Perth underground

Tere.

Alustaks siis sellest, et jah Liina, sul on jumala õige vastus. Eestisse tagasi tulles siis tule auhinda kysima! Aga teised, kes siiiiiamaani aru ei saa, kuidas see 8 tuleb, siis nyyd võite minna elukaaslase või klassivenna juurde ka las ta seletab.

Eile oli siis ebatavaline päev. Algas nagu päev ikka. Hilja voodi, vara yles. Läksime uksi ja aknaid vorpima. Teadsime juba ise, kuidas mida teha ja muudkui näitasime, kui kiired ja usinad me oleme. Siis kui meie etapis uksed valmis said, siis hakkasime järgmist etappi õppima. Lihtne. Vaja oli ukse sees olev võrk ilusti trimmi saada. Esimene uks mis ma tegin oli nii hea, et yks teine kutt ytles, et ta peab häbisse jääma, sest tema omad ei ole nii ilusti. Aga mul oli algaja õnn. Järgmisega läks ikka mõnuga aega. Iga detaili peab ise valmis lõikama saega ja siis mõõdud peavad klappima. Kahe mm'ga panin pange yhe jubi ja siis oli vaja uuesti lõigata. Aga muidu tehnika on seal tipptasemel ja kõik käib kiirelt. Päev lõppes kell 12 meil seal töökojas. Sest vaja ju Perthi minna. Sõitsime koduteel poest läbi ja ostsime mingi karri pasta. Päris hea oli. F oli samal ajal juba köögiaknad ära värvinud ja koristajatädi vohmis ka mopiga ringi lasta. Tyhjendasime autost yleliigse F'i juurde maha, et lihtsam sõita oleks. Raiki viksis oma kingad ära, millega ta kanasitta kunagi käis loopimas ja muid töid tegemas ja olimegi suurlinna minekuks valmis. Võtsime paagitäie kytust ja teel me olimegi. Väljas oli raju tuul ja auto kõikus jõhkralt tee peal. Läksime mööda ookeani äärset maanteed ka. Seal olid imelised liivadyynid. Valge nagu lumi. Kauguses terendamas.

Esimese 70 km pärast oli peatus. Tuli meelde, et peaks õli ka kontrollima. Ostsimegi liitri juurde, et mine sa tea. Vb viskab veel sussid pysti. Igav tee on see Perthi tee. 400 km lihtsalt liikumist. Raiki pani vana hea Jonny Cash'i plaadi peale ja nii ta kulges. Viimati kui Perthist ära tulime, siis tulime rongiga äärelinna ja kämpasime jala senikaua, kunas hääletama saab hakata. Aga nyyd, pidime minema autoga läbi kesklinna ja siis veel lõuna Perthi. Kokku mingi jea 70 linnasõitu. Perthis elab sama palju inimesi kui eestis ja me sattusime sinna just tipptunnil. Vahetult enne suuremat linnakära pidasime kinni ja vaatasime kaarti, et kus ja mis. Raiki hoidis Google lahti kogu aeg, et vb vaja juhendamist. Sest meil polnud õrna aimu ka, Kus Nick ja Di elavad. Kusagil Arkwell St. 92A. Päris raske oli liiklust jälgida. Meenutas tipptunniga Riia kesklinnas seiklemist. Ja seda juba Perthi äärelinnas. Käsi kergelt roolil juba higistas, sest Jenna ei ole ikka vii väle linnaliikluses, kui mu audi V6 bensiinimootoriga. Ja oi kus oli foore. Seisma, siis 200 meetrit spurti ja siis seisma. Seni, kuni olin avastanud, et minu rada pöörab sujuvalt ära. Nii me siis pöörasime seal kuradi maeiteakus valesti. Kiirelt sõidu pealt vaatasin kaarti. Raiki leidis õige teeotsa, mis peaks saama tagasi, aga seal oli ainult yhesuunaline. Veel ringi natuke, kuniks ma kõrvaltänavale pöörasin ja kinni pidasin. Ma ei teadnud kus kannis me nyyd oleme. Kõike seda seiklemist veel valel pool liikluses ka. Sain lõpuks tagasi 60ndale mnt'le ja sõit jätkus. Kogu aeg mõtlesin, et olen ju Perthi kesklinnas käinud. Ja praegu sõidame sealt mööda ja peaks midagi ikka ära tundma. Aga ei. Siis tuli mitu tasandit teid, viadukte, kiirteelõik keset kesklinna ja veel mahasõite ja pealesõite ja sildasid ja tunneleid ja seda kõike tee peal, kus oli kuus rida yhele poole ja 6 rida teisele poole liiklust. Ja kõik sipsisid suurel kiirusel yksteisest mööda. Jennal oli hingemattev kogemus, kui spidomeeter kõrgeid noote yritas kätte saada. Mul lisaks kätele hakkasid juba jalad higistama. Vahepeal pahandasin raikiga, et peegli ees on ja muu mant, aga seda ainult sellepärast, et ma olin nii pinges seal roolis. Mitte midagi ei saanud aru. Teadsin, et mingi aeg pean kiirteelt maha pöörama paremale. Reastasin ennast varakult ära. Aga õnneks mõistus jõudis ette minust ja ette õiget teeotsa sain aru, et siin on ju vastupidi. Et paremale pöörata, pean reastuma vaskule, et kiirteelt maha saada. Siis seal sain lõpuks hakkama. Siis sõitsin pange jälle. Siis tagasi pöörded. Siis jälle Jennale hoogu ja minek. See oli õudusunenägu.

Liiga hull kogemus liikluses. Ja ma arvasin, et ma olen Perthis käinud ja näinud. Ei ole midagi .See linn on suurem kui ma kesklinnast omal ajal vaatasin.

Hakkasime kohale jõudma. F'i juhendamised tulid ka aeg ajalt meelde, aga kuidas sa ikka kuulad, kui sa ei tea millest ta räägib. Lõpuks leidsime maja numbri yles. Parkisime maja ette ja teadsime, et nad ootasid meid õhtusöögile kell pool seitse. Aga me pool tundi jäime hiljaks ainult. Pole hullu. Aga see maja oli hoopis Arkwell St. 92, mitte 92A. Selle esimese maja taga oli veel yks maja. See ei olnud enam maja. See oli reaalne villa. See on suur. See on minu arust suur nagu sangaste loss. Helistasime ja uurisime, et kas see on ikka sama maja. Jah. Nick tuli välja ja jagas kohe korraldusi. Hull vana. Minu arust veel hullem kui Frank. Veel pöörasem. Naine ja poeg sama ägedad. Poeg on 24 vist ja mingi selline lahe tyyp, kes poole päevast arvutimänge mängib. Kolinud siia 14 aastat tagasi šveitsist. Enam pere euroopasse tagasi ei taha. Istusime õhtul väljas ja rääkisime. Hästi lahked ja otsekohesed. Räägiti lugu, kus Nick kunagi pes hakkas venitusharjutusi tegema. Sest minu arust tal on jumala suva mis teised arvavad. Elab oma ilusat lille elu. Täna läheb võistlema. Kitesurf'ides yhelt saarelt mandrile. Hull vana.

Aga tundub, et elu on lill. Ma ei imesta ka, kui šveitsi miljonär olla. Peretytar on ka. 21 aastane, aga teda pole täna kodus. Ma ei oska isegi kirjeldada seda elu siin. :)

Rääksime eestist ja rääkisime plaanist, et me tahame täna peole minna veel. Aga loomulikult tulid igasugu juhtnöörid ja asjad, et kuhu ja kuidas. Me plaanisime northbridge'i minna, kus alati melu käib. Terve Perthi linna rajoon lihtsalt pidutseb. Võtsime bussi ja lasime viis peatust. Sealt edasi kiirrongiga kesklinna. Helistasime mõningatele vanadele Perthi tutvustele. Aga Careth näiteks oli eelmine öö nii pikalt pidu pannud, et sellest elulooma ei olnud. Siis me seal tuiasime. Kõige ohtlikumas linnarajoonis. Kus on esindatud kõik maailma rahvused ja riigid. Seal oli kõiki. Seal toimus kõike. Iga viimanegi baar ja klubi oli lahti. Linn säras jõulutuledest ja tänavad olid paksult inimesi täis. Me tegime esimese peatuse kohas nimega "kuur"! Laval oli mingi bänd, kes esitas kuulsaid lugusid kuulsatelt esitajatelt nagu, KOL, Greenday, Good Charlotte ja muu selline. Ja seal me tegime ainult õlut. Ja vaatasime...lihtsalt vaatasime. Sest vaadata oli palju. See, et tänaval kõnnivad paksukesed austraalia tydrukud, tekitab kysimuse, et kus siis kõik ilusad on? Aga ilusad on kõik öösel klubis. Nad on nagu ilusad uunikumid, mis tulevad ainult pyhapäevasõitudeks välja. Sellised jalgade partiid, et anna olla. Ja ei ole kellelgi pikamat seelikut, kui napilt vöö laiune. Liiga hull. Koht oli purjus rahvast täis ja melu oli jõhker. Siis seal me teda nägime. Nagu te teate, siis me kogume sarnaseid inimesi siit ja eestist. Nagu James on Jyrgen jne. Me leidsime kellegi juurde. Kui panna profiilis pilt, siis isik ise arvaks ka , et tema on pildil. Tema zestid, tema naeratus, tema käitumine. Täielikult.... Marju Tannberg, me leidsime su teisiku austraaliast.! :D

Sealt läksime edasi järgmisesse pubisse. Nii me seal seiklesime, kus inemesed tänaval pidutsesid. Kus Ferrarid tänaval kiirendasid ja limusiinid inimesi sõidutasid. Peagi sai jaks otsa. Hakkame koju minema. Takso saamine oli võimatu. Kõik tahtsid taksot. Saime viimase rongi peale. Seal käis elu. See oli nagu viimane päästepaat, mis uppuvalt laevalt joodikuid koju tassib. Terve rong oli pidulisi täis. Kõik lällasid ja olid maani täis. Seal oli ylikonnas mehi ja vanemaid prouasid. Seal oli kõiki. Nagu see piilupardi laul. Teate kyll :D

Saime maha ära. Edasi oli vaja veel 5 klikki minna. Kõndisime. Otsisime takspt. Puhkasime. Kõndisime. Eriti vaevaliselt läks. Lõpuks. Kui me olime juba 2 h 4 km käinud, siis võttis yks takso peale. Viimane võiduks lõpp oli siis taksoga. Taksojuht oli ka mingi präänik ja samal ajal kui ta GPSi andmeid sisestas, olime juba kohal. Koju ja tutt. Nii hea uni tuli.

See oli hull päev. Ma ei jõua kõike kirjeldadagi. Kõiki neid mõtteterasid, mis meelde tulid eile. Ja kirjeldamaks seda kohta, kus ja kelle juures me ööbime.

Täna siis Guns n Roses.

Tuleb teistsugune päev!

Alari Kasvand