EGON

Las ma kirjeldan siis natuke seda maad. Oleme rännanud juba tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid, aga iga järgnev on ikka midagi uut. Eilne päev aga algas sellega, et me pakkisime kiiremini kui esimene kord, sest kui me oleks pikemaks telklasse jäänud, siis oleks pidanud maksma. Esimene turistikas peatus oli koobastes. Läksime koopasse, mille leidis mingi mees, kui ta laskus mööda tunnelit, mis oli maapinnal, kui kaev. Jõudes alla, ma kujutan ette, mis ta tundis, sest lihtsalt need ei olnud normaalsed vaated. Olime 42 meetrit maa all ja laes rippusid karstikoopale kohased jääpurika sarnased kristallilised soolasambad. See oli hull, metsik, suur. Terve tuur kestis vb tunnike, aga me nägime midagi, mida nägemata ei saaks austraaliast minema minna. Tydod samal ajal otsisid viimaseid siidreid ja nautisid hommikukuumust. Pärast seda sõitsime Augusta’sse, mis on linn edelatipus. Midagi erilist seal korda ei saatnud, peale selle, et ostsime endale õli ja kytuse filtri ja kiloga õli, et vb peab teeninduse ise tegema. Sest jah, teenindus maksab terve varanduse ja kui raske see ikka olla saab. Mina vahetan ise õli ka kytse, õli filtrid äära. Raiki assisteerib ja tydod kokkavad samal ajal. :D Lebo. Augustas me veel tegime kerge snäki ja teele me asusimegi. Otsisime kota, kus surfata ja siis sõitsime natuke tuldud teed tagasi, kuid ka see rand oli selline paras lastekas. Laine oli kehva. Mis seal ikka. Plaan tuleb käigult ja oligi mõttes suunduda edasi alla rannikule. Kuna see pargionu rääkis meile salajastest kohtadest, siis otsustasime sinna sõita ja seal surfama hakata. No oli ikka pikk sõit. Kõik keerasid tee peal magama ja ma lihtsalt ise ka poolunisena sõitsin 35 klikki teeotsast mööda. No juhtub. Agaü teed, mis on looklevad ja iga käänaku taga on käänak. Puud on kõrged, nagu eestis ja kõik on roheline. Megaaaaa. Lõpuks leidsime siis teeotsa, kus oli maha kirjutatud, et tee on suletud, sest ees on tulekahju. Aga kuupäev oli sildil dec, niiet me läksime rahulikult edasi. Sõitsime 20 klikki niisama mööda asfalti ja siis kakkus väga vasakule. Tee oli hullem kui Cape Peroni tee. Sõitsin mingi maa ilma kumme tyhjaks laskmata, aga siis ei hakanud enam riskima. Kuigi iga koha peal on puud, et vintsida saab igalt poolt, kui juhtubki see, et kinni jääb. Ma lausa ootasin seda, aga ei tulnud. Ja meie tasuta investeering uutesse tagakummidesse oli lausa lust. Need papud teevad isegi ilma nelikveoga sellise töö ära. Eriti kui kumm pooltyhjaks lasta, siis on nagu traktor lintidega. Sõitsime 25 klikki lihtsalt mööda kukensi teed. Yle mägede, puude vahelt ja liiva sees. Hull rada oli. Aga mulle nii meeldis nagu te teate. :D Tee viis meid kuskile, kus ei olnud meie ootuste koha pealt mitte kedagi, aga oh yllatust. Seal oli mingi 10 autot vähemalt. Kes survas, kes elas lihtsalt oma kämpinguelu. Meie võtsime koha teistest eemal ja vaatega päikseloojangusse. Käisime surfamas, käisime ujumas, võtsime niigi pruunidele kehadele päikest. Selline lill elu oli jälle. Saime siis tydrukutega lähemalt tuttavaks. No ei ole kehvad. Mõistavad huumorit ja on asjalikud pealekauba. See oli pikk õhtu. Väga pikk. Isegi kalal käisime esimest korda. Mis sest, et söödaks oli suitsusalaami :D, aga midagi ikka ei saanud. Nu me väga ei yritanud ka. Hommikul leidsin ennast autost magamast. Saime kõik pysti ja mina raiki käisime megasuurte lainetega ujumas. Ausalt ka... Kui see laine on hetkel sinu kõrval ja ta on sinust 2 meetrit kõrgem ja on hetkega sinu peale murdumas, siis on ikka suht lootusetu lugu. Pakkimine läks ebatavaliselt kaua. Aga siis olki raiki kord sõita. 40 klikki mööda seda sama teed. Seda liivast ja dzunglipuude vahel. Paar korda olime peaaegu kinni, aga siis Jenna ikka yllatas. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas ta seda rada läbis. Jõudsime yhe järve äärde, kus sai esimene korralik hygeen tehtud. Mageveega järv, mis oli lihtsalt lummav. Peaaegu oleks sinna ööbima ka jäänud. Aga kell oli nii vähe ja lasime linna poole edasi. Plän oli tööd otsida, sest meil praegu oleks vaja nädal kuskil meloneid pakkida ja siis edasi. Praegu olemegi kuskil Pembertonis, kus otsime tööd. Aga kui ei leie, siis paneme edasi. Eike ja Elis kindlasti teavad, mis tunne oli Cape Peroni teed sõita. Samasugune oli praegu ka . Koos kõigi lisanditega. Midagi tahtsime eile antile ka edasi öelda, aga nyydseks on juba meelest ära. Aga tea, et midagi nagu oli :D Ikka veel naudime elu. Ikka veel kogume kogemusi, ikka veel oleme Raiki ja Alari.

Blogi käibki ylepäeviti nagu väikemaakonna leht, sest siin ei ole levi.

Alari

.//.