Hommikul jälle vara, vara üles,
mis sundis meie kinnikleebitud silmad ka lahti. No ei olnud jõudu, kuigi saime
õhtul kaheksa-üheksa ajal magama. No niiii väsinud, et annab ikka olla. Lõpuks
tuli ka tänasest päevast 9,5-tunnine tööpäev minu jaoks ja Raikil 11 tundi,
sest ta oli kastipesu peal. Ma sõitsin Scoobyga koju, kaasas oli kaks meessoost
isikut- Marc ja Ivan. Keset teed näeme ühte neiut käsi lehvitamas ja muidugi
pidasin kinni. Neiu küsis, kas oskame rehvi vahetada. Mina pöörasin pilgud
meeste poole. Ühe suust tuli: „Ilmvõimatu!“ ja teine ütles, et pole kunagi
vahetanud, mistõttu ta veedaks oma tunnikese seda tehes. Ma ütlesin, et oskan teoreetiliselt,
praktiliselt ei ole kunagi ise teostanud, aga saaksin hakkama. Tüdruk ütles, et
pole hullu, küll järgmine auto peab kinni ja aitab. Rääkisin seda hiljem
Raikile, mille peale oli ta muidugi hämmingus. Ta ütles, et peaks need mehed
meie Scoobyl rehvi vahetama panema. Teeks võistluse, sest meil ju kõik
atribuutika nii põranda sisse kompaktselt ära peidetud, et nad veedaksid
esimese tunni kas või rehvi otsides :D. Raiki hakkas meie maja meestelt küsima,
kas nad oskavad rehvi vahetada ja üldine vastus oli: „Pole kunagi teinud, ei
oska!“ Nojah.....
Nüüd jällegi tuttu, et homseks
tööks välja puhata!
No comments:
Post a Comment