Hommikul silmad lahti ja no, mida
vaadet. Otse voodisse paistab maaliline pilt mägedele. Kui palju paremaks minu
üllatus ikka minna saab, eks. Tegime hommikukohvi meie terrassil ja imetlesime
paar tundi mägede vaikust ning loodushelisid. Kümne paiku kolisime ennast välja
ning asusime koobaste poole teele. See oli minu teine osa üllatusest. Ostsime
piletid kahte koopasse, nii oli minu pere selle ette määranud :D. Kuna meil oli
tunnike vaba aega, läksime lähimasse kohvikusse hommikusööki nautima. Oiiii,
kui mõnus. Mina võtsin sooja kanawrapi ja Raiki kanaburgeri. Kõrvale tee. Kõht
head ja paremat täis, liikusime taas koobaste suunas, kus hästi muhe giid meid
kohe vastu võttis. Need austraalia giidid on ikka maruvinged inimesed. Oskavad
kogu aeg nalja teha ning huvitavaid seiku rääkida. Esimene koobas oli Fairy
Cave e. haldjakoobas. Nimi on mitmel põhjusel haldjaga seotud. Esiteks, seal on
palju sätendavat kivimit, mis jätab mulje, nagu keegi oleks haldjatolmu igale
poole maha raputanud. Teiseks, avastaja tütar, kelle nimi oli Fairy, abiellus
seal koopas. Muidugi tänapäeval seda ei lubata, sest inimtegevus jätab
stalagmiitidele,-niitidele ja-tiitidele pöördumatu tagajärje. Seda mitmel
põhjusel. Esiteks, kuna karstikoobastes olevad soolamoodustised tekivad tilkade
langemise või tardumise tagajärjel, siis meie kehaõlidega kokkupuutel taoline
protsess katkeb, sest vesi ja õli ilmselgelt ei segune. Teiseks, meie puudutus
muudab need moodustised kollakaks ehk väga koledaks. Koopad olid imekenad.
Esimene matk kestis tunnikese ja oli 900 m pikk. Emake loodus võib ikka
ulmelisi moodustisi teha, mida ükski inimene ei suudaks enda kätega valmistada.
Keegi ei tea, vanad need soolasambad on, aga ligikaudu neli cm tekib umbes 4000
aastaga. Kasvu mõjutab sademete rohkus. Kuna viimasel ajal on palju sadanud, on
koopad jälle „elus“. Teine koobas oli Royal Cave ehk Kuninglik Koobas. See matk
oli samuti tunnine ning 400 meetrit pikk. Mulle isiklikult meeldis esimene
natuke rohkem, sest seal oli keerukamad moodustised ja rohkem näha. Teise
koopas olid muidugi teistsugused vaatamisväärsused: üks stalagmiit nägi täpselt
välja, nagu Buddha kuju, üks oli täpselt nagu šokolaadimuffin vanillikattega
jne. Ahhetamisest ja ohhetamisest küllalt ei saaks seal kunagi. Arutasime
Raikiga, et siin võiks tunde ja päevi istuda ja imetleda. Giid ise ka nentis,
et on siin 20 aastat tööl olnud, aga ikka ja jälle leiab midagi uut, mida pole
veel avastanud. Pärast koopaid alustasime kojusõiduga. Hüppasime vahepeal läbi
ühest K-martist ja tööriietepoest, ksu saime helkurriided töö jaoks (uus nõue
meie salatifarmis). Käisime ka toidupoes ja nii saigi meie minipuhkus läbi. Nii
pole üldse hullu kuus päeva nädalas tööd teha ja siis päev-kaks aeg-ajalt
puhata :D Mulle sobib! Uus motivatsioon kohe uueks algavaks töönädalaks. Kodus
tegime enda köögi korda, homseks lõunasöögi tööle kaasa ja asjatasime veel toas
ringi. Nüüd tuttu, et homme uue hooga tööle minna.
Aitäh, kõigile asjaosalistele
selle supermõnusa puhkuse eest!
Helina
Minipuhkus algab...
Hommikukohv meie imeilusas looduses. (Kahjuks ei ole pilt pooltki nii ilus kui tegelik vaatepilt)
Raiki piilub:)
Looduslaps
PS! Meil on väga palju pilte koobastest, mida tahaks teiega jagada, aga kuna nad on digikaga tehtud, siis üleslaadimine võtab oma 20 minutit.
No comments:
Post a Comment