Ostsime endale auto (kodu)...

Hommikul vaatasime üle kõik võimalikud autokuulutused. Meil oli silmapiirile valitud juba mõned sobilikud ning ühe inimesega tänaseks ka kokkusaamine lepitud. Leidsime, et üks prantslane on hommikul postitanud uue kuulutuse, kus müüb kiirkorras enda vani  maha. Kõik kämpingu jaoks vajalikud asjad on ka hinnas:

• gaasipliit
• potid-pannid, nõud
• kraanikauss
• katusel 80 l-ne soojavee torustik-paak
• dušš
• kahekohaline voodi
• külmakast
• lisa-aku
• inverter (läpakate jms laadimiseks)
• magamiskott, voodipesud, madratsid
• osalt ka sööki
• kapid
• kõikvõimalikud majapidamistarbed.

Nii palju seal küll kirjas ei olnud, aga vaatama minnes selgus, et tegelikult on kõik see ka autos olemas.  Ehk siis võtsime ühendust ja tunni aja pärast selgus, et masin on väga korralik. Inimesel oli just ülevaatus ka tehtud ning augusti lõpus aegub kindlustus, mille peame ise tegema- umbes 500 $ aasta, mis ise-enesest ei ole väga palju. Igatahes oleme ostuga väga rahul.  Homsest kolime autosse, millest saab ajutiselt meie elamiskoht, saame nii enda ööbimiskoha kulud nulli, sest iga päev 90 $ ööbimise eest maksta läheb väga kalliks.  Igal juhul kõik vajalik on olemas. Oleme siin kuni kolmapäevani kindlasti ja kui siis mingit tööd ei ole leidnud, liigume ida poole minema.

Muidugi omajagu peavalu oli ka raha välja võtmisega. Kuna siin on võimalus n-ö iga ostuga ka raha välja võtta, leidsime, et see oleks kõige parem variant raha kokku hoida e. ei peaks automaadist võttes vahendustasu maksma, mis on 2,5 %. Proovisime nii minu kui Raiki kaarte, kõiki erinevaid võimalusi, kuid iga kord lükkas tehingu tagasi. Mõtlesime, et heakene küll, võtame siis raha automaadist välja. Läksime sinna, kuid Austraalias peab teadma, kas sul on raha a) säästude b) krediidi või c) check’i all. Proovisime kõik võimalused läbi, kuid ei midagi. Proovisime teist automaati ja buuuummm.... andis raha välja küll. Tundub, et sattusime mingi katkise automaadi peale. Igatahes poes peab maksma kaardiga, kui valid, et võtaks raha maha „krediidi“ kontolt, raha saad aga masinast välja võtta „säästude“ alt. Kõik see jama võttis kokku umbes 45 minutit, kuid lõpuks saime raha ja sellega ka auto ostetud. Õhtul otsustasime sööma minna. Mina nägin eile ühes restoranis hästi huvitavaid riisipaberirulle (pmts nagu kevadrullid). Läksime sinna restorani, mis tuli välja, et oli Vietnami köök. Valisin selle söögi, Raiki kanaroa nuudlitega. Minu söök, mis oli täiesti leige, tuli kohale umbes 6 minutit varem kui Raiki oma. Raiki söök oli pmts pakk nuudleid vees ja paar kanakoiba (enamasti rupskid). Toidud olid väga magedad. Sõime ära, kuid emotsioon pigem negatiivne. Igatahes, nagu me mõlemad nõustusime, tulime ju siia kogemuste pärast ja selle me ka saime. Nüüd jällegi filmi vaatama ja hommikul kolime juba enda toast välja.

Mõnusat puhkepäeva teile!!! J

Helina

Happy van-owners

Triatlon.

Äratus, jooks 5 km, hommikusöök. Pärast seda võtsime kindla sihi jalgratta laenutusse. Hind neljaks tunniks 30 dollarit kaks ratast. Eile kutsuti meid ühele töövestlusele linnast välja. Kuna meil veel autot pole, siis mõtlesime rolleri rentida, kuna aga jalgratta laenutus oli poole odavam, siis otsustasime selle kasuks. Helina sai korviga naisteka ja mina meesteka. Tundusid esialgu normaalsed. Suunaks oli 18 km linnast välja. Esimese kahe kilomeetriga avastasime, et käiguvahetid on mõlemal jalgrattal natuke puudulikud, kas siis ei vaheta või viskab keti maha. Minu jalgratta iste oli enamvähem, kui seal poleks tagumiku all olnud kahte raudmunakat, mis kogu sõidu häirisid. Helina sai alles kolmandiku maa peal aru, miks tema peab tegema pedaalidega kolm ringi kuid mina ainult ühe – nimelt tema jalgratas ei tahtnud algul üldse ühelt poolt käiku vahetada, tegime pit-stopi ja asi korras. 18 km veidi enam kui tunniga vastutuult ja mäest üles-alla. Siuksed lauged mäed, nagu aeglane väsitamine. Jõudsime kohale, ootasime juhatajat 10 min ja vestlus kestis 5 minutit :D Jätsime CVd sinna ja öeldi, et paar vestlust tuleb veel ja esmaspäeval annavad teada, kas kutsuvad teise vooru või mitte. Nende eelistus on muidugi 6+ kuud tööle jäävad inimesed ning kohalikud. Eks näis. Tagasi läks natuke kiiremini, törts alla tunni. Päike hakkas siis juba lagipähe, sest sõitu alustasime kell 10:30 ja lõpetasime tagasi tulles kell 13:00. Puhkasime toas natuke jalga, sõime ja hakkasime vaatama autosid ja odavamat majutust. Sest kui tööle ei saa, siis hakkab see 90 dollarit päev varsti liiga tegema. Ja et triatlon oleks ikka täiuslik, siis tegime ka väikese ujumise. Ja tagasi tuppa ja uuesti autosid vaatama. Ühesõnaga sportlik päev. Täna on ju reede ja hostelis käib all selline pummeldamine, et kui tahtsime õhtul jalutama minna, siis ei mahtunud möödagi neist. Iga päev tuleb uusi mõtteid ja plaane, mida edasi teha. See on justkui doominoefekt, et kui lükkad ühe kivikese ümber, siis hakkab see teisi mõjutama. Ehk siis tuleb õige kivi ümber lükata ;)

  

Raiki.

Väike rattasõit 36 km tuule ja 30 kraadiga :)

Võtsime päeva vabaks...

Tšauka-mauka!

Meil juba kolmas päev siinpool maakera.  Minu päev algas väikse joogaga, Raiki magas veel edasi. Meie backpackeris on tavaliselt neljapäeviti tasuta hommikujooga, kuhu ma ka ennast eile regasin. Jooga koha pealt oli see suht mõttetu, aga ma sain tuttavaks kahe teise backpackeriga, kes on siin juba pikemalt olnud. Tüdruk (prantslane) ütles, et on nädal aega tööd otsinud ja ei midagi. Täna sai esimese proovipäeva.  Poiss on siin 5 päeva olnud ja aktiivselt tööd otsinud, kuid tulutult. Pärast seda jutuajamist läks tuju veidike ära küll. Kell 11 hommikul toimus n-ö infotund meie backeris asuvas tööbüroos, mis otsib backpackeritele ise tööd, kui jätad neile on CV ja maksad neile teatud summa (sellel oli 70$ ehk 48 €). Me ei tahtnud seda summat niisama tuulde ka visata ja käisime ühes teises büroos, kus ma eelmisel korral üksi käisin ja teadsin, et seal on 10 $ e. 6.9 € sisseastumismaks. Käisime seal ja küsisime kohe, kas töölootust üldse on, mis on  viimased nädalad töö kohapealt näidanud jne. Naine ütles otse, et kolm nädalat on väga vaiksed olnud. Naistele ei ole tööd üldse ja meestele v-o midagi leiab. Viimased kaks nädalat on täiesti null olnud. Backereid voolab ainult sisse ja asi pidi veel nutusemaks minema. Ta ütles meile otse, et me läheksime kuskile külmemasse kohta (kõik tulevadki siia, sest see on ainuke soe koht.... mujal ju nende mõistes talv ja ca 10-15 kraadi). Seega, hakkasime jälle plaani pidama, helistasime Frankile, kes ütles, et Geraldtonis on meile öömaja alati olemas ja ta sõbral on alati tööd pakkuda. Hakkasime uurima, kas oleks mõistlik auto osta või võtta ühendust inimestega, kes postitavad portaalidesse (nagu meil on Tallinn-Tartu-Tallinn jne), et pakuvad autos kohti. Samas teame, et Geraldtoni on umbes 48h sõit, 3731 km, ja meil on vaja Darwinis olla vähemalt teisipäevani, siis saavad meie pangakaardid valmis. Mõtlesime, et olgu, tuleb, mis tuleb, käime siin veel nii palju ringi, kui saab, sest otseselt me siin ju muud ei ole teinud, kui tööd otsinud ja paberimajandust ajanud. Läksime välja jalutama, mõtlesime, et otsiks ranna üles ja läheks ujuma. Ranna leidsime, aga ujuda seal küll ei saanud. Siis avastasime metsapõlengu vastaskaldal. Käisime mööda parke kuni jõudsime hästi armsa hawailt pärit  naise juurde, kellel oli imearmas koer. Hakkasime temaga rääkima ja ta ütles, et elab Gold Coastil (üks kohtadest, kuhu ma olen juba aastaid tahtnud minna). Ta ütles, et Darwin on tema jaoks meeletult aeglane ja samas kallis koht. Ta juhatas meid rannani, kus oli kõrval ka bassein. Igatahes keegi väga ujumas küll ei olnud, nende jaoks oli vesi liiga külm- siiski talv ju :D. Meie aga sulpsasime sinna sooja vanni sisse(temperatuur oli mingi 23 või rohkemgi). Pärast käisime Hiina toidukas söömas- väike aastapäeva tähistamine. Pärast läksime koju ja siis kohe jälle jalutama, et uni peale ei tuleks. Avastasime maailma ja nägime kakaduude parve. Naersime, et selline lind on siin sama nagu meie jaoks vares, eestlased ostavad kodudesse aga paari tuhande euroga. Pärast müttasime natuke džunglis ja jõudsime tagasi parki, kus vaatasime päikseloojangut. Käisime poest läbi, ostsime hommikusöögi ja nüüd tagasi enda toas. Hakkame vist nüüd filmi vaatama.

Vaatab, mis homne päev toob!!!

Helina

 Kakadu

 Leidsin väikse palmioksa

 Päikseloojang

 ... ja päike läks looja

Teine pilt: tulekahju teisel pool 

Nelja tunniga kaheksa tööbürood.

Heihopsti.

Kui õhtul magama jäime, jätsime konditsioneeri kinni, kuna kartsime, et ülemisel prantsuse tüdrukul hakkab peale puhuma. Öösel aga hakkas ikka nii kuum, et kiire liigutusega vajutasin konditsioneeri sisse. Paarikümne sekundi pärast läks teisel narikorrusel telefonivalgus põlema ja prantsuse tüdruk hakkas seal kohmitsema, käis korra wcs ja tagasi tulles pani ikka konditsioneeri kinni. See on see jama, kui pead toas arvestama 4 inimesega :D

Helinal läks kell 5.00 uni ära ja ta hakkas netist tööpakkumisi otsima :D Kella 7 ajal läks ta jooksma. Mina magasin rahulikult kella 8ni. Ajasin ennast püsti ja kerge hommikusöök sisse (iced coffee, müsli ja jogurt - mis pigem oli kui hapukoor moosiga ning banaani. Tänane kindel plaan oli käia läbi niipalju tööbüroosid kui võimalik. Meil olid aadressid olemas, kuid nende otsimine oli hullem kui morsekeeles orienteerumine. Kui aadressiks on 20/58 Smith Street, siis tähendas see seda, et maja numbriga 58 asub küll Smith Streedil, kuid see 20 ees tähendas, et see võib olla selle sama maja sees, taga, küljepeal või kus iganes enamvähem 100 m raadiuses. Ja asja tegi hullemaks see, et majanumbrid olid olemas enmavähem igal viiendal majal.Seega käisime siksakis mööda tänavaid. Enamus kohtades vastus nagu ikka, et hetkel vaba kohta pole, jäta CV ja võtame ühendust. Eriti motiveeriv oli see, kui just pärast meie külaskäiku tuli üks paarike sinna ja ütles, et nad 3 nädalat tagasi tõid CV ja midagi pole vastatud :D Aga meie ei lasknud pead norgu, läheb nii nagu minema peab ;) Lõunasöögiks võtsime 8se sushi komplekti. Maitses väga hea :) Pildil Helinal suu täis, sellepärast ei saanud väga naeratada. Kui olime 4 h mööda linna kõndinud, lubasime endale toas väikese istumise. Aga ega siis tööotsimine lõppenud. Jätkasime internetiportaalides töö otsimist, kuna eelmisel korral tõid need rohkem õnne, kui oma CV kuskile lihtsalt jätmine. Sest alati tundus see nii, et kõik viivad samasse kohta CV ja lõpuks on seal neid selline pakk ja seal silma paista on suht keeruline, kui sul pole just kõik võimalikud litsentsid tehtud (white card, blue card, forklift licence, RSA licence jne). Aga eks näis, kuidas nende kandideerimistega on. Pikendasime enda ööbimist ka siin 1 öö võrra, sest see tuba, mis nüüd saime, on täpselt sama suur kui eelmine, ainult et kahe nari asemel on 1 kahekohaline voodi ja külmkapp ja telekas (mida me pole jõudnud veel käima panna). Õhtusel jalutuskäigul nägime päris mitut aborigeeni, kes olid ennast tänavale suht kooma joonud... see vaatepilt on hullem, kui meie pompsid Eestis...

Homseni :)

R.

Austraalia.....siin me oleme :)

Täna hommikul kell 3:55 (kohaliku aja järgi) jõudsime Darwini lennujaama. Et siia saada, pidime lendama läbi Tallinna Hollandisse, sealt Londonisse, sealt omakorda Filipiinidele Manilasse ja siis otsejoones Darwinisse, Austraaliasse. Kokku võttis kogu see reis ca 45 h. Kõige hullemad olid lennujaamades passimised (kõige pikem oli Londonis- 9 h ja Filipiinidel 6 h). Londoni- Manila lend oli ajaliselt kõige pikem (14 h), kuid kõige mõnusam, sest me võtsime Raiki vanaema Helja antud unerohu sisse, mis kindlustas 12 h und. Mis aga puutub lennujaamadesse, siis Filipiinid on enda ajast umbes 20 aastat maas. Kui me olime harjunud, et igal pool on tablood, mis näitavad, kuhu minna, mis värav meil on jne, siis Filipiinidel pidime lihtsalt kuulama assistentide juttu, mis nad valjuhääldisse rääkisid või siis käisid inimesed ruupuritega ringi, karjudes vajalikku infot. Filipiinidel ei olnud ka kaardimakse võimalust, mistõttu meil on nüüd rahakoti vahel natuke peesosid (maksime Austraalia dollaritega, saime peesosid vastu). Muu kõik läks libedalt J

Darwinisse jõudes hakkasime kohe enda plaane tegema. Olgem ausad, meil ei olnud tööd ega elukohta.....seega, me alustame puhtalt lehelt....kõik on uus, mis ongi minu jaoks tegelikult kõige huvitavam. Leidsime, et taksoga on odavam linna saada, kui bussiga. Seda ka tegime. Otsisime välja kõik vajalikud kohad, kus meil oli vaja käia- nt pank, et pangakontod avada, backpackerid jne.

Linna jõudsime umbes 8.00. Hakkasime järjest backpackereid läbi käima. Päris paljud ütlesid otse ära, et maja on täis. Ootasime kella 11-ni, mil saime ühes backpackeris vastuse, et saame minna neljasesse tuppa, 2 nariga. Seal on ka ühiskasutatav köök, dušid ja bassein J Homseks saame kahese toa, mis on veidike kallim. Minu arvamus backpackerist....? Ausalt öeldes kõige parem seletus sellele kohale- täpselt USA filmides näidatavad ülikoolide ühikad, kus käib pidu 24/7. Inimesed on hästi armsad- kõik teretavad, naeratavad ja elu on ilus. J

Kui saime elukoha ära, sai kõike muud paberimajandust ajama hakata. Kõige pealt Tax File Number- otsest seletust eesti keeles sellele ei ole. See on eluaegne number, aga ilma selleta töötada ei saa. Selle kätte saamine võib võtta kuni 28 päeva (reaalsuses umbes 2 nädalat). Raikil on kõik palju lihtsam- ta sai TFN taas aktiveerida, mina jään nüüd enda oma ootama. Kui see tehtud, siis panka kontosid tegema. Raikil oli varem Westpacis konto olnud, tema sai selle jälle aktiveerida. Mina jään nädalaks enda kaarti ootama. Ausalt öeldes jooksis aju kinni, kui kõike seletati. Õnneks teadis Raiki kõike juba eelnevalt ja minul on selle arvelt palju kergem. Aga nagu ikka, siis ei lähe meil ükski asi täiesti ladusalt. Teel panka suutis üks lind, meie jaoks enam-vähem nagu harakas, aga ilusam, Raikit rünnata. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, väike punane täpp silma all on siiani. Järgmisel korral olime targemad ja samas kohas oskasime juba ohtu aimata. Sellel korral jäi meie ees kõndiv mees ohvriks. Igatahes järgmisel korral anname obaduse kirja :D

Käisime ka Telstra esinduses, kus tegime kahe peale ühe tel.nr, millega homme kohe erinevaid tööandjaid pommitada.

Kokkuvõttes on meil kõik paberimajandus aetud. Päev on korda läinud J Homme hakkame tööd otsima. Õhtuks jõudsid ka toanaabrid kohale, arvatavasti prantslased- esmapilgul tunduvad armsad inimesed. 

Mõne sõnaga enda esmamuljest Austraaliast. Otsest kultuurišokki ei olnud, nagu USA-sse minnes, kuidagi kõik oli täpselt nii nagu ma kujutasin. Mõned asjad on siiski, mis mind siiani hämmastavad. Esiteks, päris palju ülekaalulisi inimesi. Seda mainis mulle ka Raiki, kuid nad on ikka SUUUUUURED. Teiseks, igal, reaalselt igal inimesel on tatoveering. Kõik, kes linna pildis vastu vaatavad, neil on kehad ikka ära märgistatud. Aga nad kõik on hästi sõbralikud ja alati valmis aitama. J

Olge mõnusad! Saadame paar pilti ka!

Helina

 Selfied erinevates lennujaamades- Tallinn, Amsterdam, London, Manila.

Meie backpacker- Helina blogi kirjutamas :)

Austraalia, siis me tuleme :)

Hei!

Asjalood on nüüdseks niikaugel, et kõik on organiseeritud. Tööl lahkumisavaldus antud 30.06.2014 seisuga, kuid reaalne viimane tööpäev on 20.06.2014.
Pärast seda:
21. perega parvetama
22.-23. Peedu juures jaanipäeva pidamine
24. Haapsalus
25.-27. Meestekas
28. korterist välja kolimine
29. Ema juubel
30.-06. Tallinnas tantsupeol
7.-8. PUHKUS :D
9. ärasaatmispidu kuskil Tartus
10.-12. Lemmes Lemeksi suvepäevadel

Ning kogu see ürituste jada lõpeb äralennuga 13.07 varahommikul kell 06.45 Tallinn-Holland-London-Filipiinid-Austraalia (Darwin).

Seekord alustame siis reisi Helinaga kahekesi, Alari ja Kärt ühinevad tõenäoliselt paari-kolme kuu pärast.

Kuna Eestis vist normaalset suveilma ei tulegi, siis lisan pildi Darwini juuni-juuli ilmaennustusest :D Nii õrritamiseks :D

Päikest

Raiki

Tere!

Aeg on edasi liikunud. Vahepeal kuulsime jutte, et n.ö. farmipäevad aeguvad kahe aastaga ära, ehk siis pärast seda ei saa enam teise aasta viisat taotleda. Kuid õnneks kummutasime need kiirelt ära, farmipäevad ei aegu, ainukese piirangu paneb WH viisale ette vanus, mis oli vist 31 eluaastat. Nüüd aga plaanin Austraaliasse minna hoopis juuni 2014. Väga pikalt ei saa enam edasi lükata ning kiirustada ka ei saa.

R.