Halloween

Heipa.

Hommik nagu ikka. Päev otsa passisime tühja. Helina mängis oma uue ipodiga Plants vs Zombies 2 peaaegu päev otsa ja mina suht sama. Nii et veeratasime aega edasi. Selgus, et laupäeval me raftingule minna ei saagi, sest kohad on täis. Õhtu saabudes mõtlesime, et viimase õhtu puhul võiks ikka midagi teha. Võtsime Timoga kahe peale 0,7 liitrise Grantsi. Timo oli alla juba joonud ka päris mitu õlut ja kustus peagi ära. Mul nagu ei hakanudki pähe... Istusime neljakesi eestlastega ja rääkisime juttu, nii mõnus oli. Aga kuna oli halloween, siis perenaine ja Darrel riietusid ennast üles ja tegid meigi ka. Me ei näinud sellel väga mõtet ja läksime tavaliste riietega välja. Minu jaoks lõppes õhtu pubisse sõiduga, sest rohkem ma lihtsalt ei mäleta :D Tegelikult olime paar tundi pubis ja siis jalutasime kahekesi koju. Ma olevat üritanud ka blogi kirjutada, kuid jäin laua taha magama, seega kirjutan nüüd hiljem, kui mul on tuumapeavalu. Pakime asjad kokku ja hakkame peagi liikuma. Nii et hüvasti Tully! Ja tibu tegi mulle banaanipannkooki, smuuti ja kohvi. Kas ei ole mitte parim tibu ever?

Helinalt: Lugu, mis tegelikult juhtus.

Istusime neljakesi oma eestlaste pundiga väljas ja rääkisime mõnusalt juttu, kui Timo jäi järjest rohkem purju ja lõpuks läks magama ära. Kõik tahtsid pubisse minna, aga ma ei olnud eriti meelestatud minemisest umbsesse, lärmakasse ja suitsusesse ruumi 500 purjus inimesega. Birgit tuli minu tuppa ja veenis mu ümber, sest ikkagi on ju viimane õhtu. Läksime välja, aga enne seda oli Raiki koos Timoga 0,7 liitrise viski ära joonud ja seda umbes 2 tunniga. Istusime autosse, läksime pubisse, kus hakkas kogu komöödia pihta. Meie jaapanlasest Raftersi toakaaslane läks Raiki juurde ja hüüdis: „Raiki, it’s me!“. Ta oli oranži kilesse riietatud ja esindas Kubotat. Raiki ütles, et ta ei tea teda, ma olin kõrval ja hakkasin rääkima, kuidas läheb jne. Raiki ütles talle korduvalt,: „Ma ei tea, kes sa oled....“. Ma vabandasin ta siis välja, sest ta oli ilmselgelt purjus. Edasi jõudsime piljardilaudade juurde, kus Raiki hakkas mööda platsi ringi hõljuma. Kui ma küsisin, mis ta teeb, siis ta ütles, et mängib piljardit. Ausalt ka, me, kogu oma pundiga (Birgit, perenaine, Daryl) naersime Raiki üle. Ta käis ka 5 korda WC-s, aga kui ma küsisin, kus see asub, ütles ta mulle, et ta ei tea. Ta oli ikka täiesti kivis ja hõljus endamisi zombi moel ringi. Lõpuks ütlesin, et lähen koju ja ta nõustus ka kaasa tulema. Kodutee läks muidugi naljakalt, sest Raiki korrutas lauset: „Palun ära ole pahane, ma tean, et sa oled pahane. Ära ole pahane“ umbes 30 korda. Jõudsime koju, ta hüppas riietest välja ja proovis blogi kirjutama hakata, aga umbes 5 minutit hiljem avastasin ta keset tuba kahe tooli peal magamas. Viisin ta voodisse ja proovisin ise ka ta kõrvale magama minna, aga lõpuks jõudsin ikkagi suuretoa diivanile. Ta siples ja vehkis kätega nii hullusti, et ma sain paar korda ka pihta. Sellel hetkel viskas üle ja ma kolisin kogu kupatusega elutuppa, kus mind kell 3 üles äratati, sest perenaine tahtis filmi hakata vaatama. Läksin uuesti Raiki kõrvale, kus toimus ikka sama jama ja edasi magasin juba voodi kõrval põrandal. Hommikul ärkas Raiki üles, nähes, et mind ei ole kõrval ja ta teadis ette, et asi on jama. Hiljem avastas ta minu voodi kõrvalt ja hommikul, kui ma talle kõik ära rääkisin, oli tal jube piinlik. Nüüd kõnnib ringi nagu zombi. Umbes tunni-kahe pärast hakkan autoga sõitma ja lasen Raikil enda pead puhata.

Elagu viski!

H.