Guns n' Roses

Täna tuleb siis kahe päeva blogi korraga. Nii palju sai tehtud vahepeal, et aega pole lihtsalt facebookist kaugemale minna, kui netti satume. Pärast seda hullu ööd northbridges oli hommik. Hommik, mis ponud selline pohmakahommik. See oli lihtsalt selline, et „palun lubage veel magada ja mu jalad valutavad nii väga“. Aga oli vaja linna minna. Liisi käes olid meie kontserdipiletid. Pidime neile kesklinna järele minema. Nii me siis jälle läksime. Jennale hääled sisse ja võtsin ette jälle selle hullu tee kesklinna. Enne kiirteele minemist kogusin varakult hoogu, et teistega sammu pidada. Juba oli lihtsam seal kiirtee peal. Ei olnud tipptundi ja nii palju autosid., Muidugi sõitsime me natukene mööda ja siis tagasipööre oli jälle ma ei tea kus kaugel, sest tagasipöörde kohti kiirteel yldjuhul ei ole. Siis otsisime parkimiskohta. Võõras linnas ja pole õrna aimu ka kuhu tasuta parkida. Otsustasime maksata ja sõitsime parkimismajja. Kui hakkasin piletit orgunnima, siis masin mulle piletit ei väljastanud. Ei sanud edasi, sest tõkkepuu oli ees ja ei tagasi, sest seal oli juba posu autosid. Nii siis vajutasin hädanuppu ja mees seletas, et ootangi seal, kunas pileti saab, sest parkimismaja on täis. Okei siis...teeme nii..

Läksime kesklinna jala ja saime liisiga kokku. Ta andis meile piletid ja ise liikus kiirelt edasi. Me raikiga mõtlesime, et teeme yhe šoppamise tiiru. Pärast kahte tundi tulutut kõndimist oli meie ostuks ainult 3 paari sokke 9 taala eest. Leidsin tegelikult palju asju, mis sealt osta võiks, aga enamus kyyndib sellistesse summadesse, mida niipea lubada ei saa. Kõik oli nii kallis. Mõtlesime, et sõidame meie ööbimiskoha lähedale yhte Perthi linnaossa, Fremantle’sse. Seal oli ilus merevaade, kallid restoranid ja yleyldse nägi välja nagu viljandi folgi ajal. Väga lahe koht. Aga kõik need sõitmised yhest kohast teise on sellised seiklused siiamaani. Nii lihtne on mingi teeots maha magada. Siis yritan kiirelt mingit parandust teha ja siis ongi asi hukkas. Vahepeal kuidagi joppab tuttav koht, aga enamasti kaart lahti ja vaja asukoht määrata. Tegime kiire söögi yhes parklas. Ostsime kana ja pirukat. Ja õlut. Sealsamas yle tee kõrvaltänavas me ööbisime ka. Läksime tagasi ja kodus oli ainult perepoeg koos oma tydruku Amy’ga. Lahe kutt on ikka.. :;)

Kontserdini on veel veidi aega ja mõtlesime, et kuidas sinna saada. Ilmselt taksoga. Sest minna on 20 km ja oma autoga seiklemisest on juba kyll. Istusime Di sõbrannadega all ja tegime paar kokteili. Me ikka oskame kohe kuidagi head muljet jätta. Kõik nii vaimustuses meist ja meie tegemistest. Nick jõudis ja koju ja ei öelnud peaaegu mitte sõnakestki. Võtis kapist jääkompressi ja pani kaelale. Ta käis võistlemas. Lasi kitesurfides yle väina. See on esimene kord, kui seda korraldati ja tema oli vanuselt teine osaleja. Ja kõik noored sõitsid rihmade ja asjadega, et jalad laua kyljes kinni oleks. Nick vanapoiss, lõbussell, lasi tavalise surfilaua peal. Hull mees. Aga tuleb vist välja, et tema firma korraldab seda võistlust ja meedias oli ka tema, kui firmajuht, kes asja kaasa tegi. Yle väina tuli ta 48 minutit.

Kell aga hakkas 5 saama ja kontserdi väravad avati kell viis ja kell 6 läheb lavale mingi kohalik austraalia The Sun ja Padar. Meie jõudsime tema lõpetuseks ilusti kohale. Natuke enne seitset. Taksojuht, kes meid ära viskas, oli 23 aastat austraalias elanud vanem Lõuna-Korealane. Rääkisime natuke sõjaohust, mis koreade vahel praegu on ja muust maailma asjadest. Kuna ta polnu kunagi seal käinud, kuhu meid viis, siis tegi natuke soodsamalt, sest tiirutas ringi veits. Pole hullu..

Nii me siis astusime väravatest sisse ja seal oli rahvast. Hordide kaupa inimesi lihtsalt valgus sisse. Suurel osal inimestest olid musta värvi riided ja igasugu KORNi ja GUNSi särgid. Meeletult rahvast. Seatsime sammud esimese asjana kohe baarileti äärde ja võtsime topsi õlut. Otsisime yles perve peale koha ja kuulasime muusikat. Selleks ajaks, kui Korn peale hakkas tulema, siis oli lava esine paksult rahvast täis ja meie olime pisut lava kõrval muru peal. (PS. Kirjutan blogi autos ja raiki sõitus just linnust yle!) Mul olid juba siis kõrvad lukus, kui korn peal oli. Kell oli vist 9 läbi, kui meie ennast tasakesi ettepoole nihutama hakkasime. Muudkui tasakesi ja kaugemale ja kaugemale. Väga nahaalne tuli ikka olla, et ettepoole saada, sest rahvas oli kylg kylje kõrval kinni ja edasi ei pääsenud kuidagi. Kui Korn lõpetas, siis oli 30 minutine paus. Siis nagu tõmbas suure osa rahvast tagasi õllevaru täiendama. See oli meie võimalus. Kiirelt ette ära. Ja seal me olime . Viies rida suurest lavast. Lähemale ei saanud ja lähemale polnud vajagi. Ja seal ta oli. Axl Rose ise. Lavashowga polnud ka koonerdatgud, sest oli GnR viimane kontsert selle 2010 tuuriga. Rahvas möllas ja täiesti võhivõõrad ajavad sinuga juttu. Õhus on kogu aeg kanepi lõhn ja tydrukud kisendasid ja loopisid rinnahoidjaid lavale. Mõni ei pidanud paljuks isegi palja ylakehaga edasi möllata. Nii ta läks. Ja nagu ikka, teises pooles olid lood, mis maailmale enimtuntud nagu November rain, Don’t Cry, Sweet Child o’ Mine ja paljud muud. Ja kui vahepeal seljataha vaadata siis nägi see välja nagu tulukeste kogu, kes kõik filmisid, hoidsid tulemasinaid õhus või muud. Pagan, kui lahe see oli!!!!!!!!!!!!!!!!

Ja see hääl...teate kyll ;)

Seal rahvamöllus tuli kaks inimest meelde. Lihtsalt. Ja nende nimed saavad siis ära mainutud. Tsau Laura Pontus ja Merille Hommik! Kuidas läheb? Merille, btw, me veel ei tea vastust su kysimusele, aga me tegeleme sellega. :D

Pärast seda kontserti tahtis kogu see vägilaste mass koju saada. Mina ja raiki olime panustanud takso peale. Aga kui seal on tuhandeid inimesi, kes tahaks taksot, siis me mõtlesime, et äkki kysiks kellegi käest, et vb viskab linna ära. Enamus vasused tulid, et liigume teisele poole. :D Me siis avastasime, et linna poolt on seal tasuta bussiliiklus, mis viib rahva lähimasse rongijaama (kui bussis kellegi käest kysida, et kuhu see buss läheb, siis keegi er teadnud. Lihtsalt rahvas kobis peale ja parem ikka liikuma saada kui niisama ootama jääda. :D) ja jälle saab see sama piilupardist rongijuht vedada hilisööl koju purjus, lällavaid ja roomavaid inimesi. Rong oli paksult rahvast täis. Kõik maani täis. Aga oli ka neid kes ei läinud rongiga. Yhel mehel oli 2 Hummer H2 limusiini tellitud. Yks endale ja teine ilmselt sõpradele. Oi kui palju oli seal tegelikult limusiine. Meetrites ei hakka kogupikkust isegi arvutama :D

Meie aga läksime maha oma rongi pealt Bulls Creek’is ja olime samas kohas, kus eelmine öö, kus pidime 5 klikki kõndima. Raiki oli veendunud, et oleme tee ääres ja kui takso kinni peab, siis liigume koju. Mina vaatasin, kuidas aeg tiksub ja magama tahaks. Sest keegi peale ei võtnud. Aga lõpuks ikka...tunni vist passisime, kui yks onu meid peale võttis. Takso läks vähe maksma, sest me lähedal ja sai ära oma voodisse. Uni tuli kiirelt ja kõrvades undas veel.

Tänane hommik oli jälle sama tunne. Magamata ja eelmine öö 6 tundi jalgade peal olnud. Mingi aeg peaks hakkama kodu poole sõitma, aga meid ootas veel väike töö Nicki juures. Vastutasuks öömaja ja söögi eest. Hommikusöögiks olid pannkoogid vahtrasiirupiga. Nämm. Siis enne kui Nick meile tööd hakkas näitama, tuli tal mõte. Ytles, et töö veel praegu päikse käes ja vb 2 h pärast oleks hea teha. Soovitas meil minna ujuma. Yhte Perthi ägedasse randa. Tema kodust vist 10 km. Andis meile kaasa snorgeldamisvarustuse ja näitas kaardi pealt ägedaid kohti kuhu minna. See tähendas veel seiklemist suurlinnas. Aga leidsime esimese korraga yles. Snorkel pähe ja kylma vette. Ei ole siin lõuna pool nii soe vesi veel (19-20 kraadi). Mingi tund aega platserdasime vees ringi. Nägime suuri kalu ja väikseid kalu. Millimallikaid ja mingit vänderdavat asja liiva sees. Päris äge oli.

Tagasisõidul nägime ELU... Lihtsalt mööda jõge sõidavad paadid, jahid, kaatrid ja jõe ääres on majad pysti nagu lossid. Igalyhel oma paadisadam tagahoovis.

Vaatasime ja imetlesime seni kuni tuli jälle tuttav tunne. Me olime ...maeiteakuskurat. Pisut lõunasse seigelnud juba ja mitte yks koht ka ei tundunud tuttav. Isegi seda teed ei leidnud, kuidas sinna sain. Me oleme ikka paraja portsu kytust maha vuranud sel nädalavahetusel. Eriti just ära eksimiste peale. Lõpuks... olime tagasi Nicki ja Di juures. Nick näitas töö kätte ja polegi midagi...rauasaega 6 polt maha lõigata ja lihvimismasinaga 6 lauda yle lasta. Kordamööda tegime. Vahepeal yks lihvis ja teine tegi kõrval hantlitega biitsepsisuurendust ja siis vastupidi. Vähem kui tunniga valmis ja siis lõuna. Nick oli väga rahul. Lõunaks tegime ise endale pastat ja siis kasutasime nende netti, et mõlemad osad ESTraaliat ära vaadata.

Oli aeg minna. Sest kui kohe süitma hakata, siis heal juhul jõuab enne pimedat kohale. Sõitsime linnast välja. Mööööööööda seda kiirteed jälle. Jenna vaatab kyll varsti, et „Poisid, kui te mult veel korra palute 130ga sõita, siis ma köhin mahlu välja.! Sõitsime ja sõitsime. Otsisime seda kohta, kus elab Ray Bacon. See viinamarjaonu, kus alguses töötasime. Tahtsime sealt läbi käia , kui juba Perthis oleme. Tanklast ostsime paagi täis ja kysisime juhiseid, sest mul oli nii sassis jälle kogu kaart peas. Teenindaja uuris ka kus me pärit oleme ja siis kiitis, et jälgib hoolega eurovisiooni lauluvõistlust ja teab eestit kyll! :D

Tuli välja, et sõitsime 30 km perthi poole tagasi ja siis hoopis teise mnt peale, mis viis ka Geraldtoni, aga lihtsalt teist teed. Yhe vale pöörde tegime veel. Ja no see oli ikka nii vale, et kohe jamaks läks. Otsisime Swan Valley teeotsa ja tegin pöörde paar teeotsa varem. Sain kohe aru, et see on vale tee ja peaks tagasipöörde tegema. Kuna tee oli 2 rada edasi ja 2 tagasi ja vahel oli eraldussaar jälle kilomeetreid, siis mõtlesin, et pööran yle eraldussaare tagasi. Sest seal polnu yhes kohas äärekive ja sealt läks juba sõkutud rada. Pidevalt kasutatud tagasipöörete jaoks. Nii ma pöörasin ja nägin, et nurga tagant tule auto. Jäin seisma, aga kohalt enam minema ei saa. Pinnas oli seal paras liiva ja pehme turba segu. Panin nelkveo sisse, aga sellest polnud midagi kasu, sest tagaosa oli silda pidi maas kinni juba ja tagarehvidel pole meil eriti palju mustrit ka. Ja autol käisid ringi need rattad, millel oli väiksem koormus. Ja need olid siis need rattad, mis siis kinni olid. Kumbki esimene ei kõssand ka. Isegi mitte aeglustiga. Ja me olime pmst kiirtee eraldussaarel põõsaste vahel kinni. Putka... mul oli esimest korda selline tunne, et sinna me jääme ka. Mis seal ikka ... Labidas välja ja kyhvama. Kaevasin taga kõik välja ja siis sai vaikselt edai tagasi liikuma. Kõik oli tolmu täis. Kui lõpuks asfalti kätte sai, siis oli hea tunne. Raikil lykkamisest käed jalad nagu neegril. See oli „wrong turn“!!

Kui jõudsime Ray juurde, siis kõigepealt läksime maja juurde ja naine ytles, et Ray on istanduses. Siis sõitsime sinna. Ta juba tuli traktoriga vastu. Tundis meid ära...“ Oii, õunakasvataja ja majandusepoiss“ :D Raiki parandas seal natuke traktorit ja ajasime ärijuttu. Ray näitas oma kohe kohe valmivaid viinamarju ja pmst jaanuari keskel või millal iganes meil tuju tuleb ,siis ta ootab meid ja tööd on ka. Saab viinamarja ära proovida ja isu täis syya. Mõtlesime, et vb enne lõunarannikut teeme veel viimase suure töö ja kogume raha. Sest ray juures on siiamaani meie austraalia ajaloo suurim palk olnud.

Ja hakkasime tagasi sõitma. Sõita on palju ja viimane tund tuleb vist pimedas sõitu, sest kell on nii palju, aga kuna võtsime rannikuäärse tee jälle, siis peaks valge olema pea pool tundi kauem. Vb isegi jõuame valges kohale. Praegu siis olemegi teel tagasi Geraldtoni ja kui sinna saame, siis laeme blogi yles. Lisame paar pilti ja vb mõne video.

Lisaks tahaks öelda paar sõna selle saate Estraalia kohta. Vaatasime siis kaks esimest osa ära. Oli tore näha vanu tuttavaid. Resizöör Ken Saan, kes filmis mind ja raikit, kui me koos paari teie tyybiga ujumisriietega ja surfilauaga mööda kylma kevadist tartut ringi tormasime ja operaator Veiko Talustet. Tead Veiko, mäletad kui me Helme maleva autosse paarkümmend suurt kivi ära peitsime w? :D

Aga natukene saatest või saates olijatest. Saade võik olla natukene rohkem õpetlikum. Nagu teises osas see poiss õpetas, kes tydrukuga telgis vanainimeste asja ajavad. See oli hea ja andekas. Näha, et inimene on seiklust täis ja saab kõigega hakkama. Saaks ka eestis hakkama, aga seiklusjanu on ka. Ja siis oli lihtsalt kari lohhe, kes kaamera ette saades segaseks lähevad. Kui mu vanaemad seda vaatavad, siis nad kindlasti arvavad, et mis nyyd minu lapselaps sinna otsima läks, kui kõik nii halvasti on. Ei ole nii hall minu arust see argipäev siin. Ka siin peab hakkaja olema. Ka siin lähed kiirelt põhja nagu eestiski ja oled lõpuks võlgades, kui kõrvade vahele midagi poetatud ei ole. See ei ole see koht, kuhu tulla võlgadest lahti saama. Kui nii arvatakse, siis pole siin midagi teha. Austraalia on koht, kuhu peab tulema elukogemust otsima. Ja seda me ka teeme. Kaustades ära kõiki oma teadmisi, et võimalikult hästi omadega välja tulla.

Ja kas te märkasite, et teises osas, kui oli yks klipp, kui võttegrupp sõitis öösel! Te sõitsite valel pool teed. Te sõitsite nagu eestis! :D Siin on asjad teistmoodi ;) Tagurpidi...

Ja jõudsime õnnelikult kohale. 2 tundi sai pimedas sõidetud. Elame. Istusime korraks yles ja Sue'ga rääkisime natuke. Kiirelt magama ära ja homme tööle. Aga päev lõppes suure ilutulestikuga. Geraldtonis. pea 10 minutit littimist. Seda vist mingi jõuluyrituse raames.
Me oleme nii väsinud...Head ööd!

Alari Kasvand

Perth underground

Tere.

Alustaks siis sellest, et jah Liina, sul on jumala õige vastus. Eestisse tagasi tulles siis tule auhinda kysima! Aga teised, kes siiiiiamaani aru ei saa, kuidas see 8 tuleb, siis nyyd võite minna elukaaslase või klassivenna juurde ka las ta seletab.

Eile oli siis ebatavaline päev. Algas nagu päev ikka. Hilja voodi, vara yles. Läksime uksi ja aknaid vorpima. Teadsime juba ise, kuidas mida teha ja muudkui näitasime, kui kiired ja usinad me oleme. Siis kui meie etapis uksed valmis said, siis hakkasime järgmist etappi õppima. Lihtne. Vaja oli ukse sees olev võrk ilusti trimmi saada. Esimene uks mis ma tegin oli nii hea, et yks teine kutt ytles, et ta peab häbisse jääma, sest tema omad ei ole nii ilusti. Aga mul oli algaja õnn. Järgmisega läks ikka mõnuga aega. Iga detaili peab ise valmis lõikama saega ja siis mõõdud peavad klappima. Kahe mm'ga panin pange yhe jubi ja siis oli vaja uuesti lõigata. Aga muidu tehnika on seal tipptasemel ja kõik käib kiirelt. Päev lõppes kell 12 meil seal töökojas. Sest vaja ju Perthi minna. Sõitsime koduteel poest läbi ja ostsime mingi karri pasta. Päris hea oli. F oli samal ajal juba köögiaknad ära värvinud ja koristajatädi vohmis ka mopiga ringi lasta. Tyhjendasime autost yleliigse F'i juurde maha, et lihtsam sõita oleks. Raiki viksis oma kingad ära, millega ta kanasitta kunagi käis loopimas ja muid töid tegemas ja olimegi suurlinna minekuks valmis. Võtsime paagitäie kytust ja teel me olimegi. Väljas oli raju tuul ja auto kõikus jõhkralt tee peal. Läksime mööda ookeani äärset maanteed ka. Seal olid imelised liivadyynid. Valge nagu lumi. Kauguses terendamas.

Esimese 70 km pärast oli peatus. Tuli meelde, et peaks õli ka kontrollima. Ostsimegi liitri juurde, et mine sa tea. Vb viskab veel sussid pysti. Igav tee on see Perthi tee. 400 km lihtsalt liikumist. Raiki pani vana hea Jonny Cash'i plaadi peale ja nii ta kulges. Viimati kui Perthist ära tulime, siis tulime rongiga äärelinna ja kämpasime jala senikaua, kunas hääletama saab hakata. Aga nyyd, pidime minema autoga läbi kesklinna ja siis veel lõuna Perthi. Kokku mingi jea 70 linnasõitu. Perthis elab sama palju inimesi kui eestis ja me sattusime sinna just tipptunnil. Vahetult enne suuremat linnakära pidasime kinni ja vaatasime kaarti, et kus ja mis. Raiki hoidis Google lahti kogu aeg, et vb vaja juhendamist. Sest meil polnud õrna aimu ka, Kus Nick ja Di elavad. Kusagil Arkwell St. 92A. Päris raske oli liiklust jälgida. Meenutas tipptunniga Riia kesklinnas seiklemist. Ja seda juba Perthi äärelinnas. Käsi kergelt roolil juba higistas, sest Jenna ei ole ikka vii väle linnaliikluses, kui mu audi V6 bensiinimootoriga. Ja oi kus oli foore. Seisma, siis 200 meetrit spurti ja siis seisma. Seni, kuni olin avastanud, et minu rada pöörab sujuvalt ära. Nii me siis pöörasime seal kuradi maeiteakus valesti. Kiirelt sõidu pealt vaatasin kaarti. Raiki leidis õige teeotsa, mis peaks saama tagasi, aga seal oli ainult yhesuunaline. Veel ringi natuke, kuniks ma kõrvaltänavale pöörasin ja kinni pidasin. Ma ei teadnud kus kannis me nyyd oleme. Kõike seda seiklemist veel valel pool liikluses ka. Sain lõpuks tagasi 60ndale mnt'le ja sõit jätkus. Kogu aeg mõtlesin, et olen ju Perthi kesklinnas käinud. Ja praegu sõidame sealt mööda ja peaks midagi ikka ära tundma. Aga ei. Siis tuli mitu tasandit teid, viadukte, kiirteelõik keset kesklinna ja veel mahasõite ja pealesõite ja sildasid ja tunneleid ja seda kõike tee peal, kus oli kuus rida yhele poole ja 6 rida teisele poole liiklust. Ja kõik sipsisid suurel kiirusel yksteisest mööda. Jennal oli hingemattev kogemus, kui spidomeeter kõrgeid noote yritas kätte saada. Mul lisaks kätele hakkasid juba jalad higistama. Vahepeal pahandasin raikiga, et peegli ees on ja muu mant, aga seda ainult sellepärast, et ma olin nii pinges seal roolis. Mitte midagi ei saanud aru. Teadsin, et mingi aeg pean kiirteelt maha pöörama paremale. Reastasin ennast varakult ära. Aga õnneks mõistus jõudis ette minust ja ette õiget teeotsa sain aru, et siin on ju vastupidi. Et paremale pöörata, pean reastuma vaskule, et kiirteelt maha saada. Siis seal sain lõpuks hakkama. Siis sõitsin pange jälle. Siis tagasi pöörded. Siis jälle Jennale hoogu ja minek. See oli õudusunenägu.

Liiga hull kogemus liikluses. Ja ma arvasin, et ma olen Perthis käinud ja näinud. Ei ole midagi .See linn on suurem kui ma kesklinnast omal ajal vaatasin.

Hakkasime kohale jõudma. F'i juhendamised tulid ka aeg ajalt meelde, aga kuidas sa ikka kuulad, kui sa ei tea millest ta räägib. Lõpuks leidsime maja numbri yles. Parkisime maja ette ja teadsime, et nad ootasid meid õhtusöögile kell pool seitse. Aga me pool tundi jäime hiljaks ainult. Pole hullu. Aga see maja oli hoopis Arkwell St. 92, mitte 92A. Selle esimese maja taga oli veel yks maja. See ei olnud enam maja. See oli reaalne villa. See on suur. See on minu arust suur nagu sangaste loss. Helistasime ja uurisime, et kas see on ikka sama maja. Jah. Nick tuli välja ja jagas kohe korraldusi. Hull vana. Minu arust veel hullem kui Frank. Veel pöörasem. Naine ja poeg sama ägedad. Poeg on 24 vist ja mingi selline lahe tyyp, kes poole päevast arvutimänge mängib. Kolinud siia 14 aastat tagasi šveitsist. Enam pere euroopasse tagasi ei taha. Istusime õhtul väljas ja rääkisime. Hästi lahked ja otsekohesed. Räägiti lugu, kus Nick kunagi pes hakkas venitusharjutusi tegema. Sest minu arust tal on jumala suva mis teised arvavad. Elab oma ilusat lille elu. Täna läheb võistlema. Kitesurf'ides yhelt saarelt mandrile. Hull vana.

Aga tundub, et elu on lill. Ma ei imesta ka, kui šveitsi miljonär olla. Peretytar on ka. 21 aastane, aga teda pole täna kodus. Ma ei oska isegi kirjeldada seda elu siin. :)

Rääksime eestist ja rääkisime plaanist, et me tahame täna peole minna veel. Aga loomulikult tulid igasugu juhtnöörid ja asjad, et kuhu ja kuidas. Me plaanisime northbridge'i minna, kus alati melu käib. Terve Perthi linna rajoon lihtsalt pidutseb. Võtsime bussi ja lasime viis peatust. Sealt edasi kiirrongiga kesklinna. Helistasime mõningatele vanadele Perthi tutvustele. Aga Careth näiteks oli eelmine öö nii pikalt pidu pannud, et sellest elulooma ei olnud. Siis me seal tuiasime. Kõige ohtlikumas linnarajoonis. Kus on esindatud kõik maailma rahvused ja riigid. Seal oli kõiki. Seal toimus kõike. Iga viimanegi baar ja klubi oli lahti. Linn säras jõulutuledest ja tänavad olid paksult inimesi täis. Me tegime esimese peatuse kohas nimega "kuur"! Laval oli mingi bänd, kes esitas kuulsaid lugusid kuulsatelt esitajatelt nagu, KOL, Greenday, Good Charlotte ja muu selline. Ja seal me tegime ainult õlut. Ja vaatasime...lihtsalt vaatasime. Sest vaadata oli palju. See, et tänaval kõnnivad paksukesed austraalia tydrukud, tekitab kysimuse, et kus siis kõik ilusad on? Aga ilusad on kõik öösel klubis. Nad on nagu ilusad uunikumid, mis tulevad ainult pyhapäevasõitudeks välja. Sellised jalgade partiid, et anna olla. Ja ei ole kellelgi pikamat seelikut, kui napilt vöö laiune. Liiga hull. Koht oli purjus rahvast täis ja melu oli jõhker. Siis seal me teda nägime. Nagu te teate, siis me kogume sarnaseid inimesi siit ja eestist. Nagu James on Jyrgen jne. Me leidsime kellegi juurde. Kui panna profiilis pilt, siis isik ise arvaks ka , et tema on pildil. Tema zestid, tema naeratus, tema käitumine. Täielikult.... Marju Tannberg, me leidsime su teisiku austraaliast.! :D

Sealt läksime edasi järgmisesse pubisse. Nii me seal seiklesime, kus inemesed tänaval pidutsesid. Kus Ferrarid tänaval kiirendasid ja limusiinid inimesi sõidutasid. Peagi sai jaks otsa. Hakkame koju minema. Takso saamine oli võimatu. Kõik tahtsid taksot. Saime viimase rongi peale. Seal käis elu. See oli nagu viimane päästepaat, mis uppuvalt laevalt joodikuid koju tassib. Terve rong oli pidulisi täis. Kõik lällasid ja olid maani täis. Seal oli ylikonnas mehi ja vanemaid prouasid. Seal oli kõiki. Nagu see piilupardi laul. Teate kyll :D

Saime maha ära. Edasi oli vaja veel 5 klikki minna. Kõndisime. Otsisime takspt. Puhkasime. Kõndisime. Eriti vaevaliselt läks. Lõpuks. Kui me olime juba 2 h 4 km käinud, siis võttis yks takso peale. Viimane võiduks lõpp oli siis taksoga. Taksojuht oli ka mingi präänik ja samal ajal kui ta GPSi andmeid sisestas, olime juba kohal. Koju ja tutt. Nii hea uni tuli.

See oli hull päev. Ma ei jõua kõike kirjeldadagi. Kõiki neid mõtteterasid, mis meelde tulid eile. Ja kirjeldamaks seda kohta, kus ja kelle juures me ööbime.

Täna siis Guns n Roses.

Tuleb teistsugune päev!

Alari Kasvand

Jälle Perthis.

TE EI KUJUTA ETTE KA! SEE EI OLE NORMAALNE. MIDA ELU!

Niipalju siis blogist.

Nyyd, et lugejaid juurde saada, teeme lugejamängu.

Kes naisterahvastest esimesena õige vastuse ytleb, see saab midagi magusat, kui me eestisse tagasi tuleme. ;)

Meeste käest kysida ei või :D

Ylesanne: Kui uuel valgel toyota maasturil on veljel 6 kinnituspolti ja 4 aastat vanemal sinisel hondal on 4 kinnituspolti, siis kui ma tahaksin osta endale auto kalliste velgede kaitsmiseks varaste eest turvapolte, siis kui mitu polti ma peaksin ostma, et mõlema auto veljed saaks kaitstud?

Lihtne..

Alari Kasvand ja Raiki Kalda,

local celebrities

Plekksepad

Terer. Äratus kell 7, tööle 8ks. Alustasime sellega, et puhastasime angaaris endale töökoha ära, samal ajal kui boss läks lauda otsima. Popsy müttas tõstukiga ringi ja me toppisime prahti prügikasti. Siis aga ytles Popsy, et kas te olete tõstukiga sõitnud? Altsik vastas, et enamvähem. Selge, kaks kangi, kaks pedaali ja minek. Nii meil sõitiski altsik koristustööde ajal ilma forklifti loata rahulikult tõstukiga ringi. Mõistlik. Varsti saime enda põhitöö peale siis. Ukse kokkupanek koosneb u 7-8 esinevast staadiumist. Alustasime esimesest, või tgt teisest siis, sest jupid olid valmis lõigatud ja meie hakkasime neid kokku panema. See oli lihtne. Järgmine staadium oli nurkade kinni neetimine ja 90 kraadi täpselt paika panemine, et poleks pilusid vahel ja ilus oleks. Haamer, puuriga auk ette ja neet sisse ja needitangidega kinni. Polegi tuumateadus? Täna müttasime selle tööga, kuni kell saigi juba 3 ja läksime ära, kuna altsikul oli juuksuris aeg, teine selle nädala jooksul kusjuures! Njam, selline ta on :D. Esimene tööpäev läks täitsa hästi. Altsik kappas juuksurisse ja mina yritasin powernapi teha. Ei õnnestunud. Altsik kobis ka koju, pea värvitud :D kollaseks!! :D See oli kyll yllatus. Just kolisid mingid pilukad sisse. Sellised kileda häälega piigad. Näinud veel pole, aga paistsid noored :D. Kohevarsti üles F juurde ära, sest pärast õhtusööki blogi kirjutamisest ei tule tavaliselt midagi välja :D Homme töö kella 12ni, asjade pakkimine ja Perthi minek ;)

Plekksepatööde meister

Raiki.

Raiki:" Altšik, meil on blogile vaatamisi vaja, vaaaatajaid on vaja, kas sa mõistad. Kapist välja tulejaid on vaja, kas sa saaad aru :) !. Teem midagi nyyd. :D Rahvas tahab seksi ja vägivalda! "

Uus töö?

Heiophstih. Raiki raporteerib. Äratus endiselt kell 7 ja sööma. Hommikusöögil oli veel 2 inimest. Yks pika habemega vanapäss, kes on siin pysiklient ja yks kindlustusfirma töötaja. Muhedad. Pärast hommikusööki polnud kindlad, millise tööga alustame. Selgus, et hakkame köögi aknaid seestpoolt lihvima ja värvima. Noo johhaidii, mingi 2 tundi lihvisime neid, enne kui sobisid ja siis lasime mingi lakitaolise kallerdusega yle. Päris vonks jäi. Tööpäev 6,5h läbi, kiirelt pessu ja kolmeks F sõbra Tony juurde. Ehk tema tehasesse. Meie järgmisesse töökohta. Väike kaarhall pmst, kus on pysti pandud uste ja akende tehas. Plekist raam ja plekist võre. Ehk sis nende mõistes turvaaknad ja turvauksed. Nagu putukatõrjeks ja vandalismi vastu. Vaatasime teiste töötamist kõrvalt ja tegime ka kaasa mingi 2 h. Ehk õppisime natuke meie järgnevat tööd. Seal töötab kokku 4 inimest: TOny ise, tema poeg 17 aastane ja poja sõber meievanune, ning Potsy (vanem vanake, kes väga noori inimesi ei pidavat sallima. Oli siuke... teistsugune. Töö seisneb metallist tykkide valmis lõikamises, kokku panemises, võre ette panemises ja nurkade timmimises jne. Yhesõnaga pärast meid tuleb sealt täitsa uks välja. Paistab täitsa ok. Homme kell 8 tuleme uuesti platsi. Pärast vaatlustööpäeva kobisime koju ja lebotasime niisama. Õhtusöögi ajaks läksime jälle yles, nagu ikka. Frangi poeg ja tema tydruk olid ka koju jõudnud. Frank igal võimalikul moel natuke tögab poega ja poeg paneb vastu ka. Selline teistsugune suhe poja ja isa vahel. Õhtusöögiks oli pasta, noo ikka ja jälle imehea! vein ka :). Ärge imestage, et vein asja juurde kuulub. Soojemates maades ongi see kombeks, söögi kõrvale vein :) Pärast õhtusööki tõime jutuks Frangile selle, et kui me nyyd Tony juures tööle hakkame ja siin elame ja sööme, et siis peaksime seda kuidagi kompenseerima ja pakkusime välja et töötame yhe nädalavahetuse päeva n.ö tasuta. Ehk ta selle eest palka ei maksa. Mõtlesime kyll, et ei tia mis ta asjast arvab, kuid siiski oli ta viisakalt ise nõus ja ytles, et "sounds a good deal". Ehk nagu me, viisakad eesti poisid ikka, jõudsime juba enne seda kui situatsioon olukorrani jõudis, selle probleemi lahendada, mis oleks mingis ajajärgus võinud tekkida. Tony mainis ära ka, et kui tahate, on mul teile siin tööd veebruarini :). Meel hea, plaanid tehtud, tuleks vist tuttu ära keerata ja jääda ootama esimest tööpäeva uues töökohas. Aa ja kui reedel Perthi läheme, siis selgus, et saame ilusti 2 ööd Frangi sõbra juures ööbida, kusjuures, tollel pidi olema immmmmeeeeeeeilus tytar, 18 aastane :). Aga see selleks, läheme vaid siiski ööklubisse Deen ja Guns'n'roses kontserdile :P.

Ja vot kui lähengi ükspäev jahile elama?

R a i k i

Eesti poisid

No tere armsad lugejad. Täna oli minu tööpäev ainult 3 h, sest pidin minema juuksurisse franki poja franki endise tydruku Paige'i juurde. Enne seda kõpitsesin yhte toa siseakent, kus eile pooleli jäi. Raiki tegi yldkoristustöid ja natuke verandat. Lõuna tegin ka ise endale ja raikile ja oligi minu tööpäev nagu läbi. Tassisin autot asjadest tyhjaks, sest kui me nädalavahetus Perthi sõidame, siis pole kõike mõtet kaasa vedada. Ööbima saame yhe Franki sõbra juurde. Eks näis mis sest saab :D

Juuksuris läks ikka aega. Põhimõtteliselt oli juukseid kogunenud nii palju, et tee või ponisaba. Aga ma lasin yllatada. :D Et vaatame mis Paige välja võlub. Ta sai see aasta stiilipreemia ka muide ;)

Alguses vaatasin, et ta teeb mulle Justin Kopra soengut, aga tänase päeva lõpuks oli juuksurist välja kõndides ikka päris ilus tunne. Ja see on ainult pool. Neljapäeval lähen tagasi, sest täna ei jõudnud kõike ära teha. Maksa mläks see mul ainult 18 dollarit. Kui yhes teises kohas tehti hinnapkkumine 92 taala. :O. Päras seda olime korra vees kodus ja siis surfama. Laine ei olnud täna mingi eriline ja siis ei olnudki kaua. Paar kiiremat ringi lihtsalt sellepärast, et saaks trenni teha. Frank tahab oma yhele mullalapile merevetikaid peale saada, et hein läbi ei kasvaks. Siis me organiseerisime selle ka talle ära. Leidsime yhe rannaäärse koha kuhu sai autoga ligi ja võtsime 5 kotitäit mingeid taimi. Pärast seda tukastasin ma terve pool tundu. Raiki oli netis asjalik ja monteeris seal midagi. Kogu päeva vältel kõpitses hull hollandlane siin yhte akent. Need on vanad iidsed aknad, mis liiguvad kuidagi nööride ja asadega. Siis tema vana mees oskas neid kõpitseda. Aga kui me läksime temaga pilti tegema, siis tal tuli seda kildu ikka põuest. Naljamees ma ytlen. Õhtusöök jäi täna Fäi juures ära...Ta oli nii väss, et kobis yldse magama. Terve päeva tööd teinud täna. Sue oli ka Perthis ja polnud mõtet vaaritada. Me raiiga läksime siis linna ja mõtlesime , et istume kuskile maha ja võtame pitsa. Pitsat kahjuks polnud ja saime valitud imehea pasta kyyslauguga. Kõrvale magusa valge veini. Istusime ja narsime. Ajasime juttu ja vaatasime möödujaid. Kui yks naine, kes ka samas restoranis istus, hakkas perega ära minema. Siis tuli meie juurde ja ytles, et te olete ju need eesti poisid :D :D Me räägime.... Me ei tea siin linnas yldse palju inimesi, aga meid teab märksa enam. Vahepeal keegi sõidab mööda, lehvitab, laseb signaali ja siis kaugustesse ta kaobki. Eiiiitea....

Kodu ja magama. Homme vahetame tuba. Kolime kõige kallimast välja ja võtame yhe vaba toa.

Ja homme....me ei tea mis saab. Peaks nagu Tony juurde tööle minea, aga midagi rääkinud ei ole sellest. Frank juba korraldas meile enda juures midagi... Aga F teabki juba öelda, et Tony'l on roppu moodi kiire kogu aeg ja ma pole ainuke tööjõud, keda ta palkama peab.

http://www.youtube.com/watch?v=sP390yQ36wY

Alari

be pop a lula

öö oli põrgulik. Kuradi moskiitod olid ennast tuppa sebinud ja nyyd oli nendega rohkem kui tegemist. Närisid tykke kyljest. Poole öö peal raiki võttis välja oma sääsemyrgi ja ma sain kohe aru, mida ta seal õngitseb. Sest mul oli sama mure. Moskiitod lutsivad ...

Hommikul ei saanud nii pysti. Vedelesin veel voodis ja siis sain pysti. Täna hommikul kedagi hommikusöögil ei olnud, see tähendab seda, et saab natuke vabamalt olla. F oli jälle värvipyksid jalga saanud ja muheles ringi. Tegime värvismistööd. Peagi tuli lõuna ja mõtlesime, et vist hakakb lõppema. Aga siis kookis ta uued tööd välja ja muudkui saime edasi. Mina sain siseakent viimistlema ja värvima. Raiki sai välveranda, mille ta natuke vussi keeras. tegelikult ei teinud midagi, aga F tahtis teistmoodi. See oli naljakas lihtsalt. Sama oli minuga. kogu aeg olema pannud akna äärde värvi kaitseks teibi ja siis tuleb F ja ytleb, et miks sa niiiii tegid? Sellepärast, et kogu aeg nii teinud. Aga selle seinaga oli teisiti. Sellel tuleb värv maha kui teip eemaldada. Nu kus ma seda pidin teadma. Ma muidugi sain teibi nii kätte, et midagi ei juhtunud. Siis kokku tuligi ikka väga pikk päev. Pärast tööd läksime linna peale asju ajama ja tegime niisama tiiru. Tagasi koju ja ma tegin kiire uinaku, sest raiki mässas netis. Mingi aeg kysisisn, et mis kell on ja oligi aeg.... õhtusöök. Õhtusöögi aeg on siin erinev. Yles läheme enne seitset, aga siis joome veini ja ootame kunas liha kypseb. Täna olid seal ja Anthony ja Paul. Nad kyll ainult korraks, aga nalja sai ikka. Tony'l on meile tööd. Ja päris pikaks ajaks. Tema mure, oli vaid see, et tal polnud meile ööbimist. Siis nyyd on mästerplänn see, et elame F'i juures. Vahetame vahetevahel tuba, oleneb, kus vaba tuba on ja töötame esmastpäevast Tony juures. See nädal veel viimistleme F'i onni ja nädalalõpus Perthi !

Aga loomulikult oli F'il paar sõpra perthis ning me saame sinna nädalalõpu öömaja. Täna sai yldse palju asju paika pandud. See, et need kolm saart, mis Geraldtonist 40 km kaugusesl on, sinna läheme, Mingi päev. Väikse lennukiga, kuhu vaid 7 inimest mahub. Siis kui F'i poeg Kalbarrise tööd saab, siis läheme talle kylla. Porchega. Ja arutasime ka seda, et kus me jõulude ajal oleme ja mida meie siis teeme. Ja see aasta tuleb ka nende jaoks huvitav, sest me vist täielikult liitume nende suguvõsa jõulupeoga...

Frank rääkis ka oma plaanist, mida ta oma pojale jõuludeks kingib:D .

Ta käis täna poja autoga sõitmas ja pärast seda, kui ma nägin, et ta tagurdas vastu kivi, tuli välja ja ytles :"Fuck ya!", sõitis ta minema. Ta kingib pojale karbi, kus on 4 vana õlist ja roostes autoamorti. Sest uued on juba all. Ytles, et poeg nagunii aru ei saa, kui vahepael ära vahetada. Aga tema olevat saanud, et läbi on juba. Vb tuli tal see mõte, kui ta vastu kivi oli tagurdaud :D

Hullud sõbrad on sellel hullul mehel.

Aga ta tahab nii eestisse tulle ykspäev. Me isegi laulsime talle Eesti hümni. :)

Ja alustasime eesti keele õpetamisega. Esimene sõna oli HOMMIKUSÖÖK.

Homme siis kuuleme ;)

Palun saatke lund... plz.:)

http://www.youtube.com/watch?v=OtR-YVRh1fg

Alari