Lost in translation.

Tere. Sama. 8 äratus, 9ks tööle. Täna altsik pressi peal ja ma jooksin ringi. Pool päeva polnudki midagi joosta, niisama kõndisin yhe juurest teise juurde. Aga kalkuleerisin natuke. Kui James ütles üks päev, et 56% on tehtud, see aga on meil siis 110 cottoni junni, ehk siis kogusumma on 196 junni, millest siis 110 on tehtud, ehk 86 peaks veel tulema. Kuna aga meil on nyyd tempo tõusnud, siis teeme ~9 junni päevas, ehk see teeb siis ~10 päeva tööd. Kui aga arvestada sisse breakdownid ja vihmast tingitud seisakud, siis lisame 2 päeva, ehk siis 12 päeva pärast on meil töö läbi, kuna aga see oli esmaspäeval ehk meil on veel 9 tööpäeva :D aga eks näis. Veel sain teada, et James peab iga selle cottoni junni äravedamise eest maksma 500 doltsi... , ning siis sain veel midagi hullemat teada :D seda et nad ei saa yhe cottoni junni eest mitte ~ 9000 doltsi, vaid hoopis..... 25 000 doltsi.... ehk siis 25 000*196= 4 900 000 , ehk LIGIKAUDU 61 milj eeku :D:D aga sealt tuleb maha võtta seemnekulud, külvamine, pritsimine jne jne. Ning nad peavad valitsusele maksma, et cottonit kasvatada, sest see ju GMO taim... Enivei, saime täna ilusti peaaegu 9 pallikest valmis... kui pimedaks ära läheb ja siis mooduleid liigutama peame, siis meil pole õrna aimu ka, kuhu edasi läheme, pimedas näidatakse suund ette ja ongi kõik. Vurasin autoga ühest otsast teise, sain kati pressi püsti ära panna, kui James vaatas, et kardaani rist on kohe varsti läbi, ehk siis kui pressi ei kasuta, tuleb kardaan seisma panna, aga tydod seda ise käima ei saa, kuna nupp jebib. Kui nad ka nupuni jõuaks :D sest nende suurimaks mureks põllul ongi see, et nad ei saa traktori ust lahti :D:D juhtub. Sõitsin siis pimedas tagasi tintsuni, et vaadata, kas tal juba junnike valmis pole. Seal aga avastasin, et õli lahmab mingi filtri vahelt, lajatasin siis PTO (inglisekeelne lyhend kardaanile) kinni. Kuna tintsul seal üleval karbikeses midagi muud peale sisemüra kuulda pole, siia ma ei imesta ka. Pressi õlipaak oli aga tyhi ja panime sellel pressil tänaseks pillid kotti. Altsik sai oma viimase junni valma. Ilusad 14 h tööd jälle kirjas ja koju tuttu minek. Enne aga üks õlu ja kodukootud joogikese segu ning uni on mesimagus.

Kukun kohe unne,

Raiki.

Emuparaad.

Kell on 4 öösel, õhtul joodud õlu pressib põiest välja. Lähen vetsu, kuulen, väljas tilgub vihma. Jess. Saab hommikul kauem magada ja nii oligi, kell 8 sain luugid lahti ja väljas udupilv ja 6 emu chillivad ymber maja. James soovitas poodi minna, meil aga juba eile käidud. Ostsin enda lõbuks hiirelõksu ka, 99 senti ja hommikuks oligi suur rotijurakas ploomepidi kutu seal vahel. 12.52 kõne, et tulge tööle. Selle põllu peal cotton vähe sitema kvaliteediga, ehk tutti on taime kyljes vähem ja läheb rohkem aega täitmiseks. Läks kiirelt pimedaks. päike loojub 17.26 kanti. Veel nädal-kaks tagasi oli see 17.36. Pime, Bevon liigub ringi ja ajab igasugu juttu :D Kui ta kuulis, et meil plaanis Taisse minna, siis mainis kohe ära, et tal vennal Phuketis baar ja elab seal ja värki :D Selge, majutus oleks olemas :D. Mul oli täna see vana press, millel yhe sanga ise pikemaks tegime, et lihtsam sikutada oleks. See teeb teistest vähe kiiremini pallikese valmis ja ilusama ka :D Siis tekkiski mingi aeg hetk, kus mul polnud pea 2 h mitte kui midagi teha. passisin traktoris soojas ja mängisin telefonis laevade pommitamist. Altsik uuris Jamesi käest, et miks nad gumtreest endale töötajaid otsisid ja mitte tööbüroo kaudu. Vastuseks kõigile backpackeritele - ma ei ole kindel kui paljud tööbürood seda teevad, aga näiteks cottonitööga olid lood nii, et kui farm võtab endale töötaja büroo kaudu, siis peab farm selle töötaja iga töötatud tunni pealt maksma büroole 5 doltsi... ehk kui me töötame 15 h päevas, teeb see 75 doltsi näo pealt, meid on 4 tk, ehk 300 doltsi mitte millegi eest... Sellepärast soovitan soojalt farme ise läbi käia ja niimoodi kontaktid leida, sest alati leidub keegi, kes kedagi teab kellel kuskil kedagi vaja on. Näiteks palub James, et me soovitaks talle järgmiseks aastaks ka punt eestlasi tööle, samamoodi võtab Bevon meid meelsasti oma aiapaneku firmasse tööle... nii need tutvused tulevad. Ja ega ilmaasjata oota meid Maria (see saksa vanaema, kes meid õunakorjamisel majutas) Brisbane majakeses vaat koduõlut :D Enivei, meil peaks tööd 20ndani ilusti jaguma, siis hakkame liikuma ka... Nimbini poole... shoppama :D ja sis Byron Bay ja siis Brisbane ja Gold Coast.

Vein grappaga maitseb hyva ja hea uni ka.

Raiki.

Pärgel..

Kergrelt pilvine oli täna... Aga päev läks kiirelt. Hommiku kolisime raikiga neid cottonipresse ja traktoreid. Tydrukud sõitsid kuskile uue põllu suunas. Mick aitas meil pakkijad kokku pakkida ja juhatas enam vähem kuhu minna. Nii me läksime ..mina ees, raiki järgi. Mõlemad suure New Hollandi traktoriga. Järelhaagiseks tohutu kolakas. Minu oma jäi nurgaga natuke asfaldi peale minnes kinni ja tõmbas endaga kaasa tyki teekattest:D Kuigi me sõitsime seda 6 kilomeetrist lõiku kõigest 25 km/h kiirusega, kuid see tundus nendes traktorites nagu nanoosakeste kiirus. Kõik rappus ja rool möllas käes. Jube. Jõudsin kohale ja panin oma mölaka pysti. See on nagu vanasti mängisime KKnD'd või Red Alerti. Moodulid pysti ja tööd tegema. Ylejäänud oli rutiinne. Kuni selle hetkeni, kui ma teise põllu otsa kolisin ja siis seal polnud muud teha , kui sõitsin James'iga kaasa. Sain teada, et ta arvutas just täna hommiku, et kui palju meil siis korjatud on.. .Ja 56% ainult... Seda oli hea kuulda. See tähendab, et tööd on veel. Siis sain teada natuke selle cottoni taime kohta ja Jamesi elu kohta ja muu pikk jutt. Mul ei olnud täna raske päev. Raikil vist ka mitte. Õhtul hakkas vihma ka tibutama ja pakkisime oma kola kell 6 kokku. Saime minna linna syya ja õlut ostma. :D Jõudsime tagasi ikak pool kymme õhtul, sest meie poeskäik on alati täis ostukäru ja palju shoppamist. :)

Bevon on ka ikka nii oma kutt juba. Sellist sitta ajab suust välja. Nagu meie. Sellised naljad kõivad, et anna olla. :D:D Ta teab, et nalja võib visata, sest me saame aru, et see on nali. :D Hull onu :D

Kati teeb yhepajatoitu ja raiki ning mina tegime kodukootud konjaki, mida praegu lyrbime.

Ciao.

Alari

"Ma jäin kinnnni! "

Noniii. Sama värk. Igavaks läheb juba ju. Sellepärast jätangi selle hommiku vahele. Aga tegelikult see on tähtis, sest kui ma kunagi seda loen, siis mul tuleb meelde, et see hommik... Jaaa .. Ja meenuvad asjad, mida blogis ei ole. :D Mitte, et täna oleks midagi erilist juhtunud ;D Aga tavapäraselt tööle. Päev veeres suht kiirelt. Bevon oli kuidagi fääncy särgi selga saanud täna. Tuli välja, et vanapoiss läheb kell 3 hambaarsti juurde. Siis jäimegi ise majandama raikiga. Sest umbes samal ajal sai põlluke läbi ja oli vaja kolida yle kynka teise põllu peale. Kõigepealt läksid harvesterid ääri lahti lõikama. Siis läks raiki traktor ja cottonipakkija. Selle lasime Jamesil yle kynka ja läbi rööbaste viia, sest heina polnud veel ära niidetud ja me ei tea seda kohalikku rada. James tegi selle vabalt ära ja ytles, et hobujõude jäi rauakolaka lohistamisel ylegi. Me raikiga pakkisime pakke ja siis ma võtsin Bevoni traka ja läkisn võtsin Briani käest yhe laadungi, mille kati kärusse toimetasin. Yletasin jälle seda mäge ja neid rööpaid. Lebo. Ka teise käru aitas James yle, sest need on ikka väga pikad ja madalad. Vale nurk ja oledki põhjaga maas. Ja meil hea öelda, kui ylemus kinni jääb. Aga kui meie... jama. Kõik tehnika oli juba tese põllu peal, kui ma veel aitasin kati pakki kokku pressida. Jõudsin just pärast pimeduse saabumist kati juurde, kes veel viimasena sinna jäänud ja ootas peatset liigutamist. Aga kati masinal tuled ei töötanud ja siis ta mässas 5 minutit traktori ukse kallal, et raadio teel kedagi kohale kutsuda. Ta ei saanudki sisse. Sest see oks käib suht kõvasti ja vahepeal endalgi jama. Aga nali see, et ega seal raadiosaatjat sees polnudki :D Kui sinna jõudsin, sain tuled põlema. Seletasin Katile, et võtad maasturi, viid raikile, raiki tuleb tagasi ja siis saame koos traktori ära tuua. Pressin siis seal ja äkki oli keegi selja taha hiilinud. Kati... " Ma jäin kinnnni!" Ma nagu ei ablanud algul ära, et mismõttes? Aga ta oli sõitnud kuni sinna rajni, kus kaks suurt rööbast. Kuna ta samal ajal taskust telefoni otsis, siis suure hooga sai meie hilux sinna kahte kõige sygavamasse rööpasse sõidetud. Mõnusalt sildade peale. Jooksin sinna. Majandasin natuke ja vana hea Kaarel Prommiku vanasõna, et alati on lihtsalt liiga vähe gaasi antud, kui kinni jääb. :D Sain peagi välja sealt ja kati jätkas oma teekonda :D Raiki tuli tagasi .Valmistasime viimase paki cottonit sel põllul ja raiki näitas mulel kottpimedas ette rada, kus James läks, sest ta palus mul viimane traktor ka yle tuua sealt. Kuna need on nii pikad, siis peab neid pankasid yletama 45 kraadi all või rohkem. Raiki tegi suure kaare ja voilaa... Istutas ka hiluxi kinni. esisild yhes rööpas, tagasilt teises... Kinni. Mauras seal nata. ei midagi. Läksin appi ja pikapeale saime välja. Kuigi väljas pima ja kõrge heina sees. Yldse ei kutsunud kõndima sinna. Just 30 minutit tagasi astusin kogemata yhele suurele sisalikule peale. Tegi häält ja vist heitis hinge. Hea et siis pea peale astusin. Aga oma traktori sain sealt nõlvast yle.

Päev lõppes vara. Kell 22.00. :D ainult 13 h tööd. Homme hakkame kolima kogu tehnikat. Alustame natuke kaugema põllu pealt. Sellise tempoga on 10. maiks valmis siin juba.

ciao

Alari

Eike ja Ellu Uus-Meremaa 2

Tere hommikust! Kell on 9 pyhapaeva hommikul ja meie Elluga arkasime just Christchurchi lennujaamas:D Asi oli siis nii, et kuna meie poole kuu jooksul vaga kalliks saanud Kiwi Expressi buss laupaeval ei valjunud, aga meil laheb juba pyhapaeva paeval lend, siis pidime oma transpordi votma. Votsime lihtsalt tavalise bussi, mis meid Queenstownist Chrischurchi soidutas. Soit oli muide 8 tundi! Meie onneks oli lennujaam teisel pool Christchurchi linna ja nii saime meiegi natuke seda maavarinate poolt rasitud linna vaadata. Paris jube oli ikka - suured kirikud ja kaunid, enamasti just vanemad majad, nagid ikka vaga onnetud valja. Moned majad meenutasud lihtsalt hiiglasuuri telliskivihunnikuid.. Meie bussijuht, kes elab ka iseChristchurchis tapselt kesklinna lahedal (kesklinnas oligi maavarina epitsenter), ytles, et ka tema vaid kuus aastat vana maja sai u 100 000 dollari vaartuses kahjustusi. Ta raakis veel, et just selle koige tugevama maavarina ajal soitis ta bussiga kesklinnas ja ytles, et koik toimus nagu filmis.. Inimesed jooksid hullunult ringi - yks mees oleks talle peaaegu bussi alla jooksnud, bussiaknast eriti midagi valja ei nainud, sest koik oli majade kokkuvarisemise tagajarjel tekkinud tolmu ja suitsu tais. Tema sonul oli bussiga soites selline tunne nagu keegi oleks koik bussikummid korraga tyhjaks lasknud. Ja maavarinat vordles ta sellega, kui pyyad hyppelault vette hypata

aga rytm laheb sassi ja hyppelaud hakkab kiire tempoga pendeldama, et siis u selline tunne oli..

Paris jube ikka, aga ta ytles, et pole hullu, tuleb lihtsalt naeratada ja edasi elada - looduse vastu ju ei saa.

Kuigi Uus-Meremaa voib parast sellist katastroofi kaugelt vaadates vb natuke hirmutav tunduda, siis ainuyksi selleparast kyll siia tulemata ei maksa jatta. Praeguse hetkega voin kyll oelda, et NZ on vaieldamatult mu lemmik..see loodus on lihtsalt kirjeldamatu. Pole ka

ime, et vaidetakse, et NZ on maailma ilusamate riikide edetabelis vaga korgel kohal. Toesti, iga kord, kui bussiaknast valja vaadata, on tunne, nagu vaataks mingit imeilusat postkaarti. Aga ma kirjutan siis natuke, mida me selle nadala jooksul nainud ja kogenud oleme.

Olimegi siis u pool aega pohja-saarel ja pool aega louna-saarel. Muide, saared on ikka paris erinevad. Kui pohja-saarel nagime bussiaknast peamiselt kynklikke rohelisi lambaid tais maalappe, siis louna-saar on rohkem kaljusid ja magesid tais.

Nii, parast meie langervarjuhypet suundusime vaikesesse linnakesse nimega Westport, kus veetsime toreda ohtu piljardit mangides ja tantsides. Jargmiseks ohtuks oli meil plaanitud kostyymipidu. Teema oli lihtne ja backpackerile taskukohane, nimelt pidime enale

kilekottidest kostyymid valmistama:D vaga tore pidu oli ja toesti originaalseid asju oli valja moeldud.

Parast kostyymipidu vurasime oma rohelise bussiga ikka edasi louna poole ja jousime imeilusasse magedega ymbritsetud kuurortlinna Franz Jospefisse. Seda linna kylastavad

pidevalt tuhanded turistid ja peamiselt just Franz Josfi Glacieri parast, kuhu ka meie oma sammud seadsime. Pohimotteliselt votsime siis jalle paevase matka ette, aga seekord enam mitte magede ja vulkaanide keskel vaid reaalselt jaa peal. Franz Josephi

Glacier on maailmas unikaalne u 12km pikkune jaastik. Kuigi jaastik liigub (vahel isegi 2m paevas) ja kasvab ( kuni 70cm paevas) , ytles meie giid, et oleme suhteliselt onnelikud, et seda veel naha saame, sest arvatavasti u 80 aasta parast on see maailmaparandite hulka kuuluv jaastik sulanud.. Seda peamiselt kliimasoojenemise tottu. Aga meie matk oli age, olime nagu jaa ajas - koik, mida nagime oli jaa ja kaljud. Matk iseenesest tundus palju ohtlikum kui meie 8tunnine Tongoriro matk. Sest jaa peal ikka toesti pidi kogu aeg vaatama, kuhu astud, muidu lihtsalt lendad yhesse nendest paljudest l6hedest ja lopetad kuskil jaises vees..prr

Onneks anti meile sealt kogu varustus - joped, kilepyksid, mytsid, kindad, pehmed villased sokid ja loomulikult naeltega saapad (nendeta poleks seal jaa peal kyll midagi teha olnud). Isegi kirkad anti. Inimesed jagati u kymnepealisteks gruppideks ja igal grupil oli oma giid,

kes ytles tapselt, kuhu astuda ja millest eemale hoida. Aga ikkagi suutsin ma juba parast esimest paari meetrit jaa peal pikali lennata. Otse polvede peale,

paris valus oli selle krobelise jaa peale kukkuda, aga see hoidis mind terve matka ajal valvsana ja vb oligi mulle heaks hoiatuseks:D Kui me parast teisi gruppe nagime, siis paris mitmel poisil olid polved ikka paris katki. Igaljuhul oli see elamus omaette - lahe oli seal ennast nendest kitsastest jaatunnelitest labi suruda ja jaa-seina mooda (kuhu mingid vaevumargatavad astmed olid raiutud) yles ronida.

Franz Josefis olles kylastasime ka Kiivi maja, sest kui juba Uus-Meremaal olla, tuleb see nunnu linnuke ka yle vaadata! Saime Kiivi kohta

paris palju huvitavat teada. Naiteks, 80nest pisikesest kivist jouab taiskasvanuikka vaid 1, sest neil on lihtsalt nii palju vaenlasi! Peamisteks vaenlasteks on nirk ja possum, kelle inimene siia toi. Muide, algselt elasid Uus-Meremaal ainult linnud, sest sellel ajal, kui

Uus-Meremaa ennast muust maismaast eemale rebis, ei olnud veel imetajaid olemaski ja nii saidki sellel saarele ainult linnud elama tulla. Uus-Meremaad kutstigi lindude paradiisiks. ja kuna siin lindudele vaenlasi ei olnud, on siin veel tanapaevani palju lennuvoimeta linde. Nagu

Kiivi. Alles 800 aastat tagasi, kui esimesed Maoori inimesed Uus-Meremaale elama asusid, t6id nad endaga moned loomad kaasa. Ja muidugi ei saa unustada eurooplasi, kes siia ntks possumi ja hirve toi. Nuud on nad possumitega suures hadas, sest possum havitab Uus-Meremaa linde ja

loodust ikka paris kovasti. Ja nad reaalselt argitavad inimesi possumeid tapma ( ''Meie eelistame possumeid lapikuna, nii et kui neid autoga soites tee peal naete, siis arge kohelge neist yle soitmast'' jne) ja nad teevad possumist pirukaid ja possumi karvast suveniire jne:D

vaesed possumid. aga neid on ikka toesti palju siin! Ja suur mure oli neil ka hirvedega. Nyyd on siiki asi kontrolli all, sest farmerid pyydsid kitsed metsadest kinni ja kasvatavad neid nyyd aedikutes! Nagu lambaid ja lehmi. Vaatasime selle kohta ka filmi, kuidas farmerid

hirvi pyydisd. Paris naljaks oli ikka. Esimene variant oli see, et nad soitsid helikoptreiga hirvedele jargi ja siis yks mees lihtsalt hyppas helikopterist hirvele selga ja pyydis ta niimoodi kinni. Iga kord see muidugi ei onnestunud ja siis prantsatas mees lihtsalt maha. Siis

arenes asi ikka veits edasi ja siis visati mingi suur vork kitsedele peale ja parast tehti veel mingi pyssilaadne asi. Aga point oligi selles, et nad ei tahtnud neid hirvi niisama tappa, vaid nyydseks ongi hirvefarmid siin Uus-Meremaal vaga kuulsad ja hirveliha ka korgelt

hinnatud.

Nii aga jaa.. kiivid on ikka toesti nunnud - nagu jalgadega pallikesed. ja te peaks nagema kui suur muna kivil on! Emakiivi ei saa mitmel paeval isegi syya, sest muna tema sees on lihtsalt nii suur!

Parast Franz Josefit soitsime veel louna poole Wanakasse, kus nagime peegelsileda jarve peegeldusest lumise tipuga Uus-Meremaa korgeimat mage Mount Cookí. Lopuks oli aeg votta suund kuulsale seiklustepealinnale Queenstownile! Olime seda juba kaua oodanud! Ja juba

tegelikult enne seda, kui seiklustepealinna sisse soitsime, peatus buss ja oligi aeg meie BENJI hyppeks! Meie elluga tegime oma esimese benji hyppe ajalooliselt Kawaru Benji sillalt. Sild ehitati 1980 ja see sona otseses mottes ongi Beji sild, sest see ei vii mitte kuhugile:D

teisel pool silda tuleb lihtsalt kalju ette:D Praeguseks on seal miljonid inimesed oma julguse proovile pannud ja sillalt alla hypanud. See on maailma esimene koht, kus benjit yldse tegema hakati, nii et arvan, et valisime igati hea koha oma esimeks hyppeks. Raske on seda

tunnet kirjeldada! Tohutu adrenaliin oli sees igal juhul:D ja no see tunne, kui sa oled yksinda seal hyppesilla peal, pool jalalaba juba yle aare ja instruktor loeb 3..2..1!! siis oli kyll et ''Mida asja sa teed, Eike??'' :D aga igal juhul oli see yks parimaid asju, mida teinud olen!

Mulle isegi meeldis rohkem, kui langevarjuhype, sest siin sa pead reaalselt ISE hyppama ja sul on endal kontroll selle yle, kas sa hyppad voi mitte, samas kui langevarjuhyppel teeb instruktor koik sinu eest ara. Langevari polnud minu jaoks yldse hirmus, aga benji ikka korraks oli, siis kui ta mulle numbreid karjuma hakkas ja ma teadsin, et ma pean kohe-kohe sillalt alla hyppama:D ja parast oli ka ikka mingi tund aega suu korvuni peas ja lihtsalt

tahaks kallistada koiki:D ja kohe kui alla huppasin ja kummipaati ronisin, kysisin, kas ma saan uuesti hypata! Aga kahjuks oli meie buss juba niigi paris kaua meie jarele oodanud ja seega me kahjuks teist hypet enam teha ei saanud (see oleks suht odav ka olnud muidu) Aga kindlasti teen seda esimesel voimalusel veel!! AWESOMEE!

Niii.. mis siis veel. parast bejit soitsime siis Queenstowni, kus me kuulsat ja hiigelsuurt burgerit maitsesime, vaga hea oli! Siis votsime oma sopradega retke ette yhe m2e juurde, mille tipus avanes suureparane vaade Queentownile. Vaga ilusas kohas on see linn - m2ed, j2rv..

M2e otsa me siiski seekord matkama ei hakanud (eriti parast seda hiigelsuurt burgerit) vaid soitsime sinna hoopis kondliga ja m2e peal proovisime kuulsat Luge'i (see naeb valja nagu ratastega kelk, millel on lenks kyljes:D) paris suure kiiruse vottis sisse, kui sellega maest alla vurada, onneks olid seal ikka pidurid ka:D aga kes neid ikka kasutaks(ok, ok, nali!) ja maest alla vurades sai veel seda kaunist vaadet ka imetleda, sest votsime 2 soitu - yks oli vaate imetlemiseks, selline veidi aeglasem, teine kiirem ja rohekmate kurvide ja kyngastega. Igal juhul jallegi yks tore asi!

Jargmisel ja yhlasi ka meie viimasel paeval oli meil broneeritud soit Milfordi, mis hiljuti kuulutai maailma ilusaimaks paigaks ja meie bussijuht ytles, et kui tahad oelda, et oled Uus-Meremaal kainud, siis pead selle koha ka yle vaatama. Sinna soit oli juba imeline - peatusime tee aares paljudes kohtades, sest koik oli lihtsalt nii uskumatult kaunis! ja soitsime sona otses mottes kilomeetreid labi kalju. (labi Homeri Tunneli) ja kui lopuks Milfordi joudsime

ootas meid sadamas praam ja suundusime kahetunnisele kruiisile, sygavsinine vesi, kaljud, joad.. mida veel tahta. Meie tuur sisaldas ka piletit veealusesse observatooriumisse. Ronisme trepist alla 10m vee piiris alla poole ja seal oli suurte akendege ruum, millest avanes vaade otse ookeani. Sukeldumine ilma marjaks saamata! See oli toesti huvitav ja giid ytles, et kalad ei ole seal kuidagi vorkudega piiratud ega midagi, vaid nad niisama ujuvadki seal vabalt ringi. ja paaril korral on inimesed seal akendest valja vaadates ka haid nainud..:D

Kui Bussiga tagasi soitsime, motlesime Elluga kui ilus ja hasti koik ikka on..mida veel tahta. Muide ka ilmaga on meil ikka paris kovasti vedanud. Iga

kord, kui meil mingi suurem matk on, sarab taevas paike. Kui Franz Josfis kaisime, ytles meie giid, et siin sajab aastas u 260 paeva..

Ohtuks joudsime tagasi Queenstowni ja saime oma sopradega kokku, sest osad neid olid monda kohta kauemaks jaanud, kui meie ja joudsid alles

sellel ohtul Queenstowni. Nii tore oli neid koik jalle naha:)

Aaa, ja uks huvitav asi veel! Kusagil tee peal, keset magesid ja rohelisi polde nagime ka Uus-Meremaa esimest liiklusummikut:)

Aga sugugi mitte sellist, nagu me Eestis harujunud nagema oleme. Ummik tekkis hoopis selle parast, et kitsa tee peal autode vahel k6ndisid kymned ja kymned lambad ringi:D Nende karjane ajas neid vist yhelt pollult teisele voi midagi. Igal juhul vaga naljakas ja meeldejaav vaatepilt oli:D

Selline oli siis meie Uus-Meremaa reis. Soovitan kindlasti koigile seda maad ise avastama minna, sest toesti .. see on vorratu ja seda peab lihtsalt ise nagema ja kogema! Ja inimesed, kes siin elavad, on toesti onnega koos. Ja seda oli tegelikult ka naha, et nad toesti armastavad oma maad ja on selle yle uhked:)

Nyyd viib meid meie tee tagasi Austraaliasse, seekord Pohja-Austraaliasse Cairnsi, kus paar nadalat farmitood teha kavatseme ja siis kunagi juuni alguses lendame Taimaale:)

Kallid-musid Eiksu! :)

Detailsus.

Sama. Kõik. Täna siis detailne tööpäeva kirjeldus. Altsiku press oli pooltäis, nöörid pandud. Kati oma oli vaja üles tõsta kohe hommikul ja tintsu oma oli tyhi. Kombainid korjavad oma paagid täis ja siis Bevon (boggy juht) või mina, ytleme raadiosaatja kaudu, kellele on cottonit pressi juurde vaja. Tavaliselt järjekorras, et see kes kõige viimane on, see saab esimesena laadungi peale. Et katit ytles tõsta, või noh õigemini tema pressi, peab lylitama õli kangist teisi kanaleid pidi käima, et saaks kogu kupatuse yles tõsta ja siis metallist klotsid alla panna, et saaks sutsu kõrgema kuubiku teha. Pärast seda jälle kupatus alla tagasi klotside peale ja katiga on tykiks ajaks yhel pool. Natuke on puhkust, selle aja see lõikan kõigile varuga nööre valmis. Peagi on vaja tiina yles tõsta. Nööride panek on ka omaette ooper. Tuleb rihtida, et kombain oleks parasjagu tulekul, enne kui nöörid sisse paned, et press tyhjalt ei seisaks, sest pärast nööride panekut peab laadungi saama, enne kui saab edasi pressida. Nööride otsad kerin käe ümber rulli ja topin äärtesse. Kui olen tintule nöörid ära pannud, siis umbes sellel ajal peaks olema altsiku cottonipall valmis. Tema sõidab yldjuhul ise palli välja, nii lihtsam, ei pea mina kohale minema. Kui aga altsik on nihutatud järgmisesse kohta, tuleb peagi kati nihutamise kord. Selleks ajaks lähen sinna ja tõstame samamoodi kogu kupatuse yles ja võtame klotsid ära, avame luugi ja lasen esiosa peaaegu vastu maad ja hakkan edasi nihutama traktorit, et cottonipallike välja kakada masinast. Ja nii nihutan kati edasi ja lähen peagi appi altsikule klotse alla panema. Ja teate mis järgmisena? Kas kati üles tõsta või altsikule klotsid alla :D Ja nii ta käib päev otsa. Ai, juba jäigi yks osa vahele. Pärast igat korda, kui oleme cottonipallu välja kakanud, kutsun bevoni või altsiku appi ja läheme paneme pallile katte ka peale, et niiskus sisse ei saaks. Selle jaoks need nöörid ongi. Ronin redeliga yhest otsast üles ja hakkan presenti lahti kakkuma, samal ajal kui altsik/bevon teist otsa hoiab. Ja siis nöörid aukudest läbi ja kinni siduda ja valma. Esimestel päevadel käisin jala. Aga nyyd enamus vahemaid sõidan selle hiluxiga, mis meile anti, ega jala ka kõike ei jõua. Vahepeal on ka muud asjaajamist, toon presendikäru ja viskan igale pressile taha kile juba valmis. Vahepeal täidan traktorid kytusekäru abiga kütust täis. Pmst nii päev otsa. Täna oleks Jamesil vist masin yldse maha põlenud, sai õigel ajal jaole. Õhtul oli mingi 2 h passimist, sest yks harvester oli maas ja siis hakkab aeg venima. Täna oli lyhike päev, ainult 13,5 h. 23.00ks saime juba koju :D Tints kokkab homseks riisi karri ja hakklihaga. Koju tulles jooksis suur rott wcst kati tuppa :D ja dussiruumi seinal oli konn, kelle vihaga sitapotti lajatasin, kyll neid siin ikka jagub. Ei taha kyll ära sõnuda (ptüi-ptüi-ptüi), aga nende kirbupommidega saime vist täitsa kirpudest lahti :D

Ninas, kõrvas ja silmas on cotton.

Raiki.

14,5h

9ks tööle. Ilus ilm, tuuline. Pakid muudkui valmisid. Ükshetk vaatan, et sealt suunast, kus meie urtsikuke 5 km kaugusel on, tuleb suitsu. Krabasin hiluxi ja kihutasin sinnapoole... nii igaks juhuks... aga kõik oli ok. Sest see põleng oli palju kaugemal. Hetkel on meil tööpõld ülemuse naise isa maja ümber. Küll siis käi naine oma tytart sõitma toomas ja ämm käis midagi majandamas. Eile, kui tulen aega tööl käisime masinaid tankimas, siis mainis James midagi, et ärge sõitke air-stripes vms peal, et keegi saab siis pahaseks :D kuna ma aga täpselt too hetk ei kuulnud, siis jäigi arusaamatuks, mille peal ma sõita ei tohi... Täna siis selgus... teeme keset päev rahulikult tööd, kui näen, et taevast tuleb mingi vilkuv täpike. Ülemuse naise isa tuleb 4kohalise lennukiga ja maandub keset cottoni põllul olevat rajakest ja sõidab oma uhke riista kuuri alla. Aga seal on mingi septs pinnas, mille peal muude masinatega sõita ei tohi. Võibolla selle pärast mainiti seda, et neli päeva tagasi juhendas Bevon mind sinna ühte treilerit parkima :D Aga Bevon on tore onuke küll. Temaga saab palju nalja, vist nalja ja tema viskab vastu. Täna vorpisime täitsa 9 cottonipalli valmis. Ja kuulsime veel, et meie esimesi pallikesi on hakatud ära viima. Kõigepealt mingi lindiga masin sõitab otsa alla ja kerib lindiga palli peale ja siis paneb selle rekka peale. See peab olema ilusti pressitud, muidu laguneb rekka peal ära, nagu varem juhtunud on (aga mitte siin farmis). Selle põllu lõpetame juba ylehomme ära. Paar sellist on veel. Täna läks päev viperusteta, Kati ei lõhkunud mitte kui midagi ära :D

14,5 h tööd selja taga, nüüd kiirelt tuttu ja 8 äratus jälle.

Sau.

Raiki.