Täna töö juures sain aru, et
loogilist mõtlemist ei ole ikka kõigile inimestele jagatud... Nimelt on osadele
antud liiga palju lollust, mitme kulbi jagu. Kui raske on aru saada, et
viiekaupa on kaste lihtsam ja kiirem tõsta kui ühekaupa? Kui sul on vaja
euroalus liigutada seinale nii lähedale kui võimalik, kasutades selleks roklat, siis kas sa jätad
ennast koos roklaga seina ja euroaluse vahele ja üritad siis sellest pilust
veel roklat kätte saada... Need on meie igapäevanähtused, millega peame toime
tulema. Enam ma ei imesta, miks koheldi alguses meid kõiki kui ajukääbikuid,
sest paljud lihtsalt ongi ajukääbikud ning nende treenimiseks ongi vaja karjuda
ja seda kogu aeg. Ja kui veel keelt ka ei mõista, siis ürita käte-jalgadega iga
ülesanne inimestele selgeks teha... Igatahes me Helinaga ei taha/viitsi
inimestele midagi öelda, kui nad midagi valesti teevad, sest me ei taha olla nagu
ülevaataja meiega alguses oli. Seega laseme neil toimetada nii kuidas nende „kaine
mõistus“ neile ütleb. Homme läheb ülevaataja oma pojale lennuki vastu Melbourni
ning mina ja Helina oleme järjekordselt ülevaatajad. Loodame rahulikku päeva. See
töönädal oli meil rekordlühike, ainult 35h. Loodame järgmistest natuke pikemat
ikka. Eestis keeratakse täna öösel kella tunnike edasi, meil aga keeratakse
järgmine pühapäev kella tund aega tagasi, ehk meie ajavahe järgmisel nädalal on
8 h ja ülejärgmisest nädalast juba ainult 7h J
Tsiribiribinn
Raiki.
Tibu leidis pisikese maguskartuli.
No comments:
Post a Comment