Ärkasime ilusas pargikeses selle
peale, et kuulsime, kuidas järjest autosid sinna parki sisse vuras. Arvasime,
et see on suht vähe läbikäidav park ning parkisime suht risti mitme koha peale,
kuid hommikukohvi juues tuli üks tädike ja palus meil autot liigutada, et ta
parkima mahuks. Nimelt tuli sinna kari inimesi, kes kookisid jalgratta kuskilt
välja ning sõitsid minema.. Meile jäigi müstikaks see, et kas see toimub seal
igapäevaselt? Et inimesed sõidavad rattaga tööle? Või oli siiski tegemist
miskisuguse üritusega. Ühesõnaga ajasime Scoobyle hääled sisse ning sõitsime
botaanikaaeda. Selle sissepääs oli ka tasuta, kuid maksma pidi ainult parkimise
eest. Kuna me suuremad taimeteadlased pole, siis sai paraja tunni ajaga ring
peale tehtud. Mõnus jalutuskäik oli. Järmisena läksime AISi ehk siis Australian
Institute of Sports. Sellest jäi meile kõige sügavam mälestus. Nimelt ehitati
see pärast 1976 aasta olümpiamänge, kui Austraalial väga vähe medaleid tuli.
Alates selles ajast tegeletakse täiskohaga sportlaste treenimisega. Kompleks
ise oli väga võimas. Nägime ka ühte naiskujundujumis võistkonda, kes parasjagu
oma kava läbi tegi. Pärast pooleteisetunnist tuuri laadisime enda rekvisiidid
jälle täis ning sõitsime veel viimast atraktsiooni vaatama, milleks oli Cockington
Green Creek Gardens, kus olid miniatuursed ehitiste ja tavaliste elumajade
kujutised erinevate riikide esindajate kohta. Ning sellega meie Canberra tuur
lõppes ning seadsime ennast teele Blue Mountainsi poole. Sõitsime poole maast
ära ning ööseks jääme Pheasants Nesti nimelisse piirkonda Seveneleven
parklasse, kus saame hommikul ka kuuma dušši võtta J
Helina vanematele kõige ilusamat
pulma-aastapäeva! (järgmisel aastal juba hõbepulm!!!)
Homme mägedesse!
R.
No comments:
Post a Comment