Guns n' Roses

Täna tuleb siis kahe päeva blogi korraga. Nii palju sai tehtud vahepeal, et aega pole lihtsalt facebookist kaugemale minna, kui netti satume. Pärast seda hullu ööd northbridges oli hommik. Hommik, mis ponud selline pohmakahommik. See oli lihtsalt selline, et „palun lubage veel magada ja mu jalad valutavad nii väga“. Aga oli vaja linna minna. Liisi käes olid meie kontserdipiletid. Pidime neile kesklinna järele minema. Nii me siis jälle läksime. Jennale hääled sisse ja võtsin ette jälle selle hullu tee kesklinna. Enne kiirteele minemist kogusin varakult hoogu, et teistega sammu pidada. Juba oli lihtsam seal kiirtee peal. Ei olnud tipptundi ja nii palju autosid., Muidugi sõitsime me natukene mööda ja siis tagasipööre oli jälle ma ei tea kus kaugel, sest tagasipöörde kohti kiirteel yldjuhul ei ole. Siis otsisime parkimiskohta. Võõras linnas ja pole õrna aimu ka kuhu tasuta parkida. Otsustasime maksata ja sõitsime parkimismajja. Kui hakkasin piletit orgunnima, siis masin mulle piletit ei väljastanud. Ei sanud edasi, sest tõkkepuu oli ees ja ei tagasi, sest seal oli juba posu autosid. Nii siis vajutasin hädanuppu ja mees seletas, et ootangi seal, kunas pileti saab, sest parkimismaja on täis. Okei siis...teeme nii..

Läksime kesklinna jala ja saime liisiga kokku. Ta andis meile piletid ja ise liikus kiirelt edasi. Me raikiga mõtlesime, et teeme yhe šoppamise tiiru. Pärast kahte tundi tulutut kõndimist oli meie ostuks ainult 3 paari sokke 9 taala eest. Leidsin tegelikult palju asju, mis sealt osta võiks, aga enamus kyyndib sellistesse summadesse, mida niipea lubada ei saa. Kõik oli nii kallis. Mõtlesime, et sõidame meie ööbimiskoha lähedale yhte Perthi linnaossa, Fremantle’sse. Seal oli ilus merevaade, kallid restoranid ja yleyldse nägi välja nagu viljandi folgi ajal. Väga lahe koht. Aga kõik need sõitmised yhest kohast teise on sellised seiklused siiamaani. Nii lihtne on mingi teeots maha magada. Siis yritan kiirelt mingit parandust teha ja siis ongi asi hukkas. Vahepeal kuidagi joppab tuttav koht, aga enamasti kaart lahti ja vaja asukoht määrata. Tegime kiire söögi yhes parklas. Ostsime kana ja pirukat. Ja õlut. Sealsamas yle tee kõrvaltänavas me ööbisime ka. Läksime tagasi ja kodus oli ainult perepoeg koos oma tydruku Amy’ga. Lahe kutt on ikka.. :;)

Kontserdini on veel veidi aega ja mõtlesime, et kuidas sinna saada. Ilmselt taksoga. Sest minna on 20 km ja oma autoga seiklemisest on juba kyll. Istusime Di sõbrannadega all ja tegime paar kokteili. Me ikka oskame kohe kuidagi head muljet jätta. Kõik nii vaimustuses meist ja meie tegemistest. Nick jõudis ja koju ja ei öelnud peaaegu mitte sõnakestki. Võtis kapist jääkompressi ja pani kaelale. Ta käis võistlemas. Lasi kitesurfides yle väina. See on esimene kord, kui seda korraldati ja tema oli vanuselt teine osaleja. Ja kõik noored sõitsid rihmade ja asjadega, et jalad laua kyljes kinni oleks. Nick vanapoiss, lõbussell, lasi tavalise surfilaua peal. Hull mees. Aga tuleb vist välja, et tema firma korraldab seda võistlust ja meedias oli ka tema, kui firmajuht, kes asja kaasa tegi. Yle väina tuli ta 48 minutit.

Kell aga hakkas 5 saama ja kontserdi väravad avati kell viis ja kell 6 läheb lavale mingi kohalik austraalia The Sun ja Padar. Meie jõudsime tema lõpetuseks ilusti kohale. Natuke enne seitset. Taksojuht, kes meid ära viskas, oli 23 aastat austraalias elanud vanem Lõuna-Korealane. Rääkisime natuke sõjaohust, mis koreade vahel praegu on ja muust maailma asjadest. Kuna ta polnu kunagi seal käinud, kuhu meid viis, siis tegi natuke soodsamalt, sest tiirutas ringi veits. Pole hullu..

Nii me siis astusime väravatest sisse ja seal oli rahvast. Hordide kaupa inimesi lihtsalt valgus sisse. Suurel osal inimestest olid musta värvi riided ja igasugu KORNi ja GUNSi särgid. Meeletult rahvast. Seatsime sammud esimese asjana kohe baarileti äärde ja võtsime topsi õlut. Otsisime yles perve peale koha ja kuulasime muusikat. Selleks ajaks, kui Korn peale hakkas tulema, siis oli lava esine paksult rahvast täis ja meie olime pisut lava kõrval muru peal. (PS. Kirjutan blogi autos ja raiki sõitus just linnust yle!) Mul olid juba siis kõrvad lukus, kui korn peal oli. Kell oli vist 9 läbi, kui meie ennast tasakesi ettepoole nihutama hakkasime. Muudkui tasakesi ja kaugemale ja kaugemale. Väga nahaalne tuli ikka olla, et ettepoole saada, sest rahvas oli kylg kylje kõrval kinni ja edasi ei pääsenud kuidagi. Kui Korn lõpetas, siis oli 30 minutine paus. Siis nagu tõmbas suure osa rahvast tagasi õllevaru täiendama. See oli meie võimalus. Kiirelt ette ära. Ja seal me olime . Viies rida suurest lavast. Lähemale ei saanud ja lähemale polnud vajagi. Ja seal ta oli. Axl Rose ise. Lavashowga polnud ka koonerdatgud, sest oli GnR viimane kontsert selle 2010 tuuriga. Rahvas möllas ja täiesti võhivõõrad ajavad sinuga juttu. Õhus on kogu aeg kanepi lõhn ja tydrukud kisendasid ja loopisid rinnahoidjaid lavale. Mõni ei pidanud paljuks isegi palja ylakehaga edasi möllata. Nii ta läks. Ja nagu ikka, teises pooles olid lood, mis maailmale enimtuntud nagu November rain, Don’t Cry, Sweet Child o’ Mine ja paljud muud. Ja kui vahepeal seljataha vaadata siis nägi see välja nagu tulukeste kogu, kes kõik filmisid, hoidsid tulemasinaid õhus või muud. Pagan, kui lahe see oli!!!!!!!!!!!!!!!!

Ja see hääl...teate kyll ;)

Seal rahvamöllus tuli kaks inimest meelde. Lihtsalt. Ja nende nimed saavad siis ära mainutud. Tsau Laura Pontus ja Merille Hommik! Kuidas läheb? Merille, btw, me veel ei tea vastust su kysimusele, aga me tegeleme sellega. :D

Pärast seda kontserti tahtis kogu see vägilaste mass koju saada. Mina ja raiki olime panustanud takso peale. Aga kui seal on tuhandeid inimesi, kes tahaks taksot, siis me mõtlesime, et äkki kysiks kellegi käest, et vb viskab linna ära. Enamus vasused tulid, et liigume teisele poole. :D Me siis avastasime, et linna poolt on seal tasuta bussiliiklus, mis viib rahva lähimasse rongijaama (kui bussis kellegi käest kysida, et kuhu see buss läheb, siis keegi er teadnud. Lihtsalt rahvas kobis peale ja parem ikka liikuma saada kui niisama ootama jääda. :D) ja jälle saab see sama piilupardist rongijuht vedada hilisööl koju purjus, lällavaid ja roomavaid inimesi. Rong oli paksult rahvast täis. Kõik maani täis. Aga oli ka neid kes ei läinud rongiga. Yhel mehel oli 2 Hummer H2 limusiini tellitud. Yks endale ja teine ilmselt sõpradele. Oi kui palju oli seal tegelikult limusiine. Meetrites ei hakka kogupikkust isegi arvutama :D

Meie aga läksime maha oma rongi pealt Bulls Creek’is ja olime samas kohas, kus eelmine öö, kus pidime 5 klikki kõndima. Raiki oli veendunud, et oleme tee ääres ja kui takso kinni peab, siis liigume koju. Mina vaatasin, kuidas aeg tiksub ja magama tahaks. Sest keegi peale ei võtnud. Aga lõpuks ikka...tunni vist passisime, kui yks onu meid peale võttis. Takso läks vähe maksma, sest me lähedal ja sai ära oma voodisse. Uni tuli kiirelt ja kõrvades undas veel.

Tänane hommik oli jälle sama tunne. Magamata ja eelmine öö 6 tundi jalgade peal olnud. Mingi aeg peaks hakkama kodu poole sõitma, aga meid ootas veel väike töö Nicki juures. Vastutasuks öömaja ja söögi eest. Hommikusöögiks olid pannkoogid vahtrasiirupiga. Nämm. Siis enne kui Nick meile tööd hakkas näitama, tuli tal mõte. Ytles, et töö veel praegu päikse käes ja vb 2 h pärast oleks hea teha. Soovitas meil minna ujuma. Yhte Perthi ägedasse randa. Tema kodust vist 10 km. Andis meile kaasa snorgeldamisvarustuse ja näitas kaardi pealt ägedaid kohti kuhu minna. See tähendas veel seiklemist suurlinnas. Aga leidsime esimese korraga yles. Snorkel pähe ja kylma vette. Ei ole siin lõuna pool nii soe vesi veel (19-20 kraadi). Mingi tund aega platserdasime vees ringi. Nägime suuri kalu ja väikseid kalu. Millimallikaid ja mingit vänderdavat asja liiva sees. Päris äge oli.

Tagasisõidul nägime ELU... Lihtsalt mööda jõge sõidavad paadid, jahid, kaatrid ja jõe ääres on majad pysti nagu lossid. Igalyhel oma paadisadam tagahoovis.

Vaatasime ja imetlesime seni kuni tuli jälle tuttav tunne. Me olime ...maeiteakuskurat. Pisut lõunasse seigelnud juba ja mitte yks koht ka ei tundunud tuttav. Isegi seda teed ei leidnud, kuidas sinna sain. Me oleme ikka paraja portsu kytust maha vuranud sel nädalavahetusel. Eriti just ära eksimiste peale. Lõpuks... olime tagasi Nicki ja Di juures. Nick näitas töö kätte ja polegi midagi...rauasaega 6 polt maha lõigata ja lihvimismasinaga 6 lauda yle lasta. Kordamööda tegime. Vahepeal yks lihvis ja teine tegi kõrval hantlitega biitsepsisuurendust ja siis vastupidi. Vähem kui tunniga valmis ja siis lõuna. Nick oli väga rahul. Lõunaks tegime ise endale pastat ja siis kasutasime nende netti, et mõlemad osad ESTraaliat ära vaadata.

Oli aeg minna. Sest kui kohe süitma hakata, siis heal juhul jõuab enne pimedat kohale. Sõitsime linnast välja. Mööööööööda seda kiirteed jälle. Jenna vaatab kyll varsti, et „Poisid, kui te mult veel korra palute 130ga sõita, siis ma köhin mahlu välja.! Sõitsime ja sõitsime. Otsisime seda kohta, kus elab Ray Bacon. See viinamarjaonu, kus alguses töötasime. Tahtsime sealt läbi käia , kui juba Perthis oleme. Tanklast ostsime paagi täis ja kysisime juhiseid, sest mul oli nii sassis jälle kogu kaart peas. Teenindaja uuris ka kus me pärit oleme ja siis kiitis, et jälgib hoolega eurovisiooni lauluvõistlust ja teab eestit kyll! :D

Tuli välja, et sõitsime 30 km perthi poole tagasi ja siis hoopis teise mnt peale, mis viis ka Geraldtoni, aga lihtsalt teist teed. Yhe vale pöörde tegime veel. Ja no see oli ikka nii vale, et kohe jamaks läks. Otsisime Swan Valley teeotsa ja tegin pöörde paar teeotsa varem. Sain kohe aru, et see on vale tee ja peaks tagasipöörde tegema. Kuna tee oli 2 rada edasi ja 2 tagasi ja vahel oli eraldussaar jälle kilomeetreid, siis mõtlesin, et pööran yle eraldussaare tagasi. Sest seal polnu yhes kohas äärekive ja sealt läks juba sõkutud rada. Pidevalt kasutatud tagasipöörete jaoks. Nii ma pöörasin ja nägin, et nurga tagant tule auto. Jäin seisma, aga kohalt enam minema ei saa. Pinnas oli seal paras liiva ja pehme turba segu. Panin nelkveo sisse, aga sellest polnud midagi kasu, sest tagaosa oli silda pidi maas kinni juba ja tagarehvidel pole meil eriti palju mustrit ka. Ja autol käisid ringi need rattad, millel oli väiksem koormus. Ja need olid siis need rattad, mis siis kinni olid. Kumbki esimene ei kõssand ka. Isegi mitte aeglustiga. Ja me olime pmst kiirtee eraldussaarel põõsaste vahel kinni. Putka... mul oli esimest korda selline tunne, et sinna me jääme ka. Mis seal ikka ... Labidas välja ja kyhvama. Kaevasin taga kõik välja ja siis sai vaikselt edai tagasi liikuma. Kõik oli tolmu täis. Kui lõpuks asfalti kätte sai, siis oli hea tunne. Raikil lykkamisest käed jalad nagu neegril. See oli „wrong turn“!!

Kui jõudsime Ray juurde, siis kõigepealt läksime maja juurde ja naine ytles, et Ray on istanduses. Siis sõitsime sinna. Ta juba tuli traktoriga vastu. Tundis meid ära...“ Oii, õunakasvataja ja majandusepoiss“ :D Raiki parandas seal natuke traktorit ja ajasime ärijuttu. Ray näitas oma kohe kohe valmivaid viinamarju ja pmst jaanuari keskel või millal iganes meil tuju tuleb ,siis ta ootab meid ja tööd on ka. Saab viinamarja ära proovida ja isu täis syya. Mõtlesime, et vb enne lõunarannikut teeme veel viimase suure töö ja kogume raha. Sest ray juures on siiamaani meie austraalia ajaloo suurim palk olnud.

Ja hakkasime tagasi sõitma. Sõita on palju ja viimane tund tuleb vist pimedas sõitu, sest kell on nii palju, aga kuna võtsime rannikuäärse tee jälle, siis peaks valge olema pea pool tundi kauem. Vb isegi jõuame valges kohale. Praegu siis olemegi teel tagasi Geraldtoni ja kui sinna saame, siis laeme blogi yles. Lisame paar pilti ja vb mõne video.

Lisaks tahaks öelda paar sõna selle saate Estraalia kohta. Vaatasime siis kaks esimest osa ära. Oli tore näha vanu tuttavaid. Resizöör Ken Saan, kes filmis mind ja raikit, kui me koos paari teie tyybiga ujumisriietega ja surfilauaga mööda kylma kevadist tartut ringi tormasime ja operaator Veiko Talustet. Tead Veiko, mäletad kui me Helme maleva autosse paarkümmend suurt kivi ära peitsime w? :D

Aga natukene saatest või saates olijatest. Saade võik olla natukene rohkem õpetlikum. Nagu teises osas see poiss õpetas, kes tydrukuga telgis vanainimeste asja ajavad. See oli hea ja andekas. Näha, et inimene on seiklust täis ja saab kõigega hakkama. Saaks ka eestis hakkama, aga seiklusjanu on ka. Ja siis oli lihtsalt kari lohhe, kes kaamera ette saades segaseks lähevad. Kui mu vanaemad seda vaatavad, siis nad kindlasti arvavad, et mis nyyd minu lapselaps sinna otsima läks, kui kõik nii halvasti on. Ei ole nii hall minu arust see argipäev siin. Ka siin peab hakkaja olema. Ka siin lähed kiirelt põhja nagu eestiski ja oled lõpuks võlgades, kui kõrvade vahele midagi poetatud ei ole. See ei ole see koht, kuhu tulla võlgadest lahti saama. Kui nii arvatakse, siis pole siin midagi teha. Austraalia on koht, kuhu peab tulema elukogemust otsima. Ja seda me ka teeme. Kaustades ära kõiki oma teadmisi, et võimalikult hästi omadega välja tulla.

Ja kas te märkasite, et teises osas, kui oli yks klipp, kui võttegrupp sõitis öösel! Te sõitsite valel pool teed. Te sõitsite nagu eestis! :D Siin on asjad teistmoodi ;) Tagurpidi...

Ja jõudsime õnnelikult kohale. 2 tundi sai pimedas sõidetud. Elame. Istusime korraks yles ja Sue'ga rääkisime natuke. Kiirelt magama ära ja homme tööle. Aga päev lõppes suure ilutulestikuga. Geraldtonis. pea 10 minutit littimist. Seda vist mingi jõuluyrituse raames.
Me oleme nii väsinud...Head ööd!

Alari Kasvand