Kaks uut poissi tööl.

Laupäevahommik või õigemini öö algas täpipealt samamoodi nagu eelminegi, ainukese muudatusega, et meil oli 2 uut tüüpi juurde võetud. Üks pandi kastipesu peale ja teine spinnerite peale... Johhaidii, üks ei osanud inglise keelt ja teine suutis juba esimesel päeval terve ämbritäie salatit laua peale panemise asemel spinnerisse sisse kallata :D Helina oli selle peale vibraatorlaua peal kõveras naermas :D Iga vana olija lahkudes ja uue inimese tulles ei pöörata enam neile niipalju tähelepanu, kui meile alguses pöörati. Ühtpidi peaks meil sellest suva olema, aga teistpidi ei ole ka... Sest meie peame ju nende arvelt rohkem tööd tegama... Ei taha olla ka selline inimene, kes toriseb ja pahandab, et nii ja naa peab tegema, aga kohati peab ikka ütlema küll. Mõni uusulnuk on nii ülbe ka veel. Eks nad koguvad endale lihtsalt karmavõlga. Hommikul teatas ülevaataja, et ma ise kontrolliks kõikide paberite pealt, et me täna ikka kõik õigesti teeks, sest tal ei olevat kõige parem olla. Näha oli jah, või pigem ei olnud, sest enamuse aja viibis ta kuskil mujal ja ei tahtnud väga näole anda. Ja järjest hakkasid inimesed end halvasti tundma, kellel palavik eilsest, kellel nohu jooksis, Helina nende hulgas. Ei tea kas mingi pisik sai nüüd jaole või oli see misiganes asi. Tööpäeva pikkuseks kujunes järjekordselt peaaegu 12h. Jei. Mulle täitsa meeldib minu praegune amet, ehk siis dispatch, nagu nad seda ise nimetavad. Saan natuke aju kasutada ning enda rida ajada. Täna jooksma ei kipu, toppisin Helinale külmatablakad sisse ja ahvisalvi nina alla ning meresoola ninna ja kummelitee suust sisse, ei ole vaja haigeks küll jääda J

Head emakeelepäeva kõigile!

Dispatchi Raiki.