Ilusat suve algust!

Hei. Öö jahedas merekonteineris oli täitsa rahuldav, kuigi Helina olevat iga küljekeeramise peale üles ärganud, kuna nari krigises. Mina põõnasin hommikul mõnuga 9ni välja, Helina aga oli juba varem üleval ja käis jooksmaski ära. Ma teadsin, et ega siin muud teha pole, sellepärast üritasin võimalikult kaua magada. Kerge hommikusöök ja passimine... Ootasime mingit onu, kes meid kuskile küüslaugufarmi tööle viib... ei tulnud... vaatasin filmi ära... ikka ei tulnud. Käisin vaatamas maja taga, et kas see püüton on alles, kes paar päeva tagasi oli küüliku alla neelanud ja nüüd ei jaksanud ennast enam liigutada ja tegeles küüliku seedimisega, kuid ka see oli lõpuks sääred teinud. Telefon tegi taskus plõnn. Oi, internett liikus läbi kanalite minuni, viimaks... Seda vist sellepärast, et teised 3 inimest olid tööle läinud ja keegi teine ei üritanud ainukesest Telstra levikanalist infot läbi suruda. Arutasime, et kas ikka tegime õige otsuse, et siia tulime. Hakkasime õrnalt kahtlema. Me vajasime miskit märki, et see oli õige otsus. Saatsime kartulionule sõnumi, et kas meie töö kohta on mingeid uudiseid... Ootasime tunni... kaks... ei tulnud vastust. Siis hakkasime mõtlema, et kas me tõesti tahame siin veeta kolm kuud... mis on 25% tervest Austraalias planeeritavast ajast... meie elust 3 kuud... Keret kõrbe, kus ei ole mitte kui midagi. Isegi kui meile töölt vahepeal vaba päev antakse, siis mida me siin teeme? Loeme madusid kokku? Võtame 37 kraadise päikese käes päikest? Läheme jooksma, saame mao käest hammustada ja siis on 45 minutit, et vastumürki saada? Ei tundu just kõige roosilisem.. Ja tulekul on jõulud, uus aasta, tibu sünnipäev. Kas me tahame need keret tühjust veeta? EI! Ja meie märgiks oli sõnum salatifarmist, mis asub Melbournist 200 km ida suunas, kus peaks töö algama tuleval pühapäeval, kuid selgus, et tuli nüüd veel päevakese lähemale... Ehk siis 800 km läbi Melbourni minnes... Ütlesin tibule, et mine kööki, võta meie munad, piim ja köögiviljad, sest me paneme siit minema... Mõlemad olime sama meelt. Mina kiirelt tõmbasin voodipesud kokku ja lippasin Scoobysse. Nüüd enam ei tahtnudki, et keegi sellel hetkel sinna tuleks ja meile midagi pakuks. Puht juhuslikult aga tuligi üks auto... Tegi krundile tiiru peale, peatus korra ja sõitis ära. Ega me kohe vastu ka ei jooksnud. Pärast seda lükkasime toakeses konditsioneeri kinni ja tuled kustu. Sorry, aga ühe öö eest ei hakka me majutuse eest raha ju ka maksma... Niigi sõitsime siia seega 600 km tühja. Kell 14:30 olime tagasi Hillstonis, kust edasi Scooby Melbourni poole teele panime. Sõit läks ladusalt, sest nüüd tundus, et oleme teinud õige otsuse... Sest salatifarmist on alguses saati olnud suhtlus selle naisterahvaga väga meeldiv. Nii et nüüd oleme juba 450 km sõitnud ja ööbime truck stopis. Homme 150 km veel ja tagasi Melbournes ning homme õhtuks siis vist juba Maffras J

Oleme natuke võibolla lugeja jaoks otsustusvõimetud, kuid ega ei ole kerge leida ja teha seda õiget otsust, kui sa samas ei taha võibolla paremat varianti käest lasta.

Jälgime märke, mis meile ette antakse ning juhindume neist.

Tee ääres nägime veel suuri apelsini istandusi, kus kiirelt kinni pidasime ja kotitäie apelsine kaasa võtsime J

Ja meil siin algas nüüd siis suvi!

R.