Väsimus ja peavalu

Hommik algas kohe ülevaataja karjumisega ja sellega ta ka lõppes. Selle vahel toimus kõike. Nii kastide loopimisi, sõimu, karjumist....kõike, kõike, mida võite ette kujutada. See kõik hõlmas esmalt mind, lõpuks kõiki, eelkõige Raikit. Igatahes, oh, mida rohkem mõtleme, seda rohkem kõik see meid närvi ajab ja kütame jälle emotsioonid üles. Raikil algas päev spinnerite peal, minul roteeruval positsioonil. Kõik oleks nagu, ok, kuni ülevaataja käsib mul kaste hakata tegema, sest me Raikiga oleme kõige kiiremad, ning sellel hetkel oli kaste VÄGA-VÄGA KÄHKU vaja. Aga.....ta ütles vääääääga sarkastilisel ja nõmedal häälelel juurde: „Hey, buddy, you have to be a lot faster then before. You have to punp these boxes out....FAST“. „Sõbrake (nii ta kutsub meid kõiki, aga väga sarkastilisel toonil), Sa pead palju kiirem olema kui varem. Pead need kastid kiiiiiresti välja pumpama. Ja nii ta kadus teise ruumi. Ma ei saanud isegi reageerida. Tahtsin küsida, mis ENNE? Millal see enne oli? Ta arvas, et ma tegin terve päev otsa kaste, aga tegelikult oli ju üks teine aasia tüdruk siin neid tegemas. Kuidas ta küll ei mäleta. Ta aju on hullem kui kuldkalal. Ütlesin Raikile ka, kes läks närvi. Ok, vingugu minu kallal, aga kui asi läheb Raiki peale, siis ma lähen vihaseks. Nimelt peame puhastama kogu vibraatorlaua eelnevast tootest, kui järgnevas tootes ei ole eelnevat toodet sees. Lõpetasime spinati ja edasi tegime mesci. Kuna mescis ei ole spinatit sees, hakkas Raiki vibraatorlauda voolikuga puhastama. Ülevaataja pani lõugama, mille peale Raiki ütles, et selles segus ei ole ju spinatit. Ülevaataja selle peale, et suva, täna siis paneme. Raiki hakkas siis matte voolikuga puhastama, mille peale ülevaataja karjuma, et mis sa siin matte märjaks teed. Raiki vastu, et siin on muidu väga libe ja salatine, inimesed võivad kukkuda. Ülevaataja ütles, et suva see, puhasta kätega. Selle peale ütles Raiki, et nüüd võiks nimelt kukkuda ja jalaluu murda, siis saab ülevaataja vastutust kanda. Nii ta läks. Oleme neid samu protseduure kuid teinud, aga äkki tehaks teistmoodi, mis on mõistuse vastane. Oh, aga lõpp läks hulluks. Kui te näeksite, millised meie kaastöötajad on- ajudeta zombid, kes loivavad ühest kohast teise, umbes 15 m/min, sest nii meid siin kasvatatakse. Liigume sinna, kus mass läheb, aga ühtegi teravat pilku enam ei leia. Kõik on kalgistunud näoga, keegi ei räägi ja vastavad vaid „Olgu!“ või „Jah“ ülevaataja küsimusele/etteheitele ja nii see läheb. Päeva lõpp kiskus eriti ära. Mina olin kastiruumis, mistõttu mind see ei puudutanud, küll aga nägin, mis pesuruumis-pakkimises toimus. Kuulsin vaid ülevaataja lõugamist ja inimeste heitunud pilke, kui ülevaataja järgneva kasti kuskile lajatas. Nimelt viskas kämpavend, kellega vahepeal tööle käisime, liiga palju ja liiiiiiiga kiiresti salatit sisse. Meil oli üks uus poiss pakkimas ka, mistõttu natuke aeglasem tempo oli, aga põhiliselt tekkis probleem kämpavenna kärukeeramisest. Ta tahtis näidata, et inimesed pakkimas on liiga aeglased ja kühveldas salatit sisse. Selle peale jooksid Marc ja Raiki enda korvidest tühjaks, kuhu salatit laduda ja hakkasid plastkastidesse salatit laskma. Tavaliselt on normaalne 3-5 kasti ära täita, siis saab teine ruum aru, et on liiga kiire ja teevad pausi või võtavad aeglasemaks. Nüüd aga lasid edasi. Kui Raiki ja Marc suurte žestidega näitasid, et salat lendab maha ja vääääga kiire on, ütles kämpavend, et laud on aeglane ja teda ei huvita. Olge kiiremad. Lõpuks täitsid Marc ja Raiki kokku 35 kasti ära, mis tähendab, et toimus hullumaja. Ülevaataja lendas sisse ja hakkas kõiki süüdistama, et kämpavend kitus, et pakkimislaud on aeglane. Selle peale hakkas ülevaataja igas ilmakaares pappkaste lennutama, et näidata, kui kiire ta on. Ta vehkis ja vehkis, mille peale inimeste silmades süttis tuli. Osad oleks ta elusalt ära põletanud, kui oleks saanud. Ma läksin rääkima, et kuule, kämpavend, neil on ulmeline olukord, mille peale vastas ta, et ahhh....saavad hakkama. Oi, kui päev sai läbi, ei öelnud keegi ülevaatajale nägemisenigi, vaid kõndisid minema. Vahepeal oli minul probleem, sest kastid, millest kaste valmis vorpida, said otsa, mis on ülevaataja süü, sest ta peaks tagama piisava varu kastiruumis. Kui ma talle seda mainisin, siis ta hakkas ropendama, teadis küll, et tema süü. Meil läks 20 minutit aega, et tõstukijuhti otsida, kõrvalmajast uued kastid tuua jne. Lõpuks ütles mulle, et noh, ma tulen nüüd sulle appi kaste tegema.....Nalja teed?..... Üks nali veel.....Ma pidin tegema 66 kasti, millest 4x12 olin ära teinud. Neli kihti ja igas kihis 12 kasti. Selle peale ütleb ülevaataja, et nii.....4x12 on 56, mis tähendab, et pead vaid 6 kasti veel tegema. Ma vaatasin veits lolli näoga otsa, kuidas ta matemaatika niiiii longab ja ütlesin, et ok, ma lähen teen enda 18 kati veel ära. Neid hetke oli veel, palju, palju. Aga ma olen liiga väsinud, et kirjutada ja säästan enda aju, mis tahab jälle kuumeneda. Viimased kolm päeva on suured pingepeavalud olnud, sest üks inimene on „natuke“ ajukääbik. Minu jaoks on kõige hullem tema kahepalgelisus. Üks hetk karjub ja siis tuleb minu juurde: „Oi, kui hea parfüüm, mida sa kasutad, kas minu oma on ka hea?“.....Sorri, aga ole kas vihavaenlane või sõber, mitte üks hetk üks ja teine minut hoopis keegi muu.

Õhtul jõudsime koju ja kohe jõusaali. Raiki kuulutas majakaaslastele, et lähme poksikoti juurde, kirjutame ülevaataja nime ja oi, milline trenn tuleb.

Saame hakkama ja küll midagi muutub. Inimesed on murdumise äärel, mis tähendab, et nii see asi ei jää.

Kui läheb raskeks ja tundudb, et enam ei jõua, mõtlen kodule. Mõtlen, kuidas saan enda väikest vennat kallistada ja pea enda kutsa karvadesse pista, kuidas on mõnus kodus olla, mille peale läheb tuju kohe palju paremaks. 

Helina