Bye-bye Scooby

Eile jõudsime Brisbane, nagu Raiki juba kirjutas, mida me ei ole veel teile rääkinud, oli meie kolmepäevatagune n-ö lubadusdiil kahe kohalikuga. Nagu aru võite saada, müüsime täna enda kaua-aegse kodu aka auto Scooby maha (kus me veetsime 97 ööd, kuid näete, meie maagiline number 100 ei saanudki täis L). Natuke kurb on, kuid samas on ka hea, et nüüd ei pea enam millegi pärast murtesema. Kogu müük tuli kuidagi nii kähku, samas imelikult rahulikult. Panime kuulutuse üles juba nädal tagasi, kuid jutuga, et müüme autot Brisbanes ning jõuame sinna alles 13. mail. Paar päeva tagasi, kui ise olime veel Gold Coastil, kirjutasid need inimesed meile, et oleksid autost huvitatud. Kuna viibisime ise samas piirkonnas, tegime Scoobyle korrastustiiru peale ning pakkisime kõik enda asjad kokku, et autos ei oleks liiga palju liigseid meie asju. Nii jõudsimegi inimeste maja juurde, kuigi oli kottpime. Tundus, et ükskõik, mida me neile rääkisime, nad olid juba enda ostuotsuse valmis mõelnud. Nad olid niiiiiiii entusiastlikud ning mees ei suutnud ära imestada meie katusel asuvat 80-liitrist veetoru. Saime kokkuleppele, et kolmapäeva hommikul toimub auto üleandmine. Täna hommikul oli see saatuslik hetk, kui pidime kell 8 hommikul teele asuma, et kella 10-ks Gold Coasti jõudma. Tegelikult kilometraaž ei olegi nii suur, kuid tipptunni ajal liigub siin teosammul, millega igaks juhuks juba aegsasti arvestasime.  (Puhtjuhuslikult oli ühes kiirteeotsas ühel rekal kabiin põlema süttinud, mistõttu olid suured ummikud). Kell 10 oli meil diil tehtud ning paberid vormistatud. Sealt sai edasine tee Brisbane- nüüdsest jalgsi. Kõndisime rongijaama, kust sõidsime Brisbane kesklinna. Seal käisime ringi ning leidsime igasuguseid huvutavaid suveniiripoode ning suuuuuuuure turu.

Natuke eelmise päeva seiklustest: paar päeva tagasi küsiti meie käest, kas oleme Inglismaalt pärit- oli ikka hea tunne, kui inglise keel kõlab päris inglaste moodi J Täna seisis üks mees keset tänavat ning peatas meid. Ütles, et tahab lihtsalt „Tere!“ öelda, sest me olime ainsad, kes rõõmsalt naeratasid. Ta tänas meid ilusa ja rõõmsa hetke eest ning soovis lihtsalt head päeva.

Üks asi veel. Täna, kui mul uni kell 6.30 ära läks, keerasin esimest korda kümne kuu jooksul teleka sisse ning vaatasin Austraalia uudiseid. Seal kedrati uue valitsuse teemal ning kuidas Austaalia on omadega karile sõitnud- nende eelarve on 35,2 miljardiga miinustes. Sellest tulenevalt on muudetud ka seljakotireisijate (nagu meie) olukorda ning õigusi Austraalia tööturul. Tuleb välja, et me oleme väga õnnelikud inimesed, et just selle aasta valisime siia tulekuks. Kõik järgnevad- alates järgmise aasta juulist- peavad ennast n-ö reisijatena kirja panema (meie võime ennast residentideks nimetada) ning peavad enda tunnipalgast 32,5 % tulumaksu maksma. Meie hetkel vaid 13,5 %. Meil kehtib hetkel tulumaksuvabamiinimum 18 000 $, kuid järgmisest aastast seda enam seljakotiränduritel ei ole. Viimane, kõige suurem muudatus minu arust on tulumaksutagastus. Nimelt saame taodelda enda maksud suuremas osas tagasi võrreldes järgmise aasta backpackeritega. Ilmselgelt on Austaalia nüüd võtnud eesmärgiks enda riigi eest võidelda, mitte suvakate backpacekite, kes viivad selle raha enda kodumaale. Oleme õnnelikud ning väga rahul, et tegime sellised otsused, nagu hetkel teieni on need jõudnud.

Nüüd ongi kõik. Hetkel avasime Vana Tallinna, mis on meiega viimased 10 kuud kogu aeg kaasas reisinud ning tegime tassi kohvi, kuhu tõrtsu kangemat kraami sisse lisasime. Nii me tähistasime tänast edukat Scooby müüki.

Täna sai meil 10 kuud Eestist eemalolekust!

Helina