Kängururiik: Mis hinde Sa talle annaksid?

Hommikul ärkasime jällegi suvakas parklas, hommikusöök ja tööintervjuu nr 2 kell 9 farmis. No, ega me midagi targemaks küll ei saanud. Kogu jutt oli nii ümber nurga. Mis tööd te ikka teha tahaksite jne. Millal siis töö hakkaks?.....oleneb, kui pikad on päevad?.....oleneb, mis on palk?...oleneb. Kõik oleneb, mis ilmselgelt ei ole ühele eestlasele piisav vastus. Kas me sõitsime 3200 km Tullyst siia, et saada vastuseks „Oleneb“....ja passida 2 nädalat tühja. No ei. Naine ütles, et kuulge, jääge siia tänaseks päevaks, saate juba tööd õppida. Voh, väga hea mõte, sobib. Tunni pärast aga oli, no, meil on ikka nii kiire päev, et meil ei ole aega teid välja õpetada. Oki, mis siis ikka, töö peaks teisipäeval algama ja ideaalis võiks aprillini kesta. Lõpuks saime asja nii kaugele, et otsene ülemus lubas kõik asjad enda ülemuselt Mickilt (farmiomanikult, kellega esmaspäeval kohtusime) üle küsida ja meile kirja saata. Järgnevad 2 tundi käisime kõik ümbruses olevad majad läbi, äkki kellelegi on (või teab kedagi) tuba, mida järgnevateks kuudeks välja üürida. Nägime ikka imeilusaid maju, lausa villasid. Ühes majas oli kaks kollikoera, kes hüppasid kohe minu juurde ja muidugi said aru, et ma olen kõige lahedam sõber, nii et lõpuks oli päris raske oli lahkuda. Jagasime enda visiitkaarte ja nii jõudsime päeva keskpaika, kus tekkis must masendus, mis meist saab.... Istusime oma 2 tundi netis töökuulutusi vahtides. Üks oli ka selline, mis kandis vilja. Raiki nägi, et Melbournes vajatakse kaheks päevaks massööre, kes oleksid festivalil vaid kaela ja õlgade mudijateks. Helistasin sinna ja leppisime kohtumise kokku kella 5ks. Sõitsime sinna ja nägime ära, et on väga tore naine, kes maksab meile tunnipalka, olenemata palju siis tegelikult inimesi tuleb. Lõpuks läksime parki, sest no, mis siin ikka teha on. Istusime pingil ja hakkasime möödakõndijatele hindeid andma. „Mis hinde Sa talle annaksid? Kas ta on mees või naine?“ See viimane küsimus oli meil mõtetes kindlasti rohkem kui 3 korda, sest siinne Melbourne rahvas on väga kirju. Istusime seal oma pool tundi. Lõpuks tegime ka Melbournele tiirukese peale, nii palju, kui kahe tunni jalutamisega saab :D ja jõudsime tagasi koju.

Aga täna on minu kõige kallimal inimesel sünnipäev, täpsemalt juubel!

PALJU ÕNNE, KALLIS EMME.......!!!

Helina