai püssilaskmistelki, eike myys ikka loteriipileteid, 2 doltsi tykk ja seal peal on 5 aru. Kui vähemalt 1 neist klapib rekka kyljepealse pakati pealsega, saad terve rekka kyljepeal asuvatest suurtest loomadest endale valida. Mina aga kalkuleerisin ära et arvusid on seal võimalik erinevaid olla 1000 ning võidunumbreid on 10, seega võiduvõimalus on kõigest 1% :D. Altsiku mängul on see konks, et õhupyssist lastakse korke, millega on vaja pisikestest tynnikestest moodustatud tornid maha lasta. 5 doltsi ring ja saad 5 kuuli. Aga jama on selles, et osad need tynnikesed on raskemad ja neid on raskem maha lasta :D. Mina olin Martyga bumper autode rajal. Marty müüs pileteid ja mina aitasin lapsed autosse ning võtsin aega, 3 min per nägu maksis 8 doltsi. Tihti jäid autod omavahel kinni, sest neil on pisike bensiinimootor peal ning ainult edaspidi käik. Iseenesest terve paagiga sõidavad autod pmst päev otsa, vahepeal seisma ei jäeta, seega surisevad vaikselt vahel tunnikesegi tyhjalt. Samal ajal kui keegi ummikusse jääb, ei jää ju teised seisma, seega ma vaikselt jooksen teiste autode vahel, et seda yhte lahti saada. 10 minutiga aga suutis loomulikult yks pisilapseke mu oma raju autoga maha sõita, nii et kukkusin täitsa kylili. Nyyd olen 110% valvsam ja hyppan lihtsalt õhkugi kui vaja :D. Veel on seal noolemäng, kuhu ellu tuli kella 13ks. Seal saad 5 doltsi eest 5 noolt ja viskad nendega õhupalle, aga auhinnad on suht mõttetud loomakesed, mis tegelt midagi ei maksa:P Nii on pmst igas putkas, kui lapsed lihtsalt ostavad endale kalli raha eest loomakesi :D. Esimene pool päevast läks väga lihtsalt, sest inimesi oli päris palju, kuna Sunshine festival algas ja terve plats on igasugu värke täis. Teine pool aga hakkas vaikselt venima... Inimesi palju polnud, siis pidin koos klientidega bumper autodega sõitma, et neil lõbusam oleka :D Seda ma ka tegin ja päris chill oli :P. Päeval sõime burksi (6,5 doltsi) ja cocat ja vett, miga kulus päris palju. Vaikselt paneme juba päevituskreemi ka peale, sest näeme, kuidas mõned kohalikud on aastatega päikesepõletuse saanud... Päev kestis 21.36ni, pärast seda on ju suurel pühal meil siin kõik kohad kinni, eks meil ple väga midagi syya :D loomulikult oli köök ka juba lukku pandud, öiste õllejoojate näkitsejate eest. Kõht tgt tyhi plegi, saime lõpus veel mingi hotdogi tasuta :D. Seega meie tööpäeva kestis 13h, ehk, kahe päevaga oleme tööl käinud 29h :D. Ei ole hullu midagi, varsti on auto käes ja ei ole hullu midagi. Täna saate juba pilte ka näha meie tööst ja melust. Uni on suur ja lähen tuttu ära, teised juba magavad... Und teilegi kunagi.

Rik (See on minu hyydnimi nende pundi seas :D Altsiku hyydnimi on Lanki - see on kuidagi pikkusega seotud vist :D)

C yaoo bellas,

R.K.

Eluhullpikk tööpäev.

Heihoo. Käib töö ja vile koos :D

Täna hommikul äratus kell 8 ja sättisime valmis jälle tööks, mille sisu me ei tea. Kappasime siis neljakesi kohale Maitland parki (Elis jäi veel truuks cleaning jobile). Mõid võeti ilusti vastu ja siis hakkasime aimama, mis meie ylesanneteks on. Pmst on tyybil nimega Marty ja tema naisel pysti pandud liikuv no "lõbustuspark". Seal on tumbler (sama nagu vaateratas, aga sa oled puuri sees ja see tiirleb ka veel), balloon darts, shooting the cans, basketball ja loterii jpm. Meid pandi siis nende asjade eest raha koguma. Mihkel sai püssilaskmise, eike loterii ja altsik basketballi. Mina passisin niisama, kuna mulle ytelda, et läheme vasti midagi laadima. Tunni pärast aga pandi mind sinna tumbleri juurde, inimesi puuri ja puurist välja aitama. Aeg läks algul päris kiirelt, millegipärast toodi mulle vahepeal burks ka ja coca :D aga teised said ainult coca. Ei tea, kas asi selles, et minul on ka habe nagu ylemusel? :D Ühesõnaga lapsed laristavad siin tohutult. Päevakassad olid ikka mitumitusada dollarit. Mina aga läksin siis ylemuse ja tema nõoga ookeani äärde parki. Selgus, et täna oleme kyll seal Maitland pargis, aga homseks kolime ookeani äärde, kus Sunshine festival algab. Seega siis kaheks nädalaks :D Seega sain too hetk teada, et meil on nyyd töö kaheks nädalaks. Seal hakkasime kolmekesi pysti panema bumber autode rada. Noo kus seal on ikka oma systeem, kõik peab tasakaalus olema ja värki. Enamvähem sai paika, eks näis, kas homme pysib ka. Altsik, Eike ja Mihkel käisid vahepeal korra kodus soojemalt riide panemas ja tulid siis ka ookeani äärde. Selle aja peale oli mulle vahepeal veel 2 cocat ostetud :D kõht polnudki väga tyhi. Hakkasime seal naid samu telke uuesti pysti panema, mis altsik ja teised seal pargis maha võtsid. Kogu see punt on pmst yks suguvõsa. Sellised tegelikult suht maainimsed tunduvad, organiseeritust väga palju polnud. Kõik siblisid edasi tagasi. Vahepeal lasime ellul kodus endale syya teha, sest tema sai koristamisest märksa varem koju. Sõime ära ja saime teada, et tööpäev jätkub...natuke pikemalt... Nii ta venis ja venis... Kuni viimaks sai kell 00:38, kui me lõpetasime :D ylemus ymardas yles ja ytles, et tööpäev kella 01ni. Seega töötasime me 16 tundi jutti. Palk 15 doltsi tunnis in cash. Ise võite kalkuleerida palju saime :P Homme läheme kella 9ks kohale ja nii 2 nädalat jutti, aga nyyd peaksid tööpäevad kestma umbes 21ni. Seega 12h päev. Kui suudame need 2 nädalat ilusti tööd teha, siis ostame varstivarsti auto ja saame paar kuud tööst puhata ja Darwinisse põrutada hoopis :P Aga eks näis. Ellu jääb hetkel veel cleaning job juurde, kuna neil seal hästi muhe onu ylemuseks, kes tuli ka sinna Maitland parki ja ostis eikele lotopileti sealt laadalt eike käest ja võitis eikele suure roosa ahvi :D:D Neil suht hea ses selle onuga, seega ei taha tollest tööst ka loobuda, kuigi seal palk sama, aga tööpäev ainult 5h ringi max. Aga njam, midagi kellelegi peale suruda ei saa, ise otsustame. Mihkel läheb homsest Dome restorani tööle, mina, eike ja altsik laadale ja ellu onu juurde.

Ma ei oleks elus ees ka arvanud, et laadal töötad ja bumber autosid tõstukiga kärust välja tõstan :D Altsik, eike ja mihkel said selle tumbleriga lõpus sõita ka, mina selleni ei jõudnud :D veel :D. Päev oli tegelikult suht väsitav... kuna oli vaja park uuesti teise kohta pysti saada. Muidu aga on suhteliselt käed jalad tööd täis, kuna tõesti, kohalikule lapsele pole mingi mure 8 doltsi käia välja vaateratta eest ja seda veel mõnel 6 ringi jutti. Hetkel olen surmväsinud, aga tean, et ootate mingitki väljaannet igapäevasest blogist, seega kell on kyll 01:34, aga kribasin midagi valma. Pilte saate ka sellest homme ma arvan. Sest täna me ei jõudnud isegi poodi syya ostma :D.

Oeh, jään kohe arvuti taha magama... head und.

Raici

Eike ja Ellu töö

Eile siiski kluppi ei läinud, chillisime niisama oma maja rahvaga. Järgnev jutt on tydode tööst. Täna päeval ei teinud pmst midagi :D saime teada, et homme on meil siis autonäitusel tööd, ei tea veel mis töö.

Eike ja Ellu töö

Selle töö saime jälle väga lihtsalt. Üldse on kõik tööd siin meile lihtsalt sülle kukkunud. Poisid küsisid meie hosteli omanikult, kas tal meile mingit tööotsa pakkuda oleks ja said vastuseks, et on küll! Aga ainult ühele tüdrukule. Saime numbri, millele helistada ja kuna Ellu sellest tööst (hotellikoristamine) väga huvitatud ei olnud, helistasin ise. Mõtlesin, et kui midagi paremat leian, võtan teise töö, aga vähemalt mingigi töö on siis ikka olemas. Küsisin igaks juhuks omanikult üle ka, et äkki ikka saab 2 tüdrukut tööle. Vastus oli eitav, aga kuna Ellu endale mingit muud tööd ei leidnud, siis mõtlesime koos, et ta võiks ikka minuga hommikul kaasa tulla. Äkki ikka saab ka sinna tööle. Ja saigi!:) Siiamaani on meil ikka tõesti vedanud.

Esimesel hommikul oli ärgata väga raske, sest olime alles kolme ajal öösel magama saanud ja olime öisest tööst (kastide tassimine ja rinnahoidjate riputamineJ) päris väsinud. Äratus oli aga juba kell kaheksa. Natuke ikka sai magada.

Olime eelmisel päeval jälle töökoha üle vaadanud ja teadsime kuhu minna. Meie uueks töökohaks on ilus tilluke hotell poole künka peal. Suht naljakas, maja on kuidagi mäe nõlvale ehitatud. Muide, kolmapäeval kõndisime Elluga sealt just mööda (siis me veel ei teadnud, et see meie tulevane töökoht on) ja mõtlesime, et kindlasti peab Keegi sealt suhteliselt järsust künkast igal hommikul üles kõmpima. Ja nüüd oleme need meie!:P

Kohale jõudes tuli hotelliomanik meid kohe tervitama. Pakkus meile värskeid puuvilju ja oli üldse väga sõbralik. Meie tööks on siis selle tillukese, aga kalli (üks öö on u 1000krooni) hotelli koristamine. Ega seal midagi eriti teha ei olegi: lükkad veits moppi, pühid tolmu ja voldid rätikuid. Ja raha muudkui tiksub:) Muidugi väga suuri summasid me seal kokku ei aja (1 tund on 15dollarit ja päevas u 4 tundi), aga abiks ikka. Praegu oleme rahul. Käime hommikul tööl ära (tööpäev algab kl 9) ja pärast on terve päev aega rannas võrku mängida, ookeani nautida ja niisama tsillida. Olen kogu aeg tahtnud ookeani ääres elada ja nüüd ongi helesinine India ookean meie tagahoovisJ Hommikul ärgates on ikka väga ilus seda vaadata..

Töö juures on niisiis kõik hästi. Ainuke nats tüütu asi on voodite tegemine. Need tuleb ikka ülikorralikult ära teha. Igasse voodisse läheb 2 lina, 2 tekki ja kate ning igat lina ja tekki peab eraldi voltima, joonde ajama, sättima. Poisid ütlesid, et ilmselt nii nagu sõjaväes:) esimest voodit tegime Elluga ikka päris kaua aega ja siis vaatasime, et kuskilt paistis mingi teki ääreke ikka välja ja joon ei olnud ikka päris keskel ja alustasime uuesti.

Täna läksime siis jälle kella 9aks sinna, töötasime paar tundi ja siis läksime koos Frank turule, sest turg on siin avatud ainult laupäeviti kella 08-12.00. Austraallased on ikka tõesti hommikuinimesed.. Turult ostsime Elluga tomateid ja kurke kokku, sest seal on need ikka tõesti päris palju odavamad. Kotitäis tomateid ( u 5-6 tomatit) maksis turul 1 dollar. Poisid ostsid poest 3 tomatit ja maksid 3.80 dollarit.

Tegelik põhjus, miks me turule läksime oli aga see, et Frank teadis, et seal müüb ka üks eesti tüdruk, kelle kaudu me ehk farmi tööle saaksime. Täna seda tüdrukut seal ei olnud, aga oli üks eesti kutt, kellega me numbreid vahetasime ja ta oli suht kindel, et paari nädala pärast saame sinna kindlasti tööle. Andis meile veel tasuta mitu kotitäit banaane ja maisiJ. Jeee.

Frank ostis meile taaskord lõunaks mingi võileva ja tagasiteel näitas meile kohalikku suuremat randa ja muid vaatamisväärsusi. Uskumatult ilus on siin ikka! Turult tagasi jõudes töötasime veel tund aega ja siis läksime kolmekesi poodi, kuna ta teadis rääkida, et täna on liha väga odav osta (tõesti päris suured allahindlused on laupäeviti) ja tal oli endal ka vaja mingeid asju osta. Kuna tal endal läks poes kauem, andis ta meile 50 doltsi ja ütles, et me kolm kohvi ostaks ja teda kohvikus ootaksJ Pärast viis ta meid koju ka ära, sest meil oli ikka päris palju neid toidukotte kogunenud. Aa, lilled ostis ka veel meile:D ’’Lilledel oli suur allahindlus ja mõtlesin, et viin emale ja naisele ja tõin teile ka!’’ Siuke ülemus siis:D

Ta mainis ka, et on väga õnnelik, et meiega kohtus. Ma ei usu, et me nüüd just maailma parimad koristajad oleme, aga ilmselt oleme siis lihtsalt toredad:D ( JA Issi, ta Ei ole mingi Pervo!!) :D

Ainuuullt ühte asja peaks küll vist tema kohta mainima. Ta on suht kogu aeg kanepi laksu all. Võib-olla on tema sõbralikkus sellest tingitud:D

Tsauuuuuu

EiksuJ

Töö otsimine meeste moodi :D

Öise töö kohta saite juba piisavalt infot. Hommikul oli aga loomulikult hea uni. Tydod ärkasid kell 8, et minna 9ks tööle. Mingi cleaning job pidi olema. Hommikul kobistasid nad siin kaua, me altsikuga magasime edasi. Viimaks saime 11 ajal kargu alla ja vaarusime toas ringi, mõttega minna kohe sööma. Kuid siis koputas keegi uksele ja oh imet, seal oli meie hosteli manager, kes uuris, et kas tahame veel tööd :D:D:D? Otse loomulikult olime nõus, ta andis meile kahe inimese numbrid, kes korraldavad kohekohe algavat Sunshine festivali, mingi kohalik hooajaavamise pidu vms. Väitis, et neil olevat vaja nelja inimest korraldamisel abiks. Kuna nad pidid olema allpoolt Perthi teel Geraldtoni poole, siis saatsin smsi, kuna kõne ei pruugi läbi minna. 30 minuti pärast helistati ja kinnitati, et neil on need kohad veel vabad ning alates pyhapäevast on vaja nelja inimest abiks korraldamisel. Palgast veel hetkel juttu ei teinud ning ka tööst täpsemalt mitte. Lubas homme helistada ning täpsemalt rääkida ja kokku saada. Hommik oli alanud suurepärase uudisega. Sõime natuke helbeid piimaga, kuna muu mant oli otsa saanud. Mängisime paar ringi piljardit ja malet. Aga seejärel liikusime poodi. Arve läks 45 doltsi. Otsime kaks suurt veiseliha tykki, sellised poole kilosed, maksid ainult 2,5 doltsi tykk. Ostsime nelja peale ka suure 2kg lasanje õhtusöögiks. Muud pudi padi ka: sai, sink, mahl, piim jne. Otsustasime lõunaks grillida. Tydod jõudsid ka peagi töölt. Mõlemad said seal hostelis koristamise eest 15 doltsi tund, ehk mingi 70 dollarit nägu kätte. Päris hea iseenesest. Altsikuga mõtlesime, et mis grillimine see ilma õlleta ikka on :D. Ostsime kasti õlut ka ikka juurde. Kui õlut osta yhe pudeli kaupa, on min hind 3 doltsi. Kui aga kasti ostsime, siis tuli yhe hinnaks 1,5 doltsi, pmst sama hind mis Eestis :D:D. Paari tunni pärast lõikasime salatimandi kaussi ära ja äratasime tydod yles, sest neil oli veel uni magamata ööst. Läksime randa grillima... Jah, just nimelt randa, siin on rannas tasuta gaasigrillid, vajuta ainult nuppu ja grill läheb kuumaks. Särisev liha alusele, natuke õli ka... just nagu filmis... ja õlu kõrval :P Tydod kappasid reidipilte tegema ja me altsikuga jälgisime liha kypsemist. Temp on hetkel 26 kraadi, aga päike on suht kõrge UV kiirguse tasemega ja kytab hästi. Liha valmis, istusime nagu suur pere lauda ja sõime kõhud ilusti täis. Noo päris sealiha ikka ei ole, aga siiski LIHA. See oli tõesti hea. Tänaseks on varna pandud väiksed klubiplaanid, aga eks näis mis õhtu toob. Käisime raamatukogus tasuta netti otsimas, midagi seal oli aga pmst ei olnud ka. Tulime siis tagasi, et blogi kodus yles lykata ja leidsime eest ellulällu, kes pesi kraanikausis oma valget pluusi. Aga kuna seal oli plekk, siis ta ostis valgendi ja proovis sellega. Aga kahjuks oli valgendi väga tugev ja ellu pesi enda ilusale pitsilisele pluusile kaks auku sisse :D:D Noo ei tohiks naljakas olla :D aga on lihtsalt :P srry. Eike tudib, ellu paanitseb pluusi pärast, altsik passib niisama. Õhtu tuleb jälle täis seiklusi.

Aitasin ka yhel abol just pool kvartalit toidukotte koju tassida :D

Heategu tehtud!

Abo-Raikipaiki.

Öine töö :D

Punkt kell 21:00 tuldi meile järele. Autoga viidi mingi paari km kaugusele linna äärde yhe suure spordihalli juurde, mille ees seisis kahe käruga suur rekka. Läksime saali, see oli täitsa tyhi, seejärel saime teada, et peame hakkama midagi rekast saali vedama. Esialgu rauast latte terve hunnik, tõenäoliselt pannakse neist mingid letid või riiulid pysti. Kui mingi pooleteist tunniga sai need veetud, siis hakkas selguma, et mis krdi laat seal tulema hakkab :D Ei olnud meil kastides ei kanep ega aborigeenid, vaid hoopis riided. Aga mitte riided laiemas mõistes, vaid esialgu vaatasid kastidest vastu igasugu võrksukad ja intiimsekspesu :D Igasugu politsei ja koristaja vormid jne. Neid aga oli ainult mingi paarkymmend kasti. Siis edasi hakkasid kastidest paistma rinnahoidjad... Ja appppppppppppppppppikene, ma pole elus nii palju rinnahoidjaid näinud :D:D Tonnide kaupa, sadu kaste igas suuruses ja igas värvis rinnahoidjaid :D Selgus, et on tulemas nädalavahetuse naiste pesulaat. Kui olime kastid sisse ära vedanud, hakkasime rinnahoidjaid üles riputama suuruse järgi. 10 - 44 ja kõigil oli vasiatsioone A-DDD ja E,F,Gni välja :D. Altsikuga ladusime terve aja hiigelsuuri langevarjusid. Töö kestis kokku 5h, ehk 21.30-02.30. Ma ei taha enam pikka aega yhtegi rinnahoidjat näha:D. Palka saime 16doltsi tunnist. Seega pundi peale 320 doltsi. Laat kestab esmaspäeval kella 16ni. Ning 17 ajal tuleb meile auto jälle järele ja läheme pakime ylejäänud asjad kokku, mida ära ei myydud. Muidu oli ok töö, aga jalad võttis päris läbi, puhtalt 3 h kõndimist edasi tagasi ja 2 h riiulite vahel sibimist ja õige suuruse leidmist. Tegin ka mõned pildid, aga ma ei tahtnud, et nemad näeks, et pilti teen, seega on pildid hägused, aga saate mingi pildi ette, millega meil seal tegemist oli :D:D.

Kohe lähen magama, sest kell juba 3 läbi.

Rinnahoidjaidmittenähatahtev Raiki.

Sisukas tööotsimise päev.

Eile õhtul kirjutas siis Ellu blogi ning samal ajal käisime Altsiku, Eike ja Mihkliga muuli peal. See oli võimas... 2-3 meetrised lained peksid tohutu jõuga vastu kive, pritsmed lendasid meie peale, kuna olime siiski ohutus kauguses. Imetlesime seal tunniringi. Rannaliival jooksime altsikuga lainete eest ära. Peagi kobisime tuppa natukeseks sooja, sest tuul oli päris chilli. Elis oli ka lõpetamas. Meil on hostelis puhketoas tasuta piljardilaud ja lauajalgpall. Mängisime lauajalkat 2 vs 2. Tüdrukud läksid selle peale nii hasatri kui meile peaaegu ära tegid :D:D. Tuli mõtteks ka kohalik klubi yle vaadata. Ühed kutsusid meid kaasa ka meie omast hostelist, kuid ytlesime, et tuleme hiljem järele. Esimene klubi oli yldse suletud, aga teine täitsa lahti. Uksel nagu ikka kaks Suurt turvameest, sõnaotseses mõttes suurt. Kes aga loomulikult su dokumenti näha tahavad ning neile sobib ainult PASS. See on jah natuke jama, sest klubis võib nii mõndagi ära kaduda. Seega peakski varsti age proof kaardi ära tegema. Mis pidi miski 25 dolti maksma ja sobib neil siin tõendamiseks, kui vana sa oled. Klubis trehvasime 3 eestlasest tydrukuga. Täitsa normaalsed nägid välja :P Nad on siin olnud juba 3 kuud ja kõik töötavad klubis/baaris. Kuulsime igasugu hirmujutte: kui austraallane ytleb sulle no worries, siis see ei tähenda mitte midagi :D:D sellessuhtes, et seljataga võib ta sinust ikkagi igasugu jutte taga rääkida. Teiseks, kohalikele aborigeenidele ei meeldi blondid naised, üks tydruk oli saanud klubi ees yhe abo käest kyynistada ja vastu vahtimist. Aga ta oli vist mingile kaklusele ka vahele läinud. Mind abod tänaval täitsa tervitavad, ju siis on nahavärv nendelähedane ja tunnevad sugulussidet :D:D. Klubis passisime kella mingi poole kaheni ja siis koju tuttu. Hommikul kell 9 yles ja läksime jooksma Eike ja altsikuga. Elis ei saanud nii kiirelt karku alla. Jooksime mere ääres edasi tagasi mingi pool tunnikest ja tegime trenažöörpukkide peal paar jõuharjutust ka, viimaks jõudis ellu lällu ka jooksma, aga sörkis paar ringi yksi, kuna me olime lõpetamas. Aitab ka esimese korra kohta :D:D Pärast jooksu väike suplus ookeanis. Hommikusöögiks nagu ikka helbed ja paar röstsaia. Eike hakkas toppima suurt viilu saia rösterisse, aga see ei mahtunud kuidagi, kuna ma röstisin just sama saia, siis teadsin, et risti pidi see sisse ei mahu. Ytlesin siis eikele, et keera kylili. Tema aga sai vist natuke valesti aru ja hakkas rösterit külili keerama :D:D Sai jälle natuke nalja tydode arvelt :D:D Samal ajal kui pugisime hommikusöögi lauas, tuli sinna hosteli manager ning ostutas näpuga minu ja altiku peale ja ytles et : there are those guys (seal need tyybid on). Me juba arvasime, et mingi jama on kaelas, aga siis kysiti, et kas teie otsite tööd? Joppas, saime kõik täna õhtuks tööotsakese. Algul oli kyll vaja 3 tydrukut ja 1 tyypi, aga me ytlesime et meil yks punt ja saime kõik neljakesi. Meile tullakse kell 21 õhtul täna järele hosteli juurde ja läheme mingit kaupa maha laadima, ta seletas kyll täpsemalt, aga ei saanud kõik aru. Mingi 6h pidi minema ja 20 doltsi tunnis. Ehk siis minski 120 doltsi peaks nägu saama. Meel hea ja ei olnud kohe seda motivatsiooni linnapeal väga tööd otsida see päev. Altsikuga kappasime kalasadamasse, et äkki leiab sealt midagi. Paar kilti kõmpasime ära aga tulutult. Ei saanud seal midagi targemaks. Tuli coca cola isu ja ostsime kasti pepsit :D 24 purki 12 doltsi. Ei ole just kõige suurem väljaminek. Tydod otsisid ka natuke tööd, viisid cv paari kohta. Kuna aga kohvikud tahavad siin yldjuhul 4 kuulisi lepinguid, sest väljakoolitamine on päris kulukas, siis ei tia, mis edasi saab. Hetkel panustame juhutöödele, sest need potsatavad meile otse taevast kaela. Lõunapaiku võtsime rannas päikest ja mängisime võrkpalli (roosa pall 10 doltsi eest). Mõtlesin ka osta mingi SPF 10 päiksekreem, aga selgus, et kui poes vaatad kreemiriiulit, siis alla SFP 30 ei leia mitte yhtegi kreemi :D:D. Seega leppisin siis altsiku spf 30 kreemiga. Kyll me jõuame veel päikest ka saada. Lõunaks nuudlimunaroog-ketšupi-ja-röstsaiaga. Kõht täis, tuleb loomulikult hea uni. Kuna peame ju öösel täna töötama, siis keerasime kõik 3h magama. Nyyd on kell juba 20 paiku ja tunni pärast on tööle minek. Ei kujuta ette ka mida me seal maha laadime :D:D Kanep? Riided? Aborigeenid? :D:D Eks näis.

Öötöö ootab,

pilte täna ei tule, sest kõik on endiselt sama ilus nagu eelmiste piltide peal, aga lisame peagi ka pildikesi juurde.

Raikicaiki.

Onu Altšiku autonurgake vol. 2

Tere noored ja vanad motohuvilised. Räägin siis pisut aussi pässide sõidustiilist, liiklusest ja mudelivalikust. Esimene päev siin olles oli põhimõtteliselt kõik teisiti kui Eestis. Liiklus on ju valepidi. Kõik sõidavad siin nagu Miaagy Eestis :D Kõik liiklejad on loomulikult viisakad. Antakse teed ja hoitakse pysikiirustest enamjaolt kinni. Jalakäia on siin aga ikkagi raske olla. Mitte hekkigi ei saa aru, kunas nyyd yle tee saab. Jalakäiate foor on harv nähtus ja enamjaolt tleb siis minna kui autot lihtsalt ei tule. Aga uudistes on päris palju läbi käinud, et yle tee minekul saab austraalias palju inimesi viga. Sellepärast testibki ja arendab Volvo just siin uusi systeeme, kus auto ise vaatab ära tee ääres liikuvad objektid. Olgu see siis jalakäija või kõrvalt tulev auto. Et saaks pidurdada, kui juht seda ise ei tee.

Kõik autod on puhtad. Mõni yksik on oranzi tolmiga koos, mis koheselt maha pestakse. Veoautode veljed on kroomitud ja kõikide autode kummid oleks nagu uhiuued ja poleks kunagi muda näinud.

Koheselt hakkab silma yks kohalik mark. Holden, mis lihtsalt näeb hea välja. Eriti V8 mootoriga kastikas. Hästi madal ja teeb reaalselt karu häält. Väga lahe. Pole euroopas kunagi sellist näinud ja peaks sebima yhe endale. ;)

Siis on posu igasugu muid tuntud marke. Linnas ikka normaalsed pereautod, aga kui tulla väiksemasse linnakesse, kus ka tihti vaja kruusateed kasutada, siis jah...

Peaaegu pooltel on maasturid. Ja nendest pooltel on Toyotad. Mis jagunevad Hilux ja Land Cruiser Prado. Ykspäev kõndisime raikiga koju ja lugesin mitu Länkarit tuleb järjest vastu teed mööda. Seitse länkarit järjest. Mingi aja tagant. Ja mitte yhtegi muud autot. See on Land Cruiseri sõprade paradiis. Siin on kõike. Esimene mudel, mis välja antud pärast sõda ja uhiuued V8-d. Paljudel ka juba uus LC150. Siis on kõigil maasturitel ees kängurauad. Peaaegu kogu esiosa on kaetud ja eesti populaarseim LC 120, mis ka meil kodus on, sellele on leiutatud kohe täisrauast esiosa, kus palju lisakaitset ja torusid ja prošektoreid. Lisaks veel antennikinnituskohad. Sest siin lihtsalt maal levi pole ja antennid on kuni 2 meetri pikkused ja võimendusega. Valusad relvad näevad välja kyll. Siis paljudel maasturitel vedrustust tõstetud ja suured liivakummid all. Ja kas siis taga või katusel kaks varurehvi. Põhivärv on loomulikult valge, sest sellise kuumusega musta ei ostakski.

Töömeestel on ka kõigil maasturid. 4x4 on kõigil ikka hingelähedane. Kastikad on praktilisemad kui meie omad. Kast on ikka kast ja suur ja rauast ja praktiline mitte nagu korvikene jalgrattal. Auto hinnad on samad, mis meil, aga nende ostujõulisus on suurem . Sellepärast ka nii palju luksusmaastureid.

Rekkad... „Roadtrain’s“ ... Vot need on jurakad. Megasuured ja täpselt sellised, nagu usa filmidest nähtud. Täna tuiasime linna ääres ja sadama juures ja seal laaditi kaupa yhele, kes ka koheselt teele asus. Sellel rekkal oli koos kärudega 72 ratast. Valus asi... Kujutan ette mis jõud seal peab olema kui juba kohalt minekul 30 meetri peale pidi 4x käiku vahetama.

Peagi yritame ise ka auto osta. See on ilmselt 2000 taala maksev ~1990 aasta ma ei tea mis asi J. Sest esimese maasturi saab kätte 80 000 eesti krooni eest. Sinna on veel pikka maa...

õukei.

Järgmise korrani.. Ma lähen imetlen natuke länkareid väljas nyyd. Et siis tagasi Eesti tulles tean, et kus ja mida ymber ehitada pere autol. Pisut suuremad kummid ja snorkel ja vints ja võibolla yldse katus maha :D

Ciao

Ellu esimene blogi!

Nonii, lõpuks ma võtan ennast siis kokku ja kirjutan ka oma esimese blogi. Järgmime tuleb jõuludeks :D Kuna me oleme Eikega natuke poistest eemal olnud, siis ma kirjutaks täna, mis me nende paari päevaga Perthis korda saatsime, kui poisid farmis tööd rabasid.

Esimene punkt on meie tööööö!

Eike vist kirjutas ka oma blogis natuke sellest tööst. Pidime heategevuseks kaubanduskeskuste ees raha koguma ja nii. Töö oli iseenesest päris raske, terve päev pidi seisma, konstantselt naeratama ja enamasti oli ikka päris külm ka. Aga see selleks! Mina sain selle tööpäeva jooksul inimestelt nii palju positiivseid emotsioone, inimesed siin Aussies on hoopis teistsugused, nii sõbralikud, avatud, teevad juttu, küsivad kus ma päris olen jne. Näiteks üks poiss uuris kohe kaardilt järgi, kus Eesti asub, tuli tagasi, naeratas ja küsis, kas Eesti on see pisike kahe saarega riik Soome all. Kui oli jaatava vastuse saanud, oli poiss endaga ikka päris rahul. Samuti kohtas selle töö käigus ka päris palju pärismaalasi, nad olid tõesti, nii kurb kui see ka poleks, sellised üsna mustad, lärmakad, vaesemad..Üks umbes 12 aastane aborigeeni tüdruk tuli minuga rääkima ka, tundus selline hästi armas ja avatud, rääkis, et võitis just koolis jooksuvõisluse. Ainuke asi mis kurvaks tegi oli see, et pisike küsis minult kas mind vaadatakse ka imelikult( do I get shame?). Ma muidugi ütlesin, et ei, tüdruk aga vastas selle peale, et tema küll saab palju halvustavaid pilke. Novot...ja see ongi see koht, kus hakkad mõtlema, et mis kuradi pärast on meil valgetel õigus vaadata viltu neile, kellele see ilus manner tegelikult kuulub. Tegi nata kurvaks küll.

Altsiku autonurga toetuseks tahan öelda, et siin on tõesti nii palju ilusaid autosid. Ma olin pühapäeval ühe rikaste rajooni kaubanduskeskuse juures tööl, no ja ai kurat, kus seal olid autod. Lumivalged, tõesti LUMIVALGED land cruiserid, jeepid ja värgid ronisid ükshaaval parklasse sisse. Tõeline car show!

Ja pühapäeva õhtul tegi kõigile töötajatale meie uus-meremaalasest ülemus oma kodus ka õhtusöögi välja: kana ja chabatta ja värske salat. Külalislahkus on siin tõesti tohutu! Nii, et üldkokkuvõttes ma ütleks, et ma olen rahul, et selle tööotsa peale sattusin. Nägin ja õppisin jälle nii paljuJ

Nii, nüüd kirjutaks natukene Perthist ja sellest hostelist, kus me ööbisime. Kui poisid reede hommikul lahkusid, jäi see suur, tohutu telekaga ning mõnuga diivaniga tuba ainult meile Eikega, nii et lõpuks me saime kõik on asjad laiali laotad, ilma et Raiks ja Altsik, meile seda ära mainiks :D Kui hosteli omanik, aga palus meil sellest toast lahkuda, kuna see on mõeldud ainult gruppidele, olime päris löödud, ei oleks ju viitsinud jälle pakkima hakata. Aga õnn oli jälle meiega, meie naeratused sulatasid vist selle neljakümnendates härra ning me saime jääda. Oh seda õnne! Kui poisid läinud hakkasime rohkem suhtlema ka teistega samast hostelist, ja need inimesed olid seal tõesti ülemõnistuse ägedad. Ma usun, et me Eikega ei unusta kunagi seda, kui istusime reede õhtul hosteli pesuruumis ja meile esines live bänd, mis koosnes ühest mustanahalisest rastapatsidega kutist Inglismaalt, poisist Brasiiliast, keda kutsusime Michael Jacksoniks, kuna ta kandis alati kaabut ja oskas moonwalki, kolmas oli Eike lemmik Austaalia poiss. Tegelikult kohtusid nad kõik kolm alles paar nädalat tagasi, aga see kuidas nad oma muusikat tegid ja mis see muusika neile endile tähendas oli lihtsalt midagi väga erilist. Ma arvan, et ma räägin meie mõlema eest, et sellel hetkel jooksid küll külmavärinad üle keha. Ja just see siin Austraalias ongi nii teistmoodi, et sa tunned nii paljudest asjadest, ka väga väga väikestest asjadest nii palju rõõmu, sa oled lihtsalt konstantselt õnnelik ja see on see tunne, mida ma siia otsima tulin.

Nende samade poistega saime seal vist kõige paremini läbi ja meie lahkumispäeval tulid nad meid saatma ka ja üks kirjutas Eikele laulu ka J.

Perth ise oli selline üsna rahulik linnake, minule isiklikult meenutas Tartut, inimesed pidid ka Perthis sõbralikumad olema kui Sydneys. Õhtuti, eriti reededi olid tänavad ikka pidutsevaid noori täis, eks see linnaosa(northbridge) oligi noorte ja backpackerite koduks. Hmm..mis veel. Poed, pangad pannakse väga vara kinni, natuke raske on mõista, et kuidas tööinimene, kes kell 5 lõpetab vajalikud asjatoimetused ja shopingud tehtud saab. Aga neljapäeval on jah poed palju palju kauem lahti, kuna siis saavad inimesed palkaJ

Kui me teisipäeva hommikul poistele Geraltoni järgi hakkasime liikuma, mõtlesime Eikega, et kas meil on Perthist kurb lahkuda ka...jõudsime järeldusele, et ei ole ikka küll. Kuid meie sõbrad hostelis tundusid küll üsna nukrad olevat. Eks ta jah on nii, et nende jaoks on see juba sisseseatud elu seal hostelis ja neil pole midagi väga enam oodata, aga meil ju teadsime, et kõik on tegelikult alles ees.

Ja nii me siis alustasime oma teekonda Perhist Geraltoni. Kõigepealt sõitsime rongiga umbes 30 km, siis võtsime oma tohtutud kotid selga ja alustasime 5 km jalutuskäiku. Oi see oli naljakas, mitte ühtegi inimest, aga tohtult palju maju. Olime hoopis teises kohas, see 30 km rongiga muutis nii palju, isegi õhutemeratuuri tundus kõvasti rohkem olevat. No igatahes seal me siis kõndisime nagu kaks kilpkonna, kott seljas ja kõndimiskiirus oli minimaalne. Aga siis me kaks geeniust suutsime kilkonnade kaitseks välja mõelda üsna huvitava teooria. Proovige ise kiiresti kõndida, kui teil maja seljas on, kallikesed! Mõelge sellele ja ärge tehtke nende üle enam nalja :D.

Kui jõudsime selle bensujaamani, millest ka poisid meile ennist olid rääkinud, küsiti sealt, et kuhu suundume ja mainiti ka ära, et eile olid ka siin kaks poissi, kes geraltoni teel olid. Me muidugi ütlesime, et need oli meie sõbrad. Lõpuks jõudsime, siis selle õige kiirtee peale ja hakkasime hääletama ja me saime seda nautida kõigest minuti, sest siis saime me ühe Portugalis sündinud, kui siin juba 28 aastat elanud mehe auto peale. Härra oli väga kõva häälega, rääkis palju, aga oli äärmiselt sõbralik. Seda kinnitas ka see, et enne kui ta meid maha pani, viis ta meid oma koju ja näitas oma lambatallekesi ning lessisid(koerad). Temaga me saime kõigest 20 km edasi. Eks siis tuli edasi hääletada ja seda tegime ka umbes 2 minutit, kuni meid võtsid peale kaks meest, kes õnneks suundusidki Geraltoni. Nad ei olnud väga jutukad, aga iseenesest sümpaatsed, ka meie polnud väga jutukad, sest magasime palju. Me magasime isegi känguru maha, kes oli tee ääres olnud L Aga õnneks oli Eikel võimalus känguru siiski näha, kuigi see oli kõigest laip, aga algus seegi.

Igatahes me jõudsime ilusti kohale, poisid näitasid natuke linna, ütlesid, et päevavalguses on kõik veel kordi ilusam ja eks me läksimegi, siis tuttu päevavalgust ootama. Ja hommikul, esimene asi mis ma oma voodist nägin oli helesinine OOKEAN. See oli ilus! Ajasime end siis püsti ja läksime linnaga tutvuma, ronisime ühe künka otsa, mille tipus oli mälestusmärk II MS ajal uppunud laevale. Sealt kõrgelt oli miljoni dollari vaade, ookean, valged vahused lained, majad, liivarand. Pärast läksime Eiksuga randa päikest võtma, panime ilusti kreemi ka peale J Aga väga mõnus oli, hiljem tulid sinna tulid ka koolilapsed(Austraalias on kõigil ilusti koolivormid ja mõned on isegi päris ägedad)Pole just kõige halvem variant, kui saad peale kooli tulla ookeani äärde päikest nautima, surfama või võrku mängima. Õnnelikud inimesed siinJ Täna käsime ka poes, otsime söögikaarmi. Õhtuks keetsime kartulit, aga see polnud just kõige parem. Üks asi on küll mida võid igatsema jääda...sellline hästi tehtud eesti kartul.

Novot, praegu ma istun siin hosteli voodil, teised läksid juba välja, ookeani äärde. Laineid on isegi tuppa kuulda, kui hästi vaikselt olla. Ma saadaks teile seda heli kui saaks, ma saadaks teile siit tegelikult väga palju, aga ma kahjuks ei saa. Sellepärast mulle vist meeldigi blogi nii väga kirjutada, sest te nagunii ei saa täpselt aru, kui ilus siin on, kui õnnelik ma olen ja kui palju ma näen ja õpin. Kindlasti üks asi, mida siit õppida on sõbralikkus. Üks vanem daam ütles mulle, kui imestasin, kui kergelt ja palju siinsed inimesed raha heategevuseks annetavad, et austraallased on alati olnud üks väga helde rahvus ja seda on näha! Isegi see, kuidas inimesed omavahel räägivad, nende släng. Iga lause taha, ette käib „mate( sõber) ja siin ei öelda eriti “ bye“( headaega), vaid pigem „see you“( näeme jälle), isegi kui sa tead, et sa kunagi ei näe seda inimest enam.

Okei, ma siis nüüd lõpetan. Eike just tuli ja ütles, et ookeni ääres on praegu eriti äge, lained on tohutud ja Altsik tahaks juba sellest kaks lehte blogi kirjutada, mida nad seal väljas ilma minuta tegid. No näete..blogi kirjutamine jätab sind nii paljust ilma:D Tegelikult pole hullu, hea oli natuke omi mõtteid ka kirja panna. Olge tublid! Armastan teid!

Ellu-lällu

Esimesel pildil on meie kamraadid Perthist.

Teisel on vaade Geraldtoni linnale.

Kolmandal on kolm üksikut naist ootamas oma mehi merelt koju.

Neljandal on jälle vaade India ookeanile.

Viiendal on vaade otse meie hosteli aknast välja, jap, see on India ookeanile.

Tutvume linnaga.

Hei. Äratus kell 7. Jooksma? Ei suutnud karku alla ajada :D Uus äratus kell 8. Püsti ja pesema. Kraanid on siin Austraalias maru kahtlased. On kaks kraani, kus yhest tuleb kylm ja teisest kuum. Kunagi ei ole võimalik saada normaalselt kraadi. Hommikust sõime mingis pubis. 10 doltsi eest saime kaks praemuna, peekonit, pool praetomatit ja kaks praesaia. Täitsa hea oli. Kõht täis. Kappasime terve linna 2 korda läbi ja vaatasime, mis toimub. Siin on pmst kõik käe jala juures. Toidupoed, riidepoed, pangad, telefonipoed jne. Elamiseks super. Käisime ka India ookeanis ujumas, vesi polnud just päris 10 punkti, pigem 10 kraadi :D:D. Jahe oli aga ujuda on täitsa võimalik. Rand on tõesti ilus... Lained, helesinine vesi... Otsisime ka vaikselt tööd, paar kohta jäi silma, homme uurime täpsemalt, aga kõik on võimalik, nagu me enne ka maininud oleme, meil juba vb uued plaanid... kes teab :D:D. Natuke tahaks ikka tööd teha vahepeal, saame jälle nulli ära nagu onu Ray juures töötades. Ostime altsikuga poest 30 doltsi eest syya, mingi 2ks päevaks. Tegime preakartult ja kanasnitslit. Hea oli. Pikutasime natuke ja ootasime tydosid. Vahepeal tuli juba mõte, et kui peakski nii juhtuma, et mingi 3-4 nädala pärast pole tööd saanud, siis peame kuskilt kokku hoidma hakkama, ehk siis kuna ööbimine manksab 25 doltsi öö. Siis saame ju selle pealt kokku hoida... ja telgis veini juua :D:D:. OKOK, nali :D. Tydod saabusid 19.15 ajal. Olime neile toa eest juba ära maksnud, kõik ok. Tydod väsinud ja ei jõudnud ise blogi kirjutada, Ellu-lällu pidi homme kirjutama. Eks näis. Uurisime, kas tydrukutel ka kõvasti raha ka kõrvale pandud. Selgus, et 2x25 doltsi eest said tydod kleidid ja 2x25 doltsi eest käevõrud, prillitoos 10 doltsi, kossid 7 doltsi. Nii et täitsa kontrolli all.

Kalliralli,

Raikikaikipaiki.

Another paradise in Australia.

Tsau rahvas. Lällasime eile öösel oma hosteli rahvaga poole ööni ja tegime oma ärasaatmispidu vol. 2. Hommikul saime ysna vara yles ja hakkasime asju pakkima. Otsustatud sai, siis et sõidame põhjapoole ja esialgu ainult mina ja Raiki. Tydod tulevad järgmine päev järele, sest nad olid nii väsinud tööst, et ei jõuaks asju ära pakkida.

Võtsime ette kaardi ja otsisime järgmise sihtkoha. See pidi olema põhjapoole, sest seal soojem ja peaks praegu rohkem tööd olema. Õnnelik väljavalitu oli 32 000 elanikuga linnake India ookeani ääres. Geraldton. Selline oli siis mästerplaan.
Lahkusime hostelist. Jätsime majarahvaga hyvasti ja kallistasime tydosid. Kirjutasime juhised ka neile, et kus ja kuidas meie läheme ja mida nad peaks tegema et meile järele jõuda.
Nii jäidki Eike ja Tuumabomb(Selle nime pani Ellule yks rastadega mustanahaline Neo) veel Perthi asju pakkima.
Meie teekonnakaaslaseks tuli Mihkel. See tyyp, keda AussiJobis kohtasime ja kes ka treffis õppis. Saime raamatukogu juures kokku ja liikusime rongijaama poole. Kõigil hull hunnik tavaari kaasas. Lisaks veel onu Ray kotitäis apelsine ja yks sidrun.
Rongiga sai põhjapoole 5.40 taala eest. Linnakesse nimega Clarkson, mis on põhimõtteliselt Perthi eeslinn põhjapool. Rong jumala inimtyhi. Ainult piletikontroll vaarus läbi.
Rongi pealt maha tulles teadsime vaid seda, et peaks kõndima kolm km põhja ja siis 2 km paremale. Aga seda muidugi teiselpool raudteed, kus meie olime. Aga yle nagu ei saanud kuidagi. Yhtegi kohta raudtee yletamiseks ei olnud.
Läksime oma kandamiga siis põhjapoole edasi. Ilus elamurajoon madalate majadega. Raiki leidis yhelt hoovilt veevooliku ja töitis sellega veepudelit, nagu oleks omas kodus. Saime vist 2 km käidud kui tuli mõte vaadata kõrgemalt, kas raudtee veel paistab ja kas kuskil on yletuskohta näha. Käisin siis liivamäe otsas ja silmasin km kaugusel uut jaama. Sealt peaks saama edasi. Tagasi alla, kott selga ja nyyd ka myts pähe, sest päike võttis kõvasti.
Kysisime mingi onu käest kuidas me 60ndale maanteele saame ja siis ta seletas. Põhimõtteliselt olime väga õigel teel. Senikaua kui tuli mingi tee, mida nagu ei oleks pidaud olema. Raiki uuris yhelt töömehelt, edasisi juhtnööre. Mees näitas suuna kätte, aga hoiatas, et kiirtee ääres ei tohi hääletada. Kui politsei möödub, siis saab kindlalt katusega öömaja:D
Tee ääres nägime Gekot. Mingi 50 cm pikkune sisalik, kes võttis sisse kaitsepoosi ja avas suu. Kust lipsas välja pikk keel. Raiki natuke surkis, aga jätsime hetkel ta sinna. Ei too tagasi teile näitamiseks ;)
Maanteeni oli 2 km minna. Ylesmäkke andis ikka astuda selle kotiga. Kui mnt äärde jõudsime, siis seal oli kohe tankla. Tegime 2 burksi ja koka. Siin läksid meie teed Mihkliga lahku. See oli kindel et kolmekesi koos me peale ei saa. Mihkel jäi tanklasse ja uuris inimestelt, kes põhja poole sõidavad, et vb saab peale. Mina ja Raiki kämpasime tee äärde. Isusime maha, sõime apelsine. Rahvas sõidab mööda ja signaalitab ja lehvitab, aga keegi peale ei võta. Siis täiesti lambist auto peatas. Isegi siis kui me otseselt hääletamisega ei tegelenud. Abistajateks oli selline räga pere. :D Ema isa ees ja kimusid suitsu. Väike laps taga keskel turvatoolis . Asjad pagassi ja siis istusime raikiga kummalgi pool pisitytart, kes vaevu oli paari aastane. Lapsuke togis mind jalaga ja ise samal ajal mudis raiki näppu . Raiki läks vist paremini peale :D Pere rääkis siis kuhu me edasi peaks minema ja mida nägema ja muu jutt. Nendega saime edasi mingi 15 km ainult. Aga hea seegi. Paarsada ainult jäänud.
Järgmises kohas võtsime jälle poosi sisse ja mugisime apelsine. Poole tunniga oli jälle jopp. Mingi vana länkariga mees. Suur poiss oli. 150 kilone tatoveeritud purikas. Kellel tagaistmel vedeles pesapallikurikas. Auto oli ka suht räga seest. See oli konkreetne vend. Ytles et talle meeldib hääletajaid peale võtta, sest ta isa võttis kogu aeg. Rääkisime peaaegu kogu tee. Jõmm kysis siis meie käest, et kas tulime ka austraalia kiisukest otsima ? :D
Temaga saime edasi pea 40 km vms. Peatas nii, et lihtsalt sõitis hooga teepervel olevatest kõnnitee äärtest yles. Hull vend oli. Aga äge omamoodi.
Jälle. Poos sisse. Raiki kurtis kogu aeg et peab ära käima varsti. Siis otsiski paberi välja ja tõmbas pyksid maha. Kui just yks valge Nissan X-trail peaetus. Kiirelt asjad selga ja auto peale. Uurisin, et kuhu kutt läheb ja voilaa. Jackpot. Sinna kuhu meiegi .Ta käis nv Perthis sõbra synnipäeval ja elab Geraldton’is. Me enam ei olnud nii jutukad. Öö oli lyhike ja uni tli peale. Magasin vist 2 h ja kui silmad avasin ja vaatasin, kui palju veel maad on, siis oli see number 235 km. Maastik kõrval oli ilus. Ainult et asustus võiks tihedam olla. Iga 100 km tagant oli nagu mingi kyla moodi asi, kus heal juhul elas 200 inimest. Terve teekonna peale polnud telefonil levi umbes 3h. Kylakeste vahel oli reaalne kõrbemoodustis. Misike põõsastaimesti nii kaugele kui silm ulatab. Känguru me kuskil kalpsamas ei näinud. Ainult 2 laipa tee ääres. Teine pool sõidust lasi tyyp oma telefoni playlistist muusikat. Raiki sai valida sealt kogu aeg. Auto audiosysteem oli kyll viimase vindini krutitud. Kaks telekast taga ja muu pahn. Sai kohe nautida.
Geraldton oligi esimene suurem linn. Enne seda oli nagu tykk tyhja maad.
Meid pandi hosteli ees maha ja tänasime, sest see oli ikka suht suur joppamine, et me siia jõudsime nii pika maa hääletada.
Hostelis ikka tuba 25 taala nägu. Check-in ja linna peale.
Vhipppiiiiiii. See on nagu paradiisilinnake. Peatänav on nagu ikka selline ilus ja lilleline ja poekestega. 200 meetri kaugusel on ookean. Lained on parajalt suured ja rand selline väike ja kodune. Rannaribal igasugu välijõusaalid ja kõik eeldused, et me hakkame isegi hommikuti jooksmas käima. Siis yks asi, mida me eestis näha ei saa, on „Janune Kaamel“ :D
See on 24h Drive-in alkopood. Sõidad hoovi ja siis kysid mida soovid ja neiuke läheb ja toob sulle õlut. Lebo . Mida veel välja ei mõelda.
Linn on tõesti kena. Yhe asja avastasime linnast veel aga selle jätame praegu saladuseks ja yllatame kunagi hiljem, kui pilti teeme.
Praegu hostelis ja magama ära. Arvan et homme kolime teise hostelisse, sest praegu jagame tuba kahe pontsaka tydoga. Ja kui Eike ja Elis tulevad, siis nagunii peaks midagi suuremat vaatama.
Mihklil, meie reisikaaslasel, täna nii hästi ei läinud. Algul sai kuskile 50 km kaugusele tanklast. Siis hääletas edasi ja nyyd on karuperses, nagu ta SMSis väitis. Jääb telkima ööseks sinna ja homme yritab edasi ronida.

Ciao
Alari

See you soon, Mr Ray Bacon.

Kell 5 öösel hakkas ikkagi kylm, kuigi olime surunud suht palju riideid selga. Kannatasime ilusti ära ning ärkasime kell 7. Näksisime natuke ja jõime kakaod. Onuke oli jälle kell 7.50 järel. Esimese ylesandena pidime pmst kõblama viinamarjapuude alused umbrohust puhtaks. Mina suutsin aga esimese 10 meetriga kõpla varre pooleks murda :D:D õnneks suutsin seda hoida enamvähem yhes tykis, kuni olin töö lõpetanud. Aga mis seal ikka, andsin onule kohe teada, et i have a problem, i am too strong to this stick, i broke it. Ja vastuseks tuli nagu ikka: No worries, these will break all the time. Järgmiseks oli onu kohale vedanud kaks traktorit, yhel ees kopp, teisel taga igivana roostes ja logisev kärukökats. Töö seisnes selles, et onuke laadis kopaga kärru 2 kopatäit kanasitta ning meie pildusime siis sinna sekka kraanuleid väetiseks. Seda niikaua kuni käru täis sai. Siis sõitis onuke mööda reavahesid ning meie altsikuga seisime kärus ning loopisime sõna oteseses mõttes labidaga kanasitta viinamarjapuude alla. Kas Eestis makstakse sõnniku leotamise eest 200 kr/h? Ma usun, et mitte, seega meil joppas :D Yks labidas oli raskem kui teine, pärast iga rida vahetasime. Selle raskemaga võttis natuke läbi kyll. Jätkasime sama tööd kuni kella 14ni. Loomulikult toimus enne ka kella 10nene kohvipaus. Poole tööpäeva paiku teatas onuke, et kahjuks tal meile pärast tänase enam tööd pakkuda pole. Aga õnneks see meid ei morjendanud, kuna olime leppinud kõigega mis tuleb, ka kahepäevase töötalguga esialgu. Onuke maksis meile papi sulas kätte, kuid väikse osa ka tsekiga, kuna sula sai otsa. Makse me maksma sellelt ei pidanud, kuna meil pole veel TFN numbrit ja ta arvas, et kui ainult 2 päeva siis pole see probleem. Onuke võttis meie andmed järgmises kohvilauas ning lubas yhele sõbrale need edastada, kellel võib põhja pool tööd olla. Onuke rääkis ka enda elust suht palju... siia kolis ta 70ndatel. Enne seda aga oli ta käinud ka Vietnami sõjas... Isenesest oli väga tore papi ja loodame, et jõuame sinna hooajal veel tagasi mammusid noppima. Onu andis meile veel kaasa 24 muna, sest tal endal kodus tajooba kanu, siis enda püütud kala, mis oli juba fileeritud. Ning saime veel kotitäie sidruneid ja neid imehäid apelsine. Onu viskas meid sinna kämpaalale tagasi ning andsime ka seal teada, et kavatseme täna lahkuda. Õnneks ei pidanud juurde midagi maksma. Pesime ning syya ei viitsinud tegema hakata. 17 minutiga oli kogu telk koos ja asjad pakitud. Rekord? Eks näis. Seal samas kõrval oli tankla, plaan oli seal passida ja kysida inimstelt, et äkki keegi viskab meid tagasi Midlandi. Jah, just, me läheme hetkel tagasi. Pärast pooletunnist passimist, kui meile olid mingi 5 inimest ära ytlenud, et nad lähevad teises suunas, pöördus meie poole yks neiu, ning kysis, et kuhu teil vaja oleks. Midland? No worries, come with me. Ning olimegi kohekohe kohal. Hyppasime rongile. Pileti ostmiseks aga oli mynte vaja ning altsik jooksis 12 minutit ymber kvartali, et leida poodi. Viimaks saime. Natukese aja pärast olime tagasi enda „kodulinnas“ Perthis. Tydodele me teada ei andnud, tahtsime yllatada. Hostelisse jõudes leidsime eest palju rõõmusõnumeid, paljud olid imestanud, et kus me yldse olime paar päeva ja paljud olid rõõmsad, et tagasi tulime. Tydod aga on veel tööl ja ei tea asjast midagi. Õnneks saime oma toa tagasi, kus tydod pesitsevad. Astusime rõõmsalt uksest sisse... ja oijummeljeerumjessas, mis me sealt eest leidsime. Pmst pole siin ruumi, et sammukestki astuda. Kõik kohad on tydoded asju täis, alustades, meigikotikestest lõpetades pykste-pluuside-pusadega. Meil aga kõhud tyhjad, ning ei lasknud ennast häirida, läksime kööki syya tegema... Samal ajal kui syya tegime, koputasid erinevatel aegadel 3 tyypi tydode uksele, lootes, et seal on keegi kodus... aga ei olnud :D:D. Huvitav huvitva :D Söök sai täna väga rikkalik: praetud kalafilee munas, keedumunad, praeviiner, värske sibul (selle saime ka onult). Tahtsime ka midagi lõõgastavat. Altsik kappas poodi ja tõi meile õlle sixpacki. Ainult 12 doltsi:D Esialgu valis altsik ise poes yhed õlled, aga kassas teatati, et kas sa ikka tead, et see on autojuhtide õlle?? Ehk siis eriti lahja, 1,2 %. Seega soovitas poemyyja ise parema :D Söök sõõdud, kõht megasuper täis. Istume teleka eest ning puhkame, natuke võttis ikka läbi see kanakakaviskamispäev. Aga kõigega harjub ;). Ootame millal tydod sisse astuvad ning yllatuvad :)) Homseid plaane veel ei tea, arutame tydodega. Eks siis selgub – plaan on igatahes põhja minna, aga ei tea veel kuhu, aga siiski bussiga vist, on natuke kindlam variant.

Aa, mul on uus number, igaks juhuks kirjutan 0458759929.

Olge muss ja kyll kuulete veel seiklustest :D

Raikipaiki.

Farmerite esimene tööpäev

Öö oli kylm... öö oli minu arust natuke liiga kylm... Öö oli kuradi kylm. Ja me kaks magasime telgis. Õhtul pugesime magamiskotti ja vaatasime filmi. Pärast filmi keerasime magama. Aga vähkremist oli palju, sest samal päeval tegime lõunauinaku ja uni oli läinud. Telk iseenesest ei ole ka eriti suur, kui sinna on sisse mahutatud veel kaks suurt seljakotti ja veel posu aastaks vajalikku kraami. Ja lennukid lendasid yle iga 20 minutise intervalliga, sest siin lähedal ja vägagi, sest suured AirBus’id lendasid tohutu myraga ja kyllaltki madalalt yle.
Öösel ärkasime raikiga kordamööda yles ja panime natuke riideid juurde ja pugesime sygavamale magamiskotti. Hommikul ärkasime kell 7.00. Siis oli kyll selline tunne, et olen sõjaväes tagasi ja pean talvel suure kylmaga telgis ahju kytma.
Tänane hommik ei olnud ka nii ilus kui tavaliselt ja oli kuidagi tuuline.
Tegime hommikusöögi ja soojendasime. 10 min enne kaheksat oli meil auto järel ja onu Ray naeratas autorooli tagant. Kysis kuidas öö oli ja seletas, et tna on kuidagi jahe hommik. Kõrbetuuled olevat need, mis jahetat tuult siia toovad. Sest seal öösel jahe.
Jõudsime siis tööle. 2-3 kilomeetrit eemal viinamarjaistanduses, kus kevadine aeg on välja toonud pungad ja esimesed lehed. Onu rääkis, et tal traktori aku ei funka eriti ja ta peab seda vahetama minema. Me senikaua tõmbasime raikiga vanasid viinamarjavääte traatide vahelt ära. See näeb välja enam vähem selline et, on pikad read, nagu meie õunaistanduses ja traadid jooksevad algusest lõppu. Aga meetri kõrguselt lähevad V tähe kujuliselt laiali ja siis on on seal V peal ja traadid. Siis nende traatide vahel on igatpidi risti rästi kinni Aga ma ei teadnudki, et viinamarja oksad ennast nii kõvasti ja mingite väätidega ymber traadi seovad nagu purjus tydrukud klubis poisse jahiks. Mitte meie tydod. Nemad on OK ;)
Siis saime pool rida tehtud kui onu Ray tagasi oli ja saabus ka Rix. Yks malaisia tyyp. Praegu 21 a. Vana , aga on Ray juures 11 eluaastast saadik tööd teinud, kui nende pere Malaysiast siia kolis. Praegu käib ylikoolis ja õpib mindagi Eesti riigiteaduste sarnast. Siis hakkasime neljakesi uusi viinamarjapõõsaid istutama. Selleks ei ole vaja uusi taimi. Kaks varianti kuidas odavalt läbi saada. Kas istutad vana juure, mis on veel elujõuline, maha või lihtsalt võtad mingi pika väädi, mis on pea 2-3 meetrit pikk ja tuleb kõrvalpuust ning istutad selle maha. Niimoodi, et tipp jääb välja aga maa all on U kujuliselt ja umbes 30 cm sygavusel. Siis sinna oli vaja panna ka nöör, mis ulatub esimese traadini. See tuli sinna kinni siduda. Ja alumene ots pidi ka maa sisse jääma, siis onu pani sinna metallvarda pysti , siis seda ja nööri mööda sirutab ja krutib ennast noor taimevõrse päikese poole ja siis saab temast kunagi viinamarju ja siis tehakse veiniks ja siis jäävad inimesed purju . Lihtne :D
Paar rida tegime ära ja et keegi passima ei jääks ja tööd oleks kõigil, siis mina ja Rix läksime traate paigaldama. Põhimõtteliselt jälle sama töö mis me raikiga minu juures tegime. Traadikera rea otsas pooli peal ja yks mogul koos traadiga jookseb ja ajab traadiotsa igast V kujulise konstruktsiooni augukesest läbi. Iga kord erinevast august. Leboo.
Lõpud tuli kinni siduda. Traat oli ysna kalk, niiet käed olid lõpuks päris valusad. Neil oli seal yks äge vidin, millega sai traati jätkata. Meil eestis ma sellist näinud ei ole, aga jätan meelde ja kunagi võtan kasutusse. Siis mis neil nii hea ei olnud, oli traadipingutussysteem. Rix rääkis et võib ohtlik olla, kui ei oska. Põhimõtteliselt vintsiga ja kettidega. Vints nägi välja nagu iidne piinamisriist. Ketid rippusid ja muu mant. Rix tegi korra ära ja edasi tegin mina. Väga raske ei olnu. Korra jätsin sõrme vahele aga midagi siniseks ei läinud seekord.
Siis põmst selline oligi meie päev. Päikest ei paistnud eriti. Aga meile pakuti kohvi. Kell 10 minnaks alati kohvi jooma. Sõitsime traktoriga 500 meetrit talu juurde. Maja nägi enam-vähem välja. Isegi bassein oli. Aga kanad siblisid ringi ja murust polnud haisugi. Ainult apelsinupuu oli aias see, mis silmailu pakkus. Värsket apelsinid juba puu alla kukkunud ...
Selle kõrval kohe sidrunipuu.
Töö käigus ajasime siis juttu rahvaga. Mina enamus ajast olin Rixiga koos ja siis uurisin et mida ja kus ta nyyd teeb ja tema minu kohta. Kes me eestis olime ja meie seklustest austraalias ja mida plaanime edasi teha. Raiki samal ajal ajas onu Ray’ga juttu. Nibin nabin siit seal, aga pakkuge kui vana meie onuke on. Ja kui kaua ta näiteks sõjaväes oli? Sõjaväes oli ta 25 aastat. Ja vanust sel kõbusal onul , kes kiirelt ringi sibab ja traktorit putitab. Hommikul mele oma uue kastikaga järele tuleb ja muud farmielu elab, on 79 aastane. Peagi juba 80 aastat vana. Järgmisel kuul . Lihtsalt uskumatu...
Siis tlime koju ära. Tna sai siis 6 tundi tööd ainult ,sest onu pidi lastelaste mingit asja vaatama minema.
Kämpas tegime syya, pesime, vaatasime filmi ja korraks kämpasime natuke eemale et näha et mis siin veel ymberringi on .Aga palju ei jõudnud, sest väss oli peal ikka. Ja mis sa ikka energiat raiskad... Oma energiat taastasime sellega et sõime kumbki pool sidrunit ära ja pärast ma sõin filmi ajal veel yhe. Väga hea oli.
Nyyd veel yks film ja siis magama. Sest muidu kui praegu magama minna siis ei ole nii head und. Sest need lennukid lasevad ikka jumala kindlat graafikut.
Homme kell 7 äratus...
Eks näis mis homne päev toob. Ja edasisi plaane ei tea. Ainult niipalju, et rohkem me jala ei kõnni. Piisas sellest maast mis me siia jalutasime. Vaatasime auto hinda ja ...peagi...

Kes tahab meie asukohta näha programmis Google Earth, siis meie viinamarjaistanduse koordinaadid on: Latitude 31°49'15.99"S ja Longitude 115°59'57.45"E. Otsige yles ;) Uurisime ka, kui palju me jalgsi suurte seljakottidega läbi kämpasime... ~16 km. Hush.

Ciao

Alari

First luck in outback?

Pikutan telgis ja ootan juba homset ärkamist, esimest tööpäeva J. Aga enne seda räägin, kuidas meie päev 10 tundi tagasi algas.

Kell 9 äratus, kuna pidime altsikuga kell 10 check out tegema. Sõime kiirelt mõlemad 3 vorstisaia ning yhe moosisaia, jõime kohvi. Asjad olid juba eilsest pakitud, altsikul ainult seljakotti ning minul ka väike seljakott juures, kuna laptop ei mahtunud suurde seljakotti ära. Kotid seljas alustasime oma teekonda rongijaama. Sealt ostsime pileti 3,7 doltsi eest Midlandi. See on 9nda rongi viimane peatus, peaks olema suhteliselt linna ääres. 20 mintsaga olime kohale, ning olime enne altsikuga kaardilt vaadanud, et kuhu poole peaks hoidma, et saada linna äärde ning seal hääletama hakata. Kott surus mõnuga õlgadele, paar korda pidime mõnisada meetrit tagasi minema, kuna sai vale teeots valitud. Lõppudelõpuks jõudsime yhe suurema tee peale., mis on suunaga kiirtee poole, millele lootsime saada. Kõndisime...kõndisime... hiigelsuured viinamarjaistandused igal pool kõrval... Olime jõudnud linna nimega Swan Vally. Siin vist pmst ainult viinamarja kasvatataksegi. Aga kõik puud on raagus, mõni lehejublakas kyljes, ilmselgelt on liiga vara veel viinamarjade jaoks. Kõndisime edasi... juba pmst kolmas tund kõndimist tiksus. Leidsime tee äärest pisikese tõukeratta :D. Sellega oli päris mugav edasi liikuda, aga pidime vahetama, sest teist ei leidnud. Nägime shokolaaditehast, hobusid, lambaid – tegin viimastega ka juttu, et kas Gingin jääb ikka siia suunas, nad noogutasid. Mina aga silmasin teiselpool aeda sellist pilusilmade mytsi, teate kyll see õlgedest ja lai, ma pidin selle ikka ära tooma ja endale pähe toppima. Nii me siis liikusime, altsik oma saaremaa mytsikesega, mina oma pilukamytsiga tõukeka peal. Teekond jätkus. Puhkasime yhes bensujaamas ja sõime lasanjet...8 doltsi yks hunnik..vot see oli hea!! Yhel suvalisel hetkel, kui olime möödunud yhest viinamarjaistandusest, nägin aia ääres mingi 200 m kaugusel yhte farmerit midagi lõikamas, ytlesin, et läheme uurime, äkki oskab midagi meile soovitada. Saime jutule ja mainisime, et otsime tööd. Saime vastuseks, et praegu ju vara.. ja offseason.. ei ole midagist väga. Aga siiski ta kutsus meid istuma ja mõtles... Uuris kas meil TFN on. Lõpuks pakkus, et jah, tal oleks mingi 2-3 päevaks tööd. Ylesandeks umbes et väljaläinud viinamarjapuu uuega asendada, see peaks käima nii, et võtad kõrval asuvalt puult ühe pikema oksa ja matad sellest pool maha. Olime õnnelikud, et joppas. Siis ta pakkus, et kui teil telk on siis saate siit 1km kaugusel olevas karavanpargis magada. Mõeldud tehtud. Tüüp, kelle nimi on Ray Bacon, läks oma traktorini ning sõitis sellega koju. 10 min pärast tuli onu meile Holdemi kastikaga järele. Kaugel paistis täpselt nagu filmis... vasakul istandus...taamal tee tolmab ja sealt tuleme meie tööandja. Jõudsime ilusti karavanparki ning saime teada, et siin peab telgis ööbimise eest maksma 31 dollarit yhe telgi kohta öö!!! Mis meil muud yle jäi, kuna töö peaks olema kindel, kus 20 doltsi tunnist. Siis lajatasime oma telgi karavanparki. Onuke andis meile isegi karbi mune ja hetkeseisuga maailma parimaid apelsine pool kotti ja ytles, et korjan teid siis homme kell 8 am peale. Karavanpark on tõesti suur. Manager rääkis meile ka, et kas te kängurusid olete näinud?? Ta ytles, et siin samas aia taga nad on ja lapsed käivad neid toitmas. Ja siin nad olidki, meie esimesed kängurud. 3 tk plus ühel neljas kukkrus, kes ka korraks pea välja pistis. Kell on hetkel 19 ning pikutasime natuke telgis... myra siin ikka on, lennukid lendavad üle, linnud siristavad ja jahedaks läinud. Telgis tuleb ikka pikkade riietega magamiskotis magada. Kohe läheme teeme õhtusöögiks midagi.. siin isegi yldkasutatav köök ja wc olemas.

Minu jaoks algas siin täpselt selline Austraalia elu, mida siia otsima tulin.

Cheers mates, no worries.

Hetkel siin kahjuks tydodele midagi ei leinud, ja tõenäoliselt siin hetkel pole ka, seega nende jaoks kurvad uudised... aga eks näis... siin on kõik võimalik.

Raiki